RMK veeökoloogid on alustanud töödega, mille eesmärk on taastada Võsu jõe looduslikum kulg ning parandada selle vee-elustiku elutingimusi.  

Ojaäärse I ja II paisude eemaldamine ei ole lihtsalt tehniline töö – see on oluline samm, et jõe ökosüsteem saaks taas toimida nii, nagu loodus on ette näinud. Paisjärvede uuringud näitavad, et praegune olukord ei ole jätkusuutlik ei kalastikule ega teistele vee-elustiku liikidele ning muutused on hädavajalikud. 

Paisjärved kui ökolõksud: miks muutused on vältimatud 

RMK tellitud nelja paisjärve – Muike, Oruveski, Põhjakalda ja Ojaäärse – uuringud näitasid, et ehkki järved on madalad, kihistub veesammas suvel selliselt, et põhjalähedastesse kihtidesse tekib hapnikupuudus. Mitmes järves leiti ka kõrge fosforisisaldus setetes ning esines nii tavapäraseid kui ka toksilisi veeõitsenguid, mis kõik osutavad sellele, et paisjärvede sisemuses toimuvad protsessid ei toeta ökosüsteemi toimimist. Need märgid näitavad selgelt vajadust otsida kestlikumaid lahendusi kui senine paisusüsteemi ülalpidamine. 

Viimase kümne aastaga on nõudmised ja keskkonnatingimused muutunud nii palju, et esmajärjekorras ei ole enam oluline tegeleda paisurajatiste remondi või säilitamisega, vaid keskenduda paisjärvede ökoloogilise seisundi parandamisele. Eriti kriitiliseks on olukord kujunenud Ojaäärse kahel järjestikusel paisjärvel. Tegemist on madalate veekogudega, mis soojenevad kiiresti ja kaotavad põhjalähedastes kihtides suvisel ajal hapniku. Nii muutuvad need järved paljudele vee-elustiku liikidele ökolõksuks: pealtnäha toimiv veesilm on tegelikult tingimustega, mis piiravad ellujäämist. 

Inimestele võib tunduda, et põuaperioodil pakuvad paisjärved justkui päästvat vett, kuid tegelikult toimub looduses vastupidine. Soojenenud ja toitainerikas vesi kandub edasi allavoolu jõelõikudele, kus see mõjutab forelli ja teiste kalaliikide arengut. Uuringud on näidanud, et just sellistes tingimustes levib paremini neeruparasiit Tetracapsuloides bryosalmonae, mis tekitab forelli noorjärkudel tõsiseid tervisekahjustusi. Sellesisulise ettekande tegi sügisel toimunud RMK looduskaitsekonverentsil Eesti Maaülikooli Vesiviljeluse õppetooli kalade parasitoloogia teadur Magnus Lauringson. 

Seetõttu on selge, et jõe ja selle elustiku tervise huvides on muudatused vältimatud. 

Looduslikum jõgi ja tugevam ökosüsteem 

Ojaäärse paisude likvideerimise projekt on kavandatud nii, et Võsu jõe looduslik kulg saaks taastuda võimalikult sarnasena sellele, mis oli enne paisude rajamist. Projekt näeb ette paisuregulaatorite eemaldamise ning olemasoleva veelaskme ümberehitamise truubiks, mille kaudu saab jõgi loomulikul kõrgusel ja voolukiirusel edasi voolata. Samal ajal taastatakse paisutusalas jõesäng, mis aitab luua ühtse, sidusa ja elupaigavaesusest vaba jõelõigu. 

Ojaäärse I paisu puhul ei piirdu töö ainult paisu eemaldamisega. Seal ehitatakse olemasolev paisurajatis ja kulunud binokkeltruup ümber loodusliku jõesängiga terastorusillaks. Rekonstrueeritakse ka teelõik ning parandatakse tee pikiprofiili. Muudatustega langetatakse selle lõigu lubatud sõidukiirus 70 kilomeetrini tunnis, mis parandab piirkonna liiklusohutust.

Kuna projektiala asub Lahemaa rahvuspargis ning puudutab ka Palmse mõisa parki ja alleed, peavad tööd olema väga täpsed ja ruumisäästlikud. Olukorras, kus vasakul pool on kohe kultuurimälestis ning paremal Natura elupaik, peab olema iga samm kavandatud nii, et ei kahjustataks ühtki loodus- ega kultuuriväärtust. Pärast ehitust taastatakse haljasalad kohalike taimeliikidega ning mõisaga seotud kultuurimälestise alal tehakse vajadusel asendusistutusi. 

Niimoodi kujuneb paisu eemaldamisest lahendus, mis arvestab üheaegselt veeökoloogia, kultuuripärandi, maastiku ja liiklusohutusega. 

Kogukond on kaasatud juba esimestest sammudest  

Ojaäärse paisude likvideerimise ideed tutvustati kohalikele elanikele juba 2024. aastal Võhma seltsimajas. Hiljutise ehitisregistri masskaasamise järel jõudis teave veel uute inimesteni, mistõttu peeti ka teine avalik arutelu. 

Kohtumistel anti põhjalik ülevaade tööde vajadusest, jõe ökoloogilisest seisundist ja projekteerimislahendusest. Kogukond esitas küsimusi selle kohta, milline jääb ala välja pärast paisjärve kadumist, kuidas võib muutus mõjutada ümbruskonna kaevude seisundit ning milline saab olema maastiku üldilme. Selgitati, et pärast paisjärve likvideerimist hakkab jõe välimus sarnanema sellele, milline see on juba täna paisust üles- või allavoolu – looduslikum, vooluveeline ja ajas muutuv. 

