Keila jões paikneva kalakaamera ees on viimastel päevadel märgata üha rohkem sagimist, tugevad vihmasajud kergitasid jõe veetaset ja panid kalad liikuma. Eile õhtul, pimeduse saabudes, ilmus kaamera ette üsna tihe ahvenaparv, varsti lisandus seltskond suuri särgi, mõned korrad ujusid kaamera vaateväljast üht ja teispidi läbi napilt alamõõdulised säinad, oli viidikaid ja ogalikke ning vilksatasid noored forellid.
Aga üks kalaliik, kelle kohalolekut ei
ole Keila jões kalakaamera ajaloo jooksul varem veel märganud või polnudki neid
siia veel jõudnud, on võõrliik ümarmudil (Neogobius
melanostomus). Tema nägemine ühes Eestimaa parimas lõhejões küll kuidagi
rõõmu ei valmista. Olgugi, et ümarmudila kahjulikest mõjudest lõhilaste
koelmutel pole veel uuritud, võime ette kujutada, kuidas koletu marjaõgijate
hord võib lausa lõhe-meriforelli kudemise hetkel kümnete kaupa ahnelt marja
õgida. Igal juhul tundub, et ümarmudilate sissetung jõkke paistab olevat palju
keerulisem ja tõsisem oht lõhilastele, kui võitlus röövpüüdjatega. Igatahes
kalakaamera näitab, et ümarmudilad on Keila jões jõudnud vähemalt 200 m
kaugusele rannast – küllap juba koseni välja. Tendents oma levilat
mageveekogudesse laiendada on saanud trendiks kõikjal maailmas, kuhu see elukas
on jõudnud. Kalakaamerat jälgides tunneme jõe põhjas tegutseva väikesekasvulise
ümarmudila ära tema esimese seljauime tagaosas paistva musta laigu järgi.
Peale kalade on kaamera ümbrus koduks
veel peale partide ja kolme pojaga kühnokk-luige paarile veel ka koprale ja
kolme pojaga saarmaperele. Kobras on mitmel korral kaamera eest läbi ujunud ja
soga üles keerutanud või siis kuskil vahetus läheduses kostub lihtsalt tema
närimise häält. Saarmas tegi täna öösel sellise triki, et lükkas kaamera betoonalusele
lisaraskuseks pandud kaks ülemist kivi napilt kaamerakesta kõrvale.