Kasulik teadmine: männikärsaka kahjustusi ei vähenda raiesmiku uuendamise edasilükkamine
Tekst: Priit Luts
Senine metsanduslik koolitarkus ütleb, et männikärsaka kahjustuste riski maandamiseks ei tasu värsketele raiesmikele uusi puid enne kahte-kolme aastat istutada. RMK metsakasvatustalituse analüüs seevastu näitas, et raiesmike üheks vegetatsiooniperioodiks seisma jätmine ei anna eelist – männikärsaka kahjustusi on peaaegu samas suurusjärgus nii esimesel kui ka teisel aastal ja sellega riski ei vähenda.
Analüüsi autor, RMK metsakasvatustalituse analüütik Viljar Veeväli kasutas analüüsi koostamiseks andmeid aastatest 2020–2024 ning tuvastas, et männikärsakas kahjustab keskmiselt 5% istutatud aladest, olles kahjustuste tegurina kolmandal kohal pärast põuda ja muid kombineeritud kahjustusi.
Kokku mõjutas kahjur viieaastasel perioodil otseselt 2519 hektarit, mille likvideerimiseks kulus riigimetsas igal aastal keskmiselt 189 000 eurot täiendava istutuse näol.
Analüüsi aluseks oli 13 hüpoteesi, mis uurisid männikärsaka kahjustuste tekkimist mõjutavaid tegureid. Esimesed neist keskendusid taime- ja istutusspetsiifilistele aspektidele: eeldati, et kahjustuste esinemine sõltub puuliigist ja taimetüübist, samuti erineb keemiliselt ning mehaaniliselt töödeldud taimede vastupidavus kahjurile.
„Lisaks analüüsisin, kas kahjustus nõuab kultuuri täiendamist ja mõjutab uuendamise kvaliteeti ning kas kevad- ja sügisistutusel on erinev mõju kahjustuste tekkele. Tähelepanuta ei jäänud ka maapinna ettevalmistusmeetodi ja kasvukohatüübi roll kahjustuste esinemisel,“ selgitas Veeväli.
Teine rühm hüpoteese puudutas keskkonna- ja ajafaktoreid. Eeldati, et klimaatilised tingimused mängivad olulist rolli kahjustuste tekkimises ning et kahjustusi esineb nii värsketel raiesmikel kui ka ühe vegetatsiooniperioodi seisnud aladel. Lisaks kontrollis autor hüpoteesi, et raie aeg mõjutab kahjustuste esinemist, rõhutades ajastuse tähtsust metsamajanduses.
Kolmas osa hüpoteesidest käsitles raiega seotud tegureid: raiutud puistu okaspuu kõrgem osakaal peaks suurendama kahjustuste riski, samuti võiks raidmete koristamine või langile jätmine, nende lao kaugus istutusalast ning läheduses tehtud uued raied mõjutada kahjuri levikut ja kahjustuste intensiivsust.
Olulisimad leiud
Osa seatud hüpoteesidest leidis analüüsi põhjal kinnitust, osa mitte. Näiteks sõltub kahjustuste esinemine puuliigist ja kasvukohatüübist: kuusel on enim ohustatud sinilille (SL) tüüpi alad, männi puhul kõdusoo kasvukohatüübid (JO, MO), kus muld kuivab kiiresti. „Need alad on tuntud oma põuaohu poolest, mis ilmselt nõrgestab taimi ja muudab nad kahjuritele vastuvõtlikumaks. See rõhutab vajadust arvestada istutusalade valikul mullatingimusi, et vähendada riske juba planeerimisetapis,” märkis Viljar Veeväli.
Istutusaegade võrdlus ei näidanud olulisi erinevusi kevade ja sügise vahel. Samuti ei aidanud istutusalade seisma jätmine üheks vegetatsiooniperioodiks – kahjustused olid peaaegu samasugused mõlemal aastal. „See kummutab levinud arvamuse, et viivitus annab eelise. Koos teiste metsakasvatuslike analüüsidega oleme jõudnud teadmisele, et mida varem istutada, seda parem on metsauuenduse kvaliteet uuenenuks arvestamisel,“ lisas Veeväli.
Seevastu raieaeg mõjutab kahjustusi märkimisväärselt. Kõige suurem männikärsaka kahjustuste esinemine tuvastati aladel, mis raiuti jaanuaris, märtsis ja aprillis. See langeb kokku männikärsaka kevadise aktiivsusperioodiga ning kändudest erituvad lõhnaained meelitavad kärsaka kohale.
Huvitaval kombel ei avaldanud raidmete koristamine ega nende lao kaugus olulist mõju, samuti ei suurenenud risk ühe kilomeetri raadiuses raiutud lankidest. Küll aga tõusis oht, kui eelmises puistus oli okaspuude osakaal üle 50%. See tähendab, et segapuistud võivad pakkuda loomulikku kaitset, kuna männikärsakas eelistab okaspuid. Aladel, kus okaspuude osakaal oli madalam, vähenes kahjustuste tõenäosus nii esimesel kui ka teisel aastal pärast istutust.
