Metsa on vallutanud sügishämarus

Blogi
16.11.2020
Maria Plink

Metsas on hilissügis: lehed on puudelt langenud, rohi kolletunud, sammal vihmaveest läbimärg ja kõikjal on vaikus, vaid harva kostab tihaste huikeid, pasknääride teravaid kiljatusi või tuulemüha puulatvades. Näib, otsekui oleks elu külma tuleku eel juba täiesti kangestunud – kõik elusolendid valmistuvad talvitumiseks.

Seal keerleb õhus viimane hele puuleht, kuid tema langemises on midagi
ebatavalist, see meenutab liblikalendu. Kuid millised liblikad saaksid lennelda külmas novembrikuises
metsas? 

Külmavaksik lehvitab tiibu 

Mõne sammu võrra eemal näed aga tumedal lehevaibal samasugust heledat
liblikat. On ta ehk
aastaajad ära vahetanud,
suve
sügisega segamini ajanud?
Tegelikult
teab see tagasihoidliku välimusega liblikas täpselt, mis aastaaeg on ja kus on
tema koht – see on metsa-külmavaksik

 
Metsa-külmavaksik (Operophtera fagata).
Metsa-külmavaksik (Operophtera fagata).

Sügise keskpaiku võime sageli kohata kahte väga sarnast liblikaliiki, keda
suudavad eristada üksnes spetsialistid – need on metsa-külmavaksik ja harilik
külmavaksik. 

Nad ilmuvad välja juba septembris, kuid nende lend võib kesta ligi
detsembrikuu keskpaigani.
Seekordse
suhteliselt sooja sügisega seoses on suur tõenäosus kohata neid isegi
jõulupühade ajal. 

Külmavaksikud on valinud hilissügise, et vältida putuktoidulisi linde, kes on selleks ajaks
suurelt jaolt juba lõuna poole rännanud.  

Külmavaksik on aktiivne hämaruses – tavaliselt keerleb ta õhtuste laternate valguses, päeval aga puhkab kusagil varjus.
Külmavaksik on aktiivne hämaruses – tavaliselt keerleb ta õhtuste laternate valguses, päeval aga puhkab kusagil varjus.

Enne pakase tulekut jõuavad külmavaksikud muneda munad, millest kevadel
väljuvad näljased vastsed. Need on kevadisel söömapeol ühed esimesed tulijad,
kes esmalt ründavad puhkenud pungi seestpoolt, seejärel aga ka noori lehti,
eelistades kaske.  

Külmavaksik ei karda külma.
Külmavaksik ei karda külma.

Veel üks kõigile tuttav liblikas tukub neil päevil segametsas sambla sees – see on lapsuliblikas. Liblikate hulgas peetakse teda pikaealiseks ja tavaliselt võib teda kohata võrdlemisi tihti aprillist oktoobrini ja isegi, nagu näeme, keset novembrikuud!

Liblika kohta pikaealiseks – 10–11 kuud – aitab lapsuliblikal elada tema võime mitu korda suve jooksul mõneks ajaks n-ö uinuda. Aktiivse lennu perioodid, mil ta toitub nektarist, vahelduvad pikkade puhkeperioodidega. Niiviisi hoiab ta kokku jõudu, et säästa sügiseks piisavalt energiat ja elada seejärel üle külm talv. Üksnes talvitunud lapsuliblikad suudavad paljuneda.

Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni).
Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni).



Tänu erilisele vedelikule kehas talub lapsuliblikas hästi isegi pakast, leides varjupaiga maapinnal lehekihi all.

Kevadel lendavad lapsuliblikad esimeste soojade ilmadega esimeste hulgas talvisest peidupaigast välja, et panna alus uuele elutsüklile. Kui paakspuule ilmuvad esimesed pungad – paakspuu on nende olulisim toitja –, hakkavad lapsuliblikad paarituma, seejärel muneb emasliblikas munad, millest väljunud röövikute nukkumise järel lendab juulikuus maailma uus lapsuliblikate põlvkond.