Koosolekul pakuti välja mitmeid ideid, kuidas tulevikus paisjärve ala võiks kasutada, näiteks puhkealana, loodusrajana või discgolfi rajana. Samas tuli rõhutada, et need ideed jäävad väljapoole taastatava praeguse looduskaitselise projekteerimise raame, kuna uue taristu rajamine jõe kaldale ei ole võimalik. Küll aga lepiti kokku, et kui kogukond soovib koostada oma nägemuse ala tulevikust, saab selle esitada kohalikule omavalitsusele, RMK-le ja Keskkonnaametile. 

RMK lubas, et kui ehitustööd lõpevad, kutsutakse kohalikud elanikud ühiselt taastatud jõe kallastele puid istutama. See on ühtaegu sümboolne ja praktiline samm, mis aitab kujundada uue maastiku nägu.  

Varasemalt on RMK ja kogukonna koostöös istutatud puud Vanaveski ja Ruila taastatud jõesängide juurde.

Samm elujõulisema jõe ja sidusama maastiku poole 

Ojaäärse paisude eemaldamine on rohkem kui vana rajatise likvideerimine. See on oluline osa rohelise koridori taastamisest, kalastiku ja muu vee-elustiku elupaikade parandamisest ning jõe loodusliku rütmi tagasitoomisest. Samal ajal on see muutus ka inimestele, kes on harjunud teistsuguse maastikupildiga. 

Projekti tugevus seisneb selles, et maantee ja silla tehniline uuendamine, looduskaitselised eesmärgid, kultuuriväärtuste hoidmine ja maastiku taastamine on põimitud üheks tervikuks. Nii muutub Võsu jõgi elujõulisemaks, sidusamaks ja looduslähedasemaks – ning koos jõega saab uue hingamise ka ümbritsev loodus.

Töid tehakse projekti „Kliimamuutustega kohanemise tegevuste elluviimine Eestis“ (LIFE-SIP AdaptEst) raames, mida rahastavad Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE ja Eesti riik kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise tulust.

Algas kanakullide Ruudi ja Alla viies pesitsuskevad kaamera ees. Kanakullid Alla ja Ruudi pesitsevad ka sel kevadel Tartu RMK taimla katsepuistus. Nad ehitasid siia männivõrasse oma esimese pesa 2021. aastal ning on sellest ajast peale vanale männitukale truuks jäänud. Kaamera vahendusel oleme nende pesatoimetusi jälginud alates 2022. aastast.

Sel kevadel on pesa lähedal puu külge paigaldatud uus kaamera, mis võimaldab suumida, annab parema heli ning näitab pilti 4K kvaliteedis. Ka pesa ise ei ole enam selle puu otsas, kust oleme kulliperekonna tegemisi kahel viimasel kevadel-suvel näinud. Ruudi ja Alla otsustasid seekord kolida tagasi umbes 100 meetri kaugusel asuvasse vanasse pessa, mille nad 2021. aastal ehitasid ajal, mil nad Raadilt oma pesa maha jätsid.

Tänaseks on vana pesa uuesti üles ehitatud ning kullipaar nägi lastetoaga kõvasti vaeva. Ruudi tassis kord noka vahel, kord küüntega kohale oksaraage ja puukooretükke. Alla tõi pessa peamiselt värskeid rohelisi männioksi – justkui kaunistuseks. Varem polegi märganud, et neil oleks pesaehitusel nii selge tööjaotus.

Vaevalt sai aga kaamera püsti ja kullipesa eetrisse, kui Alla munes 25. märtsil esimese muna!

Alla ja Ruudi on Tartu RMK taimlas pesitsedes seni üles kasvatanud kokku 20 kullipoega, kuid paraku ei ole me saanud ühtegi teadet selle kohta, mis neist edasi on saanud.

Vaatame siis, kuidas sel kevadel minema hakkab…

Hirvedel on käes sarvede heitmise aeg, mis saab tavapäraselt hoo sisse märtsi alguses. Päris viimased väikesed sarvekesed võivad noortel pullihakatistel pudeneda peast aga isegi maikuu esimestel päevadel. Nii võimegi praegu kaadris porgandikasti juures kõrvuti näha pulle, kellel on peas juba ligi kümnekonna sentimeetri pikkused karvased sarvemügarad, ja neid, kel on alles veel vanad “ehted”. 

Esimesed kaks ühe sarvega pulli ilmusid hirveplatsile 26. veebruari hilisõhtul, ühel neist oli peas viie haruga parempoolne ja teisel seitsme haruga vasakpoolne sarv. Sarvede langemise aeg oli alanud ja “sarvelisi” on nüüd siinkandi metsad täis nagu seenelisi sügisel. Videost saame näha, kuidas ja kuhu läksid kolm sarve, mis seni on hirvede peast pudenenud otse-eetris siinsamas hirveplatsil – üks läks omal viisil vasakule ja teised kaks sai jahindusspetsialist Risto Rist.  

Kahtlane on, kas selle hirvekaamera hooaja lõpetuseks saame hirveplatsil traditsioonilist sarvenäitust teha, sest kaadrivälised sarved platsi ümbruses nopitakse lihtsalt ära. Õnneks on aprilli keskpaigani veel ka aega. 

Videos õnnestus tabada kahel korral ka, kuidas hirv sarvest ilma jääb. Naljakas on vaadata, kuidas vahetult pärast teise sarve kaotust tekib hirvedel segadus ja nad ei oska kuidagi oma pead hoida. See läheb neil siiski üsna kiirelt üle.  

Püüan meenutada, millised loomaliigid on seni üldse aegade jooksul hirveplatsi külastanud peale punahirvede. Meenuvad põder, metskits, metssiga, rebane, kährik, hunt, mäger, metsnugis, orav, halljänes, valgejänes, leethiir, suur-karihiir ning koduloomadest koer ja kass.  

