Sõbrapäev, 14. veebruar on hea põhjus, et võtta kallimaga ette üks tore romantiline seiklus. Riigimetsa Majandamise Keskus pakub välja 10 ideed, kuhu sel puhul minna ja mida ette võtta.
Sõbrapäeval on tore kas kallima või sõbraga midagi toredat ette võtta. Seekord reedesse jääva tähtpäeva aitab pikemaks venitada järgnev nädalavahetus, mis annab võimaluse võtta koos ette veidi pikem seiklus. Olgu see siis matk lumises metsas, lõõgastav piknik lõkke ääres või ühine avastusretk kaunisse loodusesse – võimalusi on palju!
Sagadi mõis. Hea võimalus minna päeval Lahemaa rahvusparki jalutama, külastada RMK metsamuuseumi ja veeta öö mõisahotellis. Kui valida veel hotelli romantikapakett, on kõik eeldused kauniks nädalalõpuks loodud.
Kauksi rand. Kauni vaatega Peipsi järverand väärib külastamist ka talvisel ajal. Piki kallast on mõnus jalutada mööda Luite matkarada Rannapungerja jõe suudmeni ja tagasi ning järve ääres leidub pinke, kus jalga puhata ning lasta pilgul puhata kaunil loodusel, samal ajal termosest teed või kakaod rüübates.
Tammeluha matkarada. Jõgevamaal Mustvee vallas asuv Tammeluha matkarada läbis möödunud aastal põhjaliku uuenduskuuri ja nüüd kulgeb rada läbiv laudtee pontoonide peal. Nii saab varem tihtilugu vee all olnud rada kuiva jalaga läbida ka märjemal ajal. Jalatsid võiks rajale minnes olla siiski soojad ja vettpidavad, sest vahepeal tuleb liikuda maastikul, kus võib olla märjemaid ning ka libedamaid kohti. Sõbra või kallima käsivars kulub marjaks ära!
Pühajärve matkarada. Rada kulgeb ümber Pühajärve, mida peetakse Eesti üheks kaunimaks järveks. Õige aeg teha meelepärase kaaslasega matk nüüd ja kui romantiline side osutub juba tugevamaks, tasub suvel tagasi tulla, et juua hõbepeekrist Armuallika vett. Siis on kindel, et suur armastus ka püsima jääb – vähemalt nii lubab rahvasuu!
Tellingumäe. Kunagine jaanituleplats, tegu on romantiliselt laetud paigaga. Tellingumäe vaatetornist avaneb imeline vaade igal aastaajal Mustjõe luhale. Parim koht hunnituteks selfideks sõprade või kallimaga. Ühtlasi saab Tellingumäel üle vaadata Eesti kõrgeima ebatsuuga ja võtta piknikueinet lõkkekohas.
Tõotusemäe lõkkekoht. Kaunis paik Pärnumaal, mille lähedale jääb ka Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada koos vaatetorniga. Tõotusemäel käisid juba meie esivanemad pühalikult lubadusi andmas, nii et hea koht anda tõotusi igaveseks armastuseks.
Koigi raba. Saaremaa ainus laudteega raba. Rahvasuu räägib, et Koigi rabajärve on maetud aare, mida valvavad vaimud, kes end vahel inimestele ka näitavad. Kui vaimud end ei näita, siis hea õnne kohal võib näha kalju- ja merikotkast. Binokkel kaasa!
Tõrvanina õpperada ja telkimisala. Tore puhkeala Hiiumaal piki Tõrvanina randa, kus mõnusalt kahekesi aega veeta. Tõrvanina õpperada kulgeb Tareste maastikukaitseala vaheldusrikkas maastikus. Nelja kilomeetri pikkuse raja äärde jääb nii väikesi soolapikesi kui ka liivaluiteid, aga ka Tareste laht ja roostik ning militaarset pärandit II maailmasõja päevilt.
Keila-Joa pargi loodusrada. Sobib hästi, kui päris metsa minna ei taha, kuid oleks soov kallima käevangus kaunis paigas jalutada. Pargis paikneb Mati Karmini skulptuur “Kaks südant”, mille külge saavad noorpaarid vana pulmatraditsiooni kohaselt kinnitada igavese armastuse sümboliks tabaluku. Ehk saab mõni paar siit inspiratsiooni suhe abieluks vormistada.
Simisalu vaatetorn. Asub Simisalu-Matsimäe loodusraja alguses ja sinna tasub ronida, et heita pilk kaunile Kõrvemaale. Võib minna ka loodusrajale kõndima, kuid peab arvestama, et tegu pole ringikujulise rajaga. Üks ots on 7,5 kilomeetrit ja kui teistpidi tagasi kõndida, peab arvestama 15 kilomeetriga. Samas kalli inimese seltsis, ei ole ükski tee liiga pikk ja tagasi jõudes võib lõkkekohas tule üles teha ning pruukosti võtta.
2024. aasta detsembris lõppesid Rapla maakonnas Jalase maastikukaitseala (MKA) soodes veerežiimi taastamistööd. Taastamistööde eesmärgiks oli läbi kuivenduskraavide sulgemise luua eeldused rabade, siirde- ja madalsoode ning soostuvate- ja soometsade iseloomuliku taimestiku säilimiseks ja taastumiseks.
Jalase MKA territoorium on olnud kaitse all alates 1937. aastast, kui kaitse alla võeti osa Lipstu nõmmest. Tegu on Sõbessoost idas asuva plaatloo elupaigaga (iseloomulik on paekivi kattev väga õhuke mullakiht), kus leidub mitmeid kaitsealuseid taimeliike. 1964. aastal võeti lisaks kaitse alla Sõbessoo ehk Jalase järv ning 1990. aastal Jalase küla ja selle ümbrus (hästi säilinud traditsiooniline külamaastik). Jalase MKA moodustati 2003. aastal. See kuulub Natura 2000 võrgustiku Jalase loodusala koosseisu. Jalase MKA-l Sõbessoos on ligikaudu 2 km pikkune RMK Jalase loodusrada, mis juhatab huvilise Sõbessoo järve äärde. Jalase küla ja kaitseala kohta ilmus 1997. aastal Ülle Tamla ja Aino Valgma koostatud ülevaatlik raamat „Jalase küla aja ja looduse lood” (Avita, 1997).
Jalase MKA-l asub kolm märgala: 767 ha suurune Sõbessoo (turbakihi paksus kuni 6,2 m), 330 ha suurune Kõrvetaguse raba (turbakihi paksus 2,2 m) ja 328 ha suurune Illesoo (turbakihi paksus 7,2 m). Sõbessoo ja Illesoo äärealade veerežiimi on mõjutatud juba 19. sajandi teisel poolel kui rabade servadesse rajati turbavõtutiigid (nn labidaturbaaugud) ja kraavivõrgustik. Kõrvetaguse rabasse rajati kraavivõrgustik tunduvalt hiljem – tõenäoliselt 20. sajandi esimeses pooles. Kuivendamise tulemusel on eelkõige siirde- ja madalsoo kooslused kõdusoostunud ning toimunud on puistu laienemine rabade keskosade suunas.
Töid tehti neljal lahustükil: Sõbessoo loodeosa, Sõbessoo kaguosa, Illesoo ja Kõrvetaguse raba. Taastamisalal kogupindalaga 226,2 ha suleti ligikaudu 22,7 km kraave. Selleks rajati suletavatele kraavidele veevoolu tõkestamiseks ja hajutamiseks kokku 385 paisu.
Taastamistööde käigus rajati suletavatele kraavidele kohapealsest materjalist (valdavalt turbast) pinnaspaisud. Paisud tõkestavad vee väljavoolu rabast hajutades vett laiemale alale. Seeläbi suureneb vee viibeaeg ning luuakse eeldused sookooslustele omase veerežiimi taastumiseks. Paisude rajamiseks kasutati laiade roomikutega ekskavaatoreid. Eriti pehme pinnase korral kasutati masinate tekitatava erisurve vähendamiseks lisaks spetsiaalseid plaate. Suletavatele kraavidele ligipääsemiseks ja paisude rajamiseks tuli paratamatult teostada raietöid. Liikumistrasside kavandamisel eelistati looduslikult lagedamaid alasid, et vähendada raiete mahtu. Raiutud materjali kasutati valdavalt masinate all pinnase kandevõime suurendamiseks, kuid võimalusel toodi materjal ka välja.
