Luiged lumes
Südatalvisel ajal on lumised põllud ja lagedad metsaservad peaasjalikult kõletuulised ning tühjad, enamasti ei hingelistki. Nii need praegu paistavad.
Hallvaresed ja ehk mõni ronk, heal juhul võib märgata väikest metskitsede salka, paremal juhul rebastki.
Mõned päevad tagasi varjas end trööstitult hallis ja lumesajuses päevas üks tore üllatus – üheksa laululuike (Cygnus cygnus) orasepõllus.
Kolm veel hallis sulestikus noorlindu oma vanematega ja omaette veel neli vanalindu tatsasid põllul ja nosisid rohelisi
orase liblesid. Seni, kuni nad toidu lume alt kätte saavad, ei lase nad end ehk üha tihenevast lumesajust veel häirida.
Arvatavasti enne pimeda saabumist lendavad luiged ööbima võimalike kiskjate
eest turvalisemasse paika, kusagile tuulevaiksemasse jäävabasse meresoppi, just nii sügavasse vette, et nokk toidupalakese leidmiseks ikka põhjani küündib. Hommikul tulevad jälle põllule talivilja või rapsi lehti sööma, kuniks lumi pole veel liialt sügav.
Kohtasin laululuige seltskonda siinsamas Jõelähtme-kandi põllul juba detsembri keskpaigas. Siis oli neid veidi rohkem ja luiged otsisid toitu kõrval olevalt rapsipõllult. Paistab, et see laululuikede seltskond jääb nende 100-2000 isendi hulka, kes on võtnud nõuks meile talvituma jääda.
