Ammusel ajal jäi tänu filmišedöövri „Tere tulemast ehk Kõrvalistele isikutele sissepääs keelatud“ loojatele maisile kindlalt külge naljatav hüüdnimi „põldude kuninganna“. Need, kes filmi on näinud, ja eriti need, kes on tollel ajal elanud, teavad, miks nii. Mulle näib, et seente kuningriigis on analoogia põhjal niisuguse auväärse minetuse peapretendent harilik kukeseen.
Harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)
Kohe selgitan, miks. Esiteks on tegemist
laialdaselt levinud seenega. Teda võib kohata Põhja-Ameerikas, praktiliselt kogu Euroopas
Skandinaaviast Vahemere rannikuni, näiteks ka Iisraelis. Teiseks ilmub ta välja söögiseentest ühe
esimesena. Tänavu leidsin ma kukeseeni 23. juunil, möödunud aastal poolteist
nädalat varem. Kolmandaks
lõpeb kukeseente korjamise aeg hilissügisel, tuleb ette, et neid saab
korjata talvelgi. Minu rekord on 14. jaanuar. Neljandaks on kukeseened väga viljakad: saagita aastaid
praktiliselt pole. Viiendaks on see üks kõige maitsvamatest seentest. Kuuendaks on see väga harva ussitanud, kuna
sisaldab kinomannoosi, mis blokeerib täiskasvanud helmintide
närvikeskusi, kahjustab neid ümbritsevat limaskesta ning perforeerib osaliselt nende
munade kesti. Seitsmendaks on
kukeseen seenemaailma liider karotiinisisalduse poolest. See taimne pigment annabki kukeseenele oranži värvuse, mistõttu teda vene keeles rebaseseeneks
(лисичка) nimetatakse. Seevastu Eestis, veel mõnedes teistes maades ja ka Vladimiri
oblastis Venemaal nimetatakse teda kukeseeneks (igas keeles loomulikult isemoodi, vene keeles siis петушок). Huvitav on, et
ladinakeelne nimetus Cantharellus tuleneb hoopis sõnast cantharus, mis tähendab veinikarikat. Kaheksandaks on kukeseenel
harukordsed raviomadused, mida kasutatakse nii
farmakoloogias kui rahvameditsiinis.
Tõenäoliselt leiaks
veelgi, mida öelda üheksandaks ja kümnendaks ja nii edasi.
Kukeseen kasvab aeglaselt, talub
hästi nii kuumust kui külma, jumaldab
vihma, ei akumuleeri eriti
radionukliide, säilib kaua.
Vaatamata oma
venekeelsele rebasega seotud nimetusele on harilik kukeseen täiesti
kavaluseta – teda
näeb roheluse taustal hõlpsasti ja
seega pole tal võimalust seenelise
noa eest pääseda. Üksnes sügiseste lehtede ajal võib
olla veidi raskem teda avastada.
Nagu enamasti kuninglike isikute
puhul, nii on ka kukeseenel mitmeid tema troonile pretendeerivaid isehakanud
teisikuid ja „lähedalseisvaid isikuid“. Nii näiteks leiab metsadest tema heledama sugulase
– kahvatu kukeseene (Cantharellus pallens), mille maitseomadused pole hariliku kukeseene
omadest põrmugi kehvemad.
Kahvatu kukeseen (Cantharellus pallens)
Kuld-kukeseenik (Hygrophoropsis aurantiaca) pole küll
mürgine, kuid on halva maitsega.
Ka timpnarmikut (Hydnum repandum) võib kukeseenega segi ajada, kui aga vaadata tema kübara alla, siis saab pettusest kohe
aru: kukeseenel
on seal voldid, timpnarmikul aga ogad. Timpnarmik
on aga samuti täiesti söödav, nii et selle võimaliku segaduse pärast pole vaja
muret tunda.
Kukeseen kui metsade
kuninganna võib olla üsna edev,
seepärast ei lepi ta üksnes klassikalise välimusega, vaid vahetab naudinguga
nii rõivaid kui soenguid, nagu on ka piltidelt näha.
Seegi on kukeseen
Ka selline on kukeseen
Abielu sõlmimisel – pruut ja
peigmees
P.S: Seeneteabeagentuuri
teatel on käes puravike aeg.
Minu saak 16. juulil.
Kõik fotod: Anatoli Tarassov
Edukaid seenematku!