Vahetult peale taastamistöid oli märgata veetaseme tõusu suletud kraavide ja turbavõtutiikide ümbruses. See lubab loota, et hoolimata töödega kaasnenud ajutisest häiringust on pikas perspektiivis taastamistöödel positiivne mõju Jalase MKA soodele ja neis leiduvatele liikidele.
Jalase soode veerežiimi taastamistöid kaasrahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond projektist “Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.“
Viimased ligi 30 aastat tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust märgalade tähtsusest ja vajadusest neid kaitsta. RMK rollist käis Kuku raadios rääkimas juhatuse liige Kristjan Tõnisson.
Kristjanit intervjueerisid Timo Tarve ja Ainar Ruussaar:
Paljudele tuleb ehk üllatusena, et metsa ja puiduga, selle kasvatamise ja müügiga tegelev RMK tegeleb ka märgaladega. Milleks meile märgalad, miks nad on looduses ja ökosüsteemis nii olulised?
Ei ole üldse keeruline küsimus. Märgaladel on maismaal kõige suuremad magevee ja süsinikuvarud. Kui ajalukku tagasi vaadata, siis peeti märgaladega võitlust, selleks, et vallutada endale põllumaad, karjamaad ja kasvatada metsa kiiremini. Selle tulemusena soode pindala on viimase saja aastaga ikka kordades vähenenud.
Täna me vaatama sellele hoopis teisiti. Näeme seda hüve, mida sood ja märgalad meile täna pakuvad. Puutumatud looduslikud sood on nagu käsnad. Nad suudavad vastu võtta ka neid suuri vihmasadusid, mis kipuvad jõgesid ja kraave üle kallaste ajama. Ta toimib loodusliku puhvrina ja pakub elupaiku erinevatele liikidele. Pakub ka veevaru põuaperioodiks. Oleme tasapisi õppinud seda väärtust selgeks saama.
Ja miks RMK sellega tegeleb? 2009. aastal otsustati, et Riigimetsa Majandamise Keskus hakkab tegema looduskaitsetöid nendel kaitsealadel, kus on ette nähtud täiendavad tegevused, millega elupaikade ja kaitsealade seisundit ja väärtusi hoida ja paremaks teha.
Kumba pidi siis rohkem on, kas üleüldine kliimasoojenemine või inimtegevus teeb soodele ja rabadele liiga?
Et panna asjad perspektiivi, siis Eestis on umbes 1,3 miljonit hektarit maaparandussüsteemidega kaetud. Need on keskmiselt pooleks, võib-olla gramm rohkem on metsamaal ja ülejäänu on põllumaal. Nende süsteemide omaaegse rajamise eesmärk on ka selge. Selleks, et põllumaal saaks tehnika liikuda, on vaja, et seal vesi ei lainetaks. Ja metsamaal kasvasid puud paremini, kui seal olid korralikud kraavid.
Täna on RMK maadel umbes pool miljonit hektarit kuivendussüsteeme. Need täna toimivad ja neid hooldatakse-rekonstrueeritakse. RMK oma looduskaitselises tegevuses keskendubki eelkõige nendele kraavidele, mis on kaitsealustes soodes.
Kui ütlesin ennist, et meil on umbes pool miljonit hektarit kuivendussüsteeme RMK maal, siis oma seniste taastamistöödega oleme jõudnud ca 23 000 hektarini. Ehk siis see, mida me teeme, on töömahult murdosa kogu süsteemidest. Ja me keskendume eelkõige kaitsealadele, kus hoitaksegi looduslikke protsesse, ökosüsteemide tervist ja neid ökosüsteemihüvesid, mida pakuvad puutumatud sood ja rabad. Töö on sellele suunatud, et süsteemid suudaks ise toimida.
Märgin ka selle ära, mida kraavid maastikul teevad. Kõik teame, et ka praegu on see hooaeg väljas, kus sajab palju, talve ka ei ole. See vesi voolab kraavitatud maastikul mööda kraave lihtsalt minema reljeefi mööda madalamale, tekitades üleujutusi. Soo või raba, kus kraave ei ole, toimib käsnana – imeb vee kenasti enda sisse, tõuseb kõrgemale ja hoiab selle vee kinni. Ta ei lase sellel jõuda sinna, kus me teda niivõrd näha ei taha.
Kas taastatud märgaladele või hästi hoitud märgaladele on mõni kadunud looma- või linnuliik ka tagasi tulnud?
Taastumistöö võtab aega. Taastamine on võib-olla natuke liiga suureline sõna. See, mille loodus on 10 000 aasta jooksul rajanud, ei suuda RMK paari aastaga korda teha. Aga me saame luua eeldused selleks, et taassoostumise protsess saaks hakata toimuma. See edu märk ongi see, kui soos hakkavad uuesti kasvama turbasamblad. Kui sinna tulevad erinevad kiilid, linnuliigid tagasi. Sellisena saame juba hinnata, kas tegevus on olnud tulemuslik.
Sood seovad süsinikku, eks? Samas paiskavad õhku kasvuhoonegaase. Aga need teatavasti tekitavad kliimasoojenemist.
Jaa. See on hea märkus. Kui vaatame soid, eriti paksu turbalasundiga soid, siis nende süsinikuvaru ongi maismaa muldades talletunud süsinikust kõige suurem. Ehk siis see on reservuaar, minu jaoks peaaegu võrdne naftamaardlaga, mis on maa sees lukus. See süsinik on sinna kogunenud väga pika aja jooksul. Ja terved sood, need, kus kasvavad turbasamblad, nemad oma tavaprotsessi jooksul seda süsinikuvaru hoiavad ega lase kaotsi minna ja seovad sinna tasapisi süsinikku järjest juurde. See on nende kõige suurem roll, kui vaatame kliimamuutusi, lisaks siis ka see veevarude puhverdamise teema.
See, et sood ka emiteerivad süsihappegaasi ja muid kasvuhoonegaase, on ka selge. Sest kui meil on kuiv ja põuane kevad-suvine periood, siis ka soodes veetase alaneb. Kui veetase turbas langeb, siis turvas hakkab oksüdeeruma. Oksüdeerumine on looduslik protsess ja siis sealt ka midagi emiteerub.
Aga tähtis on see pikk vaade. Ehk tuhandete aastate jooksul kogunenud süsinikutonnid, mis on turbas kenasti lukus, on seal edasi juhul, kui kaitsealune soo toimib looduslikult edasi ja kasvatab turbasammalt.
Õnneks Eestis üritatakse erinevaid looduskooslusi kaitsta ja taastada, kuid maailma areneb tohutute hüpetega. Kas see natuke lootusetu võitlus ei tundu teile?
Kui räägime Eesti mastaabis, siis kindlasti mitte. Eestis on võrreldes muu maailmaga tänuväärselt palju siiski loodusväärtusi, erinevaid liike ja ökosüsteemiteenuseid, mida me saame igapäevaselt tarbida ilma selle peale mõtlemata. Meil tegelikult on seis hea, aga see ei tähenda, et midagi pole vaja enam teha.
Kaitse all olev osa RMK maadest moodustab umbes 40%. Ja nendel maadel me saame teha asju, et looduslikud ökosüsteemid paremini toimiks. Et kaitsealustel liikidel läheks hästi ja võib-olla ühel päeval ei pea nad olema enam kaitse all, sest nad on muutunud tavaliseks ja harilikuks.
Kui me vaatame seda, et möödunud kümnendi jooksul suutsime soode heaks töid teha 23 000 hektaril, siis see protsess jätkub. Seda tegevust toetab Euroopa Liit ühtekuuluvusfondi vahenditest ja meil on plaanis jõuda kümnendi lõpuks täiendava 20 000 – 30 000 hektarini, kus soode seisundi taastamiseks on samme astutud.
Mina olen väga optimistlik ja positiivne ja arvan, et kasu sellest on kõikidele inimestele, kes käivad looduses, RMK matkaradadel, satuvad ka rabadesse ja laudteedele. Selle tegevuse tulemusena see väärtus Eestis säilib ja seisund läheb paremaks.
