RMK uus ebapärlikarbijaam sai rekordilise noorte karpide saagi – lisandus 32 000 isendit
RMK uues ebapärlikarbijaamas lõppes forellidelt pudenenud noorte karpide kogumine Kokku sai kasvatusjaam sel aastal juurde 32 000 tillukest ebapärlikarpi.
RMK ebapärlikarbi ekspert Katrin Kaldma tõdes, et saadud tulemus ületab varasemate aastate karbisaaki mitmekordselt. „Oleme viie aasta jooksul karpe kasvatades saanud juurde kogemusi ja oskusi. Kui esimestel aastatel püüdsime karbivastsetega nakatunud forelle ainult jõest, siis nüüd olen proovinud Põlula kalakasvatuskeskuses koorutatud sama jõe kalu ka ise nakatada ja see on noorkarpide kogusummat tublisti tõstnud. Jõest saime seekord ümmarguselt 8000 karpi 99 püütud forelli kohta. Ülejäänud kalad tulid Põlulast,“ selgitas ta.
Forellid on ebapärlikarbi elutsüklis olulised tegelased. Katrin Kaldma selgituste kohaselt peavad isasloomade väljutatud seemnerakud jõudma viljastumisjärgus munarakkudeni emastel karpidel. Kui see korda läheb ja vastsed arenema hakkavad, paiskavad emakarbid järglased suve lõpus jõevette. Oma järgmiseks eluetapiks vajab karbivastne ajutist peremeesorganismi ehk teisisõnu lõhet või forelli, kelle lõpustele kinnitatult elada üle sügis, talv ja uus kevad kuni suve alguseni. Juuni esimeses pooles hakkavad vastsed end lõpustelt lahti haakima. „Meil on nüüd uus ebapärlikarpide kasvatusjaam sellesama jõe ääres, kus meie ainuke karbipopulatsioon veel alles on. Kui varem tuli paljud karpidega seotud tööd teha ära Põlula kalakasvatuskeskuse juures või jõeääres välitelgis, siis nüüd on võimalik lõpustelt pudenenud karpide kokkukogumine ja iga-aastane loendamine ära teha jõe ääres asuvas jaamas, kus on selleks vajalik ruum mikroskoopide ja muu laboritööks vajaliku varustusega,“ ütles ebapärlikarbi ekspert.
Sel suvel pudenenud karbid jagatakse laiali – osa läheb talvel kasvatusplaatidel jõkke nagu varasematel aastatel, osa jääb karbijaama (mida on hakatud kutsuma ka ebapärlikarpide lasteaiaks) ja neile proovitakse erinevaid vee- ja temperatuurirežiime. „Oleme saanud karpide kasvatamisel ja oma jaama ehitamisel ning tööleseadmisel head nõu Tšehhi ebapärlikarbi eksperdilt Ondrej Spisarilt, kes soovitas samuti meil lähtuda põhimõttest mitte panna kõiki mune ühte korvi. Teisisõnu proovime karpidele veidi erinevaid, aga võimalikult looduslähedasielukeskkondi, see hajutab riske ja samas näitab, millistel tingimustel on elujõulisus kõige suurem,“ rääkis Katrin Kaldma.
Eesti ainsas ebapärlikarbi jões on vanade karpide osakaal rahuldav, kuid probleemiks on noorjärkude peaaegu olematu pealekasv. Seetõttu hoitakse 1-5 aastaseid karpe kasvatusplaatidel ja -kastides ja seejärel saavad nad oma kodujões jätkata juba iseseisvat elu. Sellest aastast tegutseva RMK ebapärlikarpide kasvatusjaama toel on eesmärgiks kasvatusmahtu senisega võrreldes kümnekordistada.
“Sealjuures peame tegelema ka karpide kodujõe seisundi parandamisega. Selleks teemegi looduskaitsetöid nii jões endas kui ka valgalale jäävates soodes. Ainult sellise tervikliku lähenemisega saame loota, et olemasolev populatsioon suudab kõrvalise abita elus püsida,” kinnitas Katrin Kaldma.
Pärlikarpide kasvatamist toetab Soome, Rootsi ja Eesti ühisprojekt LIFE Revives (Ebapärlikarbi populatsioonide ja elupaikade taaselustamine, 2021-2027). Vaata lähemalt projekti kodulehelt.