Tänavuse põlvkonna lapsuliblikas magab kaselehel, oodates talve.
Tänavuse põlvkonna lapsuliblikas magab kaselehel, oodates talve.


Lennata lõunasse või mitte? 

Niisama üllatavalt mõjub neil päevil ka ebatavalist värvi lepatriinu mädanenud
puu niiskel koorel. Lapsepõlvest mäletame punaseid seitsme täpiga
lepatriinusid, kellele laulsime: „Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees…!“ 

Mis selle kaunitariga siis nüüd juhtunud on? Kas vaene putukas on
tõepoolest aastaajad segamini ajanud ja külma tõttu on tema punased tiivad
pleekinud kollakasoranžiks?
Lisaks
on ka valgeid täppe seljal hoopis rohkem. Ka kasvuhooneefekt? 

Tegelikult pole selles kohtumises mitte midagi üllatavat – see putukas
peabki niisugune välja nägema,
tegemist
on kahvatu käokirjakuga. Ja praegu on tal siin metsas täiesti mugav olla. 

Kahvatu käokirjak (Halyzia sedecimguttata).
Kahvatu käokirjak (Halyzia sedecimguttata).

Üldiselt armastavad need putukad sooja ja eelistavad temperatuuri üle kümne
soojakraadi, seepärast kohtab neid reeglina aprillist septembrini. Sooja sügise ja pehme
talve korral aga leiavad nad
varjupaiga puukoore all või langenud lehtede keskel ja talvituvad seal.  

Seevastu, tundes ette, et saabumas on suur külm, lendavad nad soojematesse
paikadesse nagu linnudki. Seekordne oktoober aga oli Eestis 6,7 kraadi võrra soojem
kui ükski varasem viimase
kuuekümne aasta jooksul. 

Ja tõepoolest, sellel sügisel pole lõunasse lendavate lepatriinude parvi
veel näha olnud. Võib-olla ennustavad niisugused kohtumised novembris sooja
talve? 

Kahvatu käokirjak talvitumispaiga otsinguil.
Kahvatu käokirjak talvitumispaiga otsinguil.

Paljudel neist täpilistest putukatest on ühesugune eluviis – nad toituvad lehetäilistest, vastsetest, väikestest röövikutest, liblikate munadest, mõned liigid ka õietolmust või seeneniidistikust. Novembris jääb toitu väheks, seega on aeg puhata. 

Veel üks kohtumine väga sarnase täpilise putukaga, kuid temal on seljal koguni kümme täppi
ja nimigi teine: Calvia decemguttata.  

Calvia decemguttata.
Calvia decemguttata.

Sümpaatne kahjur 

Ja siin on veel üks hiline iludus sügiseses metsas – niidu-rohulutikas.

Ta on sümpaatse väljanägemisega, kuid kahjustab tõsiselt aiataimi, samuti põllu- ja metsa
rohttaimi. Aasta jooksul
annab ta kolm järelpõlve, seega kolmekordistub ka tehtav kahju. Aednikele ja
põllumeestele ta ei meeldi. 

Novembris tuleb aga suvised kõrreliste, lutserni- ja ristikuvõrsed unustada, nüüd otsib
rohulutikas metsas talvitumispaika – puude all on selle leidmiseks palju
võimalusi. 

Niidu-rohulutikas (Lygus rugulipennis).
Niidu-rohulutikas (Lygus rugulipennis).

Siinsamas otsib pelgupaika ka teine, keerulisema nimega lutikas (kõik entomoloogide
pandud nimetused on keerulised)
Pantilius tunicatus

Selle lutika eluviis on samasugune kui tema sugulastel, õnneks pole ta aga aiakahjur, vaid
eelistab valida elupaiga pigem sarapuude ja leppade lähedal. Seal me teda
kohtamegi. 

