Paisud, koprad ja lõhelised: minu praktika RMK veeökoloogide tiimis
Igal aastal käivad RMK-s praktikandid. Looduskaitseosakonna ja eelkõige veeökoloogide tiimi tööd ja tegevust koges sel suvel omal nahal Eesti Maaülikooli magistriüliõpilane Karl Markus Urbmets, kes oma muljeid meie blogi jaoks jagas.
Kuna mind on juba bakalaureuseõppesse asumisest alates huvitanud jõgede ja järvede elustik ning veekogude tervendamine, oli magistriõpingute ajal praktikakoha valik RMK veeökoloogide tiimis väga lihtne.
Praktika tegin kahes osas, juunis ja augustis, kokku neli nädalat. Selle aja jooksul sain palju kaasa käia erinevatel objektidel koos veeökoloogide tiimi liikmetega. Praktika algas maaparandajatele korraldatud koolituspäevaga, kus räägiti ja näidati valminud näiteid kahepaiksetele mõeldud leevendusveekogude rajamisest maaparandussüsteemidesse. Kuigi koolitust ei viinud läbi veeökoloogid, oli seda siiski huvitav kuulata ning teada saada, et ka nende eluvaeste kraavidega midagi ette võetakse.
Samal nädalal käisime veeökoloog Tuuli Rooniga Vasalemma jõe lisajõgedel. Planeerisime sirgeks kaevatud jõesängidele voolusuunajaid, et muuta sängid taas looklevamaks ja mitmekesisemaks. Nägime ka väga kõrget, kuid katkist kopratammi. Kuigi kopratamm on ajutine ning võib vett paisutades luua kahepaiksetele sobivaid märgalasid, katkestab see sageli kalade läbipääsu. Kahjuks on inimene kaevanud paljud jõesängid sirgeks ja sügavamaks nii, et jõe kaldavallid on muutunud väga kõrgeks. Kui kaldad asuvad veepinnast oluliselt kõrgemal, ei pääse vesi sängist välja ning kaladel ei ole võimalik kopratammist tekkinud lammialade kaudu mööduda, nagu see toimub looduslikes jõesängides. Nägime jõel ka silmusid, kes olid parasjagu kivide ümbertõstmisega ametis. Nad imevad kivid oma suu külge kinni ja suudavad neid seejärel nihutada.
Järgmisel praktikanädalal sain osaleda RMK looduskaitseosakonna korraldatud loodusdirektiivi niiduelupaikade koolitusel Muhumaal. Väga huvitav oli kuulda, kuidas on Muhumaal pärandniitude taastamine kulgenud ning kuidas erinevaid niidutüüpe ära tunda. Koolitus kestis kaks päeva ja see aeg andis hea võimaluse vestelda teiste RMK looduskaitseosakonna töötajatega ja saada aimu nende tööst. Muhumaalt naastes sain veeökoloogidega osaleda kahel koosolekul. Pikemal neist arutasime järgmise aasta võimalikke töid ning sain eelnevalt ka ise välja otsida paise, mida eemaldada, ja jõelõike, mis vajaksid tervendamist.
Looduskaitseosakond Muhumaal koolitusel, esimesel fotol Karl Markus Urbmets. Fotod: Ants Animägi
Augustikuine praktikaperiood sisaldas veelgi rohkem välitöid. Kohe esimesel päeval käisin Tuuliga Õhne jõel, kus oli varem eemaldatud pais ning nüüd rekonstrueeriti endise paisjärve alale jäänud jõelõiku. Rekonstrueeritav jõesäng oli kuiv, sest jõevool oli juhitud möödaviigu kaudu. Ekskavaatoriga paigutati sängi kive veeökoloogi juhiste järgi, et nende asetus oleks võimalikult looduslik ega meenutaks tehislikku maleruudu mustrit.
Järgmisel päeval käisin teise tiimiliikme, Anett Reilentiga Pärlijõel, kus toimus samuti eemaldatud paisu asemel jõesängi rekonstrueerimine. Oli huvitav näha sama tüüpi tööd erinevatel objektidel ning märgata erinevusi töömetoodikas. Pärlijõel oli näiteks kivide paigaldamise ajal vesi juba sängis.
Kaks päeva hiljem olin koos Tuuli, veeobjektide tööjuhi Johanna Kalda ja looduskaitsespetsialist Annaliisa Kaaremaaga Soodla jõel keskpolügoonil, kus kavandati soo taastamist. Soodla jõkke suubuvad kraavid plaaniti sulgeda, et taastada soo loomulik veerežiim. Samal ajal vaatasime üle, kas oleks võimalik jõkke ka puid langetada, kui ekskavaator juba jõe ääres töötab.
Praktika viimasel nädalal veetsin mitu päeva järjest Lääne-Eestis. Kõigepealt osalesin Anetti korraldatud Eesti looduse päeva retkel Tõstamaa jõel, kus ta rääkis jõgede elust ja rollist ning tutvustas väga eriilmelisi jõelõike. Lisaks koristasime matka käigus jõest prügi. Lasime osalejatel kogutud prügi jõeäärse tee äärde viia ning käisime Tuuliga sellele hiljem autoga järele. Ootasin huviga, kas matkale tuleb inimesi, kes soovivad maaparanduse või paisude teemal oma kriitilisi seisukohti väljendada, kuid selliseid olukordi ei tekkinud.
Järgmisel päeval käisin Tuuliga Kasari jõel, kus paigutati jõesängi kive, et muuta jõgi elustikule sobivamaks ning pakkuda kaladele kiirevoolulistel lõikudel ülesvoolu liikudes varjevõimalusi ja puhkepaiku.
Kivide paigaldamine Kasari jõele. Fotod: Karl Markus Urbmets
Praktika viimasel välitööpäeval käisime Anettiga Tõstamaa lähedal Kolga ojal hindamas, kas selle ülemjooksule oleks võimalik rajada lõhelistele täiendavaid varjepaiku. Kolga oja ülemjooks on ühtlasi maaparanduse eesvool, mistõttu oli see väga sirge ja vähese mitmekesisusega.
Lõpetuseks saan öelda, et jäin RMK praktikaga väga rahule. Hindasin eriti seda, et mind koheldi kui valdkonna spetsialisti, kelle arvamust kuulati, kellega arutati erinevaid teemasid ning kellele anti võimalus aktiivselt kaasa mõelda. Mind ei nähtud pelgalt praktikandina, vaid kaasati sisuliselt kogu meeskonna töösse.
