Lõunalaager paelub põneva ajaloo ja kaunite vaadetega
Kes tahab külastada tõeliselt omanäolist ja põnevat paika, võiks võtta suuna Lõuna-Eestis Voropi külas asuvale Lõunalaagrile. Sealne matkarada kulgeb läbi esimese Eesti Vabariigi sõjaväelinnaku ning laagri ajaloo tutvustamiseks see rada ennekõike loodud ongi. Ent seda paika tasub külastada ka kaunite ja mitmekesiste – soost mäeni – loodusvaadete tõttu.
Lõunalaager on aga muutumas veelgi huvipakkuvamaks paigaks, sest käsil on tööd, et laager saaks tagasi endisaegse olulise maamärgi Seitsmemäe. Selle nõlvale laotakse tulevaks aastaks, mil laagri rajamisest täitub sada aastat, taas suur valgetest kividest number seitse. Number seitse tähistas seal suviti laagris olnud 7. jalaväerügementi, mis muidu paiknes Võrus.
Kiviladumistöö ettevalmistusena on mäe üks külg juba puudest lagedaks võetud ja kuigi varem oli mägi tervenisti lage, jäävad teised küljed metsaga kaetuks. Vaid alusmetsa võetakse hõredamaks, et mäe kontuur paremini välja joonistuks. Mäe jalamil voolab oja, mida on plaan paisutada, et tekiks väike paisjärv: hoiaks võsastumise ära ja oleks silmale ilus vaadata, ka number seitse saaks siis veepinnalt peegelduda.
Üks paisjärv veidi eemal mäest juba ongi, seda näeb, kui kõndida mööda Lõunalaagri matkarada.
Platvorm fotode tegemiseks
RMK loodusvaht Toomas Valk, kelle eestvedamisel Lõunalaagri matkaraja ehitus enam kui kümme aastat tagasi algas, ütleb, et lisaks tuleb Seitsmemäe alla parkla, juurdepääsutee (invatee) mäe juurde, trepid mäe tippu (Seitsmemäe suhteline kõrgus on 22 meetrit) ja pildistamisplatvorm, et saaks endast või sõpradest number seitsme taustal mugavalt fotosid teha.
„Vanasti tehti palju pilte number seitsmest ja ehitatav platvorm just selle mõttega rajataksegi,“ räägib Toomas Valk, kes on laagrit taastades uurinud läbi hulganisti arhiivimaterjale, sh mälestusi ja üleskirjutusi omaaegsetes ajalehtedes ja ajakirjades, mis Lõunalaagri elu päris palju kajastasid.
Ja mitte ainult trükisõnas – Toomas on rääkinud laagri taastamise algusaastail (Lõunalaager inventeeriti pärandkultuuriobjektina aastal 2010) ka inimestega, kes laagrit mäletasid, kui nad seal aega teenisid või oma ohvitseridest isadega kaasas käisid.
„Nad on rääkinud tohutu suurest Seitsmemäest – kuidas nad lapsena ei jaksanud sinna üles minna,“ vahendab Toomas. Eks lapsele tundub 22 meetrit kõrge mägi muidugi hiiglaslikuna, ent täiskasvanugi vaateväli avardub mäetipus oluliselt. Toomas räägib, et Seitsmemäel tähistati esimese vabariigi ajal ühiselt jaanipäeva ja võidupüha. Jaanituli paistis kõrge mäe pealt kaugele, tantsuks mängis sõjaväeorkester, kõlasid sõdurilaulud, peol olid ohvitserid oma naistega ja ka Petseri rahvas. Laagri matkaraja infotahvlilt saab lugeda näiteks 1927. aasta ajakirja „Sõdur“ kirjeldust tolleaegsest jaanipäevast.
Meeleolukas paik
Lõunalaager rajati oma asupaika, kuna sealne maastik on kaunis ja vaheldusrikas ning määravaks sai ka rohkete allikate olemasolu – sõjaväelinnaku veega varustamine oli tagatud.