Hirvekaamera pakub aeg-ajalt põnevaid üllatusi ja toob meile tehnika vahendusel koju kätte looduse saladusi, millest varem pole kuulnud. Näiteks hirvepullide tekitatud heli, kui hundid neile väga lähedale tulid. Selline olukord, kus kaamerapildis oleks korraga hirvi ja hunte, on ülimalt haruldane ning meil õnnetus seda näha lausa neljal korral!
Üheteistaastase ajalooga hirvekaamera ette pole hundid kindlas kõneviisis sattunud, üks hunditaoline loom kord kaadris vilksatas aga jäi kahtlus, et see elukas võis olla ikkagi hundikoer. Teine kord oli üksik hunt jätnud lumele oma jäljerea vahetult väljaspoole kaadrit.
Video on tõendiks, et Saaremaal elab praegu vähemalt kaks hunti ja teada on seegi, et huntide pesakondi ei ole Saaremaal seni leitud.
Huntidel on algamas (või juba alanud) jooksuaeg. Ei saa küll kindlalt väita, kuid videost nähtud loomadest suur lonkav isend on tõenäoliselt isasloom ning pisut väiksem näib olevat nooremapoolne emane susi. Kui kevadel peaks keegi pesakonna avastama, siis osutus oletus tõeseks.
Kaks hunti tulid kaamera ette esimest korda 16. jaanuaril enne keskööd, 21. jaanuaril sai neid jälgida hommikul ja õhtul ning viimati 22. jaanuari hommikul. Alati, kui hundid söödaplatsile ilmusid, olid kohal üksnes hirvepullid, kes on kiskjatele oluliselt keerulisem saak kui hirvelehmad ja -vasikad. Igal juhul rünnakut otse eetris näha ei saanud ning näis, et hundid käisid pelgalt olukorda hindamas ja plaane sepitsemas.
Me ei ole varem näinud hirveplatsil korraga hirvi ja hunte ja saanud jälgida nendevahelist käitumist helis ega pildis, seetõttu pole ka kuulnud hirvepullide poolt tekitatud üllatavat seeriana kostuvat plõksuvat kurguhäält, mis on kindlasti huntidele suunatud sõnum. Selle sisuks võiks olla: “Ära üritagi!” Meenub, et olen väga harva kuulnud hirvede rüseluse käigus ühte-kahte plõksatust, aga pole seda seostanud looma kurgus tekitatud heliga. Igal juhul põnev ja uus teadmine hirvede elust vabas looduses. See video võiks olla hea õppematerjal huntide käitumisest jahimeestele, kes võivad äärmuslikult arvata, et seal, kus hundid platsis, lahmab veri, ja hoidku alt, kes ette jääb, sel surutakse lõuad kõrisse.
Näis, kuna hundid oma tiiruga jälle hirveplatsile jõuavad, tee on neil nüüd selge.
RMK looduskaitseosakonnale oli lõppenud 2024. aasta töine ja mitmekesine. Meeskonda lisandusid metsa- ja veeökoloogid. Lendoravad said liikumiskoridorid ja ebapärlikarbid oma filmi. Jätkusid tööd soode taastamisel ja jõgede vabastamisel.
Arvestatava osa RMK looduskaitsetöödest moodustasid veerežiimi tööd soode ja märgade metsade taastamiseks. 2024. alustati ja lõpetati mitu suurt soo-objekti. Kokku taastati 2024 aastal looduslik veerežiim peaaegu 1900 hektaril.
Suurematest töödest võib välja tuua Selisoo teise etapi taastamistööd Ida-Virumaal Alutaguse vallas. Kui kolm aastat tagasi, taastamise esimese etapi ajal toimus tegevus idapoolses osas, siis septembris algasid tööd põhja-, lääne- ja lõunaosas. Tööde käigus suleti taastamisalal paiknevad kuivenduskraavid ja turbaaugud. Lisaks rekonstrueeriti Selisoo matkaraja 769 m pikkune lõik. Pikemalt saab Selisoo kohta lugeda siit ja siit.
Jalase maastikukaitsealal Raplamaal toimusid veerežiimi taastamistööd vähendatud alal, sest kohaliku kogukonna soovil jäeti tööalast välja matkaraja ümbrus. Nii Selisoo kui ka Jalase töid rahastati 85% protsendi ulatuses EL Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.“ Samast meetmest rahastati ka Maarjapeakse, Tihu-Õngu ja Viisu soos tehtud veerežiimi töid.
2024. aastal algasid tööd metsise püsielupaikades Pärnumaal, tegu on Rail Balticu rajamise ühe kompensatsioonimeetmega. Esimesel kolmel hüvitusalal on kuivenduskraavid suletud ja taastatud looduslik veerežiim. Märgala taastamise eesmärk on parandada metsise elupaikade seisundit, et metsised suudaksid paremini kohaneda raudteetrassi rajamisega kaasneva häiringuga ja neil oleks piisavalt sobivat ruumi elada ja mängida.
Möödunud aastal osales RMK ka Kõrsa jääksoo taastamise projektis, mida juhtis Eestimaa Looduse Fond. Ligi 250-hektarilisel endisel turbatootmise alal suleti osaliselt kuivenduskraave, et soodustada sootaimestiku taastumist ja turba tekkimist. Samuti rajati Kõrsale harrastusteaduse rada, kus saab jälgida soo taastumist. Kõrsa jääksoo taastamine on osa 2021. aasta lõpus käivitunud projektist WaterLANDS, mille käigus plaanitakse mitmel pool Euroopas taastada kokku 10 500 hektarit kahjustatud märgalasid.
Kõiki 2024. aastal tehtud soode ja märgalade töid saab vaadata allolevast tabelist
| Objekt | Objekti pindala (ha) | Kaitseala | Maakond |
|---|---|---|---|
| Viisu madalsoo veerežiimi taastamine | 117,01 | Orkjärve looduskaitseala | Harju maakond |
| Õngu raba ja Tihu järvede veerežiimi taastamine | 412,75 | Tihu looduskaitseala | Hiiu maakond |
| Selisoo veerežiimi taastamine | 310,82 | Alutaguse rahvuspark | Ida-Viru maakond |
| Lutsina- ja Laukasoo sookoosluste taastamine | 83,65 | Alutaguse rahvuspark | Ida-Viru maakond |
| Maarjapeakse soo taastamise jätkutegevused | 57,65 | Luitemaa looduskaitseala | Pärnu maakond |
| Saki RailBaltica hüvitusala | 53,07 | Saki metsise püsielupaik | Pärnu maakond |
| Nepste RailBaltica hüvitusala | 137,62 | Nepste metsise püsielupaik | Pärnu maakond |
| Kõrsa jääksoo taastamine (Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel toimiv projekt) | 249,32 | – | Pärnu maakond |
| Lodja RailBaltica hüvitusala | 235,48 | Lodja metsise püsielupaik; Lodja must-toonekure püsielupaik; Metsavajakute looduskaitseala | Pärnu maakond |
| Jalase looduskaitseala soode taastamine | 226,21 | Jalase maastikukaitseala | Rapla maakond |
Hea aasta Vasalemma jõele
Viimased kaks aastat on toonud rännuruumi juurde Vasalemma jõe kaladele. 2023. aastal eemaldati RMK juhtimisel Vasalemma suudmest vaid 4 kilomeetri kaugusel asunud Vanaveski pais, 2024. aastal toimus järgmise suure rändetakistuse – Ruila paisu likvideerimine ja jõesängi taastamine, mis sai toetust Euroopa Ühtekuuluvusfond projekti „Mitteheas seisundis veekogumite tervendamine“ eelarvest.
Selline nägi Ruila paisjärv välja pärast veetaseme alandamist. Fotod. Arno Mikkor
Ruila paisu eemaldamisel avanes vaba jõge umbes 12-15 km, kui sinna sisse arvestada ka Haiba oja ning allikalised lisaojad Ruila paisust ülesvoolu, mida siirdekalad kudemiseks kasutavad.
