Tinaliiva liivik taastati ajaloolistes piirides
Mustoja kaitseala kaitsekorralduskava ja liivikute taastamiskava liiviku elupaigatüübile (2330) vastava koosluse esinemist Mustojal ei kinnita. Küll aga rõhutatakse selle taastamise potentsiaali Tinaliival. Viidatud tegevuskavad pärinevad 2010. aastast ja sellest ajast on järjepanu taastamisidee elluviimisega ka tegeletud.
Viimane tõsisem liiviku kujundamise aktsioon leidis aset möödunud talvehooajal. Kui algselt hoiti raiete, kase ja männitõusmete eemaldamise ja pinnase vigastamisega lagedat liivasossi ca 6 ha suurusel pinnal, siis täna leiavad ala külastajad eest ca 16 ha valdavalt lagedat välja. Hõre noorem männik jäi liivikute kinnikasvamise suktsessioonirea esimesi etappe meenutama ala lääneservas. Seda alal regulaarselt silma peal hoidvate Tartu Ülikooli teadlaste soovitusel.
Elupaikade ja koosluste taastamisel on üheks oluliseks teguriks taastatava ala mastaap. Tinaliival oli meil probleeme ala servades männi ja kase pideva pealetungimisega. Liiviku suuremates piirides avamisel väheneb puude varjutatud pinna osatähtsus. Ala mikrokliimale omab see kindlasti suurt mõju; päike lõõskab ja võimalik, et ka tuul pääseb liiva kergemini liigutama. Kas looduslikud protsessid aitavad avatust paremini säilitada, seda näitab aeg. Regulaarsest sekkumisest tulevikus kindlasti ei pääse.
Märksa huvitavam on nüüd ka Tinaliiva lageda reljeef. Ala servad on liigestatud mitmete kõrgemate kühmude ja vallidega. Lagedale jäid ka varasemad kaitserajatised, kaevikud ja laskuripesad. Raiele järgneva kändude freesimine ja pinnahäiringute töödest jätame need vormid kindlasti puutumata.
Mitmekesisuse suurendamiseks rakendasime sel korral ka mitmeid võtteid, mida me palju teinud ei ole. Taastamisala servades lükkasime valikuliselt puid ümber, et imiteerida tuuleheite juurestikku ja luua võimalikke mikroelupaiku ja varjekohti. Kivisisalikku ootame alale juba pikemat aega. Lisaks juba olemasolevatele metsa serva alles jäetud püstistele surnud puudele tekitasime surnud puiduga seotud substraati juurde puude vigastamisega. Tegime üksikpuudel ümber tüve kambiumi läbistavad saelõiked, et puud jalal kuivaksid ja meelitaksid kohale seda kasvusubstraadi või elupaigana kasutavaid liike.
Vastavalt botaanikute ja lihenoloogide soovile lasime traktoritel liiviku varem taastatud osal ka ringi rallida, et tekitada vaba liivapinda ja pärssida võimust võtnud porosambliku ja kanarbiku levikut; järk-järgulist lahtise liiva kamardumist.
2016. aastal suvel oli Tinaliiv ca 6 ha suurune sopistunud lagendik. Tänaseks on ala avatud punase joonega tähistatud piirideni.
1953-ndal aastal oli ümbruse pilt ülalnähtav. Taastamisala kattub enam-vähem ajaloolise liivikuga. Aitäh Jaan Liirale selle ajaloolise ülesvõtte eest!
Tinaliiva liivik õhust täna. Endist metsa levikut reedab liiviku rohelisem toon. Roheluse põhjustab veel säilinud metsasammal. Nõmmelõoke oli külastuse hetkel positsiooni sisse võtnud. Esimene tõend mastaapsuse positiivsusest.
Ülevaade kogu taastamisalast. Siin on nähtav ka lääneossa jäetud hõredam männik.
Tinaliiv omab nüüd samuti Mustoja kaitsealale iseloomulikku reljeefi liigestatust. Surnud puud lõõskava päikese käes peaksid eelkõige meelitama selgrootuid. Sammaldele ja samblikele selline kuivus reeglina ei meeldi.
Rõngastamiseks sobivad eelkõige metsaservas olevad jämedamad puud. Peenemate puhul kipub saag kergelt liiga sügavale minema ja puud murduvad õige varsti.
“Tuule”heite juurestiku liivane ümbrus on hetkel ainuke liivane mikroelupaik metsasammalde keskel. Kivisisalik, kus sa oled?
Selline jäljemustri tekitatud mikrotaseme muster on pisisamblike liigirikkusele väga positiivne.
