Raietööd Lahemaa rahvuspargis – miks küll?
Huvi looduskaitsetööde vastu on tõusuteel ja RMK püüab omalt poolt anda parima, et info kus, mida ja kuidas me teeme leviks kindlasti tööpiirkonnas elava kohalikuni, aga ka laiema avalikkuseni. Sellest hoolimata tekitavad meie tööd vahel küsimusi, eriti siis, kui inimene satub neid looduses oma silmaga nägema.
Augustis andsime teada, et Lahemaa rahvuspargis algavad tööd Punsu soo veerežiimi parandamiseks. Infot aitas oma kanalite kaudu levitada ka Kuusalu vald. Taastamistöid tutvustati kohalikele ja teistele huvilistele ka varasemalt toimunud infokoosolekul.
Punsu soo kraavid pärinevad valdavalt 20. sajandi keskpaigast, olles osaks suuremast metsakuivendussüsteemist. Aastakümnete jooksul on kuivendusest mõjutatud alad kõdusoostunud ning looduslike koosluste asemele on kujunenud tihe puistu, mis pole eelistatud elupaigaks soometsi asustavale metsisele.
Kuid soo tervislik seisund ei toeta ainult maismaakooslusi, mõju ulatub ka veekogudeni. Punsu soo paikneb Eesti ainsa ebapärlikarbiga asustatud jõe valgalal ehk alal, kust jõgi saab oma vee. Need kraavid on küll vanad, kuid halvendavad jätkuvalt tundlike jõeliikide elutingimusi, sest kannavad jõgedesse liigset setet ja toitaineid. Ebapärlikarp on just selline pikaealine ja keskkonnatingimuste suhtes nõudlik liik, kelle ellujäämine sõltub otseselt jõe stabiilsest vee- ja setterežiimist. Kraavide sulgemine aitab setete edasikandumist jõkke pidurdada.
Kraavide sulgemiseks tõstetakse kopaga kraavidele kohapealsest pinnasest paisud, mis hakkavad vee taset tõstma. Eesmärgiks on hoida vett pikemalt alal, et toetada soometsale iseloomulikku taimestikku. Selleks, et masinad kraavideni pääseks, tuleb tagada neile ligipääsuks liikumiskoridorid.
9. septembril avaldas Postimees artikli „Rahvuspargis muudeti pinnas metsatööde käigus sea songermaaks“. Juuresolnud fotodel on näha Punsu soo tööala põhjapoolse lahustüki idapoolne serv, kuhu rajati üks ligipääsukoridoridest . Antud trass nagu ka kogu töö jaoks tehtud projekt, on kooskõlastatud Keskkonnaametiga. Liikumiskoridori pinnas on oma omadustelt varieeruv, on kuivemaid ja väga märgi kohti, nagu ka fotodel kenasti näha. Märjemates lõikudes on masin tõesti kahjuks pinnasest läbi vajunud. See on loomulikult kahetsusväärne, kuid selliseid asju soometsades töid tehes juhtub ja neid lõpuni vältida pole võimalik. See aasta on selles suhtes olnud ka eriti väljakutsete rohke erakordselt suurte sademetehulga tõttu.
Kuna Punsu soos on eesmärk liikumiskoridoride rajamise käigus raiutud puit võimalusel välja tuua, siis on otsustatud, et puidu kokkuvedu alalt käib kuivemat trassi pidi. Kuna tegu on sihtkaitsevööndiga, siis see osa puidust, mille äratoomine ei ole mõistlik, jäetakse alale. Paljudele liikidele (samblikud, seened, putukad ) on sellised puud väärt elupaigaks.
Piltidel nähtavad vigastused on puudele tekkinud seetõttu, et eesmärk on teha liikumiskoridorid võimalikult kitsad. Kui sealjuures saab mõni puu masinate manööverdamise käigus viga, siis me reeglina ei raiu neid puid. Juhul, kui puu vigastusest ei taastu, saab ta loodusesse edasi jääda oma uues ülesandes – olla elustikupuu.
Tööde lõpus trassid silutakse ja seda tehakse ka kõnealuse liikumiskoridoriga. Lisaks korrastatakse ka Punsu soo lähedane maanteeserv, kust koristatakse ära sinna aastate jooksul inimeste poolt mahajäetud prügi, nagu vanad autoklaasid jne. Tööde tegemiseks on kitsas ajaaken. Nagu metsatöid, ei tehta ka looduskaitsetöid kevadest poole suveni linnurahu ajal. Tavapäraselt on sügisene madalvee periood sootöödeks parim, kuid sel aastal on sademeterikas suvi teinud tööde tegemise keerulisemaks.
