Meie kärestikulistele jõelõikudele saabuvad vesipapid
harilikult oktoobri lõpus Skandinaaviast, kahe käe sõrmede jagu pesitseb Norra
rahvuslinnu paare ka Eesti vetel.

Vesipapi toidulauda kuuluvad vee selgrootud ja väikesed
kalad ning ka suuremate kalaliikide maimud. Kaladest on papi kõhust ja
räppetompudest leitud võldase, jõeforelli, ogaliku, lõhe, viidika, luukaritsa,
mudamaimu, särje, latika ja nuru seedimata jäänuseid. Selgrootuid
põhjaloomakesi otsib ta kivikeste alt neid paigast veeretades, et sinna talveks
varju pugenud puruvanad, kirpvähid, vesikakandid, kiilivastsed jt elukad
jääservale tuua ja ära süüa. Kivikeste alt päevavalgele tulnud lõhe- või
forellimuna sobib ampsuks väga hästi.

Vesipapi toidulauale kuulub ka võldas.

Pikad ja külmad ööd veedab lind mõnes jõeäärses
kaldaõõnsuses. Väidetavalt valivad vesipapid oma kaasa välja just siin
talvituspaikades, et koos juba märtsikuus Põhjalasse teele asuda ja sünnimaal
pesa rajada.

Minge näiteks Nõmmeveski vana elektrijaama juurde ja vaadake
kärestikke Vasaristil ehk Taevaskojas või Keila-Joal. Neis paigus on nad praegu
kindlalt kohal.

Vesipapp külma ei karda.