Oraval on vend orav, see on vend lendorav*
Artikli autorid on RMK elurikkuse ja seire spetsialist Margus Pensa, looduskaitseprojektide koordinaator Mihkel Järveoja ja metsaökoloogide juht Teele Paluots.
Selle aasta märtsikuuga lõppes lendorava LIFE projekt. 2018. aastal alanud ja 6,5 aastat kestnud projekt oli esimene LIFE projekt, kus RMK ametliku partnerina osales ja mis on jõudnud lõpuni. Lendorava projekti vedas Soome Metsavalitsus ja ühtekokku osales 14 partnerit Soomest ja 4 Eestist.
Eesti ja Soome on ka ainsad Euroopa Liidu riigid, kus lendoravate asurkonnad on säilinud. Kaasalööjate seltskond oli kirju – omavalitsused (Espoo, Jyväskyla, Kuopio linnad), riigiasutused, muuseumid, teadusasutused, metsamajandajad ja valitusvälised organisatsioonid. Eesti partneriteks olid peale RMK veel Keskkonnaamet, Eesti Erametsaliit ja Metsakorralduse büroo. Selline mitmekesine partnerite valik oli taotluslik, et suurendada koostööd ja mõistmist oluliste huvipoolte vahel, kelle otsustest ja tegevustest sõltub lendorava tulevik. Kahjuks nii on, et ohustatud liigid ise suurt midagi enda päästmiseks teha ei saa ja looduskaitset viivad ikkagi ellu inimesed oma erinevate huvide ja tõekspidamistega.
Metsade majandamine lendorava elupaikades
Kõige rohkem põrkuvad lendorava ja inimese huvid majandusmetsas. Populatsiooni elujõulisuse säilitamiseks peab ta aga hakkama saama ka kaitsealadelt väljaspool – inimeste „mängumaal“. Lendorava projekti raames koostati mitmeid metsamaade kujunduskavasid, mille loomisel oli peamiseks märksõnaks koostöö – liigikaitse huvidele lisandusid metsaomaniku soovid ja võimalused. Kujunduskavade eesmärk oli kujundada või hoida lendoravale sobivat metsa: raietega säilitati haavad ja kuused, hoiti metsa mitmekesisust ning välditi ühetaoliste puistute tekkimist. Tööde kavandamisel lähtuti nii seadusandlusest, elupaigatingimustest kui ka kohalikest oludest, arvestades seejuures võimalikult väikeste häiringute ja looduslähedase majandamisega.
Kasutatud raievõtted vaheldusid metsade vanuse ja seisukorra järgi. Vanemates metsades tehti valikraiet, mis kujundas metsa häilulist struktuuri ning säilitas vanemaid haabasid ja nende ümber kasvavaid puid. Keskealistes metsades oli harvendusraie eesmärgiks aga parandada puude kasvutingimusi ning raiuti välja haiged ja vigastatud puud. Noortes metsades kasutati hoopis valgustusraiet, et kujundada liigirikkaid, haava osakaaluga tulevikupuistuid. Vajadusel tehti ka sanitaarraieid, vältides siiski õõnsustega ja haavataelikuga puude raiet, sest need on olulised lendorava pesitsuspaigad. Kaitsealadel kujundati kujundusraie abil sobilik segamets, kus kasvaksid erinevas vanuses haavad, kuused ja muud lehtpuud.
Kõiki töid tehti looduse rütmis – eelistatult talvel, et vältida lendorava häirimist poegade kasvatamise ajal ning vähendada pinnase ja puude kahjustusi. Eriti suurt tähelepanu pöörati haabade säilitamisele ja metsade sidususe tagamisele, mis on lendorava liikumiseks ja ellujäämiseks võtmetähtsusega.
Kuigi kujundusraied tähendasid tihti tavapärasest väiksemat raiemahtu, keerukamat raietööd ja suuremat planeerimisvaeva, hindasid mitmed maaomanikud projektis osalemist positiivselt – see võimaldas vähemalt mingil moel kaitsepiirangutega metsas toimetada ning lõi võimaluse metsade hoidmiseks ka majanduslikult keerulisemates oludes. Oluline oli seejuures personaalsus – iga kava koostati just selle konkreetse metsa jaoks, mitte valemina kõikidele. Kokku loodi Keskkonnaameti, Metsakorralduse büroo, metsaomanike ja Eesti Erametsaliidu koostöös 30 kujunduskava (859 ha), millest 15 puhul jõuti ka raietöödeni (153 ha). Nende kogemuste põhjal valmis ka infomaterjal maaomanikele.
