Möödunud mägrasuvi
Mäger on ikka tore elukas, mis siis, et ta aasta looma tiitli metskitsele on loovutanud. Ega tema ei lase ennast sellest segada ja toimetab omasoodu edasi.
Võtab aga külalisi vastu, kes kipuvad küll tihti ette teatamata saabuma, nii et uruomanikku ennast kodus pole. Koristab, va hoolas loom, ennast ja oma pesa. Suhtleb, magab, nuusutab värsket õhku ja naudib päikest, mida küll see suvi napilt pakkus.
Laskmata endki aasta looma vahetumisest kõigutada, heitsin ka sel suvel lähema pilgu mägra igapäevaellu. Naljaga pooleks võib öelda, et eks metsaelanikud on ka tehnikaajastuga kohanenud ja ei pea pikka vimma metsameeste-naiste, loodusteadlaste ja igasugu muude untsantsakate rajakaamerate vastu, mis võimaldab meile tänuväärse ja loodushoiu vaatenurgast nii vajaliku sissevaate nende argipäeva.
Sel suvel tegin lähemat tutvust mäkradega Rapla, Pärnu ja Lääne-Viru maakonnas, kes on kõik oma kodu rajanud väga varieeruvale maastikule – kui liigi vaatlusalused Pärnumaa esindajad valisid pesapaigaks pea läbimatuid tihnikuid, siis nende Lääne-Viru kaaslaste kodud on rajatud märksa valgusrikkamatesse oludesse.
Taaskord leidis kinnitust ka mulluste Eesti mäkrade ja nende UK liigikaaslaste puhulgi täheldatud kalduvus suviti ringi hulkuda ning kaamerasilma eest mõneks ajaks ära kaduda. Sarnaselt inimestega, eriti siin karges poolpolaarses maailmanurgas, teevad ka mägrad “hooajal” suuremaid tiire, jäävad kodust kauemaks ära, kolivad “suvilasse” või käivad matkamas ja “telkimas” – lapsed kaasas.
Vaatamata sellele jäi objektiivi ette piisavalt palju toimekaid mäkru.
Ja kui kassid, või siis antud juhul mägrad, on kodust ära, siis on hiirtel, teadagi, pidu ja nii saabuski kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi külalisi, sh hiiri, nahkhiiri, rotte, linde, kitsetalled koos emaga, põdramullikas, rebased ja kährikud ning koerad.
