Tuulte tütred
Kreeka algupära tuulte tütre – Anemone – nime taga peitub tulikaliste
sugukonda kuuluv ülaste (Anemone)
perekond. Ülaste perekonda kuulub üle maailma ligi 150 liiki, kes suuremalt
jaolt kasvavad põhjapoolkeral ja peaasjalikult Euroopas.
Eestis on Euroopa hinnanguliselt 120 ülaseliigist looduslikult esindatud kolm Anemone liiki, kellest kaks – võsaülane (Anemone nemorosa) ja kollane ülane (Anemone ranunculoides) on laialdaselt levinud ning teada-tuntud, siis kolmas liik – võsaülasest suurem valgeõieline metsülane ehk anemoon (Anemone sylvestris) – on nii oma kasvukoha spetsiifika kui elupaikade kadumise tõttu märksa võõram.
Ülastest ja anemoonidest rääkides tuleb silmas pidada seda, et ingliskeeli kutsutakse metsülaseks (‘Wood Anemone’) kõige arvukamat ja laiema levikuga ülaseliiki A. nemerosa, mida meie aga võsaülaseks kutsume, sest see vastab tema siinsele biotüübile.
A.sylvestris, mida meie metsülasena tunneme, on angloameerika maailmas aga tuntud ‘Snowdrop Windflower’ või ‘Snowdrop Anemone’ nime all.
Nii et segadust kui palju. Eestis on küll kurjustatud ladinakeelsest perekonnanimest tuletatud anemooni nimetuse kasutamise pärast erinevate ülaseliikide märkimisel, kuid ma ei näe seal probeemi – kui liik vastavasse perekonda Anemone kuulub, siis on tegevus igati õigustatud, kuigi vajaks konkreetsele liigile vastava täiendnime kasutamist. Näiteks meie aedadeski kasvatatava A.coronaria puhul märkida ära, et tegu on kroonanemooniga, mille ingliskeelne nimetus, nagu tihtipeale juhtub, on märksa illustratiivsem ‘Poppy Anemone’ (moon anemoon või moon ülane).
Olgu nende nimedega nagu on aga metsülast ei tasu hakata otsima paksust laanest – tema kasvab kuivade loopealsete lubjarikastel muldadel ja märksa päikselisematel tuultele avatud maastikel kui tema valge- ja kollaseõielised varajasemad sugulased võsaülane ning kollane ülane. Nii võibki teda Eestis leida kasvamas Põhja- ja Lääne-Eesti tuultele avatud paepealsetel aga pealinnalähedaste looniitude ja paekallaste täis ehitamise tõttu on liigi looduslikud elupaigad hävimas.
Märkimisväärne tuuletaluvus põhjendab osaliselt ka tema algupärast kreekakeelset nime ‘tuule tütar’ ja laialdaselt kasutatavat ingliskeelset nimetust ‘Windflower’ – tuulelill – mida põhjendatakse kahe toreda legendiga.
Esimene neist viitab taime graatsilisusele ja sellele, et ta paindub väiksemagi tuulega. Teine lugu väidab aga, et tuulelilled õitsevad üksnes siis, kui tuul nad lahti puhub.
Mingi väike tõetera on seal sees, sest metsülased on ilma suhtes väga tundlikud ja reageerivad õhuniiskuse muutustele kiiresti oma kauni õie sulgemisega.