Siidisabad on teel
Neid kenasid
põhjamaiseid linde, pisut ehk kurja ilmega, on nähtud juba Maarjamaalgi liikumas.
Suuremad salgad on meile
alles saabumas vastavalt sellele, kuidas Põhja-Skandinaavias ilm järjest käredamaks
muutub ja toitu üha vähemaks jääb. Julged linnud tulevad linnadessegi, kartmata
tänavail sagivaid inimesi ning noolivad aplalt puudel ja põõsastel leiduvaid
vilju.
Saaki on siinkandis sel
aastal tõesti ohtrasti. Kaugele paistvad punavad pihlakaoksad ägavad suurte
marjakobarate all, viirpuud on priskeid marju täis, kadakad sinavad viljadest
ning raagus arooniapõõsad mustavad korjamata jäänud marjadest. Sellel aastal
tundub, et kui siidisabad (Bombycilla
garrulus) suurte salkadena saabuvad, siis jagub siin neile toitu kauemaks ja
nad ei pea toidupuuduse tõttu kiirustama edasi Vahemere äärde või Kaukasuseni.
Siidisaba on köitev
elukas nii mitmeski mõttes. Tema sulestikust leiame erkkollast,
telliskivipunast, valget, musta, beeži ja halli ning lisaks veripunaselt ergavaid
sarvliiste suleotstes. Peas on tal tutt,
mille lind aeg-ajalt turri ajab – kargest tundrast pärit kuldnokasuurune
kirev lind paistab väliselt küll rohkem troopiline. Teiste lindudega võrreldes on
siidisabal vilgas seedesüsteem ning väga lühike soolestik, mis on kohastunud saama
karmides oludes kiiresti vajalikku energiat käärinud alkoholisisaldusega
marjadest. Sellepärast arvataksegi, et linnud on käärinud marjade söömisest
purjus. Tavatu julgus, sagedased lennud vastu aknaklaase ja kentsakad akrobaatilised
manöövrid viljade hankimisel võivad küll sellele viidata. Eks siis näis, kui
nad kohale jõuavad.
Viirpuul marju söömas
.jpg?1417091478236)
Enamasti veedavad
siidisabad meie mail mõne nädala, et lõuna poole edasi lennata. Kui marju
jätkub, jäävad kauemaks.
Toidu nimel tehakse
trikke
Üks siidisaba teeb viristavat häält, kui neid on palju, siis terve õhk lausa kiliseb.
Kuula siit: www.loodusheli.ee/ET/linnud/taxonid=103&speciesid=336