Ruila tehiskärestik ja uus jõesäng, kus on kohalikele ka ujumiskoht. Foto: Emilia Photography
Lisaks eemaldas RMK ühe kivipaisu Hendrikhansu ojalt, kus avanes 1,5 km jõelisi elupaikasid kuni järgmise Hendrikhansu paisuni. Hetkel rändetakistusena toimiv Hendrikhansu paisu lahendamine on käesoleval hetkel RMK looduskaitseosakonnal projekteerimisel ja kui kõik sujub, saab selle takistuse maha võtta 2025-2026 aastal.
Lisaks taastas RMK kalade koelmualasid Loo jõe lisajõe Kursi ojal. Ca 500 meetri ulatuses toimunud töö tehti koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga. Tegu on esimese Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi (2021-2027) kalade kudemistingimuste parendamise toetuse vahenditest rahastatud tööga.
Kõrede ja sisalike kodud kord
2024. aastal jätkas RMK kõre ja kivisisaliku elupaikade taastamise ja hooldusega. Suurim I kaitsekategooria alla kuuluva kõre ehk juttselg kärnkonna teadaolev elupaik on Harilaiul, Saaremaal Vilsandi rahvuspargis, kus juba üle kümne aasta toimub kõre maismaa- ja veekogupõhiste elupaikade taastamine ja hooldamine. Sel aastal hooldati Harilaiul kõre maismaaelupaiku 8,03 hektaril ning koelmualasid 1,68 hektaril, et tagada sobivad tingimused liigi sigimiseks ja toitumiseks. Samuti tehti kõre elupaiga taastamistöid Läänemaal Veskijärvel, kus puhastati kudemisveekogusid taimestikust.
Pärnumaal ja Valgamaal kujundati töid kivisisaliku elupaiku. Selleks puhastati taimestikust avatud liivased ja kivised alad, mis on vajalikud kivisisaliku eluviisiks ja populatsiooni püsimiseks. Kivisisaliku elupaikade kujundamine oli RMK jaoks esmakordne kogemus ja järgnevad aastad peavad näitama, kuivõrd edukad me kohalike asurkondade toetamisel olime. Kui kivisisaliku arvukus tehtud tööde aladel suureneb, on plaanis analoogseid töid korraldada ka teistes liigi leiukohtades.
Tööd poollooduslike kooslustega
Möödunud aasta suurematest poollooduslike koosluste taastamistöödest väärib märkimist Mullutu-Loode looduskaitseala Saaremaal, kus taastati korraga üle 90 hektari pärandniite. Enne tööde algust võimutses seal pilliroog, mis kõrgekasvulise taimena tõrjub enamuse niidule omaseid liike välja ja muudab sellega vaesemaks nii taimestikku kui linnustikku. Kuidas toimub pilliroo hekseldamine, saab vaadata RMK looduskaitseosakonna tööjuhi Mati Kassi videost.
Suuremahulisemad taastamistööd toimusid ka Vahtrepa maastikukaitsealala Vohilaiul, kus taastati 82 ha pärandniite. Kokku taastas RMK 2024. aastal pärandniite 272 hektaril, millest 84 % asus Saare ja Hiiu maakonnas.
Lisaks taastamistöödele tehti pärandkoosluste hooldustöid 249 hektaril üle Eesti. Näiteks Tartus, Raadi looduskaitsealal jätkusid 2024. aastal endisaegsete niidukoosluste hooldustööd. Eemaldati võsa ning freesiti kännud, et ala muutuks tasasemaks ja seda oleks võimalik niita. Eesmärk on kujundada liigirohke pärandniit, mis pakub elupaika haruldastele taimedele ning on meeldivaks paigaks ka inimestele.
Muud tööd
Varasematest aastatest enam tuli mullu teha ohtlike puude raiet. Kokku eemaldati ohtlikke puid rohkem kui 70 objektil üle Eesti. Näiteks korrastati Sangaste metsapark, kus tormid ja raske lumi ulatuslikult olid kahjustanud puid ja põõsaid. Murdunud puud kukkusid radadele ja istutusaladele. Lisaks olid paljud pargis kasvavad kuused kuivanud üraskikahjustuste tõttu. Tartumaal raiuti mitusada puud tormi- ja üraskikahjustuste tõttu Elva matkaradade äärest, kus need ohustasid radadel liikujaid. Suuremad tööd toimusid veel Kehra terviseradadel ja Toila Oru pargis. Suvel murdus aga Eesti ühel kuulsamal puul, Tamme-Lauri tammel, oksaharu, mis tuli ohutuse huvides samuti eemaldada.
Tõenäoliselt sai väärika tamme harule saatuslikuks tugev tuul, lisaks oli haru oli suures ulatuses mädanenud. Fotod: Mihkel Tiido
2024. aastal ajal jätkas looduskaitseosakond töid lendorava elupaikade parandamisel. Koostöös võrguettevõttega Elering rajati kõrgepingeliinide all asuvaid lendoravate liikumiskoridorid, kus kõrgepingeliini kaitsevööndis asuv taimestik saab püsivalt alles jääda. See võimaldab lagedat ala vältival loomaliigil potentsiaalsete elupaikade vahel turvalisemalt liigelda ja laiemale alale levida. Lisaks toimus riigimetsas 2024. aastal tavapärasest ulatuslikum lendorava seire. Seirati 6700 hektarit eraldisi metsades, kus majandamine oli seni lubatud ja tuvastati 45-l eraldisel 22 uut leiukohta. I kaitsekategooria alla kuuluvat lendoravat leidub Euroopa Liidu riikidest vaid Eestis ja Soomes ning RMK on üks partneritest lendorava seisundi parandamise projektis Lendorava LIFE.
Looduskaitseosakonna töötajad märgistasid talgutel kaks liikumiskoridori katseala ja istutasid neile 30 m laiuse ribana madalakasvulisi puu- ja põõsaliike.
Aasta filmistaariks 2024 tõusis aga ebapärlikarp, kes jõudis pildile mitmel moel. RMK looduskaitseosakonna eestvedamisel sai valmis lühifilm “Uus võimalus. Ebapärlikarbi populatsiooni taastamine” ja lisaks kuulub RMK looduskaamerate hulka nüüd ka ebapärlikarbi kaamera, mis edastab pilti vee alt, karpide ainsast kodujõest. Karpide noorjärkude kasvatamisel, asustamisel ja jõe seisundi parandamisel teevad koostööd looduskaitseosakond ja RMK Põlula kalakasvandus. Ebapärlikarbi populatsiooni ja elupaiku taaselustatakse rahvusvahelise projekti LIFE Revives toel.
Filmivõtted karbijõe kaldal ja jões. Tehnilise poole pealt olid võttemeeskonnale kõige põnevamaks väljakutseks veealused kaadrid. Fotod: Mihkel Järveoja
Tere tulemast, ökoloogid!
2024. aasta tõi RMK looduskaitseosakonda lisaks suurtele töödele ka märkimisväärset täiendust – meie meeskonnaga liitusid esimest korda metsa- ja veeökoloogid. Metsaökoloogid aitavad edaspidi paremini arvestada elurikkusega seotud küsimusi metsamajanduse igapäevatöös. Veeökoloogide tiim keskendub veekogude taastamise ja uute projektide elluviimisele. Need uued ametikohad annavad RMK-le võimaluse teha looduskaitsetöid veelgi põhjalikumalt ja mõjusamalt, et hoida Eesti looduse mitmekesisust põlvest põlve.
Tänavune talv on olnud väga soe ja vesine, metsamehele tähendab see toimetamist väga keerulistes oludes. Külmaks ajaks planeeritud metsatööd pehme pinnasega metsades on tulnud kolida kuivematesse ja kõrgematesse paikadesse, mida tavaliselt lõigatakse märtsikuus. Ent kõrgemateski kohtades on metsaalune pehme ning ilma jälgi jätmata töid teha ei õnnestu.
„Tänavune talv on ikka väga halb olnud,“ tõdeb RMK Edela regiooni praaker Mark Kostõgov, kes korraldab raietöid Lääne- ja Harjumaal. „Suured lumesajud vahelduvad vihmaga ja see on veetaset igal pool tublisti tõstnud. Lankide pinnased on pehmeks jäänud ning kõiki talvele planeeritud lanke ära teha ei õnnestu.“
Marki sõnul on tulnud raieplaane palju ringi teha. Lisaks tuleb vajadusel kiiresti reageerida ja mujale kolida, kui mõnes paigas olukord nii tümaks muutub, et töid jätkata ei saagi. Raietöid täiesti seisma ja kuivemaid ilmaolusid ootama jätta siiski ei saa – RMK on ju ettevõtetele kindlas koguses puitu lubanud ning ostja arvestab oma töid planeerides sellega. „Püüame lubatud materjali ikkagi ära raiuda ja tarnijateni toimetada,“ kinnitab Mark.
