Kui Tšehhovi kolm õde õhkasid ikka Moskva poole, siis tänane viroloogiline situatsioon on kujunenud selliseks, et peaks otsima ikka vähem rahvarohkeid kohti kui suurlinnad …
Vahelduseks nädalavahetuseti
suuremat koormust kandvatele matkaradadele võiks alternatiivina kaaluda ka
kodu- või suvilalähedaste põlispuude, rändrahnude jm looduslike
üksikobjektidega tutvumist. Sellisel lähenemisel on lausa mitu positiivset
aspekti – üheltpoolt värskes õhus viibimine ja liikumine, teisalt tutvumine
selliste vaatamisväärsustega, mis muidu organiseeritud ja registreeritud
matkaradadele alla kipuvad jääma, ja mõistagi võimalus seda teha sotsiaalselt
distantseeritud moel.
Täie tervise juures olev põlismänd on 22 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 3,1 m. Siia kõrvale Eesti
kõige jämedamaks männiks peetava Jaani-Hansu männi ümbermõõt, mis on 4,47 m.
Ojasoo mänd on küll pea poolteist meetrit peenem, aga on ikkagi vägev ja lausa kutsub
embama. Puule lisab meeldejäävat isikupära kunagisest koorevigastusest tüvele jäänud jälg.
Teise puu käsi käis
Hendrik Relve andmeil kehvasti juba 90ndate lõpus, aga siis oli männi latv veel
haljas, sajandivahetusel oli puu juba kuivamas. Pikka iga Ojasoo männile ja
tema järelkasvule!
Vahelduseks
kaardirakendustele võiks uuel, ja järgnevatel pimedatel ning poristel nädalavahetustel,
vahelduse mõttes välja otsida paberkaardid ja -atlased ning avastada
sihipäraselt kasvõi kodulähedast loodust. Julgen väita, et meist igaüks,
olenemata aadressist, üllatub, leides kaardilt enda naabruskonnas
loodusobjekte, mille olemasolust tal aimugi polnud.
