Ainus meie ja ülejäänud Euroopa looduses kasvav ja lõnga laias värvigammas siniseks värvida võimaldav taim on harilik sinerõigas (Isatis tinctoria).
Kasvukohana eelistab sinerõigas kiviseid, kruusaseid ja liivaseid mererandu
See praegu õitsev kollaste õitega ligi meetri kõrgune kaheaastane taim elavdab saarte ning Põhja- ja Lääne-Eesti mereäärseid toiteainevaeseid klibu- ja liivavalle seal, kus tormide rannale paisatud adru selleks sobivad kasvutingimused on loonud.
Sinerõigas rannavallil
Esimesel kasvuaastal loob taim üksnes sirgeservaliste äraspidimunajate siledate lehtedega leheroseti ja teisel aastal kasvatab sinakat karva varretipuga kollase õisiku. Sinist värvipigmenti saab ainult esimese aasta lehtedest. Lehed tegelikult ei sisaldagi värvipigmenti, vaid hoopis täiesti värvituid lähteaineid, mida tuleb värvipigmendi saamiseks ekstaheerida ja töödelda.
Sinerõigas kuulub ristõieliste sugukonda
Sinerõikast saadav värvipigment on indigo, nagu lähistroopilisel värvi-indigopõõsalgi (Indigofera tinctoria) ja seda saadakse sarnaselt. Pigment ei ole vesilahustuv, vaid vajab toimimiseks aluselist keskkonda, sellise keskkonna loomiseks lisati vee sisse lupja.
Sinerõikal on indigopigmendi lähteainete sisaldus lehtedes võrreldes värvi-indigopõõsaga madal, siis peab neid olema pigmendi saamiseks palju. Kuna taime pigmenditootlikus on madal, siis on värvi intensiivsuse, püsivuse ja kirkuse huvides otsitud abi kõikvõimalikest käepärastest lisavahenditest, millest tuntuim on kahtlemata uriin, millest lõngavärvimisel hinnatumaiks on väidetavalt peetud eelmisel õhtul alkoholi tarbinud meesterahva esimest hommikust saadust. Nii ongi mõiste „sinine esmaspäev“ algupäraks peetud kangrute ja värvalite esmaspäevaseid raskusi pärast nädalavahetuse ränka, hmm … tööd ja värvimist.
Sinerõika vili on kõdrake
Sinine värv oli muistsetes kultuurides väidetavalt väheoluline, roomlaste jaoks lausa ebameeldiv ning negatiivne. Sinist peeti barbarite värviks. Sinine värv sai tuule tiibadesse 12. sajandil, mil see muutus ühiskonnas järjest hinnatumaks ning populaarsemaks. Tänapäeva Euroopas on küsitluste järgi sinine ülekaalukalt inimeste lemmikvärv.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) plaanib 2026. aasta sügisel alustada Alam-Pedja looduskaitseala loodeosas Kalsa soos ja Epru raba servaaladel loodusliku veerežiimi taastamistöid. Tööde piirkond jääb Põltsamaa ja Viljandi valla territooriumile ning asub kaitsealal.
Eestis on kohti, mis kevadel kaovad vee alla ja suvel näivad lõputu rohelise vaibana. Sügisel võivad need olla soolase mere tuulte meelevallas või jõe toodud setetest rammusad. Need on märjad niidud – luhad, lamminiidud, rannaniidud ja madalsooniidud.