Teadusuuring: paisud tekitavad forellil ohtlikku haigust
Teadlaste kinnitusel tõstavad paisud allavoolu veetemperatuuri, mistõttu tekib soodus keskkond parasiidile, kelle üheks peremeesorganismiks on lõhilased. Halvemal juhul võib nakatumine lõppeda kala surmaga.
Eesti Maaülikooli Vesiviljeluse õppetooli kalade parasitoloogia teadur Magnus Lauringson rääkis RMK looduskaitsekonverentsil “Elupaikade taastamine ja kaitse”, et paisude mõju patogeenide ja haiguste levikule ning esinemisele on vähe uuritud, kuid nende mõju on märkimisväärne.
„Hea meel on tõdeda, et paisude eemaldamine on Eestis olnud oluline tegevus. Paisud põhjustavad elupaikade killustumist, vee füüsikalis-keemiliste parameetrite muutumist ja voolu ning kalarände takistamist. Selle kõrval on veel aga ka varjatumaid mõjusid, sest paisud võivad põhjustada mitmete patogeenide arvukuse tõusu ning haiguspuhanguid,” ütles Lauringson.
Parasiit, kes vajab noori lõhilasi
Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusteaduste teadlased uurisid ühe parasiidi, kellele nad andsid nimeks lõhe-neerueoslik (Tetracapsuloides bryosalmonae), mõju lõhilastele. Ainuõõssete hõimkonda kuuluva parasiidi lõpp-peremees on magevee sammalloomad ja vaheperemeheks lõhilased.
Parasiit on laialt levinud nii Eestis kui ka mujal maailmas, isegi põhjapoolsetes piirkondades. “Meie uurimisgrupp on teda leidnud ka Põhja-Norrast ja isegi Gröönimaalt. Lisaks looduslikele lõhilaste asurkondadele ohustab ta ka kalakasvanduste kalu,” rääkis Magnus Lauringson.
Parasiit tekitab vohandilist neeruhaigust, mille kõige märgatavam haigustunnus on neeru suurenemine kuni kümme korda. Lauringson märkis, et uuringu käigus on leitud kalu, kelle kõhuõõs on sisuliselt täidetud vaid neeruga. Samuti põhjustab haigus ka punavereliblede kontsentratsiooni langust ehk kehvveresust. Efektiivseid ravimeid vohandilise neeruhaiguse ravimiseks hetkel olemas ei ole. Inimestele parasiit ohtu ei kujuta.
Kalade noorjärgud põevad vohandilist neeruhaigust esimesel eluaastal ning kui ta elab haiguse üle, siis jääb ta küll parasiidi kandjaks, kuid üldjuhul järgmistel aastatel enam tõsist haigestumist ei esine.
Haigustunnused avalduvad kalal siis, kui veetemperatuur on mitmed nädalad üle 15-16 kraadi ning siin avaldubki paisude oluline mõju haiguse levikule, sest see loob nakatumiseks soodsa keskkonna. “Paisud tõstavad veetemperatuuri, sest paisjärvedes toimub päikeseenergia neeldumine – seal pole varjutust. Soe pinnavesi voolab üle paisuharja ja läheb allavoolu ning muudab seal jõevee soojemaks,” selgitas Lauringson. “Veetemperatuuri tõus muudab kalad haiguse vastu tundlikumaks ning tõstab sammalloomade ja parasiidi arvukust vees.”
Paisust allavoolu asjad hullemad
Teadlased uurisid Eestis 14 lõhilaste elupaigalõiku, millel on pais või paisutus. Seireks kasutati automaatseid temperatuuriandureid ning haigustunnuste analüüsiks uuriti ligikaudu pooltuhat samasuvist forelli nii paisudest ülal- kui ka allpool.
Parasiit esines üheksas jões ning nakatunud kalade osakaal oli suurem paisudest allavoolu, millest järeldub, et paisud tõstavad nakatumise sagedust olulisel määral. “Mitmes jões, näiteks Pärlijões, Pedja ning Elva jões olid kõik kalad nakatunud terve jõe ulatuses. Küll aga selgus uuringust, et soojemast veest ehk allavoolu paisusid uuritud kalad olid haigemad. Neil oli suurem neeru vohandilisus ja punaliblede hulk oluliselt madalam.”
Allavoolu uuritud kalade neerudes oli oluliselt suurem ka parasiidi arvukus. Seega on selge, et paisud toimivad haiguskollete tekitajatena ja võimendajatena.
Parim vastumeede on jahedam vesi
Magnus Lauringson tõdes, et neerueoslikust ei ole võimalik vabaneda ning parasiidiga tuleb õppida koos elama. Üheks leevendusmeetmeks olekski elupaikade taastamine, sealhulgas paisude eemaldamine. Palju on tema sõnul küsitud, et kui paisud lammutada, kas ei levi siis parasiit lihtsalt ülesvoolu aladele. Lauringson märkis, et paisu likvideerimisega langeb ka veetemperatuur, mis vähendab oluliselt kalade nakatumist ja kui see siiski toimub, kulgeb haigus kergemalt. Lisaks on ülesvoolu jäävad jõeosad üldiselt jahedamad, mistõttu puudub seal soodne keskkond haiguse väljakujunemiseks.
Jõgede veetemperatuuri langetamiseks tuleb tegeleda paisude lammutamisega, aga ka õgvendatud jõelõikude varjutamisega puude-põõsaste abil. Oluline on vähendada veekogude reostuskoormust.
Kokkuvõtteks ütles Lauringson, et oluline on näha jõge tervikuna ja teha selgeks, kus asuvad veetemperatuuri mõttes kriitilised jõelõigud. “Euroopas on riike, kus tegeletakse intensiivsemalt soojenevate jõelõikude kaardistamisega. Näiteks Inglismaal, kus sellega tegeleb programm “Keep the rivers cool”, mille käigus on üle riigi kaardistatud soojenemisele tundlikud jõelõigud, et tegeleda nende varjutamisega.”
Eestis peaks tema sõnul ka kindlasti jätkama paisude eemaldamisega. “Järgmiseks oluliseks eesmärgiks jõgede ökoloogilise seisundi parandamisel võiks olla veetemperatuuri langetamine ka teistes problemaatilistes lõikudes,” kinnitas Magnus Lauringson.
Uuringuga on võimalik tutvuda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kodulehel.
Magnus Lauringsoni ettekande slaide näed SIIN.
