RMK uus looduskaitseprojekt võtab fookusesse inimtegevuse tõttu kannatada saanud soode ja veekogude seisundi parandamise. 2029. aastani kestvat projekti rahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond ja selle eesmärk on teha looduse parandamiseks vajalikke töid kokku 9400 hektari ulatuses.
RMK looduskaitseosakonna juht Kaupo Kohv selgitas, et projekt keskendub peamiselt kuivendusest mõjutatud soode ning paisudega katkestatud jõgede taastamisele.
“Sellega täidame mitu eesmärki. Esiteks on märgalad kõige suuremad süsinikuvaru hoidvad ökosüsteemid maismaal ja soode taastamisega peatame sinna aastatuhandete jooksul talletatud süsiniku lendumise atmosfääri. Teiseks on märgalad olulised vett hoidvad ja puhastavad ökosüsteemid, millest sõltub ka meie jõgede veerohkus ja vee puhtus. Kolmandaks on soode taastamine ja vooluveekogude seisundi parandamine oluline nende ökosüsteemidega seotud ohustatud liikide jaoks,” selgitas Kohv.
Ühed kõige rohkem kahjustada saanud ökosüsteemid on tema sõnul just sood. “Eestis on lagedaid soid ja soometsi kuivendatud peamiselt põllumajanduse, metsakasvatuse ja turbatootmise eesmärgil. Vanad freesturbaväljakud ehk jääksood on sageli n-ö surnud alad, kus ekstreemsete keskkonnatingimuste tõttu ei hakka taimestik kasvama ka aastakümneid pärast kaevandamise lõppemist. Veetaseme tõstmise ja stabiliseerimise kaudu saame hakata neid alasid uuesti elule aitama,“ selgitas Kohv.
Kõige halvemas seisus on soode servad. “Kui soomassiivi keskele jääb kõrgsoo ehk raba, siis seal pole olukord sageli kõige hullem, sest üldiselt ei kaevatud kuivenduskraave ala keskele, vaid servadesse, kus asub siirdesoo, mis omakorda läheb üle madalsooks. Seetõttu ongi meil suurem mure just siirde- ja madalsoode pärast, neis elab ka suur osa Eesti haruldastest liikidest,” rääkis Kohv.
Madalsoos kasvavad paljud kaitsealused taimed, näiteks erinevad orhideeliigid. Raba servas kasvavat soometsa vajab aga elupaigaks Eesti suurim kanaline – metsis. Soodega on seotud veel teinegi kanaline – teder, lisaks veel sookurg, erinevad kahlajad nagu mudatilder ja rüüt. Suur ja uhke kaljukotkas tahab oma pesa ehitada soosaarele või sooäärsesse metsa. Soodes elab päris palju kitsalt just sellele keskkonnale kohastunud liike, kes mujal hakkama ei saa.
RMK on soode seisundi parandamisega tegelenud juba 13 aastat. “Looduse taastumine võtab aega, aga mõned edulood juba on olemas. 2019. aastal lõpetasime Viru raba jääksoo taastamistööd ja tänaseks on pruuni tühermaa asemel tekkinud rohelised alad, kus levivad turbasamblad läbisegi rohttaimedega. Samamoodi on näha turbasamblate moodustumist Hara rabas, mida taastasime aastatel 2011–2013. Suur töö sai tehtud Soomaa soode veerežiimi taastamisel Öördi, Kuresoo, Kikerpera ja teiste sealsete rabade servades,” kirjeldas Kohv.
Soode veerežiimi taastamine tähendab inimese tehtu ümberpööramist. Kuivenduskraavid suletakse , et vesi tõuseks maapinna lähedale ega liiguks soost kiiresti ära. Töö võtab aega, sest eelnevalt uuritakse ala läbi, tehakse vajalikud mõõtmised, koostatakse tööplaan ja alles siis saab objektil töödega päriselt alustada.
Teine osa alanud Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist keskendub vooluveekogudes asuvate liikide elupaikade seisundi parandamisele. “Peame jälle rääkima inimtegevuse mõjust, sest vooluveekogude tervist mõjutavad arvukad paisud, mida Eestis rajati kunagi elektrienergia tootmiseks kui ka muul otstarbel. Hüdroenergial põhinevad elektrijaamad on oma majandusliku olulisuse minetanud, kuid paisud jäid jõgedele alles,” märkis Kohv.
Selle tagajärjel on paljud jõed elupaikadena “katkestatud” ja kättesaamatud mitmetele siirdekaladele, näiteks meriforelle ja lõhele. Siirdekalade elutsükkel tähendab, et nad sünnivad jões, liiguvad siis elama merre ja tulevad suguküpseks saanuna oma kodujõkke tagasi. Paisud on paljude liikide jaoks ületamatud rändetakistused ja kui pais on jõe suudmele lähedal, siis jääb kudema tulevatele kaladele suur osa võimalikust elupaigast kättesaamatuks.