Maastik mäletab: Saksamaa tudengid tutvusid Eesti märgalade taastamise looga
Juuli lõpus külastas Läänemaal asuvat Leidissood 21-liikmeline Saksamaa tudengite ja õppejõudude rühm Greifswaldi Ülikoolist, et tutvuda Eesti märgalade taastamise kogemusega. Õppeekskursiooni juhtis professor Gerald Jurasinski koostöös Michael Succowi Fondiga. RMK taastamisaladest said külalised näha Leidissood ja Vaisi raba.
Leidissoo sobis õppeekskursiooni sihtkohaks hästi, sest siin oli tudengitel võimalik näha Eesti esimest suuremahulist erarahastusel ellu viidud sookoosluste taastamise projekti. Samuti oli see hea näide Eesti ja Saksamaa koostööst, sest projekti rahastus tuli Saksamaalt, aga oskusteave Eestist. Taastamistööd said siin valmis 2025. aasta lõpus. Projekti rahastas peamiselt Saksamaal tegutsev PlanBe – Bellwinkeli keskkonnakaitse fond, lisatoega HIT Keskkonnafondilt. Projekti algatas ja suunas Michael Succowi Fond ning praktilisi töid korraldas RMK.
Aastatel 2022–2025 taastati Leidissoos 811 hektari ulatuses soo looduslikku veerežiimi. Selleks suleti ligi 100 kilomeetrit kuivenduskraave ja rajati rohkem kui 500 paisu.
Saksamaa partnerid on Leidissoo projekti arengut jälginud selle algusest peale. Seekord toodi Eestisse ka järgmine põlvkond märgalade uurijaid ja tulevasi looduskaitse spetsialiste, et tutvustada neile suuremahulist taastamisprojekti ning RMK praktilist kogemust soode taastamisel.
Ekspertidena osalesid ka Tallinna Ülikooli sooteadlane Mati Ilomets ja ökoloog Anna-Helena Purre, kes töötab keskkonnaspetsialistina OÜ Inseneribüroo STEIGER juures.
Päev algas Leidissoo keskosas, kus RMK looduskaitsespetsialist Bert Holm andis ülevaate taastamisprojekti käigust ja tehtud töödest. Seejärel tutvustas Mati Ilomets tudengitele seireala, kus jälgitakse taastamistööde mõju veerežiimile, taimestikule ja soo taastumisele. Selles konkreetses kohas oli kunagi lagedam madalsoo, kus talumehed tegid heina või karjatasid loomi. Kuivenduse tulemusena kasvas sinna hõre mets, kuid aja jooksul muutub ala pinnaveetaseme tõustes jälle avatumaks. See võtab aega – praegu on taimestik veel selline, nagu see kujunes välja kuivenduse mõjutatud tingimustes.
Edasi suunduti Vaisi lagerappa, kus tutvustati taastamistöid tiheda madala kraavitusega alal ning räägiti, kuidas kuivenduse mõju on võimalik leevendada suhteliselt lihtsate veerežiimi taastamise võtetega. Seal ei olnud vaja kraavidele ligipääsuks trassiraiet teha, kuna ala oli lage ning taastamistööd valmisid mõne nädalaga 2025. aasta kevadel.
Taastamise mõju oli kõige paremini tajutav siis, kui kükitasid maapinnale lähemale. Enne kraavide sulgemist oli punakas turbasammal krõbekuiv ning rabas oli toimunud ka tulekahjusid. Nende „mälestusmärgid“ ehk põlenud puud on siiani siin-seal näha. Nüüd on samblavaip uuesti kergelt niiske ja vetruv.
Oli tore vaadata, kui suurt huvi ja elevust meie märgalad tudengitele pakkusid. Päevakavast oli raske kinni pidada, sest ikka tahtis keegi määrata mõnd taimeliiki, pildistada või binokliga ümbrust uurida. Kui oli võimalik esitada küsimusi, siis tuli neid järjest.
Tudengeid huvitas, kuidas paisusid ehitatakse ja millest need valmistatakse. Küsiti ka, kas pole mõeldud puidust paisude kasutamise peale. Kuna RMK looduskaitseosakond on kraavide sulgemisi teinud juba üle kümne aasta. Seetõttu oli võimalik vastata suure teadmiste ja kogemuste baasi pealt.
Puit on kraavide sulgemisel küll läbi proovitud, kuid see ei osutunud parimaks lahenduseks. Puidust rajatised lagunevad aja jooksul ning vesi võib hakata liikuma paisust läbi või selle ümbert mööda, mistõttu ei ole nende mõju sama püsiv kui pinnasest rajatud lahendustel. Kõige toimivamaks viisiks on osutunud kohapealse pinnase kasutamine, mis tambitakse kiht kihilt tihedalt kinni. Selline pais taastab ühtlasi kraavi loodusliku pinnasestruktuuri ja sulandub paremini ümbritsevasse maastikku.
Tudengitele tuli üllatusena ka see, et kuigi kraavid võivad pealtnäha olla kinni kasvanud, võib nende põhjas endiselt voolata vesi ning kuivenduse mõju jätkub pikalt.
Vaisi lageraba külastus pakkus üliõpilastele eriliselt huvi, sest Saksamaa looduslikud lagesood (rabad ja lagedad madalsood) on ajaloolise intensiivse maaharimise ja kuivenduse tõttu suures osas hävitatud. Sarnane seis on mujalgi Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides.
Seda silmas pidades võib Eestit pidada õnnelikuks riigiks. Meil on veel alles hea taastumispotentsiaaliga märgalasid, kus olukorra parandamiseks piisab, kui peatada vee kiire väljavool. Mis saab edasi, näitab aeg. Kindlasti hakkab veetaseme tõus soodustama niiskust armastavate liikide levikut, aga maastikupildi ja taimekoosluste muutus võtab aega.
Nagu ütles üks kaasasolnud ülikooli õppejõududest: „Maastikul on mälu. Ta mäletab kuivendamist, ta mäletab põlenguid. Ja kui sa oskad loodust lugeda, näed ka seda, milline on olnud tema ajalugu.“
Vaata ka Leidissoo taastamisest tehtud lühifilmi.
