Metsade kaitseks moodustatakse uued kaitsealad

Blogi

10.03.2017

Kristjan Tõnisson juhatuse liige looduskasutuse valdkonnas

Viljakate salu- ja laanemetsade kaitseks asutakse moodustama uusi kaitsealasid. RMK-le tehti ülesandeks esitada 1. septembriks 2017 uute kaitsealade täpsustatud piirid ja kaitsekord. Töö selle eesmärgi saavutamiseks on juba alanud.

Miks on vaja uusi kaitsealasid?

Eestis on juba praegu päris palju kaitsealasid. 2016. aasta
lõpu seisuga oli meil 5 rahvusparki, 159 looduskaitseala, 152
maastikukaitseala, 335 hoiuala, 534 kaitsealust parki ja puistut, 1153
kaitstavat looduse üksikobjekti ja 1426 liikide kaitseks moodustatud
püsielupaika. Sellele lisandub veel 20 kohaliku tähtsusega kaitstavat loodusobjekti
ning  80 uuendamata kaitsekorraga ala. Kui
tutvuda nende alade kaitse-eesmärkidega, siis valdavalt on nendeks kas Natura
direktiivides nimetatud elupaigatüüpide või liikide kaitse, muudel juhtudel ka
näiteks maastike, kultuuriväärtuste või Eesti mastaabis oluliste liikide
kaitse.

10% Eesti metsadest on võetud range kaitse alla, mis tähendab
seda, et rangelt kaitstav mets moodustab ümmarguselt 5% Eesti maismaapindalast.
Sellele lisanduvad piiranguvööndite metsad, mis katavad täiendava 15% Eesti metsade
pindalast ja täidavad enamasti puhvri rolli rangelt kaitstavate alade ja
tagapäraselt majandatavate metsade vahel. Kui arvestada seda, et ka piiranguvööndi
metsades kehtivad teatud piirangud uuendusraietele, siis kerkib küsimus, kas
metsaelupaikade ja vanametsaliikide kaitseks tõesti ei piisa, kui tervelt
neljandikule metsadest on seatud erineva rangusega kaitsemeetmed? Tuleb välja,
et mitte.

Millele tuginedes saab väita, et metsade kaitseks on vaja eraldi
kaitsealasid?

Eesti teadlased arvutasid
2004. aastal välja kui palju peaks siinsetest erinevatest metsa
tüübirühmadest olema range kaitse all, et säiliksid nendele metsadele
iseloomulikud vanametsaliigid, ehk liigid, kes ei suuda elada majandatavates
metsades. Nende liikide elupaigaks on üle 100 aasta vanused metsad, ehk
teisisõnu metsad, kus on suur surve teha uuendusraiet. Selle kohta saab
täpsemalt lugeda Lõhmus et al poolt
2004 aastal avaldatud teadusartiklist „Loss of old-growth, and the minimum need
for strictly protected forests in Estonia“ (Ecological Bulletins 51: 401-411,
2004). Selle teadustöö raames arvutati välja kõigi Eesti metsatüübirühmade range
kaitse vajadus, võttes arvesse ka looduslikult esinevate häiringute (metsatulekahjud
ja tormikahjustused) esinemissagedust ja ulatust. Arvutuste kohaselt on kõige
suuremad range kaitse vajakud viljakates salu- ja laanemetsade tüübirühmas,
vähemal määral ka loo-, sooviku-, samblasoo- ja rohusoometsades ning nende
vajakute kõrvaldamiseks oleks vaja eelnimetatud tüübirühmade metsi täiendavalt range
kaitse alla võtta minimaalselt 78 600 ha ja maksimaalselt 140 800 ha
ulatuses. Sellestsamast teadusuuringust ajendatuna on metsatüpoloogiliselt
esindusliku range kaitse tagamine seatud eesmärgiks nii eelmises kui ka
kehtivas metsanduse arengukavas.  

Kuhu me oleme tänaseks
jõudnud?