Algselt oli kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades plaanis ka riigimaal. Ent arvestades lendorava leiukohtade väikest pindala võrrelduna kogu riigimetsa pindalaga, siis leiti, et riigimetsas on lendorava leiukohtade kaitsest tulenev sotsiaalmajanduslik mõju vähene. RMK metsamajandajad arvasid, et kujundusraiete tegemise majanduslik tasuvus on liiga väike ning neile sekundeerisid looduskaitseeksperdid, kes leidsid, et looduskaitseliselt ei ole kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades põhjendatud. Seepärast otsustati riigimetsas olevates lendorava leiukohtades kujundusraieid mitte teha. Eelarves vabanenud raha kasutati osaliselt hoopis lausalise seire korraldamiseks.
Lendoravate seirest ja uute inimeste koolitamisest
Lendorava tüüpiline elupaik Eestis on vanem segamets, mille puurindes esineb haaba. Haaba võib pidada ka lendorava kodupuuks, sest just haavatüve õõnsustes leiab lendorav endale sobiva ulualuse ning haavapungad ja -lehed on talle parajaks suupooliseks. Seetõttu on haava olemasolu oluline ka lendorava leviku seiramisel. Seirealade valikul lähtutakse puistu takseerandmetest, mis iseloomustavad puude vanust ja näitavad haava olemasolu. Suureks abiks on ka Keskkonnaagentuuri (KAUR) koostatud lendorava elupaikade mudel, mille alusel saab võimalikud sobivad elupaigad piiritleda ja looduses üle vaadata.
Lendorava olemasolu tuvastatakse seirealadel lendorava väljaheidete põhjal. Eraldisel liigutakse ühe haava juurest teise juurde ning kontrollitakse, kas puutüve jalamil või selle ümber maapinnal on lendorava väljaheiteid. Talvel ja kevadel on lendorava väljaheited kergesti ära tuntavad, meenutades kollast riisitera (värvus võib siiski varieeruda helekollasest roostepruunini). Vahel leidub neid ühe puu all massiliselt.
Projekti vältel osales lendorava seires erinevatel aastatel kokku ligikaudu 40 RMK töötajat, kes said vajadusel ka esmase väljaõppe. Viimane seisnes eelkõige looduses lendorava väljaheidete äratundmise ja ülesleidmise harjutamises. Kokku seirati riigimetsas ühise pingutusena peaaegu 10 000 ha lendoravale sobivaid puistuid ning leiti 37 uut leiukohta.
Eriti edukas lendorava seire mõttes oli 2024. aasta, mil tänu projekti vahendite ümberjaotamisele oli võimalik üle kontrollida 6738 ha potentsiaalseid elupaiku ning leiti 22 uut leiukohta. Seireala kattis pea kõik lendoravale sobilikud puistud riigimetsas. Vaata ka Rahvusringhäälingu teleuudist.
Lendoravate levikuvõrgustikust
Üheks lendoravate suurimaks ohuks on elupaikade killustatus ja nendevaheliste liikumisvõimaluste keerukus või hoopis puudumine. Lendorava levikuvõrgustiku eesmärk on soodustada lendorava levikut leiukohtade vahel. Võrgustiku planeerimisel RMK metsamaale arvestatakse levikuks soodsate puistute paiknemist ja võimalikult lühikest distantsi ühendatavate lendorava leiukohtade vahel. Eelistatult peab levikuvõrgustiku puistute koosseisus olema haaba või teisi pehmeid lehtpuid. Seda tuleb silmas pidada ka metsahoiutöödel.
Lendorava levikuvõrgustikus paiknevad lendorava liikumiskoridorid, mis peavad olema vähemalt 100 m laiad ja vähemalt 12-15 m kõrgused katkematud metsaalad lendorava teadaolevate leiukohtade vahel.
On teada, et lendoravad väldivad lagedate alade ületamist, sest maapinnal on nad üsna kehvad liikujad ja kergeks saagiks röövloomadele. Eesti idapoolsel piirialal kipub lendorav levima mööda suhteliselt kitsast maariba, mis jääb Narva jõe, Peipsi järve ja Viru-Mustvee kõrgepingeliini trassi vahele. See justkui viitab, et lendorava levimine kõrgepingeliinist põhja poole suuremasse ja enamasti kaitstud metsamassiivi on takistatud. Kuni selle aastani koosnes see kõrgpingeliini trass kahest paralleelsest 330 kV õhuliinist, mille puhul oli lagedana hoitav õhuliini kaitsevöönd 120 m lai. Praeguseks on töös vaid üks rekonstrueeritud liin ja on alustatud teise, vana liini demonteerimisega. Kaitsevööndi laius väheneb seeläbi 80 meetrini, mis on aga siiski lendoravale liiga lai, et sellest üle liuelda.
