Prügistamine on endiselt suureks probleemiks!
Kogu selle suure looduse hoidmise ja armastamise meepoti juures unustatakse tihti ära üks üsna suur, kole ja vastik tõrvatilk – prügi! Jah, ikka veel viivad inimesed oma elutegevusest üle jäävat prügi ja jäätmeid metsa, sest endiselt arvatakse, et asi haihtub õhku, kui see enam silme all pole. Aga oh üllatust – see on seal ka kümne (võib-olla lausa viiekümne) aasta pärast, kui teie omad lapsed või lapselapsed seal samas marju ja seeni korjavad või jalutavad!
Ma olen selle postituse tegemist kogu aeg edasi lükanud, sest ma lihtsalt ei taha oma päeva ära rikkuda. Aga no enam ei suuda vaiki olla! Ma olen nimelt üks neist inimestest, kelle aju ei suuda leida ühtegi adekvaatset põhjust, miks inimesed viivad oma prügi loodusesse. Seega on mul kõigile üks üleskutse –
Teeme Ära surmani: vii oma prügi jäätmejääma või kogumispunkti või konteinerisse! Prügi koht ei ole looduses!
Siinkohal tahaks tänada kõiki, kes on andnud oma panuse, et loodus saaks jälle pisut puhtamaks!
Ma siiralt loodan, et karmavõlg tuleb prügistajatel kõrge koefitsendiga tasuda! Mõned tülgastavad vaatepildid, mida olen välitöödel näinud:
Loe lisaks
Eestis on kohti, mis kevadel kaovad vee alla ja suvel näivad lõputu rohelise vaibana. Sügisel võivad need olla soolase mere tuulte meelevallas või jõe toodud setetest rammusad. Need on märjad niidud – luhad, lamminiidud, rannaniidud ja madalsooniidud.
Alla ja Ruudi pesitsushooaeg RMK taimlas on ka tänavu kulgenud edukalt. Nüüd on kanakullitibud saanud jalga rõngad ning kõigil viiel on oma isiklik numbrimärgistus, mille järgi saavad kullikaamera jälgijad neid üksteisest eristada.