Langid planeeritakse teede lähedusse
Metsatööde jalajälje vähendamiseks planeeritakse märjal ajal raietööd, kui võimalik, teedele lähemale, et ei peaks sügavalt metsa seest puitu kokku vedama. Selleks, et RMK metsadele ligi pääseks, on riigimetsadesse ehitatud ka korralik, tugev teedevõrk – ühelt poolt tõesti selleks, et pääseks metsa maha võtma ja välja vedama, aga teiselt poolt ka selleks, et hiljem saaks langile ligi ka uue metsa istutajad ja need, kes uut metsapõlve mitmeid kordi hooldamas käivad.
Kõiki raietöid päris teede serva muidugi ümber mängida ei ole võimalik, seega tuleb paratamatult puit ka kaugemalt metsast kätte saada. „Kokkuvedu käib enamasti mööda kvartalisihte,“ selgitab Mark. Sihid on peamiselt rajatud piki maaparanduskraave, muldkeha peale ja paiknevad valdavalt kõrgemal kui mets ning seetõttu ka kannavad paremini. Neid mööda tohivad metsamasinad sõita ja kui peakski tekkima sügavad roopad, silutakse need kevadel pinnase tahenedes ekskavaatoriga ära. Mingil määral tasanduvad need ilmaolude kuivemaks muutudes iseenesest ning iga kord pole siluda tarviski. Sügiseks on teele tavaliselt kasvanud peale juba ka õrn rohukiht ning poole aasta tagustest poristest jälgedest enam märke pole. Igaks juhuks tasuks niisugusel teel sõitmisest samal aastal aga hoiduda, sest ta ei pruugi veel kindlalt kanda. Aja edenedes aga muutub tee uuesti tugevamaks.
Oksapadi teede tugevdamiseks rataste alla
Langil sõites tihendatakse märjal ajal masinate liikumistee eelnevalt okstega. Esmalt laotab metsalangetustraktor ehk harvester omale oksapadja teele ette maha, sama teed sõidab hiljem ka kokkuveotraktor ehk forvarder. Kuna kokkuveotraktor peab sama teed edasi-tagasi liikuma mitu korda, ei pruugi talle ette tehtud oksapadi pidada ja forvarderioperaator lisab vajadusel oma sõiduteele omakorda oksi juurde.
„Pehmel ajal on masinatel kindlasti all ka topeltroomikud,“ märgib Mark. Roomikud vähendavad masina survet pinnasele, samuti parandavad haakuvust pinnasega ja hõlbustavad sõitmist. Ilma roomikuteta masinad pehme pinnasega langile sõita ei tohigi – nii on RMK töövõtjatega kokku leppinud. See nõue on ka masinameeste enda huvides – vastasel juhul võivad nad langil lihtsalt pinnasest läbi vajuda ja kinni jääda.
Kui olukord aga tõesti peaks minema nii hulluks, et ei aita, nagu öeldakse ussi- ega püssirohi ehk abi pole okste laotamisest ega lintidest, peatatakse tööd, kuni maapind tahedamaks muutub. Mark tõdeb, et talvisel ajal ei ole ka muret, et lõigatud metsamaterjal külmal ajal metsa seisma jäädes rikneb. Hiljemalt 1. juuniks tuleb seaduse järgi materjal metsast välja tuua. Ühtlasi tõdeb Mark, et võib juhtuda sedagi, et ka mais tuleb säärast sadu, et materjali pole võimalik kokku vedada. Siis tuleb kalkuleerida, kas ikka tasub praegu materjali tooma minna või tuleb veel oodata ja riskida, et materjal küll rikneb (nt ei saa enam palki lõigata, vaid sobib üksnes kütteks), aga pinnas on säästetud. Marki sõnul tugevdatakse ka kokkuveoteid langilt kogutud okstega, vahel sügavamaid auke ka madalakvaliteedilise puiduga, aga kui tee ei kanna, siis tuleb veoga oodata. Pole ju ka mõtet kogu materjali tee tugevdamiseks tampida, sest lõpuks polegi enam midagi välja tuua. „Nii et aeg-ajalt on kokkuvedu võtnud aega ka jaanipäevani,“ nendib Mark.
Taliteed ilma pakaseta teha ei saa
Üks võimalus pinnase hoidmiseks on rajada talitee, aga seda saab teha üksnes siis, kui mõnda aega püsivalt külma peab. Marki sõnul tehakse taliteid läbi hästi pehmete metsaosade, pinnast kinni sõtkudes.
„Oleme oma praktikas teinud ka nii, et hästi pehme sihi peale pannakse esmalt lumi ja selle peale kraavidest sete, selle peale või ka alla toob kokkuvedaja ka veel oksi ning seejärel on vaja veel pakast ja pidevat sõtkumist, et asi kandma jääks,“ kirjeldab Mark. Praeguste ilmaoludega ei ole taliteid aga paraku ehitada võimalik.
„Me püüame jälgede jätmist kindlasti vältida, aga see ei tähenda, et neid ei teki – kui ka suvel traktor jõuab langile ja kaks päeva tuleb paduvihma, annab pinnas tahestahtmata kuskil järgi. Me kindlasti püüame planeerida nii, et jälgi maha ei jääks, aga sada protsenti seda kindlasti lubada ei saa. Kui 40-tonnine masin ikka mitu korda edasi-tagasi sõidab, siis paratamatult jälg jääb.“
Möödunud aasta viimastel nädalatel lõppesid Selisoos looduskaitsetööd, mille käigus rajati veerežiimi taastamiseks kunagistele kuivenduskraavidele paisud. Tööde käigust kirjutas RMK looduskaitse tööjuht Märt Reha.
2051-hektariline Selisoo on Eesti üks vanimaid rabasid, mis hakkas moodustuma juba 10 000 aastat tagasi. Viimased kaks sajandit on Selisood mõjutanud inimtegevus (kuivenduskraavid, labidaturbaaugud). 2015. aastal moodustati Selisoo kaitseala, kolm aastat hiljem liideti see Alutaguse rahvuspargiga ja varasemalt on seal toimunud veerežiimi taastamistööde I etapp soo idaosas.
II etapi tööd hõlmasid põhja-, lõuna- ja lääneservas asunud kraave. Tööde tegemiseks tellisime projekteerimisbüroolt Maa ja Vesi Selisoo projekti, mille eesmärgiks oli luua kraavide sulgemisega eeldused Selisoo sookoosluste ja sood ümbritsevate soovikumetsade veerežiimi taastumiseks. Lisaks otsustasime ühtlasi, et kuna tööpiirkond läbis matkajate seas armastatud Selisoo loodusrada, tuleks selle lagunenud keskosa Suurlauka ääres rekonstrueerida.
Taastamistöid tehti kolmel alal, mis kokku moodustasid tööala suuruseks ca 310 ha. Tööde mõjuala on kindlasti suurem.
Töödega alustati põhjapoolselt alalt, kus hakati väikese (ca 5 t) laiade roomikutega ekskavaatoriga labidaturbaaukudele pinnaspaise ehitama. Väiketehnika kasutamise eeliseks suurema ees on asjaolu, et ligipääsuks vajalike trasside raiumisel saab piirduda minimaalse häiringuga. Väikese roomikekskavaatori kasutamisel on ka miinuseid, nimelt paisude ehitamisel (märgades tingimustes) on piisavas koguses ehitusmaterjali (turba) ammutamine raskendatud, sest ekskavaatori haardeulatus on suurema tehnikaga võrreldes samuti väiksem. Materjali tuleb aga ammutada paisu asukohast piisavalt kaugelt, et tagada paisukehandi ja selle ümbruses oleva pinnase pikaajaline stabiilsus. Eelnevast tulenevalt tehtigi Selisoos pinnasetöid võimalusel 5 tonnise ekskavaatoriga ning suuremate mahtude korral kaasati ka 8-9 tonnised ekskavaatorid.
