Väike ülevaade RMK teadusseminarist

Blogi
17.02.2016
Kaupo Kohv
looduskaitseosakonna juhataja

Eelmisel reedel oli RMK viies teadusseminar. Üldiselt pole me blogis kajastanud teemasid, mis muudes RMK meediakajastustes on läbi käinud. Kuid kuna seminar oli üllatavalt sisutihe ka looduskaitseliste teemade osas, siis teen siinkohal erandi.

Seminar toimus Tartu Elleri nimelises
muusikakooli õdusas saalis. Kahjuks ei jõudnud hommikust sessiooni kuulama,
kuid kuna looduskaitseliselt huvipakkuvamad teemad olid teises ja kolmandas sessioonis,
siis suurt kaotuskibedust ei tundnud.

Teises sessioonis käsitleti metsa aineringeid.
Põhiettekandjaks oli legendaarne geograafiprofessor Ülo Mander. Uuringu „Muudetud
veerežiimiga metsade süsiniku ja lämmastikuringe eesmärk oli
välja selgitada eri peapuuliikidega kõdusoometsade kasvuhoonegaaside bilanss.
Peapuuliikideks olid mänd, kuusk, kask. Peamise tulemusena toodi välja, et
kõdusoometsade juurdekasv kompenseerib turvasmuldade mineralisatsiooni
tulemusel tekkiva süsiniku emissiooni. Huvitav oli, et see varieerus
peapuuliikide lõikes. Kokkuvõtvalt tõi prof. Mander välja, et kõdusoometsadest
on kõige negatiivsema kasvuhoonegaaside bilansiga männikud. Samuti seovad
kõdusookuusikud nii palju süsinikku, et vähemalt tasakaalustavad kasvuhoonegaaside
emissiooni. Ainsana toimisid nö. “kliima soojendajana“ kõdusookaasikud.

Kahjuks ei toodud ettekandes välja uuringu tulemuste
interpreteerimise piiranguid. Hetkel jäi mulje, et tulemused kehtivad kõikide
kõdusoometsade puhul, sõltumata sellest, kas kuivendatud oli rabamulda,
siirdesoomulda või madalsoomulda. Kindlasti ei saa ju arvata, et kuivendatud
rabamullal kasvav kidur männik seoks samavõrd palju süsinikku, kui
oksüdeerumise tõttu lendub! Kuid mis on see juurdekasvu piir, millest alates
see emissioon kompenseeritakse? Arvatavasti võiks see olla üks piir, mille
alusel tulevikus näiteks otsustada, kas majandada ala metsana või sulgeda
kraavid ning taastada seal märgala. 

Üldises plaanis polnud tulemustes selles mõttes midagi uut,
kuna soomlased on juba tükk aega tagasi väitnud, et metsakuivenduse seisukohast
kõige perspektiivsematel turvasmuldadel kuivendusjärgselt tekkiv täiendav puistu biomass
kompenseerib turba lagunemisel tekkiva kasvuhoonegaaside emissiooni. See
muidugi ei kahanda kuidagi fakti, et nüüd on see tulemus Eestis reaalselt
mõõdetud ja samuti on Ülikoolis tekkinud võimekus keerulisi gaasivahetusmõõtmisi
teostada. Seda enam, et mitmed mõõdetud emissioonid erinesid soomlaste poolt
mõõdetust väga palju ja sunnivad otsima selle põhjusi! Kindel on, et
kasvuhoonegaasid igatahes annavad uurijatele leiba veel pikka aega ja
maakasutus saab kliimadiskussioonis järjest suuremat tähelepanu!  

