Oandu matkarajaga seoses meenub 33. aasta tagune kohtumine matkaraja lähedasel astangu jalamil ühe seenelisest küllalt värvika parteigenossega, kes tolleaegses range kaitserežiimiga Koljaku-Oandu reservaadis ei oleks tohtinud viibida. Minuga kaasas olnud looduskaitseinspektori tungivale nõudmisele reservaadist kiiresti lahkuda, arvas too hoopis krõbedate sõnade saatel, et tema võib seeni korjata kus tahes ja et see siin pole kellegi rahvuspark. “Risu igal pool ja mädanevad puud vedelevad, kole kohe – see siin on teil natsionaalvõpserik aga mitte rahvuspark. Vot, mina käisin välismaal, mina käisin Saksamaal (DDR) rahvuspargis, no ilus. Seal kõik metsaalune puhas ja kuskil ei vedele ühtki kaigast, pistke oma natsionaalvõpserik …… . Me räägime veel.” Aga ei rääkinud mitte kunagi.
Oleks täiesti ajaraisk ja hane selga
vesi olnud rääkida sellise nomenklatuuri tüübiga siinse looduse vääriselupaikadest,
selle mitmekesisusest ning looduse toimimisest üldse. Olid ikka ajad.
Alates 1998. aastast on osa sellest
kunagisest Koljaku-Oandu reservaadi puutumatust alast avatud loodushuvilistele
Oandu loodusmatkaraja näol. Astangu all olevate Antsülusjärve kujundatud
liivaluidete ja –vallide vahel kasvavad mitme inimpõlve vanused eriilmelised
puistud, kus vanade kuusikute, haavikute ja sangleppade kõrval paistavad eriti
silma kõrgematel nõlvadel kasvavad väga jämedad põlismännid. Vahetult astangu jalamil
on puhtaveelised väikesed allikasilmad. Koljaku-Oandu astangu jalamilt voolab
välja viisteist suuremat allikat ja lisaks veel palju väiksemaid. Allikad ja nende
ümbrus on osa siinsetest vääriselupaikadest.
Astangu alune mets on elanud loodusseaduste
järgi sajandeid, mida ei puutunud läbi aegade ka Sagadi mõisnikud. Nemad majandasid
aastasadu metsa astangu tasasel ja liivasel terrassil, mida saab näha matkaraja
alguses ja lõpus. Kuid Nõukogude võimu all olev metsamajandus on oma jäljed
jätnud ka astangu all olevasse põlismetsa, mille jälgi näeme matkarajal erksal moel
ka siiani. Näha on luidetel kasvavatel jämedatel põlismändidel 1969. aastal
tehtud vaigutusjälgi, mida tehti selleks, et saada männivaiku tärpentiini,
kampoli, lakkide ning meditsiinis õlide ja salvide valmistamiseks.
Siin Oandu metsas on praegu talve hakul
kaamose ajal veel söögiseenigi. Maha langenud tüvedel oli märgata vanu
austerservikuid ja samas kõrval värskeid pannile sobivaid isendeid ning
samblavaiba varjus paistsid lehterkukeseened.