9. märtsi hilisõhtul lisandus sellesse nimistusse uus liik – šaakal. Teada on, et šaakal jäi Saaremaal Sõrves rajakaamera ette esimest korda juba 2014. aastal ning alles möödunud aastal fikseeriti Saaremaal ametlikult esimene šaakali pesakond. Ainult hirveplatsil kohatud šaakal ise teab, kust ta siia sai – on ta juba “põline saarlane” või tuli alles hiljuti üle jää. Igatahes platsil olnud hirved tegid looma nähes samamoodi oma salapärast naksuvat-prigisevat häält, kui nad kohtusid huntidega ning olid sellist imelooma nähes tähelepanuväärselt uudishimulikud. 

Hirveplatsil aeg-ajalt ikka juhtub midagi uut ja põnevat…

Riigimetsa Majandamise Keskus kasvatab metsa kõrval ka ebapärlikarpi ja ohustatud kalaliike – lõhet, siiga ning tuura, eesmärgiks taastada hävinud või nõrku kalapopulatsioone. Enne aga, kui RMK Põlula kalakasvatuskeskuse kala vedamiseks mõeldud autorongid saavad veekogude äärde sõita, et oma kasvandikud iseseiva elu peale saata, kulub palju hoolt ja vaeva. Alanud aastal näitavad kalakasvanduse töötajad oma töö köögipoolt ja kõigil on võimalik kalade kasvamisele kaasa elada. 

Praegu, varakevade hakul, on lõhe ja siiamarja küpsemise ja valmimise aeg. Kalamarja kogutakse ja viljastatakse tavaliselt novembris – seda protsessi näitame aasta lõpus. Põlulas on praegu inkubeerimisel lõhe ja siia mari. Väljast – veekogudest ja teistest kalakasvandustest – saadud mari on hoiul  karantiinihoones. Põlula enda lõhede sugukarja järglased kasvavad haudemajas. 

Lõhe mari ja koorunud vastsed on haudekastide põhjas, siiamari küpseb rahulikult pudelites pööreldes. Marja ja vastsete vahelt voolab läbi Lavi allika vesi, mis on kalakasvatuskeskuse elushoidev jõud. 

Kogutud siia mari on helekollane ja lõhe oma oranž, väljanägemiselt tilluke pallike. Mari viljastatakse niisaga ja pannakse kastidesse või pudelitesse inkubeerima. Marja tuleb igapäevaselt noppida, et hukkunud marjaterad eemaldada. Surnud marjale võib tekkida hallitus, mis levib kiiresti teistele teradele. Ühel hetkel ilmuvad marja keskele kaks musta täppi – tulevase kala silmad. Seda arengufaasi nimetatakse silmtäpi staadiumiks. Need marjaterad, mis ei viljastunud, muutuvad lõpuks valkjaks ning need korjatakse igapäevatöö käigus välja. Marjaterade arvu üle peetakse arvestust, algne kogus määratakse mahumeetodil ning sellest võetakse maha kõik hukkunud marjaterad. Nii on kogu aeg täpselt teada, kui palju lõhe ja siia marja Põlulas inkubeerib. 

Nii lõhe kui ka siia areng ei sõltu üksnes päevade arvust, vaid kogunenud soojusest. Seda mõõdetakse kraadpäevades – see näitab, kui palju soojust on marjale aja jooksul kogunenud. Mida soojem on vesi, seda kiiremini vajalik soojushulk täis saab ning seda kiiremini toimub areng ja jõuab kätte koorumise aeg. Seetõttu mõõdavad kalakasvanduse töötajad igal hommikul ja õhtul marjaanumates oleva vee temperatuuri, et prognoosida koorumise aega. 

Koorumisel tungivad vastsed marjateradest välja ning eraldunud kestad tuleb veest eemaldada. Seda tehakse õrnalt vett liigutades sõela ja luigesule abil. Luigesulg on marjaga töötamiseks sobiv vahend, sest see on väga pehme ja painduv, ei vigasta elusaid marjateri. Seetõttu hoiavad Põlula töötajad suvel rannas liikudes silmad lahti – kui sobiv sulg silma jääb, võetakse see kaasa ja enne kasutamist desinfitseeritakse. 

Praegu on marja koorumine täies hoos. Nii lõhe kui ka siia puhul tuleb vastne marjaterast välja koos nähtava rebukotiga kõhu all. See on tema esimene „toidupakk“, mis sisaldab kõiki vajalikke toitaineid edasiseks arenguks. Alles siis, kui rebukott on peaaegu täielikult imendunud, hakatakse kalamaime söötma. Sellest räägime juba järgmisel korral.

Vaata videot

RMK looduskaitseosakond kohtus Põltsamaa valla esindajate, kohalike elanike ja partneritega, et arutada kavandatavaid märgalade taastamistöid Alam-Pedja looduskaitsealal. Kohtumise algatas RMK, kuna valla esitatud seisukohakirjas oli palju küsimusi protsessi kohta ja ka muresid võimalike mõjude osas. 

Arutelu keskmes oli eelkõige Kirna taastamisala, mille projekteerimine on jõudnud lõppjärku. Valla tagasisides esitati keskkonnamõjude eelhindamisega seotud küsimusi ja väljendati hirmu, et taastamistööd võivad põhjustada ulatuslikku üleujutust. Just nende teemade selgitamiseks me kohale läksimegi. 

Põltsamaa vald on piirkond, kus märgalade taastamist on tehtud juba varem. Näiteks on töid toimunud Aidu looduskaitsealal ning Soosaare rabas, kus taastamist viis läbi Eestimaa Looduse Fond. Tänaseks on Põltsamaa vallas ja selle lähiümbruses taastatud ligi 2400 hektarit märgalasid ning lähiaastate suurem fookus on Alam-Pedja looduskaitsealal, sealhulgas Kirna piirkonnas.  

