Vaigupuu
Kui Indrek Hargla oma Süvahavva raamatus ja selle järgi vändatud teleseriaalis kirjeldas müstilist kurikaela Vaigutajat, siis tuli välja, et peale Moskva olümpiat sündinud inimestele ei öelnud termin ‘vaigutamine’ mitte kõige vähematki.
Nõukogude ajast jäänud vaigutuslangid on vaikselt, kuid jäädavalt kadumas, nii et väljaspool metsanduslikke õpperadu, kus vaigustuslõikega männi kõrval selgitav tahvlike seisab. Pole imestada, et karriks kutsutud vaigutusjälge võib mõnigi karu küüniseteritusjälgedeks pidada. See, muuseas, on tõestisündinud lugu, ja sobib ilmestama ka loodushariduse hetkeolukorda.
Männivaigust toodetakse tärpentini ja kampolit mõnel pool tänaseni. Vaigustest männikändudest saadav tõrv on aga säästliku eluviisi laineharjal taassündi läbi tegemas. Lisaks tõhusale looduslikule puidukaitsevahendile on tõrv ka tuntud ravim – Soomes on ütlus, mida võiks parafraseerida nii, et kui enam tõrv, saun või viin ei aita, siis on küll surmatõvega tegu.