Selisoosse ehitati 2024. aastal erinevate mõõtmete ja kolme erinevat tüüpi pinnaspaise, kokku 534 tükki. Lisaks labidaturbaaukudele ehitati paise ka kraavidele. Suurlaukast alguse saavale 19. sajandi lõpus kaevatud kraavile ehitati 6 geotekstiiliga pinnaspaisu, millest pikimast – 43 meetrisest – ehitati üle ka uus laudtee. Suurlauka ümber kulgevat loodusrada rekonstrueeriti kokku 678 m ulatuses. Suurlauka veepinda tõstetakse projektiga ca 0,5 m võrra kõrgemaks, mistõttu hakkab tulevikus selle uus veepiir kohati loodusrajani välja ulatuma. Sellest tulenevalt tõsteti ka osa (91 m pikkune lõik) olemasolevast laudteest 15 cm kõrgemaks.
Kuivenduskraavidelt likvideeriti kraavivalle ca 10 km ulatuses. Kraavid täideti ümbritseva maapinnaga samale tasemele ning neile ehitati kokku 209 pinnaspaisu. Suurema tehnikaga kraavidele ligipääsemiseks tuleb paratamatult teatud mahus ka trassiraieid teha. Raiutud materjali kasutati osaliselt masinate all kandevõime tugevdamiseks või kraavide täiteks. Suurema diameetriga materjal toodi võimalusel välja.
Mitmes kohas oli veetaseme tõusu märgata kohe pärast kraavide sulgemist ja paisude ehitamist. Kindlasti leidub inimest, kellele vahetult pärast taastamistöid avanev vaatepilt meeltmööda pole, kuid küll rohelus pikkamööda ise üle võtab. Jääme Selisoo arenguid jälgima ja jagama.
Kui raietööde plaanid paberil on paika saanud, asub tegutsema raietööde korraldaja. RMK-s on tema ametinimetuseks praaker – tema paneb paika, millal raietöödega algust tehakse ega anna tööjärge enne käest, kui lank on üle vaadatud ja raiutud puud ostjani veetud.
Et praakeri tööpäev möödub lõviosas metsas, haagime end sappa RMK Edela regiooni praakerile Mark Kostõgovile, kelle tööpiirkond ulatub Keilast Dirhamini.Parasjagu on tal tööd käimas neljas paigas Läänemaal ja Lääne-Harjumaal. Kahes on käsil lage- ja kahes harvendusraie. Lisaks on mitmel pool juba lõpetatud lankidel puidukoorem vedu ootamas. Ühe niisuguse ülevaatamisest Riispere lähistel alustamegi.
Tegemist on mõnda aega tagasi raiutud haavapaberi puiduga. Muu materjal on juba ostja juurde ära veetud, kuid paberipuit on seni uut omanikku oodanud. „Aga miks on see materjal just paberipuiduks määratud?“ kerkib notte vaadates huultele küsimus. „Kas neist siis näiteks sauna lavalaudu ei saaks teha?“
„Ei saa,“ selgitab Mark. Nottidel on näha mädanikku, ka on osa neist üsna kõverad ning niisugustest kahjuks lavalaudu saagida ei ole võimalik. Küll aga kõlbab neist paberit toota ning edasi viibki nende tee Kundasse Estonian Celli, kes toodab haabadest puitmassi mitmetele paberitehastele.
Mark võtab välja tahvelarvuti ja kontrollib rakenduses „E-praaker“ laojääki. „Autojuht, kes eelmisel nädalal muud materjali siit ära vedas, pani laojäägina hinnanguliselt kirja 13 tihumeetrit, kuid silma järgi on materjali rohkem,“ märgib ta. Täpsustuseks mõõdab Mark puiduvirna laiuse ja kõrguse, et arvutada õige puidukogus. „Logistikule on hästi tähtis, et kogused klapiksid,“ selgitab ta. „Logistik teeb vastavalt märgitud kogustele veoplaane ja kui need ei klapi, peab ta veoplaani ringi tegema, et puuduv kogus autole peale saada. Seepärast ongi oluline, et ma hoiaks neid andmeid maksimaalselt täpsena.“
Mark saabki tulemuseks autojuhi silma järgi hinnatud prognoosist 3 tihumeetrit enam, 16. Selle arvu Mark laojäägiks märgibki ja tähistab programmis ära ka, et tal on ladu kontrollitud. Ühtlasi selgitab ta, mida tähendavad notiotstesse sinise värviga kantud tähistused 8T ja KL364 – esimesena mainitu tähistab haavapaberisortimenti, teisena mainitu on kvartali eraldiste järgi võetud laotähistus.
Mark leiab virnast ka noti, mille küljes on jurakas oksaharu ning tõmbab sellele risti peale – paberiks see siiski ei sobi. „Minu ülesanne on kontrollida ka materjali kvaliteeti,“ täpsustab ta.
Kuigi paberipuidu virn on mõned kuud metsaserval seisnud, ei ole Marki kinnitusel tarvis karta, et puit on hapuks läinud. Märjaga on notid pealt küll tumedaks tõmmanud, kuid seest ikka heledad ja piisavalt hästi säilinud.
Kui ilmad on kuivad, maapind kannab ja roobaste tekkimise ohtu pole, varutakse raitööde käigus ka raidmeid – oksi ja latvu. Seda on tehtud ka selsamal Riisipere langil, kus need on pandud metsa äärde virna kuivama, kuniks peeneks hakitakse ja katlamajja veetakse – suurt osa Eesti kaugkütte katlamajadest köetaksegi hakkpuiduga.
Sageli jäävad raidmed siiski raiesmikule, kus neid pannakse masinate liikumisteedele, et hoida pinnast liigselt tallamast.
Raietöödel silm peal
Järgmisena sõidame samuti Riispere lähedusse jäävale langile, kus on peagi raie algamas. Tavaliselt kuu-paar enne seda, kui tööks läheb, käibki Mark tööala looduses üle vaatamas.
„Vaatan, kuhu saab materjali ladustada ja kui tihe on alusmets. Kui alusmets on väga tihe, nagu siin ongi, siis võib-olla ei olegi mõtet alusmetsa hakatata saemeestega maha võtma, vaid teha kogu töö ära giljotiiniga. Siia ilmselt tulebki giljotiin,“ osutab Mark ohtrate sarapuude ja kuivanud kuuskedega metsatuka suunas. Konkreetne koht läheb raiesse seetõttu, et kõrvalolevat karjääri laiendatakse. Tegemist on maa-ametile kuuluva maaga ning RMK-lt on tellitud laienduse tarvis raadamine. See tähendab, et plats tuleb täiesti puhtaks teha, kuna edaspidi siin mets enam ei kasva, vaid kaevandatakse kruusa. Koristatakse ka lamapuit, kuid tavapäraste raietööde puhul jääb see metsa – nende liikide jaoks, kes elavad surnud puudel.
Edasi viib praakeri „reid“ Noarootsi, kus ligi pool sajandit tagasi külvatud ja üsna tihedas männikus on käimas harvendusraie. Seda tööd tehakse, et anda kasvamajäävatele puudele juurde ruumi ja valgust. Esimese järguna raiutakse välja umbes kolmandik puudest. Need on üpris peenikesed ja kui nende tüved on metsaserva kokku veetud, tekibki aeg-ajalt üles küsimusi, miks ometi nii peeneid puid maha võetakse. „Aga võetaksegi selleks, et kasvamajäävad puud saaks jämedaks kasvada – kui seda ei tehtaks, jääks kõik pikaks ja peeneks,“ selgitab Mark.
Parasjagu käimasolevat tööd tehakse looduskaitse piiranguvööndis, teha tohib seda oktoobrist jaanuari lõpuni, kuna piirkonnas elab kaitsealune lind. Ent sügis-talvel teda kohal ei ole ning keskkonnaameti loal tohib raiet teha. Ka metsamehe vaatevinklist on sügisene aeg männikus tööde tegemiseks sobiv, sest tegemist on tugeva pinnasega metsaga ja pole karta roobaste teket. Päris jälge jätmata metsas töid teha siiski ei õnnestu, ka siis, kui pinnas on liivane ja üsna tugev. Kui masin ikka sihti mööda mitu korda edasi-tagasi liigub, siis jätab ta paratamatult jälje. Tööde lõppemisel tee tasandub mõnevõrra ning vajadusel silutakse üle, nii et aja möödudes ei tohiks see enam silma riivata. Mark osutab teisel pool sõiduteed kasvavale metsale, kus tehti harvendusraiet kaks ja pool aastat tagasi. Mingeid roopaid seal enam näha ei ole ja üsna tõenäoliselt läheb nii ka praeguse raiealaga. Tallamise vältimiseks laotatakse oksi ka masinate liikumise teedele.