Kohtumisel andis Keskkonnaameti esindaja ülevaate sellest, kuidas kujunevad riigi eesmärgid märgalade taastamisel – alates elurikkuse ja kliimaeesmärkidest kuni konkreetsete kaitse-eeskirjade ja projektideni. Samuti selgitati rollijaotust: Keskkonnaamet on kaitsealade valitseja, RMK korraldab riigimaadel looduskaitsetöid ning erinevad partnerid osalevad nii planeerimises kui elluviimises. 

Kirna taastamisala puhul oli peamine küsimus veerežiimi muutus ja sellega seotud riskid. Selgitasime, et taastamistööd projekteeritakse viisil, mis välistab mõju eramaadele, taristule ja majandusmetsadele. Selleks kasutatakse nii maapinna mudeleid kui ka kogenud projekteerijaid, kes tegelevad igapäevaselt kuivendussüsteemidega. Oluline on ka see, et vastutus võimalike soovimatute mõjude eest jääb alati RMK-le.  

Kirna projekti puhul jäävad näiteks olulised piirikraavid avatuks ning ei muudeta teede läbitavust ega pärandniitude hooldustingimusi. Need on konkreetsed tingimused, millega on projekteerimisel arvestatud. 

Kohtumisel kõlas ka kriitilisemaid hinnanguid, sealhulgas arvamus, et märgalade taastamine võib olla ebamõistlik rahakasutus. Sellised seisukohad on mõistetavad ning nende üle arutlemine on oluline osa protsessist. Märgalade taastamine ei ole eraldiseisev tegevus, vaid tuleneb riiklikest ja rahvusvahelistest kohustustest hoida elurikkust ning parandada ökosüsteemide seisundit. Praktikas tähendab see, et taastamistööd on vajalikud, et saavutada kaitse-eesmärke, mis on juba varem kokku lepitud. 

Sageli küsitakse ka, mis saab metsast pärast veerežiimi muutmist. Senine kogemus näitab, et kuigi muutused toimuvad, ei tähenda see metsade massilist hukkumist. Varasemate taastamisalade põhjal on puistute keskmine suremus jäänud umbes 4% juurde, mis viitab pigem looduslike protsesside taastumisele kui ulatuslikule kahjustusele. Kirna ala puhul on metsad perioodilise kõrgveega harjunud, sest need asuvad Pedja ja Pikknurme jõe lammil, mistõttu on hukkumise risk veelgi väiksem. 

Lisaks arutati kohtumisel ka laiemalt koostöö ja infovahetuse küsimusi. Arutelu käigus lepiti kokku mitmes edasises sammus, sealhulgas infovahetuse parandamises ja täiendavate selgituste andmises valla otsuste tegemiseks. 

Kirna märgade metsade taastamisega seotud korduma kippuvad küsimused ja vastused leiab siit. 

Kohtumine andis RMK-le selge tagasiside: ka siis, kui projekt on sisuliselt läbi töötatud, ei pruugi selle eesmärgid ja mõjud olla kohalikele piisavalt arusaadavad. Just sellised arutelud aitavad neid lünki täita ja aitavad kaasa paremate lahenduste leidmisele. 

Sellest tulenevalt on RMK-l plaan edaspidi alustada suhtlust kohalike omavalitsustega juba varasemas etapis – enne projekteerimise algust. Nii on võimalik selgitada kavandatavate tööde eesmärke, tutvustada protsessi ja arvestada juba alguses kohaliku teadmise ja ootustega. Samuti aitab see ennetada väärarusaamu ning leida varakult üles inimesed ja kogukonnad, keda kavandatavad tegevused kõige enam puudutavad. 

Põltsamaa kohtumine näitas, et avatud ja sisuline arutelu ei lahenda kõiki küsimusi korraga, kuid on vältimatu eeldus, et erinevad osapooled saaksid üksteisest aru ja edasi liikuda. 

2025. aasta oli RMK looduskaitses mahukas ja mitmekesine. Looduskaitseliste tööde ettevalmistamise ja elluviimise kõrval tuleb üha enam leida aega, võimalusi ja kanaleid, et inimestele oma tegevust ja eesmärke tutvustada ning selgitada.

Aasta jooksul tehti kokku 655 erinevat looduskaitselist tööd 304 lähteülesande alusel. Aasta jooksul investeeriti looduskaitselistesse tegevustesse kokku 5,8 miljonit eurot. See summa koondas endas nii riigieelarvelisi vahendeid kui ka erinevaid välisrahastusi – Euroopa Liidu programme, rahvusvahelisi fonde ja taristuprojektidega seotud kompensatsioonimeetmeid.

Märgalad tagasi oma loomulikku hingamisse

Kõige suurem töömaht koondus märgalade taastamisse. 2025. aastal taastati märgalasid 8503 hektaril – see on üks suurimaid mahtusid RMK praktikas

Priske osa sellest moodustasid tööd Rail Balticu metsise hüvitusaladel, kus taastati kuivenduseelne veerežiim kokku 1930 hektaril. Eesmärk on taastada ja võtta kaitse alla uusi metsise elupaiku, et kompenseerida raudtee rajamisest tulenevat mõju ning siduda killustunud elupaigad suuremateks terviklikeks aladeks. Sobivad alad valis välja Eesti Ornitoloogiaühing ning need paiknevad Lõuna-Pärnumaal. Kõigil hüvitusaladel oli tööde põhisisu sarnane: kuivenduskraavid suleti, et metsise elupaikades taastada looduslikumad tingimused. Samas on iga ala omanäoline ning see nõudis ka veidi erinevaid lähenemisi. Milliseid töövõtteid kasutati ja milline oli metsise arvukus eelmisel sajandil, on kirjas ühes meie varasemas blogiloos.

