Mis saab Meenikunno rabast?
Märgalade taastamistööd tekitavad seda suuremat kõlapinda, mida tuntum ja käidavama alaga tegemist. Seda näitab populaarse matkakoha Meenikunno raba seisundi parandamise plaan. Põhjalikumat käsitlust vajavad kohalike küsimused alates sellest, kas nii vanade kraavide sulgemisel on enam mõtet, lõpetades hirmuga, kuidas mõjutavad planeeritavad tööd loodusturismi.
Soode ja soometsade taastamine on viimase aastaga järk-järgult avalikkuse tähelepanu äratanud. Sinnamaani välja, et värskelt ametisse astunud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt võttis teemaga tutvumiseks pausi, mis nüüdseks läbi ja soode taastamine sai taas rohelise tule.
Mure märgalade pärast pole eile tekkinud. Eestis katavad erinevad sookooslused kokku 8% kogu riigi pindalast. Viimane üleriigiline soode inventuur aastal 2013 näitas, et Eestis on võrreldes 1950. aasta andmetega lagesoode pindala märkimisväärselt kahanenud. Just sellest ajast peale hoogustus lagesoode ja soometsade kuivendamine ning kasutuselevõtt põllumajanduslikel eesmärkidel, metsakasvatuseks ning turba kaevandamiseks.
Kraavide töövõime ei sõltu vanusest
Paljud kunagi kraavitatud alad on täna majandustegevuseta. Kraavid aga töötavad edasi ja juhivad vett maastikult ära oluliselt kiiremini, kui see toimuks looduslikult.
Sageli kuuleme mõttekäiku, et vanad, eelmisest või üle-eelmisest sajandist pärit sookraavid on muutnud sooökosüsteemi, luues uue loodusliku koosluse. Mõnikord on selles tõetera: kui kidurast soometsast on saanud võimas 100-aastane kõdusoomets, ei pruugi kraavide lausaline sulgemine olla vajalik ja seda ka arvestatakse.
Küll aga ei määra kraavi vanus, kas seda on põhjust sulgeda. Pigem on küsimus kraavide jätkuvast mõjust ümbritsevale keskkonnale ja selles, kas kraav ikka veel toimib. Isegi 150-aastane kraav võib jätkuvalt soo pealt edukalt vett välja juhtida, mida oleme näinud näiteks Öördi rabas Soomaal, Viru rabas Lahemaal ja paljudes teistes Eestis ikoonilisteks kohtadeks peetavates soomaastikes.
Väga üksikutel juhtudel suudab loodus kraavidega ise aja jooksul toime tulla. Ka see, kui kraav on pealtnäha juba samblaga kaetud, ei tähenda, et seal kindla peale enam vesi ei liigu. Ühes kohas puhmaste varjus kulgev vesi võib mõnekümne meetri pärast jälle ootamatult nähtavale ilmuda – meie looduskaitsespetsialistid on sellele ikka ja jälle tunnistajaks olnud. Ka sooteadlaste uuringud näitavad, et kunagi rabaturbasse kaevatud kraavid halvendavad soo seisundit aastakümneid pärast nende rajamist ja näilist kinnikasvamist.
Seetõttu on oluline, et aitaksime loodusel taastuda, täites kraave või sulgedes need paisudega, et vee liiga kiiret liikumist takistada.
Tööd ei tehta kopra kombel
Ühtegi taastamistööd looduses ei minda tegema kiirustades. Nende tööde tähelepanu on suunatud kaitstavatele aladele – piirkondadele, kus esinevad meie kõige olulisemad ja tundlikumad loodusväärtused. Esmalt koostatakse tööde kavatsusdokument, kus kirjeldatakse taastamistööde eesmärke, uurimis- ja taastamisala asukohta, olulist taristut, maaomandit ning eeldatavat mõju loodusväärtustele, eraomandile või majandusmetsale. Kavatsusdokumendile küsitakse kooskõlastust nii Keskkonnaametilt, maaomanikelt kui ka Maa- ja Ruumiametilt ja Transpordiametilt, kui planeeritaval taastamisalal asub maaparandussüsteeme või teid. Samuti kaasatakse kohalik kogukond, küsides arvamust ja ettepanekuid kohalikult omavalitsuselt. Just selles etapis oleme hetkel ka Meenikunno rabas planeeritavate töödega.