Kolmanda sessiooni teemaks oli metsis. Metsise arvukust
mõjutavad tegurid on olnud teatavasti aastaid tõsine diskussiooniobjekt
metsameeste-jahimeeste-looduskaitsjate ringis. Metsise elupaigategurite
kompleksuuringu kulgu oleme siin varemgi proovinud vahendada.  Reedel oli esimene kord, kui suurema
avalikkuse ees uurimisprojekti tulemusi presenteeriti. Kuna väga suure osa
projektist moodustas kiskluse uuring, siis sellest tegid eraldi ettekande Ragne
Oja ja Egle Soe. Tehispesadega tehtud katse näitas, et pesade rüüstetase on
ülimalt kõrge. Huvitav oli, et rüüstetase oli looduslikus elupaigas kõrgem kui
kuivendatud kõdusoometsades. Samuti ei sõltunud rüüstemäär pesa kaugusest
kraavist. Mõlemal juhul oleks oodanud pigem vastupidist tulemust.
Kaitsekorralduslikult on oluline, et kiskjad koonduvad selgelt metsisemängud
ümber ja mängude ümbruses paiknevate pesade rüüstemäär hakkab oluliselt langema
alles ca 2 km kaugusel. See kõik tähendab, et kisklussurve reguleerimiseks peab
tegutsema maastikutasemel ja piirama näiteks lisasöötmist ka metsise
püsielupaikadest kaugemal. Peamisteks kiskjatest, kes metsist murdsid oli
oodatavalt metsnugis, kährikkoer ja metssiga. Üllatav oli, et rebase roll
tundub olema väga väike või lausa olematu. Tulemused on selles plaanis tõesti
halvad, sest tundub, et enamus metsistest süüakse lihtsalt ära. Nagu Asko
hiljem ka välja tõi oleks meil metsisepopulatsiooni tõusule pööramiseks vaja ainult
seda, et 20 kanast tänase viie asemel suudaks kuus tibud üles kasvatada.
Ilmselt on kiskluse kunstlik allasurumine üks kiiremaid võimalusi lokaalsete
trendide lühiajaliseks muutmiseks.

Sessiooni põhiettekande tegi Asko Lõhmus ja arvatavasti pole
palju öelda, et see oli kogu päeva põhiettekanne. Lisaks uuringu teaduslikule
väärtusel rõhutas Asko minu arust õigustatult asjaolu, et antud uuringu jaoks
kokku kutsutud osapoolte konsortsium kannab endas olulist huvigruppide vahelise
suhtluse ja usalduse sõnumit, mis on niivõrd keerulise probleemi lahendamise
vältimatu eeldus. Laiemast kogu Baltikumi hõlmavast metsise seireandmete
analüüsist selgus, et metsise asurkond on viimase 100 aasta jooksul killustunud
ja populatsioonid on stabiilsena säilinud ainult kõige suurematel ja
looduslikumatel kaitsealadel (Eestis Lahemaal ja Alam-Pedjal). Andmete alusel
ennustas Asko, et Eestis kaovad järgmisena just Peipsiäärsed asurkonnad. Peamine
põhjus, miks metsis hääbub on madal sigivuse e. kanade edu tibude
üleskasvatamisel. Viimane tundub, et on kõige enam seotud kisklusega (vt
eespool), mis omakorda võib olla seotud suurkiskjate arvukusega, aga ka muude maastikutasemel
toimivate faktoritega.

Uurijad pakkusid välja 2 üksteist täiendavat
kaitsestrateegiat: a) suurte looduslikult funktsioneerivate kaitsealade loomine,
kus on püsivad suurkiskjate populatsioonid; b) elupaikade pidev hooldamine, mis
sisaldab nii kiskluse allasurumist, puistu kujundusraieid jmt võtteid.

Asko hindas, et suurte kaitsealade kaudu võib Eestis
õnnestuda säilitada 1/3 populatsioonist, kuid ülejäänud populatsiooni säilimise
eeldus on aktiivsete kaitsemeetmete rakendamine.

Samas on selge, et Soomaal tehtud eksperimentide mõju
metsise sigimisedukusele on reaalselt alles registreerimata. Ainsa otsese tulemusena
tõi Asko välja vaid vaatluse tulemuse, mille kohaselt metsised kujundusraietest end häirida ei
lasknud ja ka raiutud puistuid metsis ei peljanud. Soomaa eksperimendi alade pidev
seire peaks andma järgnevatel aastatel üha suuremat sisendit selle kohta,
kuidas metsisekanu tibude üleskasvatamisel kõige paremini aidata saame. Igatahes
loodame, et jää on hakanud metsise jaoks vähemalt pragunema.

Kõik teadusseminari ettekanded on järelvaadatavad siit.     

Tagasi uudiste valikusse
Loe lisaks
Uudis

RMK ja Hiiumaa vald jõudsid Saarnaki pärandkultuuri säilimises lahenduseni

Riigimetsa Majandamise Keskus ja Hiiumaa vald sõlmisid kokkuleppe, millega saab vald Saarnaki ja Hanikatsi kultuuriväärtust omavate kinnistute uueks omanikuks.
14.02.2025
Uudis

Tuulealade oksjonil laekus pakkumisi 17 arendusalale

Tuuleenergia arendamispotentsiaaliga riigimaade enampakkumisel esitasid taastuvenergia arendajad pakkumisi kokku 17 tuulealale üle Eesti. Arendusplaanide õnnestumisel saavad ettevõtted ligi neljaks aastakümneks õiguse kasutada riigimaid tuuleparkide rajamiseks ja opereerimiseks, teatas Kliimaministeerium.
13.02.2025