Igast puu osast ei saa palki
Kes aga paneb paika selle, millist sortimenti – palki, paberit, kütet metsast lõigatakse?
„Väljaraiutav sortiment kujuneb selle põhjal, mida on sealt langilt võimalik toota, aga ka piirkonnas müüa,“ kostab Mark vastuseks. Noarootsi langilt on näiteks tulnud suur hulk männilatti ehk peenpalki pikkusega 3,1 meetrit, valdavalt toodetakse sellest aiaposte. Paberipuidu osakaal on seetõttu oluliselt väiksem, paberipuidu järele ei ole praegu eriti ka nõudlust. Osa lõigatud puudest läheb sealt ka kütteks – kõik see, mida ei ole võimalik saagida ja mis ei sobi ka paberipuiduks – kõverad ja okslikud tüved, mädanikuga puud jms.
Harvendusraiest saadav puit lähebki tavaliselt peenpalgiks, paberiks ja kõige kehvemad ka kütteks. „Karvased“ ladvad, mis Marki sõnul paberipuiduks ei sobi, kogutakse kokku hakkpuidu valmistamiseks. Niisamuti peenemad tüved, millest paberit teha ei saa.
Harvendusraiel raiutaksegi välja teistest peenemad ja kasvus allajäänud puud, mis kõrgust ja jämedust nagunii koguda ei suuda.
„Pärast valgustusraiet, mida tehakse kuni 20-aastases metsas, jääb kahe puu vahe umbes nii laiaks, et inimene ulatub käsi laiali sirutades napilt tüvedeni puutuma, kuid pärast harvendust jääb see vahe juba märksa laiem,“ selgitab Mark, kui hõredaks piltlikult väljendudes metsa võetakse. Kui puu valgust ja kasvuruumi juurde saab, hakkab võra ka peagi laiemaks kasvama ning tüvi läheb jämedamaks.
Noarootsi töödega on kõik tipp-topp ning järgmisena seame suuna poolsaarelt välja Tusari poole, kus on käimas lageraie. Pilt laoplatsil on võrreldes harvendusraie langiga sootuks teine – virnas on jämedad puud, mis suuremalt jaolt on lõigatud palgiks. „900 tihumeetrine lank ja pea 700 tihumeetrit tuli palki,“ selgitab Mark. Palk on kõige väärtuslikum metsamaterjal, mis kulub ära nii majaehituses kui ka mööblitööstuses. Selle materjali väljatuleku nimel reeglina metsi kasvataksegi. „Küpses, hästi hooldatud metsas ongi palgi osakaal suurem kui muul sortimendil,“ tõdeb Mark, lastes silmal ilusatel jämedatel palkidel puhata. Siit saab materjali palkmaja ehituseks, usteks, akendeks, voodrilauaks, prussideks, nii et sisuliselt kestab puu eluiga veel pikki aastaid.
Raietööde korraldamisel on hästi oluline ka, missuguseks tööala jääb. Inimese silmale on oluline, et roopaid näha poleks, looduse seisukohast on aga oluline rakendada võtteid, et leevendada lageraie mõju. Selleks jäetakse langile alati kasvama säilikpuid. Riigimetsas jäetakse säilikpuud kasvama grupiti koos alusmetsaga, nii et keset lanki säilib tükike puutumata ala ja kokkuvõttes ei ole muutus nii ekstreemne kui hajali säilikpuudega langil. See on vajalik tundlikele liikidele, nt mõnedele sammaldele ja lindudele. Niisamuti toimitakse juba harvendusraiet tehes – vähemalt üks metsaosa säilitatakse ega raiuta seda paika hõredamaks.
Niisuguse koha valivad välja saemehed, kes enne harvendus- ja uuendusraiet alusmetsa maha võtavad ja keda on koolitatud langil põnevaid kohti otsima. „Seal võiks olla võimalikult palju erinevaid puuliike ja võimalikult palju alusmetsa – noori puid ja põõsaid ning ka pinnavorm võiks ümbritsevast erineda – sulglohud, kõrgemad kohad, kivikülvi koht,“ selgitab Mark Vanaküla lähedal asuval langil, kuhu oleme oma ringkäigul välja jõudnud. Säilikpuude grupis on mõni puu ka värviga tähistatud – seda tehakse selleks, et harvesterijuht hämaras õiget kohta näeks.
Mis hetkel praaker saab öelda, et nüüd on ta konkreetsel langil oma töö lõpetanud?
„Minu töö lõpeb siis, kui kõik raiutud materjal on laost ära veetud,“ kostab Mark vastuseks. Kuigi sel hetkel, kui kogu puit on metsast langi servale veetud, hakkab vedu korraldama logistik, jääb praaker ikkagi laoseisu jälgima, kuniks kogu puit on oma sihtpunkti jõudnud.
RMK looduskaitseosakonna veeökoloogide tiim käis oktoobri viimasel nädalal õppereisil Rootsis tutvumas Jämtlandi läänivalitsuse (County Administrative Board of Jämtland) korraldatud taastamistöödega. Kohalike projektide esindajad korraldasid külalistele kaks põnevat välipäeva, millest tegid kokkuvõtte Annabel Runnel, Sander Sandberg, Tuuli Teppo, Anett Reilent.
Baasiks oli meil Östersundi asula, kus meid võtsid vastu merebioloog Elin Götzmann, insener Anna Rost ja peapraktik ning ökoloog Pierre Samuelsson. Esmalt saime pilvisel-vihmasel oktoobrikuuhommikul tubase ülevaate taastamistööde läbiviimise protsessist Rootsis ning tutvustuse kolmest suuremast projektist, mis on osaliselt Jämtlandi läänivalitsuse hallata ja teevad omavahel koostööd:
- Rivers of LIFE
- Ecostreams for LIFE
- Triple Lakes
Edasi liikusime sombust ilma kartmata õue ellu viidud töid vaatama.
Triple Lakes
Esimese objektina tutvustati meile Triple Lakes projekti raames taastatud Billsta jõge. Tegemist on 4,4 km pikkuse jõega, mis ühendab kahte suurt järve: Näkteni ja Storsjöni. Näkteni järv on osa Natura 2000 võrgustikust ning Storsjöini järv on joogivee reservuaar ümbruskaudsetele linnadele ning omab olulist puhkeväärtust kohalikele. Kohalik energiatootja Jämtkraft AB toodab Billsta jõel 6-7 GWh elektrit aastas, kasutades selleks jõele ehitatud kolme hüdroelektrijaama. Billsta jõel on kõrge elupaigaline väärtus jõeforellile, kelle ränne kahe järve vahel oli varasemalt paisude tõttu takistatud. Parandamaks olukorda viidi aastatel 2016-2017 läbi mitmeid tegevusi (joonis).
Triple Lakes projekti raames avati ülesvoolu migreeruvatele kaladele Storsjöni järvest rohkem kui 2 km ulatuses jõelist elupaika ning Näkteni järvest (joonisel parempoolne veekogu) allavoolu migreeruvatele kaladele 1 km ulatuses.
Jõe kõige alumine ehk Billsta hüdroelektrijaama möödaviik (ehitatud 2016) on küll toimiv lahendus, ent aja möödudes on selgunud, et siiski mitte hooldusvaba. Nimelt nõlvalt laskuv lumi ja jää surub 9 m sügavusel maa sees oleva metallpiirde paigast ning probleemiks on ka möödaviigu sissevoolu väiksed mõõtmed, Sellest tulenevalt otsitakse uut lahendust, võimalik on näiteks teha möödaviik otseks, laiemaks ja seeläbi ka lühemaks, ent Pierre sõnul kaoksid sel juhul juba kasutuses olevad koelmualad ning suureneks voolukiirus, mis võib osutuda probleemiks kaladele möödaviigu edukal läbimisel.
