Metsaorav
Oleme nii
harjunud julgete linna- ja pargioravatega, et nende metsas ja maal elavate
liigikaaslaste käitumine võib üsna pentsik tunduda.
Veel enamgi – me ei
pruugi metsas käies pelglikku oravat tihti üldse kohata. Selle väikse
kohevasabalise pintselkõrvadega tegelase olemasolust annavad tunnistust üksnes
pisike jäljerida lumel või puu all vedelevad näritud kuusekäbid. Ei ole neid
kuuse- ega muus metsas kuskilt igast kaarest juurde jooksmas, et peopesalt
palakest nuruda nagu seda vahest linnaoravatega võib juhtuda.
Päris metsaoravaid,
saledamaid kui linna omi, võib talvel vilksamisi kohata sagedamini kuusikutes,
kus oravate põhiline toit ripub ladvaokstel. Eks orava kuusekäbilembusele
viitab ka tema rahvapärane nimetus – käbikuningas.
Talvel toitub orav lisaks
kuusekäbidele ka sügisel “sahvrisse” varutud pähklitest, seemnetest, tõrudest
jm peidetud sobivast kraamist.
Praegu, kõige pimedamal
aastaajal, on ainult valges tegutseval oraval toidu otsimiseks vaid loetud
tunnid. Pika pimeda öö saadavad loomakesed mööda kõleda tuule eest kaitstud
paikades – kas oma ehitatud pesas, mõnes puuõõnsuses või ka sobivasse kohta lindudele
pandud pesakastis.
Vanasti oli talvises
kasukas orav hinnatud karusloom, aga tänapäeval Eesti oravad jahimeest kartma
ei pea ja nii ongi metsaorava hirmuäratavaim vaenlane metsnugis.
Sedasi toimetas arglik
metsaorav 29. detsembril. Ehk tuli uurima, kus saaks “parajat polaarööd”
hubasemalt veeta.