Metsise hüvitusalade tööd toimusid 2024-2025. aastal ja praeguseni on pooleli Venemurru taastamisala, mida näitas jaanuarikuus ETV telesaade „Osoon“. Praegu on tööd peatatud, sest metsisel on alates 1. veebruarist mänguaeg ja siis tuleb peale juba pesitsusrahu.

Soode taastamine ei toeta ainult maismaakooslusi, mõju ulatub ka veekogudeni. Kõnnu Suursoo ja Punsu soo kraavide sulgemine aitab kaasa üliharuldase ebapärlikarbi elutingimuste parandamisele. Nimelt asus taastamispiirkond Pudisoo jõe valgalal ehk alal, kust jõgi saab oma vee. Pudisoo on eriline, sest seal elab Eesti ainus säilinud ebapärlikarbi populatsioon. Tegemist on pikaealise ja keskkonnatingimuste suhtes nõudliku liigiga, kelle ellujäämine sõltub otseselt jõe stabiilsest vee- ja setterežiimist.  Kuivenduskraavidega kantakse jõgedesse liigset setet ja toitaineid, mis võivad halvendada tundlike liikide elutingimusi. Sulgedes Pudisoo jõe valgala soodes kuivenduskraave, aidatakse otseselt säilitada ka jões elavate liikide, sealhulgas ebapärlikarbi, elupaiku.

Suuremahulised tööd toimusid eelmisel aastal ka Alam-Pedja looduskaitsealal Peterna-Pedja ja Peterna-Laashoone märgades metsades. Erilise objektina tasub välja tuua ka Läänemaa Leidissoo taastamise. Projekti koordineeris Michael Succowi Fond ja taastamistöid viis ellu RMK. Tegevuste rahastajaks oli Saksamaa looduskaitsefondid – peamiselt PlanBe Keskkonnakaitse Fond ja vähemal määral ka HIT Keskkonnafond. Suvel käisid välispartnerid objektil kohal ja sellest valmis ka väike video.

Märgalade taastamist toetati veel teistestki välisrahastustest, näiteks Euroopa Liidu Ühekuuluvusfondist ja erinevatest LIFE projektidest.

Vesi leiab tee – jõed vabanevad takistustest

RMK veeökoloogide tiimil täitus esimene täispikkuses tööaasta. Veekogude ja vee-elustiku parandamisest kujuneb lähiaastatel RMK looduskaitses teine oluline suund.

2025. aastal eemaldati Eesti jõgedelt kolm rändetakistust. Tartumaal Elva jõel likvideeriti Euroopa Liidu LIFE-SIP AdaptEST programmi toel Rundso pais ja taastati jõesäng. Võrumaal Pärlijõel eemaldati Euroopa Ühtekuuluvusfondi projekti rahastusel Ala-Raudsepa pais ja vana kalapääs. Lisaks likvideeriti Hendrikhansu kivipais II Hendrikhansu ojalt ja sellest on veeökoloogid ise humoorikalt kirjutanud eraldi blogipostituses. Rändetakistuste eemaldamisega vabanes kokku 47 km jõelisi elupaikasid.

Forelli ja jõesilmu sigimis- ning kasvualade parandamiseks rajati koelmuid Velise ja Pada jõgedele. Iga eemaldatud pais ja iga rajatud koelmu tähendab paremaid võimalusi kaladele oma looduslikke rändeteid kasutada.

Töö pärandniitudega rohkem kui 150 hektaril

Poollooduslike koosluste taastamine jätkus samuti jõudsalt. 2025. aastal taastas RMK pärandniite kokku 154 hektaril, millest 37% asus Lääne-, Hiiu- ja Saaremaal. Suuremad taastamistööd toimusid Puhtu-Laelatu looduskaitsealal ja Harjumaal Pakri hoiualal.

Pärandniidud on liigirikkad ja ajaloolise kasutusega alad, mille säilimine sõltub järjepidevast hooldusest. Siin on riigile koostööpartneriks rentnikud, kes taastatud aladel hooldust jätkavad – olgu niitmise või karjatamise teel. Rentnikud leitakse maatükkidele enampakkumise kaudu, mis kuulutatakse välja igal kevadel, tavaliselt märtsis-aprillis. 2025. aastast toimuvad enampakkumised elektrooniliselt.

Metsaökoloogid – teadmistepõhine tugi igapäevastele otsustele

2025. aasta oli metsaökoloogidele sisutihe nii välitööde kui ka analüüsi vaates. Lahendati jooksva aasta esmaseid kaitseteateid ning teostati vaatlusi, tagades, et tundlike liikide ja elupaikade info jõuab õigeaegselt metsamajanduslike otsusteni. Olulisel kohal oli raiete ökoloogiline mõjuhindamine, mille põhimõtted kinnitati aasta lõpuks juhatuses. Analüüsid näitavad, et vanade metsade miinimummäärast väiksemate metsade osakaal 5 × 5 km ruutudes püsis samal tasemel ning raiete hajutatuse indeksi väärtus ei suurenenud, see annab kinnitust, et majandamisotsuseid tehakse tasakaalukalt ja elurikkust arvestades.

Koostati metsise elupaikade pikaajalisi majandamiskavasid ja -analüüse, anti sisendeid metsaparandus- ja taristuobjektide keskkonnamõju analüüsidesse, koosluste hindamisse ning osaleti RMK metsade majandamise põhimõtete ja kuivendusstrateegia kujundamises. Lisaks vaadati kameraalselt üle Natura metsaelupaigad RMK maadel, tehti veeseiret ning anti tähtaegselt sisendid liikide tegevuskavadesse. Metsaökoloogid panustasid ka hüvitusalade analüüsi, sidudes praktilised tööd laiemate strateegiliste eesmärkidega.

