Kuna ikkagi šaakal Eestimaale jõudis? Kindel on, et nad olid meil juba oluliselt
varem, kui esimene kinnitust leidnud tõestusmaterjal Läänemaalt 2013. aastal
loomauurijateni jõudis.
Kui palju šaakaleid võib Eestis olla?
Praegu on kindlalt teada pesitsevad
šaakalid Lääne- ja Pärnumaalt. Kui
eeldada, et šaakalipaari pesakonnas on olnud keskmiselt 4-5 poega, siis suremust
arvestamata peaks Läänemaa paaril olema 2011. aastast alates pea veeradsada
järglast, lisaks poegadele veel nende pojad ja pojapojad. Pärnumaalt on teada kolme viimase aasta pesakonnad. Kindlasti võib
neid olla kusagil veelgi, sest erineval moel tõestust leidnud teateid šaakalite
kohta on tulnud teistestki kohtadest Läänemaalt ja Pärnumaalt ning Saaremaalt,
Ida-Virumaalt ja Viljandimaalt. Keegi ei tea, palju neid praegu on.
Kust ja miks šaakal siia tuli?
Lähemad hariliku šaakali asualad on olnud
Kaukaasia, Moldova, Ungari, Austria, Tsehhi, Ida-Ukraina. Neis maades on
arvukus tõusuteel ning suureneva arvukusega loomaliik otsib uusi sobivaid
elupaiku, laiendades seeläbi oma leviala. Kuidas šaakalid ühtäkki tuhatkonna
kilomeetri kaugusele jõudsid, on juskui ime. Paralleeli võiks tõmmata
kährikuga, kelle leviala laienes tohutu kiirusega nii inimese abiga kui ka omal
käel. Praegune teadmine laseb arvata, et
Kaukaasia juurtega harilik šaakal (Canis
aureus) on meile ise saabunud Ukrainast. Mine tea, ehk mõni isend saabuski
lemmikloomana ja hiljem metsa pages, aga kindlasti ei saa see olla ainus viis, kuidas siinne šaakaliasurkond alguse sai.
Šaakal on välimuselt midagi hundi ja rebase
vahepealset, 7-15 kg raskune, kuni 105 cm pikkuse kerega ning saba on tal oluliselt
lühem kui rebasel.