Lendorava LIFE projekti raames lõime kaks pilootala – nö rohelist koridori, mis soodustavad tulevikus lendorava levimist ka üle kõrgepingeliini trassi ja saavad osaks RMK lendorava levikukoridoride võrgustikus. Sõlmisime kokkuleppe Eleringiga, et nendel aladel tavapärast liinihooldust ei tehta ja püsivalt säilib 3-10 meetri kõrgune taimestik. RMK seirab ja vajadusel hooldab neid alasid, et õhuliini turvalisus oleks tagatud.
Nende kahe katsealaga Remnikus ja Permiskülas soovime me eelkõige omandada kogemusi kõrgepingeliinialuse taimestiku nõuetekohaseks hooldamiseks – kui ajamahukas see on ja millised puuliigid sobivad kõige paremini? Me ei arva, et need kaks katseala omaks lendorava leviku parandamise seisukohast väga suurt mõju. Arvestades kõrgepingeliinide pikkust lendorava teadaoleval levikualal, siis selliseid liikumiskoridore peaks olema pigem kümneid. Veelgi parem aga oleks, kui liinitrasside puhastamine võsast toimuks mitte kogu trassi pikkuse ulatuses korraga, vaid järk-järgult: ühes kohas jäetakse võsa kasvama ja teises kohas, kus see on saavutanud suurima lubatud kõrguse, raiutakse see maha.
Täpsemalt saab levikukoridoridest ja nende rajamisest lugeda meie eelmise aasta blogiloost.
Kogemuste vahetamine
Projekti üheks oluliseks väljundiks oli osaliste vahel kogemuste vahetamine. Kuna lendorava kaitsestaatus on Eestis rangem kui Soomes, siis erineb ka nende riikide kaitsekorraldus – Soomes näiteks puudub püsielupaikade loomise kohustus. Teisalt on Soome eripäraks võrreldes Eestiga lendoravate leidumine linnaruumis. Seda soodustab Soome metsarohke maastik ja asjaolu, et Soome linnad sulanduvad metsaga ühte. Eesti linnu seevastu ümbritseb enamasti juba ajalooliselt välja kujunenud lage kultuurmaastik, mida lendoravad ei suuda ületada.
Projektis osalenud Soome omavalitsustes oligi lendorava kaitsmisega seonduvateks probleemideks mitte niivõrd metsade majandamine vaid konflikt kinnisvara arendamisega, mistõttu omavalitsused sattuvad pahatihti nii looduskaitsjate kui ka ehitamist pooldavate kodanike pahameele alla.
Soome linnades asustavad lendoravad lisaks linnametsadele ka parke ja muid puudega haljasalasid, mis Eesti lendoravametsadega harjunule täiesti ebakohased tunduvad. Õõnsustega puude nappuse leevendamiseks pannakse parkidesse lendoravate jaoks pesakaste, mida nood ka asustavad.
Linnades on inimese kohtumised lendoravaga sagedasemad kui metsas. Nii on läbi aastate Soome ajakirjanduses avaldatud lugusid sellest, kuidas lendoravad on sattunud WC-potti või kõrghoone lifti. Valdavalt on Soome inimeste suhtumine lendoravasse heatahtlik ning hättasattunud loomi aidatakse.
Tulevik
Viimastel aastatel on lendorava poolt asustatud elupaikade arv jõudsalt kasvanud. Kui 2018. aastal oli see 47, siis 2024. aasta seirehooaja järel juba 129. Nende andmete põhjal tundub, et lendoraval läheks justkui paremini. Kui veel 2015. aastal ennustati, et järgneva viie aasta jooksul võib lendorav Eestis välja surra, siis nüüd võiks toonase prognoosi aluseks olnud metoodikat kasutades väita, et 2030. aastaks on meil vähemalt 180 lendorava poolt asustatud elupaika.