Metsaökoloogide juhtimisel toimus RMK töötajatele lendorava seirepäev ning Natura metsaelupaikade koolitus

Liigikaitselise eesmärgiga töid tehti 134 hektaril ning tööde fookuses oli kokku 28 haruldast ja ohustatud liiki. Suuremas mahus hooldati elupaiku Raplamaal Tõrasoo jumalakäpa kasvukohas ja Jalase loopealsel, Pärnumaal Lavassaare kõre elupaigas, Vormsi maastikukaitsealal Fällarna käpaliste kasvukohas ning Harjumaal Kämbla ja Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealadel. Need on tööd, mis sageli ei paista esmapilgul silma, kuid mille mõju liikide püsimajäämisele on otsustav.

2025. aastal sai läbi Eesti ja laiemalt kogu Euroopa Liidu ühe haruldaseima liigi – lendorava – kaitseks ellu kutsutud LIFE-projekt, mis kestis 6,5 aastat ning mille raames tehti ulatuslikku koostööd Eesti ja Soome partnerite vahel. Projekti jooksul parendati elupaikade kaitset, koostati metsade kujunduskavasid ning seirati ligi 10 000 hektarit sobivaid alasid, mille tulemusel leiti 37 uut leiukohta. Projekti raames rajati kaks pilootala – nö rohelist koridori, mis soodustavad tulevikus lendorava levimist ka üle kõrgepingeliini trassi ja saavad osaks RMK lendorava levikukoridoride võrgustikus. Projekti põhjalikku kokkuvõtet saab lugeda SIIT.

Looduskaitse pakub huvi ja nõuab selgitamist

Lisaks praktilistele töödele pööras looduskaitseosakond palju tähelepanu ka teadlikkuse tõstmisse ja koostöösse. Oktoobri lõpus toimus RMK looduskaitsekonverents „Elupaikade taastamine ja kaitse“, mis tõi kokku eksperdid ja praktikud, et arutada looduskaitse tulevikusuundi. Kahepäevasel konverentsil esitati üle 60 ettekande, mis heitsid valgust erinevate ökosüsteemide taastamistööde tulemuslikkusele ja väljakutsetele. Ettekannetele lisaks toimusid töötoad ja taastamistöödega seotud postrite esitlused. Osa konverentsi ettekannetest on järelloetav ja vaadatav ka veebis.

Looduskaitsetööd – eriti märgalade taastamine – on toonud kaasa ka elavat avalikku arutelu ning pälvinud märkimisväärset meediahuvi. Selleks, et paremini mõista, millised on Eesti elanike hoiakud ja teadmised RMK looduskaitselistest tegevustest, viis Turu-uuringute AS 2025. aasta aprillis läbi üle-eestilise uuringu. Tulemused näitavad, et 60% elanikest peab end looduskaitse teemadel vähemalt mõnevõrra teadlikuks ning 72% on teadlikud vähemalt ühest RMK looduskaitselisest tegevusest. Erinevaid looduskaitsetöid peab vajalikuks 67–91% vastajatest ning RMK-d kui looduskaitsetööde läbiviijat usaldab 66% elanikkonnast. Rõõmu teeb, et usaldus on kõrgem seal, kus RMK mõne looduskaitsetöö teinud. See annab julgust ja kindlust tööga jätkata ja samas jätkata teavitustööd ning selgituste jagamist tuginedes juba aastatepikkusele looduskaitsetööde kogemusele.

Pikkade aastate järel tulnud tõeline talv tuletas meelde ennemuistseid aegu, näitamaks, kui tühi lindudest võib olla sellel ajal ilmakuulus Matsalu linnuriik. Ei olegi Eesti Vabariigi aastapäeval näha esimesi kiivitajaid või kuulda 27. veebruaril sookurgede kluugutamist…

Isegi hallvaresed on siit Tuulingu rannaniidult peaaegu kadunud.

Matsalu laht on paksu jääga kaetud, nähes välja kui üks kõle lage põld, kuhu pole lindudel ega karvastel loomadel mingit asja. Arvata võib, et hallvaresedki läksid merikotkastega kaasa sinna, kus on toit – vaba vee äärde või kuhugi suure loomakorjuse juurde.

Elevuse hetk võis vaatajas tekkida siis, kui kaamera ees lumes sibas kolm nurmkana, keda varem siin rannaniidul pole õnnestunud näha. Nüüd näeme neid videost.

Üldise vaikelu valguses pakkus eredamat hetke kaamera ette sattunud olend karvelukate seast. Ei olnud ta hunt ega šaakal, vaid hoopis kena ja üleni valges väike nirk – seninägematu liik siin rannamaastikus.

Videost jääb küll mulje, et rannamaastiku põhilised valitsejad on karvikute seas rebane ja halljänes, aga päriselt see elu siin nii vaene ei ole. Tõsiasi on, et kaamera ei näe kottpimedas kaugemale kui umbes 30-35 meetrit ja me silmame vaid neid loomi, kes liiguvad sel ajal üsna kiviaia läheduses. Sellest, mis toimub vaateväljast kaugemal, saame aimdust Tuulingu peremehelt Ants Alelt, kes korraldab tõukekelgumatkasid ümber Haeska laidude. Selgub, et Haeska Väike- ja Suurrahul käib metsseakari omi asju ajamas ning päikesetõusu aegu on šaakalid mitmeid kordi päevaks rahudele läinud. Ilvese jälgi on tõukekelgu trassil üsna tihti näha ning Ants ootab märtsikuu vaikset ilma, et siin ilveste kilkamist kuulata – meie ka… Ühe korra nähti ka hundi jälgi.

Mida pikemaks päevad lähevad, seda kauem saame kaugemale vaadata ja tõenäosus suureneb iga päevaga, et näeme kaamera vahendusel ka metssigu, šaakaleid, ilveseid ja kes teab, keda veel.

Loodame, et kevad tuleb “pauguga” ja varem, kui võiksime oodatagi.

