Praeguseks on Matsalu laht täielikult jäätunud ja veelinnud läinud kaugemale, sinna kus on veel vaba vett. Madalaveeline Matsalu laht jäätus külmade saabudes väga kiiresti, mõne päevaga. Kühmnokk-luiged püsisid veel kohal hetkeni, mil 31. detsembril jäätus viimnegi veesilm. Viimane kiivitaja lendas ära jõululaupäeval.
Detsembrikuu põnevamaks sündmuseks, mis õnnestus kaamerasse püüda, oli hetk, kuidas merikotkad kala püüdsid ja varesed neid assisteerisid. Esimene merikotkas püüdis vimma, sõi seda veidike kivi otsas ja lendas koos kalaga ohutumasse kohta, et teised juba lähedal tiirutavad kotkad tema saaki ära ei virutaks. Ja vareski üritas tulutult kala püüda ning kohkus alati, kui kala sulpu lõi.
Kaluritel võib vahest tekkida küsimus, kui palju võivad merikotkad siin lahel kala ära süüa ja vähendada sellega kalameeste loomust? Kui võrrelda kalasöömises kormorani ja merikotkast, siis selgub, et paar kilogrammi vähem kaaluv kormoran sööb kuu jooksul 2–3 korda rohkem kala, kui suur, kuni 5 kilo kaaluv merikotkas. Merikotkas sööb päevas toitu keskmiselt 300–600 g olenevalt sellest, kas kotkas on väiksem isaslind või kilo jagu kogukam emaslind. Merikotkad ei söö iga päev, nad võivad korraga pista nahka ka 1–2 kilo kala ja siis mitu päeva vahet pidada. Muidugi, merikotkaste toidulaud, erinevalt kormoranist, ei ole kaetud ainult kaladega, siia kuuluvad sagedamini veel pardid, kajakad ja raiped. Kui kotkas leiab kuskilt suure looma korjuse, ei pruugi ta kuu jooksul ühtegi kala süüa. Arvatakse, et üks merikotkas võib segatoidu korral süüa kuu jooksul 6–9 kilogrammi kala. Ainult kaladest toituv kormoran tarvitab aga kala ühes kuus 15–30 kilo, pesitsusperioodil ka 30 kg.
Küllap see kotkas, kes videos vimma püüdis, saigi selleks päevaks oma toiduvajaduse kätte.
Laht on nüüd mõneks ajaks jääs ja Tuulingu rannaniit lume all ning linnuelu napib, kuid vaatame, kuidas siin karvaste loomadega kulgeb. Mitmel korral on kuuldud šaakalite hääli, kaadrisse on jäänud rebaseid, jäneseid ja korraga sörkinud kolm tuvastamata looma, kes võisid olla vabalt hundid, ilvesed või šaakalid…
RMK looduskaitseosakonnal valmis aasta lõpuosas veel viis Rail Balticu metsise hüvitusala Lõuna-Pärnumaal. Tööd vaadati koos koostööpartneritega ka üle – kohal olid esindajad Keskkonnaametist, Rail Balticust ning Eesti Ornitoloogiaühingust. Ühiselt hinnati nii tehtud lahendusi kui ka tööde tulemust maastikul.
Kõigil hüvitusaladel oli tööde põhisisu sarnane: kuivenduskraavid suleti, et metsise elupaikades taastada looduslikumad tingimused. Samas on iga ala omanäoline ning see nõudis ka veidi erinevaid lähenemisi.
Kaugoja hüvitusalal asub keskosas looduslik nõgu, kuhu vesi kokku valgub. Seal kulges kunagi looduslik oja, mis hiljem sirgeks kaevati. Pärast paisude rajamist hakkas vesi taas suunduma oma endisesse sängi ning aja jooksul võib seal jälle kujuneda looklev ja looduslähedane metsaoja.
Kaugojal tuli tööde tegemisel arvestada ka sellega, et paisude rajamisel liikuma pääsenud setted ei kanduks edasi Reiu jõkke. Selle vältimiseks rajati tööala lõppu settetiik, kuhu peenem materjal sai sadestuda. Lahendus osutus tõhusaks ning praeguseks, kui tööd on lõppenud, on settetiigi vesi juba puhas.
