Video: hirved valges ja “kastivasikas”
Hirvi käib praegu hirveplatsil hulganisti, vasikatest, pulgajukudest, hirvelehmadest kuni vanade ja vägevate sarvedega pullideni välja. Iseäranis ilus on neid toredaid loomi jälgida päevavalguses. Valges on hästi näha erinevate isendite värvinüansse karvkattes – nad polegi nii ühe vitsaga löödud.
Nüüd, veebruarikuus on olnud päevi, kus hirved on saabunud söödaplatsile varakult, juba valgel ajal. Pühapäeval, 8. veebruaril kogunes üksteist hirve siia juba päeval kella kolmest – käesoleval hirvekaamera hooajal pole loomad enne nii vara platsile jõudnudki. Ka on selles kuus olnud hommikuid, kui loomad on tegutsenud hirveplatsil veel pärast kaheksat. Arvata võib, et põhjuseks on külm ilm ja lumi, mistõttu hoiavad loomad kergelt saadava toidu lähedusse. Miks peakski asjata energiat kulutama ja kuhugi lihtsalt minema külmas ja lumises metsas. Nad on ju hirved, mitte matkajad pärandkultuuri tutvustaval matkarajal.
Jalgupidi kasti
8. veebruari õhtul leidis aset sündmus, millega varem kogu hirvekaamera ajaloo jooksul pole hakkama saanud ükski hirv. Ühtäkki seisis üks hirvevasikas täies hiilguses porgandikastis, piidles hetkeks porgandiriismeid kasti põhjas ja hakkas neid nosima. Kaks hirvelehma vaatasid “kastivasikat” juskui mõeldes, et sellist pulli pole varem näinud… Mis valemiga vasikas porgandikasti sai, jääb detailides saladuseks, sest tegevus toimus suure hirvepulli selja taga. Videost on näha, millise mängleva kergusega vasikas kastist alla hüppab, küllap käis siis sinna saamine sama nobedalt. Näis, kas “kastivasikale” jäi see ühekordseks katsetuseks või hüppab täna lausa porgandikuhja otsa, “porgandirebane” oli küll pikalt järjekindel…
Porgandikasti ja hirvedega seoses tuleb meelde, kuidas üks ehmunud hirv kunagi üle kasti hüppas ning teine seik, kui üks põgenema hakanud loom jõudsalt kasti rammis ja selle külili paiskas.
Mõne päeva eest ühel külmal õhtul väisas hirveplatsi ka kaks kena kasukaga kährikut. Ei tulegi meelde, et sellel hooajal oleks varem neid elukaid näinud. Teada on, et siit umbes poole kilomeetri kaugusel asub kaks lähestikku paiknevat pinnasehunnikut, kus mõlemas on mäkrade kaevatud mõne avaga urusüsteemid. Ehk ühes neist nad kaitstult põõnasid, kui hundid jälle siinkandis omi radu tallusid.
