Soomaast, mitte ainult viiendal aastaajal
Soomaad tasub külastada ka väljaspool viiendat aastaaega. Kasvõi
ainult selleks, et üritada mõne paljudest Soomaa üleujutuste veetaset kujutava
mõõdupuu ees ligi kolmekümnekraadises krõbekuivas kuumuses ette kujutada,
kuidas kõik need samad kohad vee alla mattununa välja näeks.
Eelmise nädala lõpu suveharja põrgukuumuses Soomaa radadel seigeldes on raske kujutleda, et suur osa põuaselt tolmavatest teedest on Soomaa viiendal aastaajal regulaarselt üleujutatud, sest suvise puhkusteperioodi harjal on rahvuspark üleujutatud üksnes turistidest ja verejanulistest parmudest. Esimene on mõistagi suurepärane, lausa rõõm, kui laias spektris külalisi suvised sood-rabad, lammimetsad ja -niidud on kohale meelitanud – Soomaa teedel ja radadel kohtab rohkelt kõikvõimalikes keeltes kõnelevaid loodusesõpru ning pigem välismaiste registrimärkidega sõidukeid. Parmud on paratamatus, kuid üleüldise sääsepuuduse kõrval tunduvad need „linnukesed“ eriti sõjakad.
Mõtlesin kesksuvisel reedesel pärastlõunal lõõskava päikese all risti-põiki läbi Soomaa sõites just sellele, kui raske on väljaspool Soomaa hooaega ehk üleujutusi aduda selle suure loodusliku veerohke kausi olemust, sest kui kohalikud suured jõed parasjagu vaikselt oma sängis toimetavad, vihma pole juba ammu sadanud, lumest rääkimata, siis aitavadki nii sise- kui väliskülalisi selles üksnes üle Soomaa paigutatud illustratiivsed veetaseme kõrgust indikeerivad sildid.
Eriti sürreaalselt mõjub üleujutuste rekordeid kujutav sildistus nt Soomaa külastuskeskuse kõrval kulgeval Koprarajal, mis on ligi 2-kilomeetri pikkune igat masti matkajale jõukohane lammimetsarada.
Rada, mis sel suvel on väga lihtsalt ja mugavalt läbitav, pool
sellest ka ratastooli või lapsevankriga, on pikitud erinevate aastate veetaset
tähistava sildistusega, mis annab aimu sellest, kui kausjas Soomaa õigupoolest
on, ja kui kõrgele ühes või teises kausiservas vesi võib tõusta. Kuival
aastajal on see huvitav kogemus, kuidas laudteeks üleminev rada muudkui kerkima
ja kerkima hakkab, kuni vee äärde jõudes kõrgub vaiadel kalda kohal, aga
veetaseme markerid rajaäärsete puude tüvedel on veel kõrgemal!
Kopraid endid toimetamas ei kohanud, nende tegevusjälgi on vette langetatud puude näol küll kõvasti ja kogu selle loomakeste raske töö viljade nautimiseks on rajal ka paar vahvat vaateplatvormi; nendest ühe keskel kõrgub kunstipäraselt langenud hiiglaslik puu.
Raja kõrval on tähistatud ka antud metsatüübi levinuimad liigid, mis on eriti abiks õuesõpet ja laste loodusharidust silmas pidades, aga miks ka mitte lihtsalt looduse nautimises esimesi samme tegevale toatäiskasvanule.
Teise samalaadse väikse huvitava õpperaja kogemusena võib soovitada kaugematest Soomaa radadest Kuuraniidu õpperada, mis on küll kõigest väike jupike, ainult nii kilomeeter, aga see-eest väga tänuväärne just toateismelistele, kontorirottidele, linnavurledele ja kõigile looduskaugetele välismaa sõpradele, kes muidu mitte kunagi, mitte ealeski, ei sattuks kõdusoometsa, mis on ometi nii erakordne ja kuidagi pühalik paik.
Uskumatu, aga selles lagunemises, mis on omakorda uue elu algus, on midagi nii kaunist – kõik need kümned ja kümned langenud puutüved, mida on hea vaadata rajal asuvast väiksest tornist, loendamatud puu- ja muud seened, sõnajalad ja vaikus.
Kindlasti soovitan tüüpilisemate Soomaa radade kõrval ka see lühike teekond jalge alla võtta ja soovitada ka sõpradele, sest looduse suremise kunst pole kuskil nii hästi eksponeeritud kui siin.
