Igal sügisel saab metsas alguse muinasjutulise värvikirevuse aeg: lehed puudel muutuvad vähehaaval kollaseks, punaseks või pruuniks, langevad maha, kattes metsaaluse kirju vaibaga, kuni puud peale okaspuude on jäänud päris alasti. Aga kas teate, miks see toimub?
Selgub, et kõik on lihtne:
rohelise
värvuse annab lehtedele klorofüll – olulisim pigment, tänu millele taim saab toitaineid. Sügisel taimede eluprotsess tasahaaval hääbub ning roheline klorofüll laguneb järk-järgult ega varja enam teiste lehtedes sisalduvate pigmentide värvust. Nüüd näeme näiteks ühe sellise
pigmendi värvust – oranži karotiini,
mis on meile tuttav porganditest.
Võib
öelda, et puulehed mitte
ei värvu kollaseks või punaseks, vaid pigem kaotavad rohelise värvuse, mis teisi
varjas.
Vaadates mitmevärvilisi lehti eeldame aga tahtmatult, et niisugused imelised muutused ei võinud toimuda mingi tabamatu võluväeta.
Kuid puulehed pole ainsad värvilises sügispildis osalejad – värvilaike lisavad
teisedki metsaasukad.
Metsas jalutades märkame sageli
maapinnal
lebavaid mädanenud puutükke või oksaraage, mis on erakordselt eredat rohekassinist värvi, otsekui oleks keegi neile juhuslikult briljantrohelist
peale kallanud (seda mitmesuguste
haiguste puhul kasutatud universaalset vahendit teavad paljud).
Või ehk värvisid neid orienteerumisvõistlustel
osalejad, jättes puudele
märke võistkonnakaaslaste jaoks?
Tegelikult loob niisugused eredad laigud seen nimega väike rohepitsik, mille niidistik sisaldab puitu türkiissiniseks värvivat
pigmenti ksülindiin.
Luubiga seenele
Kuigi sellised värvilised mädanenud
roikad jäävad üsna sageli
silma alla läbi kogu aasta,
ilmuvad
selle seene viljakehad pinnale alles
sügise poole ja ka siis ei märka neid kohe – rohepitsiku kübara läbimõõt on kõigest paar millimeetrit.
Seepärast tuleb selle imepärase seene kuju ja värvuse imetlemiseks kaasa võtta suurendusklaas.
Rohepitsik eelistab kase-, haava- ja teiste lehtpuude puitu. Miniatuursete seente kuju võib aga
olla äärmiselt
mitmekesine: taldriku- või
kõrvalesta, vahel isegi vana grammofoni toru sarnane.
Ilma suurendusklaasita ei õnnestu vaadelda ka teist ilusavärvilist seent – kaunites
punaoranžides toonides tava-ripsliudikut. See harjaseliste äärtega
taldrikukujuline kottseen on tavaliselt mõne
millimeetri kuni sentimeetri suurune.
Vähem värvikas pole ka sidrunikarva kollane bisporell. Bisporell on samuti kottseen ja kasvab alati suurte kolooniatena. Sügisel võib nende miniatuursete seente sõbralikke perekondi kohata kasekändudel või teiste lehtpuude lamapuidul.
Tõsi, kas bisporelli õnnestub korralikult vaadelda üksnes siis, kui
kükitate kännu kõrvale maha ja kasutate suurendusklaasi, mille te loomulikult kaasa võtsite.
Siin on veel üks kottseen
– lilla
tardliudik. Nime sai see seen
oma ebatavalise kuju ja värvuse tõttu. Seda väga levinud seent võib kohata kollase bisporelli kõrval, kuna temagi elutseb kaskede ja teiste lehtpuude mädanenud
puidul.
Ja tedagi tuleb vaadelda läbi luubi.
Kottseened ja puuseened
Veel üks erksavärviline kottseen on
suur punaliudik ehk suur kuldliudik. Seda seent märkab juba kaugelt: ta hõõgub rohelises rohus või koltunud lehtede vahel nagu ereoranž latern. Sageli kohtab teda suve lõpul ja sügisel teede ja radade ääres, muruplatsidel ja metsaserval.
Pajunahkis on puuseen,
millel
on teatud arenguetapil ilus ere värvus. Nagu nimestki mõista võib, eelistab ta elutseda paju või papli surnud oksaraagudel või lamapuidul.
Sageli juhtub nii,
et kui
näeme esialgu üksnes ühte erepunase
seene laigukest, siis leiame õige
pea tema kõrval naaberokstel
veel
mitmeid eraldi viljakehi või nende kümne-viieteistsentimeetriseid ridu.
Väga sageli sel aastaajal võib pajunahkise lähedal nähe veel ühte
ebatavalise
kuju ja värvusega puuseent –
volt-tardnahkist.
Volt-tardnahkis
eelistab
maha langenud kuusetüvesid,
otsekui
roomates mööda neid kõigis võimalikes suundades.
Selles salapärases seenes on tõepoolest midagi nõiduslikku.
Mets on aina muutumas ning kõik tema
asukad osalevad nendes
muutustes: puud, sammal, rohi,
seened
ning isegi linnud ja loomad – jõua vaid märgata
ja tähele panna.