Kui Eestis kasvavast kolmest looduslikust maasikaliigist teab metsmaasikat (Fragaria vesca) iga lapski ja muulukat (F. viridis) vähemalt kõik need, kes kuivadel lubjarikastel seljandikel neid noppides üles on kasvanud, siis kõrge maasikas (F. moschata) on liigina üsna tundmatu.
Samas kohtab teda kui just mitte kõikjal, siis metsistunud mõisaparkides, parkmetsades, kalmistuservas ja varjulise leht- ja segametsa alustaimestikus üle terve Eesti.
Ilmselt on see meil
naturaliseerunud liik algselt pärit mõisaaedadest, kus seda maasikat juba ligi
paarsada aastat tagasi aktiivselt kultiveeriti. Kõrget maasikat hinnatakse ja
kasvatatakse tänagi tema hõrgu maitse pärast. Nii pole imestada, et teda
mõisaaiast ka taluaeda ja sealt edasi metsaveerde sattus ning maiad
linnud-loomad taime levitamisel oma töö on teinud.
Kõrge maasikas on, nagu nimigi
ütleb, kõrge – ligi 40 sentimeetrise kõrge jõulise lehepuhma kohal kõrgub jõuline
õisikuvars. Selle tunnuse järgi on teda lihtne metsmaasikast eristada. Ka on
kõrge maasika vili heledam, mahlasem, ümaram ja meenutab rohkem väikest
aedmaasikat.
Kõrge maasikas on Euroopa looduslik
liik kasvades Kesk-Euroopast Skandinaavia ja Venemaani ning seda on
kultiveeritud juba 16.sajandist alates. Ingliskeelne nimetus ’musk
strawberry’ vihjab marja nüansirikkale intensiivsele magusale
muskaadiaroomile ja maitsele. Nii võiks teda eestikeeli siis muskaatviinamarja
eeskujul muskaatmaasikaks kutsuda.
Vähesel määral kasvatatakse marja
Euroopas tööstuslikult tänapäevalgi, rohkem kohtab teda koduaedades. Taime
metsast aeda tuues tuleb silmas pidada seda, et looduslikult on tegu
kahesoolise taimega, mis tähendab, et isas- ja emasõied kasvavad erinevatel taimedel.
Kui juhuslikult aeda tuua üksnes ühte sugu taimi, siis jääb marjasõber kahjuks
saagita. Aiahuviline võib siiski leida mitmeid kaasaegseid sorte, mille õied on
kahesugulised. Samuti pakutakse rohenäppudele kõrge maasika ja aedmaasika
hübriide, mis peibutavad suure saagi ja aedmaasikast maitsvama viljaga.