Marjasuvi

Hoovihmadega vahelduvad suviselt soojad päevad on kuulutanud avatuks marjahooaja, mis ei tähenda üksnes seda, et turulauad on Eesti aedmaasika all lookas, vaid marjadest on löönud punetama ka raiesmikud ja loopealsed.

Metsmaasikat (Fragaria vesca) tunneb vast iga lapski, sest kes poleks seda suure suve algust kuulutavat pisikest punast marja kuumusest virvendaval päeval raiesmikul kõrre otsa torganud.

Vaatamata sellele, et metsmaasikas valib võimalusel soodsa valgusrežiimiga elupaiga, näiteks raiesmiku, kasvab ta pea igalpool peale soo ja liivikute.  

Seevastu teine kodumaine maasikaliik muulukas (Fragaria viridis) on oma kasvukoha suhtes märksa valivam ja nii leiab teda lubjalembese taimena üksnes paepealsetel. Eelkõige tähendab see siis Põhja- ja Lääne-Eestit aga ka Kagu-Eestit,  kus lisaks liivakividele paljandub paas. Väiksemast levikust ja mõnest käitlemisraskusest tingituna on muulukas ka märksa vähem tuntud kui paljud teised Eesti metsamarjad. Muulukamarjad valmivad veidi hiljem kui metsmaasikad, nüüd nädalavahetusel oleks paras aeg neid korjama minna.

 

Metsmaasika ja muuluka vili ei olegi tegelikult mari, vaid tegu on hoopis ebaviljaga, mis kaetud seemneid meenutavate pähklikestega. Alles hamba all krõbiseva pähklikese sees on peidus maasika seeme ja ebavili ise lihakaks muutunud õiepõhja pikendus.

 

Kuidas kahel maasikalisel vahet teha kui nad näiteks loopealsel sõbralikult kõrvuti kasvavad?

Kui me jätame kõrvale maitse, mis on kahel liigil erinev, sest muuluka suhkrusisaldus on suurem, ja vilja kuju ning suuruse hindamise, siis on kõige lihtsam proovida marja korjata – küps metsmaasikas eraldub lihtsalt tupplehtedest aga muulukas ei taha seevastu kuidagi neist lahti lasta. Lihtne soovitus oleks siinkohal tarbida muulukat koos tupplehtedega. Väga hea mari.