2004. aastast saadik on moodustatud uusi kaitsealasid ja on
tehtud uusi arvutusi metsatüpoloogiliste vajakute kohta. Tänase teadmise
kohaselt on range kaitse all piisavalt loo-, nõmme-, palu-, rabastuvaid-, samblasoo-
ja rohusoo tüübirühma metsi. Paraku pole range kaitse vajaku künnist suudetud täita salu-, laane-
ja  soovikumetsa tüübirühmade osas –
puudu on 14 000 ha salumetsi, 15 000 ha laanemetsi ja suurusjärgus 3500
ha soovikumetsi. Kõigil värskelt meelesoleva kirgliku metsateemalise debati
tulemusena jõuti käesoleva aasta alguses kokkuleppeni, et viljakate
metsatüüpide range kaitse vajakute täitmiseks moodustatakse täiesti uued
kaitsealad. Vähem tähelepanu pälvis asjaolu, et küllalt suur osa range kaitse vajakutega
salu- (34% vajakust), laane- (63% vajakust) ja soovikumetsadest (66% vajakust)
asub juba olemasolevatel kaitse- ja hoiualadel, kuid mitte nende alade rangelt
kaitstavates vööndites. Ehk teisisõnu – need alad on justkui juba kaitse all
aga kaitserežiim pole piisavalt range. Seega saab ja tuleb metsade range kaitse
vajakuid täita nii olemasolevate kaitsealade kaitsekorda rangemaks muutes ja
väärtuslikke metsaosi sihtkaitsevööndisse arvates kui ka uusi kaitsealasid
asutades.

Keskkonnaminister lükkaski oma 3. märtsi 2017 käskkirjaga
käima salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmise menetluse, mille tulemusena
moodustatakse 5 uut kaitseala salu- ja laanemetsade range kaitse tagamiseks. Uued
kaitsealad asuvad Pärnumaal (Massumetsa), Viljandimaal (Kariste), Võrumaal
(Karisöödi), Jõgevamaal (Kursi) ja osaliselt Jõgeva ja osaliselt Lääne-Virumaal
(Laekannu).

Joonis. Uued
metsakaitsealad.

Keskkonnaministri käskkirjaga pandi RMK-le kohustus peatada
raied nendel aladel ning esitada 1. septembriks 2017 viie kaitseala täpsustatud
piirid ja kaitsekord koos kaitse eeskirja määruse ja seletuskirja eelnõuga
Keskkonnaametile ja Keskkonnaministeeriumile. Et säiliks võimalus valida range
kaitse alla ökoloogiliselt parimad metsaalad, siis peatas RMK juba 17.
jaanuaril 2017 raied kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites ja
hoiualadel asuvates salu- ja laanemetsades ning kõikides hoiualadel asuvates
Natura metsaelupaigatüüpides.

Tabel. Teoreetilised
võimalused vajakute täitmiseks takseerandmete põhjal

Numbritele otsa vaadates saab selgeks, et paraku jääb salu-
ja laanemetsa range kaitse vajakute täitmiseks ka sellest väheks. Isegi kui
suudame kehtestada range kaitse kõikidele piiranguvööndi ja hoiualade salu-,
laane- ja soovikumetsadele (mis on ebareaalne, kuna sobivate elupaigalaikude fragmenteeritust arvestades saab sihtkaitsevööndisse tsoneerida ainult osa
nendest metsaest) ja asutame juurde viis uut kaitseala, jääb meil ikka puudu
salumetsi umbes 1000 hektarit ja laanemetsi 5000 hektarit.

Kas abiks võiks olla uute vääriselupaikade otsimine ja
inventeerimine?

Mingil määral kindlasti. Kuid tuletades meelde,
et vääriselupaik on kaitset vääriv ala majandatavas metsas, kus seda mõjutab
lisaks looduslikele häiringutele ka ümbritsev majandustegevus, on vääriselupaikade
väärtus ökosüsteemi kaitseks pigem tagasihoidlik. Kui tahame kaitsta
vanametsaliikide elupaiku, siis on üks oluline kaitse kvaliteedi eeldus
pindala. Mida suurem on kaitstava metsaosa pindala, seda vähem mõjutavad seda
ümbritseval maastikul toimuvad häiringud. RMK maal on vääriselupaiga keskmine
pindala 2,6 ha, kuid 33% vääriselupaikadest on väiksemad kui 1 ha ja 61% on
alla 2 ha. Vääriselupaigana kaitse alla võtmise eelduseks on litsentsi omava
eksperdi poolt läbiviidud inventuur ja VEP väärtuste esinemine. Seega on VEP
inventuur range kaitse vajakute täitmisel aeganõudev ja kallis tee ning VEP-de
väiksust arvestades ei saa ainult sellele lootma jääda. Oluline on uute
kaitsealade piiritlemisel vaadata ringi lahtiste silmadega ning sobivate väärtuslike
metsaalade olemasolul kavandada ja piiritleda uued kaitsealad selliselt, et
kõikide metsatüüpide range kaitse vajakud saaksid täidetud.

On pretsedenditu, et RMK-le anti võimalus pakkuda välja uute
kaitsealade täpsustatud piirid ja kaitsekord. Täname
usalduse eest ja anname endast kõik, et 1. septembril oleks valmis uute
kaitsealade täpsustatud piiriettepanek ja kaitsekord ning kaitse-eeskirja
määruse eelnõu.

Jaga:

Tagasi uudiste valikusse