Kunagises menukas lastesaates „Kõige suurem sõber“ laulis Leopold: „Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ning mu kõrvad ja mu perekonnaring! Kui tahad tule alati, ma ootan aken avali!“ 

Samasuguse lahkusega ootab ka RMK kõiki riigimetsa puhkama, sest retk talvisesse metsa on kindlasti sama meeleolukas kui soojemal aastaajal. Seega võikski sõbrapäeval koos armsate kaaslastega ette võtta toreda metsamatka. Mõningad soovitused tasub siiski talviseks retkeks valmistudes kõrva taha panna.

Kui suvel on väljas „palav ja parmud“ ning oluline on kotti pista ka putukatõrje ning ohtralt õhukesi vahetusriideid, siis talvisel ajal on kõige olulisem riietuda soojalt. Eriti oluline on hoida soojas jalgu, sest külmetavad varbad võivad kogu ettevõtmise nurjata. Riietumisel võiks samuti jälgida joont „pigem rohkem kui vähem“ ning riietuda kihiliselt, sest siis saab juhul, kui nahk seljas aurama kipub, jope alt näiteks vesti või fliisi ära võtta. Moonakotis võiks kindlasti olla ka termos sooja joogiga.  

Matka planeerides ja RMK külastusobjekte uurides tasub vaadata, kas huvipakkuvas paigas talvist hooldust tehakse. Objektilehel on need kohad tähistatud märkega „aastaringne hooldus“ – niisuguseid paiku on riigimetsas üle 450. Talvine hooldus tähendab seda, et parklad on lumest lahti lükatud, samuti on puhastatud teed, mis viivad külastusobjektil olevate rajatiste (käimlad, puude varjualused, metsaonnid ja metsamajad) sissepääsudeni. Võimalusel on ka trepid puhtaks tehtud. Loodus- ja õpperadu lumest ei puhastata, seega tuleb pisut sumbata, kuid ühtlasi saab ka pere pisemaid kelguga järel vedada.

Lõkkekohtadesse tuuakse lõkkepuid, kuid sel, kes tahab raudselt tuld teha ja kes sõidab lõkkekohta autoga, tasub endal igaks juhuks puud või söed kaasa haarata. Talvisel ajal võib mõni matkaja pikalt lõket teha ning seetõttu võib juhtuda, et enne, kui loodusvaht uue puukoormaga pärale jõuab, on kõik puud ära põletatud. Alternatiivina saab toitu valmistada ka matkapliidil või priimusel.  

Matkal tekkivat prügi palume, nagu ikka ja alati, ise kaasa võtta, sest „kõik, mis jaksan metsa viia, jaksan ka kaasa tuua“. Kui see tõesti ei ole mingil põhjusel võimalik, siis palume prügi visata prügikasti.  

Kasuta talvist aega ära ka selleks, et märgata looduses jälgi, mida suvisel ajal on keerulisem näha. Näiteks on ju lumi teada-tuntud jäljeaabits. Ka metsloomade väljaheited torkavad valgel lumel hästi silma ja annavad aimu, kes on seal liikunud.  

Ootame Sind matkama! Head sõbrapäeva looduse rüpes! 

Hirvi käib praegu hirveplatsil hulganisti, vasikatest, pulgajukudest, hirvelehmadest kuni vanade ja vägevate sarvedega pullideni välja. Iseäranis ilus on neid toredaid loomi jälgida päevavalguses. Valges on hästi näha erinevate isendite värvinüansse karvkattes – nad polegi nii ühe vitsaga löödud.

Nüüd, veebruarikuus on olnud päevi, kus hirved on saabunud söödaplatsile varakult, juba valgel ajal. Pühapäeval, 8. veebruaril kogunes üksteist hirve siia juba päeval kella kolmest – käesoleval hirvekaamera hooajal pole loomad enne nii vara platsile jõudnudki. Ka on selles kuus olnud hommikuid, kui loomad on tegutsenud hirveplatsil veel pärast kaheksat. Arvata võib, et põhjuseks on külm ilm ja lumi, mistõttu hoiavad loomad kergelt saadava toidu lähedusse. Miks peakski asjata energiat kulutama ja kuhugi lihtsalt minema külmas ja lumises metsas. Nad on ju hirved, mitte matkajad pärandkultuuri tutvustaval matkarajal.

Jalgupidi kasti

8. veebruari õhtul leidis aset sündmus, millega varem kogu hirvekaamera ajaloo jooksul pole hakkama saanud ükski hirv. Ühtäkki seisis üks hirvevasikas täies hiilguses porgandikastis, piidles hetkeks porgandiriismeid kasti põhjas ja hakkas neid nosima. Kaks hirvelehma vaatasid “kastivasikat” juskui mõeldes, et sellist pulli pole varem näinud… Mis valemiga vasikas porgandikasti sai, jääb detailides saladuseks, sest tegevus toimus suure hirvepulli selja taga. Videost on näha, millise mängleva kergusega vasikas kastist alla hüppab, küllap käis siis sinna saamine sama nobedalt. Näis, kas “kastivasikale” jäi see ühekordseks katsetuseks või hüppab täna lausa porgandikuhja otsa, “porgandirebane” oli küll pikalt järjekindel…

Porgandikasti ja hirvedega seoses tuleb meelde, kuidas üks ehmunud hirv kunagi üle kasti hüppas ning teine seik, kui üks põgenema hakanud loom jõudsalt kasti rammis ja selle külili paiskas.

Mõne päeva eest ühel külmal õhtul väisas hirveplatsi ka kaks kena kasukaga kährikut. Ei tulegi meelde, et sellel hooajal oleks varem neid elukaid näinud. Teada on, et siit umbes poole kilomeetri kaugusel asub kaks lähestikku paiknevat pinnasehunnikut, kus mõlemas on mäkrade kaevatud mõne avaga urusüsteemid. Ehk ühes neist nad kaitstult põõnasid, kui hundid jälle siinkandis omi radu tallusid.

