Sumisev maikuu: tantsud kopsurohu ümber
Kui kahju on maikuuga hüvasti jätta! Tõsi, ta on alati ettearvamatu, milline ta parasjagu ka poleks – jahe või soe, vihmane või kuiv, aga oma töö teeb ta igal juhul ära, viib läbi kõik ettenähtud muutused looduses.
Ta korraldab linnukontserte, rõivastab metsad leherüüsse, kaunistab aiad õitsvate puudega ja täidab õhu toomingalõhnaga, ta on ju tõeliselt mitmekülgne: laulev, õitsev, aga lisaks sellele ka sumisev.
Kasulik tolm
Peamised kangelaslikud tolmeldajad – mesilased ja kimalased – on ärganud, et kiirustada kohe esimeste õite juurde, mis puhkesid juba märtsis-aprillis, nende järel asusid tegevusse teisedki õienektari ihalejad, maikuu aga sumiseb juba kõigi võimalikel helikõrgustel.
Selleks, et jälgida mesilaste, kimalaste ja teiste tolmeldajaputukate eriilmelisi liike, tuleb leida nende lemmikmeetaimed. Näiteks harilik kopsurohi (ladina keeles Pulmonaria officinalis) – üks kõige varasematest ja meerikkamatest taimedest, mis meelitab alati ligi mitmesuguseid putukaid.
Minu aias kasvab kopsurohi ühel kõige auväärsematest kohtadest – talle tähelepanu pööramata ei õnnestu kellelgi mööduda. Tänagi tiirleb pidevalt keegi tema ümber. Need on aia alalised külalised – kimalased. Näiteks see eredavärviline rusketes toonides tiirleja on põldkimalane.
Põldkimalane
(Bombus pascuorum).
Ka niidukimalane on eredates värvides: tema rindmiku ülaosa on kollane ja keha tagaosa punakas.
Niidukimalane
(Bombus pratorum).
Siin on aga üks vöödiline ja
karvane
tiigrikutsikas – aedkimalane.
Aedkimalane
(Bombus hortorum).
Paistab, et veel tuli nektarijahile üks pisike kimalane – või ei olegi see kimalane?
Karusmesilane
Anthophora plumipes hariliku kopsurohu õitel.
See ei ole kimalane,
vaid karusmesilane
Anthophora plumipes,
kes
meenutab välimuse poolest tõepoolest väikest kimalast. Karusmesilased on üksildased erakud, kuigi rajavad oma pesi tervete kolooniatena maapinnale
või ehitiste seintesse.
Karusmesilast võib kergesti väikeseks kimalaseks
pidada.
Karusmesilased,
nagu
ka paljud teised mesilased ja kimalased, koguvad oma karuse kehaga õietolmu ja kannavad seda endaga õielt õiele, tolmeldades neid
niiviisi.
Karusmesilane on hea tolmeldaja.
Neid hoogsa lennuga putukaid
võib
sageli näha mitte üksnes kopsurohul, vaid ka näiteks
maajalal, iminõgesel ja eriti tihti
lõokannusel.
Karusmesilane lõokannuse õite kohal.
Veel üks külastaja on tulnud kopsurohult nektarit nõutama – Melecta albifrons.
Melecta
albifrons kopsurohu õitel.
See putukas ei lennanud kopsurohu õitele karusmesilase kannul sugugi mitte juhuslikult – Melecta albifrons on parasiit, ta
muneb oma munad võõrastesse
pesadesse nagu kägu,
täpsemalt
just karusmesilase pessa.
Parasiidivastne
koorub esimesena, jõudes ära süüa nii
karusmesilase vastse kui toidutagavarad.
Melecta
albifrons toitub nektarist ja
õietolmust, kuid ei oska neid
tagavaraks koguda,
seepärast peab ta kavalalt kasutama karusmesilase kogutut.
Pinisev mesilas-kägukärbes
Siin aga saabus kopsurohu õite ligi veel üks kahune tolmeldaja, temagi on kimalasega sarnane, kuid pole siiski kimalane ega isegi
mitte mesilaslaste sugulane.
See on
kärbes – erinevalt
mesilaslastest on tal kaks tiiba ja teda kutsutakse mesilas-kägukärbseks.
Mesilas-kägukärbes
(Bombylius major) on kärbes, kes on väga sarnane mesilase või kimalasega.
Mesilas-kägukärbse keha on tihedalt
kaetud karvakestega, väliselt ei meenuta ta üldse kärbest, eriti silmatorkav on tema pikk iminokk,
millega
ta saab nektari kätte sügavatestki õitest, rippudes nende kohal õhus otsekui koolibri. Oma tiibadega tekitab ta väga iseloomuliku
heli, mille järgi on
hõlbus ta lennusuunda määrata.
Mesilas-kägukärbes
on suurepärane lendaja
ega püsi ühes kohas kuigi kaua.
Kuid just nagu Melecta
albifrons, nii on ka mesilas-kägukärbes
parasiit, käo nimetust pole ta põrmugi asjata
saanud. Tema jätab oma munad
maamesilaste
või ka teiste putukate pessa,
tema
koorunud vastsed on aga tõelised kiskjad, vampiirid,
kes kinnituvad
mesilaste või teiste putukate vastsete külge ja imevad neist mahlad välja. Vaat missugune sümpaatne, kuid
salakaval piniseja.
Mesilas-kägukärbse iminokk tundub
olevat terav nagu nõel,
näib, nagu see võiks kust iganes läbi torgata, kuid tegelikult on see täiesti ohutu ja mõeldud üksnes nektari kogumiseks.
Jälgides kopsurohu kohal sagivaid mesilasi ja kärbseid, märkasin
silmanurgast ebatavalist liikumist maapinnal: väike punakavöödilise tagakehaga mesilane askeldas rohus, kord tõustes lendu, kord tulles tagasi ikka ühte ja samasse kohta.
Müürimesilane Osmia
bicolor.
Salapärane rohuonn
See on müürimesilane Osmia
bicolor, temagi on eraklik
kevadine mesilane nagu karusmesilanegi. Aga millega ta seal tegeleb, kogudes kuiva rohtu ja männiokkaid ning lennates
nendega
siia-sinna nagu Baaba-Jagaa luua seljas?
Müürimesilane ehitab
rohuonni, mille alla peita oma pesa.
Müürimesilane ehitab seal endale
salajast
varjualust. Ta kasutab
ehitusmaterjalina õhukesi oksalaaste,
rohuliblesid ja männiokkaid.
See
onn pole aga mõeldud ei seal elamiseks ega järglaste kasvatamiseks – see on
üksnes maskeering. Müürimesilase
tõeline pesa asub selle onni all.
Niisuguse rohuonni ehitas müürimesilane oma pesa kohale.
Milline on müürimesilase pärispesa? See on tõeline üllatus: kui rohuonni seinad kõrvale lükata, näeme teokarpi! Müürimesilased täidavad tühja teokarbi spetsiaalse toiduvaruga,
sellesse munetakse muna,
sissepääs
aga suletakse rohutropiga. Müürimesilased on leidlikud!
Teokarbis asub müürimesilase muna koos toiduvaruga tulevase vastse jaoks.
Niisugused põnevad seiklused ja avastused võivad meid oodata
otse
kodulävel. Ees on aga suvi ning kui minna metsa ja rabarajale, siis leiab selliseid lugusid veel
mõõtmatul hulgal.
Nägemiseni, mai!