Taimede eelneva töötlemise puhul võttes näitas andmete võrdlus, et mehaaniliselt ehk liimi või vahaga töödeldud männitaimed olid männikärsaka kahjustustele mõnevõrra vastupidavamad kui ainult pestitsiidiga töödeldud taimed.
„Siiski tuleb silmas pidada, et keemiliselt töödeldud taime süües mardikas sureb, kuid liimi-vahaga töödeldud taim on tüve osas kaitstud ehk nende toimemehhanism on erinev,“ täpsustas Veeväli.
Kuna istutusmahud on langustrendis, soovitab analüüsi autor kindlasti jätkata taimede mehaanilise töötlemisega samas suurusjärgus, mis tähendab, et töödeldud taimede osakaal riigimetsa istutamisel kasvab tulevikus veelgi.
Analüütikute kaalukas roll metsakasvatuses
RMK metsakasvatustalituses töötab kaks analüütikut. Umbes poole tööajast veedavad nad füüsiliselt metsas eri tööliike hinnates ning teise osa tööst moodustab andmeanalüüs.
Metsakasvatuse ja taimlamajanduse valdkonna juht Toomas Väät ütleb, et analüütikute eesmärk on katta ära väga oluline ja lai spekter metsakasvatuses, mida võib üldistada kolmele aspektile: aeg, arvukus ja tööde kvaliteet.
Aeg tähistab seda, kui kiiresti pärast raiet saab lugeda metsa uuenenuks. Arvukuse puhul hinnatakse, kas soovitud puuliiki on piisavalt. Tööde kvaliteet annab hinnangu nii planeerimisele kui ka istutus-hooldustöödele.
„Teeme välitöid, mis on jagatud nelja töölõiku: istutamine, hooldamine, valgustusraied ning metsauuendusalade täiendamise planeerimine ja seal tuvastatud kahjustuste määramine. Alati järgneb sellele analüüs, soovitused ja ettepanekud, mille põhjal muudame vajaduse korral oma protsesse, et teha paremat metsakasvatust. Oleme teinud suure arenguhüppe – meil on tugevad analüütikud ja tugevad analüüsid, oleme sisemiselt jõudnud kõrgele tasemele,“ rääkis Väät.
Aastas valib metsakasvatustalitus välja paar teemat, millega süvitsi minna. Eespool kirjeldatud männikärsaka kahjustuste analüüs on üks näide neist. Samuti on läbi analüüsitud nii kevad- kui ka sügisistutus, looduslikule uuenemisele jätmine, mätastuse tulemuslikkus ja palju muid teemasid.
„Analüüside kõige suurem väärtus on see, et meil tekib metsakasvatuses ühtlustunud vaade ja ühtlasem käekiri, seda metsakasvatajate, raietööliste ja töövõtjateni välja,“ rõhutas Väät.
Kes on männikärsakas?
Eesti metsamajanduses on männikärsakas üks peamisi kahjureid ja põhjustab igal aastal sadu tuhandeid eurosid kahju.
Täiskasvanud mardikas on 10–12 mm pikkune, pruuni-kollakate soomustega kaetud keha ja pikliku kärsaga, mille otsas on haukamissuised. Kahju tekitavadki peamiselt täiskasvanud mardikad, kes närivad noorte puude, eriti istikute koort, võrseid ja pungi. Sageli põhjustab see tüve ringikujulist kahjustust, nn koorumine takistab toitainete liikumist ja viib taime hukkumiseni.
Männikärsaka lendlus algab kevadel, kui puuduvad öökülmad ning keskmine õhutemperatuur jääb vahemikku 8–19 °C. Aktiivsem lendlus kestab üldiselt kuni kuu, mil õhutemperatuur jääb 19 °C piirimaile. Meie kliimas leiab lendlus tavaliselt aset mai lõpus ja juuni alguses.
Männikärsaka munemisperiood võib kesta vaheaegadega maist septembrini ning sellest tulenevalt toitub mardikas terve perioodi vältel, vajades energiavarude taastamist enne ja pärast munemist.
Munemispaikadena sobivad männikärsakale raiutud kännud, maapinnalähedased juured või raiesmikule jäänud raidmed.
Männikärsaka areng munast mardikani on Eestis keskmiselt kuni kaks aastat ja valmiku eluiga on keskmiselt kaks-kolm aastat. Sobiva toitumis- ja elukoha otsinguteks võivad mardikad soodsates oludes liikuda kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusele. Raiesmikule meelitavad männikärsakat kändudest ja raidmetest lenduvad lõhnained.