Laagri maastik on tõesti imeline ning muljet ei riku ka tihe vihm, mis sel päeval kallas. See pole heidutanud ka külastajaid. Just äsja pidas seal peatust 40-liikmeline jalgratturite punt, kes kulges mööda Laskevälja rattarada, mis ühendab Lõunalaagrit Värskas asuva Põhjalaagriga.
Kõnnime üle ajutise silla, selle asemele ehitatakse kunagisega sarnane. Üle oja viivaid sildu (neid on kolm) juba ongi taastatud omaaegses vaimus kunagise foto järgi – seda tööd tegi Toomas ise.
Laagripaiga ja selle jätkuna Seitsmemäe taastamist peab Toomas oluliseks, sest see on olnud kaitseväe ajaloos oluline maamärk ning oluline ka tuhandetele Kagu-Eesti meestele, kes siin omal ajal sõjalist väljaõpet said.
„15 aastat tagasi oli see siin kõik võssa kasvanud ja keegi eriti midagi Lõunalaagrist ei teadnud. RMK panus on see matkarada, infotahvlid, lõkkekoht,“ lausub Toomas. Ja isegi neile, keda ajalugu niiväga ei köida, on soovitav seda paika külastada maalilise maastiku ja kaunite vaadete tõttu. Aga ka siis tasub silme ette manada, kuidas sõjaväelased ja nende abikaasad seal omal ajal elasid/suvitasid. Sealne elu paistab olevat olnud üsna meeleolukas, muuhulgas oli panustatud ka sõdurite meelelahutusele, näiteks ei puudunud linnakust ohvitseride kasiinogi. Toomas märgib, et ohvitseride elamute piirkonda laagris kutsuti ka Siidisukakülaks, kuna ohvitseride naised kandsid siidisukki.
Omaaegsetest ülestähendustes on kirjas niisugunegi lugu, mis sundis laagris ranget öist pidžaama kandmise režiimi kehtestama. Nimelt ilmus 1932. aasta ühel ilusal suvisel pärastlõunal laagri piiridesse naine pidžaamas, „kes ei öelnud ära klaasist veinistki ja sädeles kui nurgamõõtja peegel ning kadus sama salapäraselt kui ilmuski“. Selle vahejuhtumi tõttu lubati laagris pidžaamat kanda üksnes alates südaööst kuni kella poole neljani varahommikul. Kuidas sellest piirangust kinni peeti ja kas selle üle ka valvet peeti, pole teada.
Hooned läksid kütteks
Arhiivimaterjalide ja väheste looduses säilinud märkide järgi on näha, et tegu oli mitmekümnest hoonest koosneva laagriga, mille „sõbralikud vennasrahvast“ naaberriigi esindajad lihtsalt hävitasid.
Laagrit kasutas teise maailmasõja ajal ka Saksa sõjavägi, kes hoidis laagrit hästi, aga kui Vene sõjavägi selle oma valdusse võttis, tegid nad laagriga kümnekonna aastaga puhta töö. Nii et lõpuks polnud sellest praktiliselt midagi järel peale mõne vundamendi ning vundamendiplokkidest jäänud lohkude. Toomase sõnul mäletavad kohalikud, et venelased lasid enamiku hooneid hooletuse ja ülekütmise tõttu maha põleda, betoonplokid aga võeti kasutusse omale vajalike ehitiste jaoks. Näiteks kahest ohvitseride elamust (nelja kahetoalise korteriga maja) on säilinud üksnes verandade vundamendid.
Seitsmemäe taastamise on ette võtnud Setomaa vald koostöös RMK, Eesti Kaitseväe, sihtasutusega Seto Kultuuri Fond ja MTÜ-ga Setomaa Turism. Projekti esimesele etapile on rahalise toetusega õla alla pannud Eesti Sõjamuuseum ja MTÜ Piiriveere Liider.
Lõunalaagri asukoha leiad SIIT!