Seejärel asub projekteerija taastamisala kraave põhjalikult uurima: viiakse läbi välitööd, mõõdistatakse kuivenduskraave ning modelleeritakse vee liikumissuundi. Uurimistööde käigus tehakse kindlaks kraavide seisund, vee voolusuunad, et oleks selge, kuidas vanad kraavisüsteemid täpselt toimivad. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, et tööd ei tooks kaasa veetaseme tõusu eramaadel ega kahjustaks olemasolevat taristut või majandatavat metsa. Eraomanike mure on mõistetav – ka Meenikunno puhul on tulnud kohalikelt tagasisidet, et kui kobras teeb tammi, siis uputab õue üle, kuid kobras tegutseb isiklikel eesmärkidel ja ta ei näe vaeva oma paisu mõju laiema hindamisega, hüdroloogilisest modelleerimisest rääkimata.
Puude hukkumine on erand mitte reegel
Puude suremine taastamistööde tagajärjel on viimasel ajal üha enam kõneaineks – isegi nii, et soo taastamine tähendabki automaatselt metsa uputamist. Nii see kindlasti ei ole!
Sootööde puhul pole eesmärgiks tekitada üleujutus, vaid tõsta vesi maapinnale piisavalt lähedale, et lõpeks soo või soometsa seisundi edasine halvenemine. Kui taastamisala kraavid on kaevatud turvasmuldadesse, siis pikaajalise kuivenduse mõjul vajub kraavide ümbrus turba lagunemise tõttu madalamaks ja seal hakkavad kasvama puud. Kraavide sulgemine paisudega võib tekitada olukorra, kus kraavi vahetus läheduses kasvavad puud peavad kohanema uute tingimustega või siis need puud surevad. Siiski on puude suremine suuremal pindalal soode taastamistöödel erandlik ja kui liita kokku kõik RMK senised taastamisalad, siis on puude kuivamist täheldatud ainult mõnel protsendil kogupindalast.
Enam kui 10 aasta pikkuse soode taastamiskogemuse juures on RMK õppinud paremini ette nägema kraavide sulgemisega kaasneva püsiva üleujutuse riske ja hindama nende pindalalist ulatust. Taastamistöödest põhjustatud puude hukkumist on võimalik vähendada ja selleks tehakse põhjalik eeltöö. Kui tööde järgselt ilmnevad soovimatud mõjud, siis on võimalik probleemsed kraavid uuesti avada, mida oleme ka vajadusel teinud.
Ehkki loodus toimetab aeglaselt, saame juba rääkida ka neist aladest, kus me näeme taastamistööde edusamme. Meenikunno kaitseala asukohajärgses Räpina vallaski on lähiminevikus kraave soode tervendamise eesmärgil edukalt suletud. Meelva rabas toimusid veerežiimi taastamistööd 2019. aastal ja praeguseks on näha, kuidas vee liikumine alalt on aeglustunud ja maapind tööde järgselt kenasti taimestunud. Häid näited võib leida Eesti igast nurgast – Muraka rabas Alutagusel toimuv linnustikuseire näitab, et pärast taastamistöid on soolinnustiku seisund alal kiiresti paranenud.
Matkale saab ka edaspidi
Tuleme tagasi Lõuna-Eestis asuva Meenikunno raba ja sinna moodustatud looduskaitseala juurde ja küsimuse juurde, miks teha veerežiimi töid just seal. Lihtne vastus on, et seal on veel võimalik sooelupaika kraavide sulgemisega tõhusalt parandada. Teadvustame, et tegu on laias huviorbiidis piirkonnaga, millega peab tööde kavandamisel, projekteerimisel ja ehitustöödel kindlasti arvestama. Juba eelpool kirjeldatud nõuded töödele kehtivad ka siin – eramaad ja taristu ei tohi veerežiimi taastamise läbi kannatada ning looduse nautlejatele peab säilima senine või parem võimalus nautida soometsade lummust ja rabamaastiku kauneid vaateid.
Tegemist on ka RMK jaoks väga olulise külastuskohaga, mida tahame külastajatele atraktiivsena hoida. Jätkame arutelusid kohaliku omavalitsuse ja kogukondadega, et leida mõistlikud lahendused looduskaitseala soometsade ja raba seisundi tervendamiseks ning kohalikule kogukonnale külastusvõimaluste säilitamiseks.
Suures plaanis on ju kõigi ühiseks sooviks, et Meenikunno raba säiliks Kagu-Eesti maamärgina ja pakuks rahu ja avastamisrõõmu nii tavalisele puhkajale kui ka soolinnustikust huvitatud loodusturistile.