Kummatigi nii sirgjooneliselt tõusvad ei pruugi suundumused lendorava käekäigus olla. Ei saa välistada, et 2015. aastal hoiatusena välja toodud trend on ikkagi õige ning vahepealsed tõhusad seireaastad on küll parandanud meie teadmisi lendorava leviku kohta, ent samas kinnitavad lendorava kadu. Põhjust selliseks pessimismiks annab lendorava elupaikade tühjaks jäämise kiirus levikuala lääneservas.
RMK poolt lendorava hüvanguks kavandatud tegevused (või metsamajandamise kontekstis ka tegemata jätmised) on kirjas RMK lendorava kaitsestrateegias, mis võeti vastu 2020. aastal. Vahepeal on uuenenud lendorava kaitse tegevuskava, mistõttu oleks asjakohane ka RMK lendorava kaitsestrateegia üle vaadata. Lendorava püsimajäämine Alutagusel sõltub sobivate elupaikade kättesaadavusest, mille praegust taset saab hoida haava osalusega puistute raievanuse tõstmisega vähemalt 75-85 aasta peale. Pikemas perspektiivis aitaks selline samm elupaikade kättesaadavust ka suurendada. Lendorava levikuvõrgustiku aladel tuleks tõhustada lendoravat ohustavate väikekiskjate küttimist, mis aitaks suurendada oma sünnikohast laiali levivate noorloomade ellujäämist.
* Blogiloo pealkirjaks on Eno Raua luuletuse “Lendvennad” avarida.
Koostöös sünnivad lahendused – lendorava kaitse üle riigipiiride
Eija Hurme (projektijuht, Soome Metsavalitsuse looduskaitseosakond)
Pean projekti suurimaks kordaminekuks tõhusat koostööd projekti partnerite vahel, kes esindasid väga erinevaid huvipooli. Pühendumine ühisele eesmärgile motiveerib osalejaid leidma praktilisi lahendusi. Seetõttu oli see tõeline õppeprotsess, kus erinevate elualade spetsialistid õppisid üksteiselt. Saime arutada erinevaid liigikaitsega seotud lähenemisi ja väärtusi, aga samas ka leida praktilisi lahendusi tekkinud väljakutsetele meie projektialadel. Näiteks lõime ligi 80 metsamaade kujunduskava, mis arvestavad lendorava elupaigavajadustega. Ilma LIFE programmi ja Euroopa Liidu toetuseta poleks see võimalik olnud.
Vähem tähtis ei ole aga ka näiteks uue lendorava seiremeetodi arendamine – looduskaitse(seire)koerad, kes on treenitud tuvastama lendorava lõhna ja väljaheiteid. Seda meetodit on nüüd võimalik kasutada nii Soomes kui Eestis. Või meie loodud õppematerjalid, mille populaarsus kinnitab maaomanike ja metsanduse spetsialistide valmisolekut ja huvi rohkem teada lendoravast ja tema elupaikadest.
Lendorava tulevik on endiselt meie kätes. Kuna see liik asustab täiskasvanud metsi, millel on ka märkimisväärne rahaline väärtus, on huvide konfliktid vältimatud. Lendorav jääb ohustatud liigiks, sest erinevad metsade kasutamise viisid ei kao kuhugi. Küll aga on meil nüüd rohkem teadmist, mida kasutada paremate kaitse- ja majandamisviiside rakendamiseks. Olen kindel, et on palju võimalusi motiveerida inimesi kaitsma lendoravat ja tema metsaelupaiku Euroopas.
Lisalugemist:
Projekti info ja materjalid eesti keeles
Projekt: Lendorava LIFE (LIFE17 NAT/FI/000469 – Flying Squirrel LIFE)
Kestvus: 01.08.2018 – 31.03.2025 (6,5 aastat)
Juhtpartner: Metsähallitus, Parks & Wildlife Finland
Partnerid: Põhja-Savo ELY keskus, Põhja-Karjala ELY keskus, Edela-Soome ELY keskus, Espoo, Jyväskylä ja Kuopio linn, Kuopio loodusloomuuseum, Soome loodusloomuuseum Luomus, Soome Loodusvarade Instituut (Luke), Soome Põllumajandustootjate ja Metsaomanike Keskliit, Metsähallitus Forestry Ltd, Soome Looduskaitse Liit, Soome Metsakeskus, RMK, Keskkonnamet, Eesti Erametsaliit, Metsakorralduse büroo.
Planeeritud eelarve: 8,88 miljonit € (75% Euroopa Liidu rahastatud)
RMK kulud: 191 700 € (RMK omaosalus 12 300 €)
