Mägralinna pojad
Mägralinnas on olnud loomaperede idülli ja eluohtlikku võitlust ning külalistena nähtud põtra, hirvi ja metskitsi. Üheksateistkümne uruavaga linnak peab ära mahutama vähemalt seitsme pojaga kährikupere ja kahe pojaga mägrapaari – kui on kõik kodus.
Ega me põhjalikult ei teagi, millised võivad olla mägrakünkkal mäkrade ja kährikute omavahelised suhted tegelikult. Juhtum, kuidas kaamera ees ründas kährik mägrapoega, pani arutlema karmide loodusseaduste üle ja kuidas saavad need kaks liiki kõrvuti ühes mägralinnas eluga hakkama.
Ajal, kui võõrliiki kährikkoera veel Eestimaal ei olnud, oli mäkradel elu kindlasti selle allüürniku puudumise jagu rahulikum ja võib arvata, et ilma salaliku naabrita oleks ehk mägrapere rohkem linnakuga seotud just siis kui pojad on veel üsna väikesed. Enne kähriku introtutseerimist 1950-ndate lõpus pidi mäger maid jagama ainult rebasega – nüüd aga mõlemaga. Kui omas koduski pole mägrakutsikatel turvaline siis peab mägraema leidma kuskil kindlama paiga kuniks noored mägrad juba enda eest seisavad.
Mägralinnas on sel kevadel käinud tihti kaklemine ja tagaajamine vanade mäkrade ja kährikute vahel kindlasti seetõttu, et mõlematel on kaitset vajav pesakonnad. Kui saaks, murraksid nad teineteisel pojad maha. Kähriku seitset poega pole korraga kaadris enam näinud, kas juhus või on mäger mõne neist murdnud.
Kui mägraema on poegadega jälle kodukünkal ja kährikuid pole silmapiiril siis kutsikad müravad…
…või kui mägrapere on kodust kaugemal siis kährikud naudivad
