Pakri poolsaar on tervikuna igati põnev kant nii oma looduse kui ajalooga. Siin paistab killuke loodust, mis asub Pakri poolsaare idakaldal Leetse küla rannas – pank, juga, laht…
Pangalt ja rannast avaneb avar vaade lahel toimetavatele lindudele, täna oli kaugemal näha ja kuulda sõtkaid, jääkosklaid, aule ja sinikael-parte. Minu kaamerasilma ette jäi küll üksnes tagumik püsti jäisest mereveest toitu otsiv kühmnokkluik aga suvisemates oludes võib siin alati näha kümneid kivil tiibu kuivatavaid kormorane.
Valli juga on kolmest, üksteisele mõnesajameetrise vahemaaga järgnevast Pakri poolsaare väikejoast (Valli, Põllküla, Kersalu) põhjapoolseim. Merest vähem kui poolesaja meetri kaugusele jääv juga asub kolmveerand kilomeetrit edela poolt algaval ojasängi õgvendaval kuivenduskraavil. Kesk-ordiviitsiumi lubjakivist joaastangu kõrgus 2,5 m. Põhiastangust nii üles- kui allavoolu on ojal veel mitmeid madalamaid (alla 0,5 m) astanguid.
Eesti tingimustes on talvine juga vaat et ägedam vaatamisväärsus kui suvine, sest külmunud vesi muudab ka kesisema veehulgaga väiksema kose majesteetlikumaks, suurejoonelisemaks ja salapärasemaks. Nii ehk on ka Valli joaga ja salapäraks see, et vesi vuliseb aga ümberringi ainult jää.