Pantilius tunicatus.
Pantilius tunicatus.

Koibik pole ämblik 

Kuni imetlesime täpilisi mardikaid ja lutikaid, vilksas meist mitu korda
mööda juba lapsepõlvest tuttav pikajalgne ämblik. See on koibik, kes suudab juhul, kui teda rünnatakse,
jala kiiresti küljest visata nagu sisalik saba, kusjuures see küljest rebitud
jalg võib veel pikka aega rütmiliselt tõmmelda.  

Samamoodi loobuvad ohu korral jalast ka näiteks sääriksääsklased. 

Koibik (Opiliones).
Koibik (Opiliones).

Selgub aga, et koibik pole
üldsegi ämblik, kuigi kuulub
ämblikulaadsete hulka ja sarnaneb ämblikega. Nii kehaehitus kui eluviis on koibikutel
ämblike omast märkimisväärselt erinev – näiteks on koibikute keha munakujuline, ämblikel aga on pearindmik
tagakehaga ühendatud peene „taljeosaga“; koibikutel on kõigest kaks silma,
ämblikel aga seitse või kaheksa. Koibik ei oska ka võrku kududa.  

Ja kui keegi kardabki koibikut,
siis
ilmaasjata – see on ohutu
olevus, kes ei suuda isegi hammustada – tal pole hambaid ega
ammugi mitte mürki.  

Koibik pole ämblik, vaid on… koibik.
Koibik pole ämblik, vaid on… koibik.

Koibiku liikumine on samuti teistsugune – ta mitte ei jookse, vaid liigub
edasi pikkade sammudega. Pikkade jalgade tõttu on tema liikumiskiirus
märgatavalt suurem kui teistel ämblikulaadsetel. Külmal ajal kulub putukate seesmine
energia palju kiiremini ja sügisel võib märgata, kui aeglaselt roomavad mööda aknalauda
hilised herilased ja kärbsed, justkui oleksid neil patareid tühjaks saamas.  

Koibikul tema pikkade jalgadega pole aga pika vahemaa läbimiseks isegi külma ilmaga
palju energiat vajagi –
seetõttu
me kohtamegi neid hilissügiseni välja.  

Koibiku välimus on ebatavaline – paljud fantaasiakirjanikud on kirjeldanud nendega sarnasena mitmesuguseid tulnukaid teistest maailmadest.
Koibiku välimus on ebatavaline – paljud fantaasiakirjanikud on kirjeldanud nendega sarnasena mitmesuguseid tulnukaid teistest maailmadest.

Need vähesed putukad,
keda
novembrikuus juhuslikult kohtasime,
on
elust tühjenevas metsas erandiks.
Kuhu
on saanud kõik ülejäänud – arvutud sääsed ja sipelgad, põrnikad ja ämblikud,
teod ja tõugud? Nad on
tegelikult kõik siinsamas lähedal, oma talvekorterites. Läheme kindlasti ka neile külla. 

Aga seni jätame hüvasti sügisega. 

 

Jaga:
Tagasi uudiste valikusse
Loe lisaks
Uudis

RMK ja Hiiumaa vald jõudsid Saarnaki pärandkultuuri säilimises lahenduseni

Riigimetsa Majandamise Keskus ja Hiiumaa vald sõlmisid kokkuleppe, millega saab vald Saarnaki ja Hanikatsi kultuuriväärtust omavate kinnistute uueks omanikuks.
14.02.2025
Uudis

Tuulealade oksjonil laekus pakkumisi 17 arendusalale

Tuuleenergia arendamispotentsiaaliga riigimaade enampakkumisel esitasid taastuvenergia arendajad pakkumisi kokku 17 tuulealale üle Eesti. Arendusplaanide õnnestumisel saavad ettevõtted ligi neljaks aastakümneks õiguse kasutada riigimaid tuuleparkide rajamiseks ja opereerimiseks, teatas Kliimaministeerium.
13.02.2025