RMK veetiimile näidatakse endise Ävjani paisjärve taastatud ala. Nüüdseks kasvab viljakal järvesettel inimkõrgune noor puistu. Siit eemaldati 2016. aastal paisregulaator.
Näkteni väljavoolu möödaviik on näide sellest, et kalapääsude ehitamisel peetakse oluliseks ja proovitakse saavutada võimalikult looduslähedast välimust.
Palgiparvetamise mõju ja taastamistööd
Teisel päeval oli rõhk palgiparvetamise tõttu tugevalt muudetud jõgede taastamistöödel. Palgiparvetusest ja selle mõjust Rootsi jõgedele on meie blogis kirjutatud varemgi. Tegu oli omal ajal üliolulise majandusharuga ning tehti kõik, et palkide parvetamine kulgeks võimalikult kiiresti ja sujuvalt. See tähendas jõgedest kivide, puunottide ja kõige muu voolu takistava väljatõstmist, jõgede sirgemaks ja kitsamaks muutmist ning kaldakindlustuste rajamist voolu suunamiseks. Kui varasem looduslik jõekeskkond toetas rikkalikku taimestiku, putukate ja loomade mitmekesisust, siis muutuste tagajärjel kadusid mosaiiksed looduslikud elupaigad nii jõe sees kui kaldavööndis ning muutus veerežiim. Aeg, mil palkide transport kolis ümber maismaale, tekitas juurde uusi probleeme. Puidu liigutamiseks punktist A punkti B ehitati tihe teedevõrgustik, mille tulemusel rajati hulganisti truupe ja teetamme, mis omakorda kujunesid takistusteks vee-elustiku rändeteedel.
See väike pais saab uue näo uuel suvel. Praegu on see rändetõkkeks kaladele, kes soovivad järvest kudema tulla. Ühtlasi on jäesäng kanaliseeritud – fotol on hästi näha palgiparvetamise ajastul rajatud kiviseinad kallastel.
Lõunaks juhatati meid projekti Rivers of LIFE näidisalale Gråssjön piirkonnas. Näidisalale viitas vaid väike tagasihoidlik sildike maantee ääres, ent kitsas metsarada viis meid Eesti mõistes siiski suure ja laia jõe kaldale keset metsa, kuhu oli rajatud väike katusealune matkajatele ning platvormid selleks, et tehtud taastamistöid paremini ja lähemalt vaadelda. Vahva oli see, et platvormidele olid paigaldatud infotahvlid nii tööde läbiviimise, nende vajaduse kui ka liikide tutvustamiseks.
Jämtlandi läänivalitsuse projektijuht Pierre tutvustab Gråssjö töödeala.
Peamiselt näevadki tööd ette varasematel aegadel jõest välja tõstetud kivide tagasipaigutamist jõesängi, ent vahel ka jõevee suunamist vanasse voolusängi. Lisaks taastatakse ja luuakse tingimused kõdupuidust sõltuvatele organismidele, näiteks samblale ladinakeelse nimega Scapania carinthiaca. Samuti taastatakse sobivates jõelõikudes ebapärlikarbi populatsioone.
Gråssjö jõgi pärast taastamistöid – kivid, kivid, kivid ja puud.
Samal ajal kui meile vaateplatvormidel ekskursiooni läbi viidi, süüdati lõke ning ninna imbus pannkoogi lõhn. Nimelt pakuti lõunaampsuks traditsioonilist Rootsi metsamehe lõunat „kolbulle“, mida ehk kunagised palgiparvetajadki tööpostil olles sõid. Meie mõistes oligi tegu suitsulihaga pannkoogiga, mis koosnes õlist, jahust, veest ja soolalihast.
Õppetunnid
Eelkõige jäi meile silma rootslaste suundumus vaadata jõe taastamist tervikuna ja võimalikult looduslähedasena. Projektlahenduste viimistlemisel välditakse tehislikkust – näiteks ei ehitata kaldakindlustusi, kus maakivid on ritta seatud ning kivid proovitakse jõesängi paigutada nii, et ei tekiks inimsilmale nähtavat korrapära. Väga suurt rõhku pannakse ka kaldavööndi taastamisele, et ala toetaks hiljem piirkonna biotoopi ja erinevaid organismirühmi. Huvitav praktika on see, et ka need puud, mis tööde raames tuleb juurida, lisatakse jõkke, et seda mitmekesistada ja luua täiendavaid elupaiku.
Terminit “tervikuna” tuleb aga siinkohal täpsustada, sest arvestada tuleb Rootsi arvukatele jõgedele rajatud paisudega ning hüdroenergiajaamade tihedusega. Rootsi hüdroenergia potentsiaal on sadu kordi suurem kui Eestis, mistõttu tehakse taastamistööd nendes limiteeritud jõelõikudes või mitme paisuga eraldatud lõikudes, kus seda majanduslikust aspektist vaadatuna on võimalik teha ning kus on samas ökoloogiline potentsiaal suurim.
Üks positiivne üllatus meie jaoks oli ka see, et enamustel LIFE projektidel olid eestvedajateks ja projektide juhtpartneriteks kohalikud läänivalitsused, kuhu olid kaasatud ka juba metsaettevõtted ja teised seotud osapooled. Lisaks ka asjaolu, et taastamistööd viiakse ellu ikkagi ekspertide arvamus- ja kogemuspõhiselt. Paljud väiksemad tehiskärestikud ja ka jõgede taastamistööd tehakse ilma otsese projekteerimistööta ning kivide paigutamine jõkke koos vajalike kõrgusandmetega on “käsitöö”, mida tehakse peamiselt koos ekskavaatori kopajuhiga, vajadusel mitu nädalat järjest arvestades seda kuidas veevool ise kärestikku kujundama ja “otsima” hakkab.
Välja saab tuua ka selle, et eramaad on seotud kohaliku kohtusüsteemiga, mis tähendab, et projekti eestvedaja või partner taotleb tööde teostamiseks eramaadel luba kohtuotsuse kaudu, See tähendab ka seda, et kohtuotsusega koos väljastatakse vajalikud keskkonnaalased tingimused tööde teostamiseks, mis üldjuhul on kirjeldatud juba projekti eestvedaja või eksperdi poolt eelnevalt koostatud taotlusesse.
Päris üks-ühele aga nende taastamispraktikaid meile üle ei saa tuua. Rootsi piirkondades, kus põllumajanduse osakaal väike, on jõgede taastamistöö „kergem“, kuna masinatega liikumisel pole piirangud nii suured. Jõgede kivised põhjad lubavad masinatel hoogsamalt tegutseda, seejuures jõepõhja ja kaldaid kahjustamata, mis Eesti liivasel-savisel pinnasel oleks võimatu. Lisaks asuvad enamik põhjapoolsemate läänivalitsuste halduses olevad taastamisalad inimasustusest pigem eemal ja keerulisi konfliktikohti maaomanikega on seetõttu vähem. Taastatavate alade paiknemine asulatest ja teedevõrgustikust kaugel toob aga kaasa muud raskused või annab põhjuse kasutada mugavusi – kui meie siin, Eestis, koelmualasid loome, tuuakse kruus masinatega mööda maad, rootslased aga veavad enda materjali kohale helikopteriga. Vastukaaluks nägime muidugi ka ühte asulas paiknevat taastamisala, kus jutu kohaselt kohalik kogukond rääkis projektlahenduse puhul positiivselt meelestatult kaasa ja naudib uut kaldaala ja jõge täiel määral.
Kokkuvõtvaks mõtteaineks anti meile teele kaasa näiline mõõtkava, mille kohaseltsuudavad kolleegid Jämtlandi läänivalitsusest taastada aastas ca 35 km vooluveekogusid. See tähendab, et tööd jaguks neile veel 300-ks aastaks.
Välislähetus rahastati projekti LIFE IP CleanEST vahenditest (LIFE programmi rahastusleping nr LIFE17 IPE/EE/000007). LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Eesti riik.
Jõuluvana ja päkapikk katsid heale metsarahvale jõululaua ning pidusöök algas juba poole kuue paiku… Head vana aasta lõppu ja algavat kahe tuhande kahekümne viiendat aastat!