Mets on meie kõige lähem naaber, pigem isegi mitte naaber, vaid tõeline kodu, millest inimene püüab end teede ja kiviseintega mõnevõrra eraldada. Kuid ruumi näiline jagamine linnaks ja metsaks ongi tegelikult ainult näiline.
Linn on tinglik ja
kunstlik mõiste, mets on aga nii või teisiti kõikjal. Mets ületab aega ja ruumi, sidudes meid kõiki ühte nähtamatute niitidega, mis
läbivad maad ja õhku ning tungivad kõikjale, isegi linna südamesse.
Näiteks võib mõne
seeneliigi niidistik katta maa all
mitmeid hektareid, nende eosed aga lennata õhus kilomeetrite
kaugusele.
Suundudes RMK Tallinna kontorisse suurepärase raamatu „Sada aastat metsa lugu“ esitlusele, mis on nüüd välja antud ka vene keeles, astusin juhust kasutades tee peal sisse Loodusmuuseumisse, kus just neil päevil oli tavapärane sügisene
seenenäitus. Seal
pakkus mulle peale suure koguse eksponaatide – meie metsade mitmesuguste seente – erilist huvi üks neist, mis ei kasva meie juures loomulikes
tingimustes, küll
aga kultuurvormina nagu ka šampinjonid ja servikud.
See seen on šiitake: hea söögiseen, mida kasutatakse palju hiina, korea
ja jaapani köögis. Idamaadel arvatakse, et sellel seenel on ka palju raviomadusi.
Šiitake kasvab enamasti laialehistel
puudel (šia või
sia – nii kutsutakse idamaades kasvavat puud, mis on sarnane meie kastani või
tammega), kuid kõige sagedamini
kasvatatakse seda kändudel või
spetsiaalses substraadis, kuna nii idamaades kui mujal maailmas süüakse neid seeni tohututes kogustes suurepärase maitse ja kasulike omaduste tõttu.
Kultuurvormina
kasvatatakse šiitaket ka Eestis.
Loodusmuuseumist lahkudes, mõtiskledes seente raviomaduste
ja nende kasvatamise meetodite üle, meenutasin, et šiitakel on üks meie
metsades kasvav sugulane – kollane hammaslehik.
Hammaslehik on küll
šiitake sugulane, kuid erinevalt sellest eelistab kasvada okaspuudel, aga ka vanal
tarbepuidul, näiteks
aedadel, postidel
ja liipritel. Noor
hammaslehik on söödav, seda võib praadida, soolata ja marineerida.
Kui vaadata kollase hammaslehiku
välimust, siis pole kahtlustki, et tegemist on tõepoolest šiitake sugulasega.
Šnelli
pargis kõndides mõtlesin
šiitakest ja hammaslehikust ning
oleksin kümmekond meetrit enne RMK kontorit peaaegu komistanud maha saetud vanade
pajude üleni noorte seentega kaetud suurtele
tüvedele. Need
seened olid väga sarnased šiitakega, üksnes kübarate värvus oli teistsugune.
Alguses tundus, et see on samuti hammaslehik, kuid noorte seente kuju ja tõsiasi, et need kasvasid pajutüvedel, mitte okaspuudel, pani mind teatmikke sirvima. Selgus, et need on haava-ebamamplid, mis kuuluvad hoopis
teise, nimelt värvikuliste sugukonda.
Haava-ebamampleid ei kohta metsas sageli, linnas on seda ehk
tõenäolisemgi näha, kuna see seen eelistab vanu papleid ja pajusid, mida on tavaliselt palju just linnaparkides.
Haava-ebamamplid
näevad välja isuäratavad, ka lõhn on meeldiv ja need
seened pole mürgised, kuid viljaliha kibeda maitse tõttu, mis on omane mitmetele teistelegi selle perekonna seentele, pole siiski tegemist
söögiseenega.
Neil päevil võib mitmesuguseid
mampliliike sageli kohata nii metsas kui linnas – sügis on paljude puuseente jaoks kõige aktiivsem
aeg. Üks kõige
levinum sellest perekonnast on soomusmampel.
Soomusmamplit nimetavad
mitmed allikad madala kvaliteediga
söögiseeneks, teised
seevastu väidavad, et see seen ei kõlba süüa kibeda maitse tõttu.
Mis aga olulisim, mitte
ükski mampel pole mürgine, seepärast võib eelnevalt korralikult kupatades proovida neid soolata või
marineerida – kuid kas sellel on mõtet, kui metsas jätkub teisigi, häid seeni?
Linnas kohtab mampleid
sügisel kõige sagedamini kaskedel ja
haabadel.
Kaugelt köidab oma ereda
värvusega pilku leekmampel. Seda fotogeenset seent on kõige
parem pildistada.
Ja veel üks ere eksemplar
fotosalve – sinivärvik,
mis on andnud nime tervele värvikuliste sugukonnale. Sinivärvik kasvab väikestes, paarist-kolmest
seenest koosnevates rühmades, sügisel
kohtab seda seent üsna tihti.
Pärast kupatamist on see
täiesti söödav seen.
Kuid mulle tundub, et pildi
peale sobib sinivärvik ikkagi paremini kui söögilauale.
Kui aga siiski tahaks
seeni just puu otsast korjata, siis pole nende hulgas paremat ega maitsvamat kui
harilik külmaseen! Külmaseente esimene laine sai septembri
keskpaiku juba läbi: kahjuks arenevad need seened liiga tormiliselt, mõne päevaga jäävad neist puudele ja kändudele
üksnes tuhmid mädanenud nartsud.
Külmaseened ei tunne
nädalapäevi – kui seened ilmusid välja esmaspäeval, siis nädalavahetusel pole
enam mõtet neid otsima minna.
Ja siiski on lootust,
et nädala-paari pärast saab soodsa ilma korral taas korjata tõelisi
põhjamaiseid külmaseeni. Seda hetke ei või enam mööda lasta – järgmised külmaseened ilmuvad välja alles tuleval
sügisel.
Oktoobrikuu esimestel päevadel on suurepärane ilm, seepärast otsustasid külmaseened, et aeg pole raiskamiseks ja ilmusid taas massiliselt kändudele ja puudele, nii et eelseisval nädalavahetusel võib neid suurepäraseid seeni saada mitu korvitäit. Kõik metsa külmaseenele!
Ärge laske sügist mööda!