Veidi vereta jahist
Möödunud nädalavahetusel, 18.-20.mail, müttas taaskord kirev kamp loodusfotograafe mööda Eestimaa maastikke. Seekordne staap oli Kilingi-Nõmme lähistel Lodjal RMK Lodja jahimajas, kust mööda väga ulatuslikke jahimaid laiali pudeneti.
Mindi kes kuhu – seda kanti iseloomustab võibolla kõige paremini just maastike mitmekülgsus – Lodjalt Häädemeeste ja Kabli poole lähtudes leiab ulatuslikke rannaniite, Piklast poldri, seal samas Lodja kandis laiuvad soolaamad, Pärnu linnalehmadest ja Jaamaküla päevinäinud raudteeasulast rääkimata.
Ilm tõi parasjagu jahi ajaks ka terake leevendust ja vaheldust kleepuvkuumadele kuivadele päevadele, mis meid hiljuti üle Eesti üllatanud on. Nii algaski jaht väikse jahedama vihmasabinaga, millele järgnes laupäeval natuke tuulisem päikesepaiste, kõik selleks, et pühapäeval taas rannailma nautida saaks. Loomad, teadagi, viimasest suurt ei hooli, ja nii oligi neid võibolla mõnevõrra vähem näha kui ulukitest kubiseva mosaiikse maastiku puhul arvanud oleks, aga küllap nad lasid kõik lihtsalt kuskil vilus silma looja. Jahiloom ilves end ei näidanud, hunti nähti.
Aga ega seda, keda tegelikult pildile püüti, ei tea kunagi enne, kui suve lõpus pildid kokku kogutakse ja žüriile hindamiseks esitatakse ning näituseks vormitakse.
Väike assortii seekordsest jahisaagist:
Tedrekukk
Laululuiged
Pesakast
Sokk
Sokk karva vahetamas
Hallhaigur
Halljänes
Sookured
Metstilder
Kärsakas
