Vaimu kosutavad vestlused loodusega

Hiiglaslikud vaiksed tugevad tüved seisavad üle tumerohelise sambla ja heleroheliste mustikavarte. Lõhn on värske ja hõrgutav. Samblakate on kutsuv ja kodune. Tuul sahistab latvades, mõjudes salapäraselt ja veidi süngeltki. See paneb tundma aukartust, aga ka turvalisust ja soojust. Või kuidas see sind tundma paneb? On see kodune ja tuttav tunne, kui ees ootab metsas käik? Või kutsub see esile hoopis pelglikkust, et peab millegi nii ohtliku ja tumedaga tõtt vaatama?

Tekst: Elina Kivinukk, psühholoog, peaasi.ee koolitaja

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Looduse ja vaimse tervise seoseid on ammu märgatud, esiisadest saati, hiljem on seda ka teaduslikumalt uuritud. Allpool väike sissevaade teoreetilistesse lähenemistesse koos praktiliste sammudega, kuidas loodus enda vaimse tervise heaks tööle panna.

Tundmatu hirmutab
Kõigepealt tasub tunnistada, et vaimse tervise puhul võib loodusel olla ka hirmutav mõju. Inimesed, kellel pidevat sidet loodusega pole või on see mõnda aega kadunud, võib olla igasugu hirme – esineb kartust pimeduse, putukate, puukide ja karude suhtes. See on normaalne reaktsioon tundmatuse ees, ometi tasub siingi käituda nii nagu igasuguse ärevusega: tervita seda tunnet ja tee oma hirmutav samm sellegipoolest. Nii võib veidi uurida, mis hirmu põhjustab ja kas sellest hirmust võib veidi enesesõbralikumalt mõelda. Kas keegi võib aidata hirmust üle saada? Kas kaaslasega metsa minna tundub ohutum?

On ka leitud, et näiteks sellised negatiivselt tajutud emotsioonid nagu üksildus, eraldatus ja ärevus võivad looduskeskkonnas leeveneda ning neid tundeid kogetakse positiivsemana. Mis annab ka lootust, et tasub metsas käik ette võtta. Kui looduses käidud, on hea võtta enda jaoks korra mõtisklushetk: mis oli looduses käimisel toredat, mida uut kogesid, mis kosutas? Selline mõtisklus aitab enda jaoks kogemust salvestada ja julgustada, et ka järgmistel kordadel loodusrännak ette võtta.

Loodus mõjutab heaolu
Looduse ja vaimse tervise seostest on enamlevinud kolm lähenemist.

• Biofiilia hüpotees väidab, et inimestel on loomupärane tõmme looduse vastu, mis on jäänud esivanemate instinktidest. Sellega seoses räägitakse ka liiga vähesest kontaktist loodusega, kuivõrd tänapäeval ollakse linnastumise tõttu looduskeskkonnast eemaldunud.
• Tähelepanu taastamise teooria toetab ideed, et looduse abil taastuvad just kognitiivsed võimed, sealhulgas keskendumine, tähelepanu suunamine, emotsionaalne toimetulek. Selleks, et tähelepanu ja muud kognitiivsed võimed taastuks, on ekspertide arvates vaja nelja tingimust: tunnet, et ollakse osa loodusest, eemaldumist tavapärastest tegevustest, süvenemist looduse üksikasjadesse ja inimese enda soovi pühenduda loodusele. Inimene peab ise avaldama soovi, et looduse mõju oleks võimalikult igakülgne.
• Stressi vähendamise teooria kohaselt vähendab looduskeskkonna vaatamine ja selle kättesaadavaks muutmine automaatselt stressi nii psühholoogilisel kui ka kehalisel tasandil. Oluline on seejuures, et looduskeskkonda tajutaks siingi ohutuna.

Mida nendest lähenemistest järeldada? Igal juhul tasub panustada sellele, et iga päev oleks kontakti loodusega rohkem, olgu see kasvõi rohelus linnapargis, aga veel parem metsas ja matkaradadel. Lisaks saab märgata looduse mõju terviklikkust – see ei mõju vaid meeleolule („oh, sai lõpuks linnast välja“), vaid arenevad ka tähelepanu- ja keskendumisoskused, lisaks pakub looduses liikumine hindamatut kehalist aktiivsust. Just mitmekesised võimalused enda heaolu toetamiseks on see, mida loodus pakub oma ainulaadsel moel.

Ravijuhend: võta lonks loodust
Nii nagu on hakatud rääkima liikumisretseptist, mida perearstid võiks välja kirjutada, on vähemalt välismaises praktikas järjest enam soovitatud nn loodusretsepti. Loodusretsepti üks võlusid seisneb selles, et see võib lisaks looduse toetavale mõjule haarata teisigi võimalusi. Sellega saab ühendada loovaid tegevusi (maalimist), vabatahtlikku tööd (metsa istutamist), sporti (metsajooksu), liikumisharrastust (kõnnigruppe), aiapidamist, loomateraapiat, psühholoogilist nõustamist. Nii pakub loodusretsept palju mitmekesisemat ravi kui vaid üks sekkumine (näiteks kord päevas tableti võtmine).

Loodusretsepte on enam rakendatud Suurbritannias, kus loodusele keskendunud tegevusi soovitatakse 12 nädala jooksul 80‒90-minutilise sessioonina. Sageli on need tegevused grupis, et toetada kuuluvustunnet, mis omakorda värskendab vaimset tervist ja tõstab enesekindlust. Kena algatus on ka Kanadas, nn meeleolu-jalutus (mood walks), kus pakutakse osalejatele kõnnigruppe, mis aitavad lisaks looduse mõjule suurendada kehalist aktiivsust ja kogukonnatunnet. Algatuse eestvedajad on toonud looduses liikumise puhul välja mitu eelist. Nii on leitud, et metsas veerand tundi istumist vähendab stressitaset, samas kui linnatänaval istumine ei avalda mingit mõju. Mõju on leitud ka häiriva mõttevoo (nn rumineerimine) korral – 90 minutit roheluses kõndimist viib vähem häiriva mõttevooni, kui sama kaua linnatänaval kõndimisel seda ei täheldatud. Eraldi on uuritud ka mõju lastele – ilmekalt võib välja tuua laste enesekindluse kasvu. Kui lapsed osalevad välitegevustes, on 4 last 5-st on valmis proovima uusi asju. Kes sellist enesekindlust enda lapsele ei sooviks?

Ökofilosoof Thoreau on mõtisklenud: „Kas lill on kaunis kimpu seotult või aasal, oma kasvukohal, kus oleme teda otsides jalad kasteseks teinud?“ Vaimse tervise spetsialistid julgustavad ikka ise veidi pingutama, et loodusega tuttavamaks saada ja seeläbi ka enda heaolu toetada. Kui saab jalad kasteseks, on veel parem.

Jaga:

Tagasi uudiste valikusse