Möödunud mägrasuvi
Mäger on ikka tore elukas, mis siis, et ta
aasta looma tiitli metskitsele on loovutanud. Ega tema ei lase ennast sellest
segada ja toimetab omasoodu edasi.
Võtab aga külalisi vastu, kes kipuvad küll
tihti ette teatamata saabuma, nii et uruomanikku ennast kodus pole. Koristab,
va hoolas loom, ennast ja oma pesa. Suhtleb, magab, nuusutab värsket õhku ja
naudib päikest, mida küll see suvi napilt pakkus.
Laskmata endki aasta looma vahetumisest
kõigutada, heitsin ka sel suvel lähema pilgu mägra igapäevaellu. Naljaga
pooleks võib öelda, et eks metsaelanikud on ka tehnikaajastuga kohanenud ja ei
pea pikka vimma metsameeste-naiste, loodusteadlaste ja igasugu
muude untsantsakate rajakaamerate vastu, mis võimaldab meile tänuväärse ja
loodushoiu vaatenurgast nii vajaliku sissevaate nende argipäeva.
Sel suvel tegin lähemat tutvust mäkradega
Rapla, Pärnu ja Lääne-Viru maakonnas, kes on kõik oma kodu rajanud väga
varieeruvale maastikule – kui liigi vaatlusalused Pärnumaa esindajad valisid
pesapaigaks pea läbimatuid tihnikuid, siis nende Lääne-Viru kaaslaste kodud on
rajatud märksa valgusrikkamatesse oludesse.
Taaskord leidis kinnitust ka mulluste Eesti
mäkrade ja nende UK liigikaaslaste puhulgi täheldatud kalduvus suviti ringi
hulkuda ning kaamerasilma eest mõneks ajaks ära kaduda. Sarnaselt inimestega,
eriti siin karges poolpolaarses maailmanurgas, teevad ka mägrad
“hooajal” suuremaid tiire, jäävad kodust kauemaks ära, kolivad
“suvilasse” või käivad matkamas ja “telkimas” – lapsed
kaasas.
Vaatamata sellele jäi objektiivi ette
piisavalt palju toimekaid mäkru.
Ja kui kassid, või siis antud juhul mägrad,
on kodust ära, siis on hiirtel, teadagi, pidu ja nii saabuski kõikvõimalikke
karvaseid ja sulelisi külalisi, sh hiiri, nahkhiiri, rotte, linde, kitsetalled
koos emaga, põdramullikas, rebased ja kährikud ning koerad.
