Talvine seenejaht
Oleme juba harjunud sellega, et akna taga olev ilm ei vasta aastaajale. Selleski ei ole midagi erilist, et aastavahetus möödub lume ja pakaseta. Loomulikult kurvastavad sellised anomaaliad lapsi, kes tahaksid lumes möllata, talispordihuvilisi, kellel jäävad tegemata suusa- ja kelgusõidud, ning ka kalamehi, kellel ei ole jääd, mille alt kala püüda.
Kõiki neid ebameeldivusi annab siiski ka enda kasuks pöörata. On ju vana teada tarkus, mida siinkohal natuke parafraseerin: kui sa ei suuda muuta ilma, muuda oma suhtumist sellesse. Ilma muuta me veel ei oska, aga selles millegi toreda nägemine on küll meie võimuses. Kui ei saa minna metsa suuskadega, siis võib sinna minna korvi või fotoaparaadiga.
Põhjust minna aga on, sest isegi praegu leiab sealt hulgaliselt erinevaid seeni, mis tavaliselt kasvavad hilissügisel. Võtame näiteks hilissügisese seene tellispunase kollanuti, mis kergelt kahutanud metsast nii kenasti välja paistab. See kännuseen näeb välja üsna samasugune kui tema mürgine sugulane, väävelkollane sälk-kollanutt. Kumbki neist ei ole tegelikult õige kännuseen, kuna nad kuuluvad värvikuliste (Strophariaceae) perekonda, ent tellispunane kollanutt on väiksema mürgisusega ja korralikult kupatatuna täitsa söödav, kuigi maitseomadusi ei peeta just eriliseks. Mulle pakuvad need huvi pigem esteetilise aspekti tõttu.
Ükskõik milliste kännuseente puhul on peamine ikkagi meeles pidada: tuleb osata täpselt neid eristada, või vastasel korral üldse mitte korjata.
Siin on veel üks kännuseen, mis samuti ei kuulu päris kännuseente sekka. Tegu on pigem talveseenega, mille hooajaks loetakse aega novembri lõpust märtsini – seega täiesti talve. Tema eredad kollakasoranžikad kübarad on lumises metsas juba kaugelt näha.
Puidu-sametkõrges on maitsev talvine seen. Kui ostate oma peolauale purgitäie maitsvaid marineeritud kollakasoranži kübaraga seeni, ei pruugi te isegi aimata, et neid Hiinas korjatud ja valmistatud seeni võib arvukalt leida siitsamast, Eesti võsadest ja metsadest.
Talveseen külma ei karda: külmumise korral tema rakud suurenevad ja üles sulades tõmbuvad taas kokku ning seen kasvab edasi. Näiteks nende seente puhul õnnestus mul ühe kuu jooksul lausa mitu korda jälgida seda hämmastavalt rahulikku reaktsiooni, mis toimus temperatuuri kõikumiste tõttu külmast sulale ja tagasi.
Kännuseentega sarnaselt on puidu-sametkõrgesel komme mööda puutüve kõrgemale ronida. Vahel võib seenekobaraid kohata lausa mõne meetri kõrgusel.
Praegusel ajal võib metsas kohata aga ka teist levinud seeneliiki – kuldkülikut (Phyllotopsis nidulans). See on samuti juba kaugelt silmatorkav eredavärviline seen, mistõttu kutsutakse teda mõnikord oranžiks servikuks, mida ta aga tegelikult siiski ei ole. Seent peetakse ebameeldiva lõhna (vanadel viljakehadel) ja vintske konsistentsi tõttu mittesöödavaks või tinglikult söödavaks. Sellegipoolest – milline iludus!
Austerservik armastab madalat temperatuuri: teda võib sagedasti leida talvel isegi paksu lume alt. Samuti meeldib talle elada puu küljes.
Servikud on meie seentest ühed maitsvamad ja ka kasulikumad.
Kõik need on külma ilma armastavad seened ja seega kasvavad sügistalvisel perioodil, ent nendega samal ajal võib esineda ka soojemale ilmale omaseid liike. Mõned neist ei lõpetanud kasvamist novembris, kuna sügis veel kestis, ja otsustasid pikendada oma vegetatsiooniperioodi jaanuarini. Sellised on näiteks lehter-kukeseened – meie metsade ühed toredamad ja maitsvamad seened. Nii mõnigi professionaalne kokk peab neid delikatessiks. Mina ei mäleta, et oleksin neid sügisesi seeni kunagi jaanuaris korjanud.
Mida lühem on päev, seda rohkem ebatavalise väljanägemisega seeni metsa tekib. Näiteks selle ilmaime – toruja suurtõlviku – tavaline kasvuaeg on oktoobris, aga nüüd tunneb ta end suurepäraselt ka detsembris.
Lehtmetsas, sagedamini lepikus, võib kohata selliseid imetabaseid eksemplare, mis on peaaegu kogu metsaaluse täis külvanud. Suurtõlvik on muide täiesti söödav seen. Aga miks peaks teda tingimata sööma? Ehk tasuks niisama imetleda?
Ja siin on veel üks vormitu kollakas olevus, ent see-eest kui kirgas! Ka see on seen, mille söödavuse kohta leidub teateid.
Siiski annavad prognoosid kinnitust, et lähenemas on lumine talv ja peatselt hakkab lund keerutama. Niisiis kattuvad lumevaibaga ka meie seened. Aga me jätsime ju hästi meelde need kohad, kus nägime puidu-sametkõrgeseid, kuldkülikuid ja servikuid, ning kui neist puudust tunneme, leiame nad ka lume alt üles.
Tähtsaim ennustus: nii nagu aasta algab, nii see ka jätkub. Meid ootab ees rikkalik seeneaasta 2018! Selle sooviga õnnitlen kõiki seenelisi!