ETV keskkonnasaade „Osoon“ käis uurimas, millised on märgalade looduskaitsetööd. Võttegrupp tuli taastamistöödele Venemurru-Tolkuse metsise püsielupaigas, kus kraavide sulgemine on osa Rail Balticu rajamisega kaasnevatest hüvitusmeetmetest – ornitoloogid on kaardistanud alad, kus kompensatsiooniks raudtee rajamise eest tuleb parandada metsiste elutingimusi.  

Võttepäeval tegutses taastamisalal kopp, mis vana kuivenduskraavi kinni ajas. Looduskaitsetöid ei tehta igal pool ühe ja sama mudeli järgi, näiteks saates näidatud töödel aetakse suur osa kraave kinni mitte paisudega, vaid täies mahus. RMK looduskaitsetööde projektijuht Priit Voolaid selgitas, et kraavi kaevamisest jäänud vana muldega saab kraavi otsast lõpuni triiki tasa ajada. Kinniaetud kohale kasvavad tulevikus puud ja tekib terviklik metsaala.

Saates näidatud mets kuivendati 1960. aastate lõpus, kui rajati väga tihe kuivenduskraavide võrgustik, juurdepääsuteed ja kvartalisihid. Kraave on alal kokku 30 km, mis nüüd täielikult suletakse. Kui varem liikus vesi peamiselt kraavidesse, siis pärast nende sulgemise taastub ala loomulik  vooluakumulatsioon.

Märgaladest rääkides mõtleb inimene eelkõige soo või lausa lagesoo peale, nii võib tekkida tunne, et märgalade taastamine tähendabki seda, et mets kaob ja asendub sooga. Venemurru metsise elupaigas oli mets enne kuivendamist looduslikult märg, see tähendab perioodiliselt liigniiske, põhjavesi tõuseb kevaditi vähe kõrgemale, suve poole on jälle kuivem. „Siin pole eesmärk taastada sood, tõsta vett maapinnale, vaid hoida mullaniiskust pikema perioodi jooksul, et siia taastuks nendele kasvukohtadele iseloomulik taimestik ja kogu elustik,“ selgitas Priit Voolaid saates. Tegu on looduskaitse all oleva maaga, kus metsamajandamist ei toimu. Selle ala peamine eesmärk on kaitsta metsise elupaika.

Selle liigi olemasolu sai kinnitust, kui kohe kinniaetud kraavi ühes otsas leidus metsise hommikune väljaheitehunnik. Edaspidi hakkab kodumets tema jaoks muutuma veel sobivamaks. RMK elurikkuse ja seirespetsialist Margus Pensa rääkis saates, et kuivenduskraavide mõjul hakkab alusmets muutuma aja jooksul tihedamaks. „Pikas perspektiivis tähendab see, et metsisel muutub poegade üleskasvatamine üha raskemaks ja kahaneb tõenäosus, et kõik  tibud jõuavad suureks saada. Mis tähendab, et metsiseid jääb järjest vähemaks. Kui me kraavid sulgeme, veetase natuke tõuseb ja mets muutub tulevikus jälle hõredamaks.“ 

Metsise elupaikade taastamise puhul on oluline, et looduskaitsetööde tagajärjel ei tekiks suuri üleujutusalasid. Margus Pensa kinnitas, et veetaseme muutuse hindamiseks tehakse enne töödega alustamist maastikul vajalikud mõõtmised ja mudeldamised. „Metsis pole part, ta ei taha ujuda,“ lisas ta.  

Eesti suurima metsamajandajana on RMK ka suurim looduskaitsetööde tegija. Alates 2013. aastast on taastatud kokku 32 000 hektarit märgalasid, seal on nii sood kui ka märjad metsad.  2030. aastaks on eesmärk taastada veel kuni 20 000 hektarit. See on ikkagi vaid pisike osa Eesti kuivenduseelsete märgalade mahust ja töid tehakse vaid looduskaitsealadel. 

Saatejuht küsis ka selle kohta, kuidas käib töö kohalike kogukondadega ja kellega töid kooskõlastatakse. „Kõige tihedamad suhtluspartnerid on ametiasutused, kohaliku hääle toob kohale kohalik omavalitsus, kelle käest saame tagasiside  meie kavandatavate tegevuste kohta,“ selgitas looduskaitsetööde projektijuht Priit Voolaid. Enne töö algust saavad avalikul koosolekul oma mõtteid ja küsimusi esitada aga kõik huvilised. „Üldiselt pigem ollakse passiivsed, ei tulda  koosolekule kohale ega huvituta. Ja et tegevused toimuvad kaitsealadel, siis võib-olla ka usaldatakse riiki, et ju on neid tegevusi loodusel vaja. Aga on ka väga aktiivseid kogukondi. On koosolekuid, kus on kohe töödele vastuseis. Aga ka selliseid kohtumisi, kus inimesed kuulavad tähelepanelikult ning  esitavad põhjendatud küsimusi.“ 

Looduskaitsetööd, mis toimuvad looduskaitsealadel ja sealsete elupaikade kaitseks tehtavad tööd määratakse kaitsekorralduskavadega. Riigimetsa peab jaguma nii inimesele metsakasvatuseks ja puidu saamiseks, kui ka kaitsealustele liikidele elamiseks. „Kui me tahame, et Eesti loodus püsiks rikas ja mitmekesine, siis peame tagama, et kõikidele liikidele oleks sobivaid elupaiku,“ võttis looduskaitse vajaduse kokku Margus Pensa. 

NB! Saatelõik salvestati jaanuaris enne metsise mänguajaga seotud piiranguid, mis algavad 1. veebruarist. 

Märgalade päeval, 2. veebruaril eetris olnud „Osooni“ saatelõiku näeb siit.