Kotisoo–Marina hüvitusalal, mille suurus on 356,5 hektarit, ilmnes tööde käigus, et üks kraavilõik oli juba rabastunud ning kaetud turbasamblakihiga. Seal ei hakatud kraavi enam paisuga sulgema, vaid veetaseme tõstmiseks rajati paisud kraavi otstesse, jättes vahepealse ala looduslikult arenema.
Üldjoontes pälvisid kõigi viie metsise hüvitusala looduskaitsetööd palju kiitust. Kraavid on ühtlaselt tasandatud, voolunõvasid ei ole jäetud ning vesi saab maastikul liikuda aeglaselt ja loomulikult, nii nagu see toimib looduslikes tingimustes.
Rail Balticu hüvitusmeetmete kava eesmärk on taastada ja võtta kaitse alla uusi metsise elupaiku, et kompenseerida raudtee rajamisest tulenevat mõju ning siduda killustunud elupaigad suuremateks terviklikeks aladeks. Sobivad alad valis välja Eesti Ornitoloogiaühing ning need paiknevad Lõuna-Pärnumaal.
Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks ning kuuse osakaal on kasvanud võrreldes metsisele sobivate looduslike elupaikadega. Looduskaitsetööde abil saab suunata nende alade arengut nii, et taastuksid metsisele sobivad looduslikud omadused. Metsis vajab suuri, võimalikult looduslikke metsamassiive, sealjuures eelistab ta vanemaid, hõredamaid männikuid ning siirdesoo- ja rabaservi.
Lisaks neile viiele alale valmisid sel sügisel ka Jaamaküla ja Rabaküla metsise hüvitusalad. Eelmisel aastal taastati Nepste, Lodja ja Saki hüvitusalad. Alanud on tööd viimasel – Venemurru hüvitusalal. Selle valmimisel saavad Rail Balticu rajamisega seotud metsise elupaikade taastamistööd tervikuna tehtud.
2025. aasta metsise hüvitusalad:
- Jaamaküla 461,6 ha
- Rabaküla 266,1 ha
- Marana 276,3 ha
- Mõtuse 362,9 ha
- Kotisoo-Marina 356,5 ha
- Reiu 78,5 ha
- Kaugoja 126,4 ha
Suurim kahju Nõukogude ajal
Looduskaitsjad muretsesid metsise käekägu pärast juba sadakond aastat tagasi. Näiteks ajaleht Postimees vahendas (13.05.1921 nr 105) professor Johannes Piiperi ettekannet Eesti Looduskaitse sektsiooni koosolekul, milles professor mainis muuhulgas, et metsise arvukus on “väga kahanemas” (https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1921/05/13/18). Nii oligi 1926. aastal metsise arvukus riigimetsas u 1400 kukke, mis on hinnanguliselt sama suur kui praegu (tõsi, riigimetsa pindala on nüüd märgatavalt suurem). Metsise kaitse (peamiselt jahipiirangud) osutusid 1930ndatel tulemuslikuks ning 1938. aastaks oli riigimetsas teada 481 metsiste mängupaika, kus loendati kokku 2435 metsisekukke (Eesti mets 25.01.1939 nr 1).
Metsise elupaikade vähenemine sai aga suuremaks probleemiks just pärast II maailmasõda, kui toonases Nõukogude Eestis asuti väga suures ulatuses kuivendama nii soid, rabametsi kui ka niiskeid okasmetsi eesmärgiga suurendada metsade ja põllumajandusmaa tootlikkust. Kuivendamise hoogtöö jõudis kõige kaugematessegi metsasoppidesse ja sestpeale saame Eestis rääkida metsise arvukuse pidevast langusest. Murelikult kirjutas Edgar Kask Eesti Looduse 1973. aasta aprillinumbris, et kuivendusega on liiale mindud ja kuivendatakse alasid, mis ealeski majanduslikku tulu ei anna, kuid rikuvad metsiste elupaiku. Tuntud metsiseuurija Ene Vihti hinnangul oli võrreldes 1939. aastaga 1977 aastaks metsise asustustihedus riigimetsas vähenenud kaks korda. Kusjuures vähenenud oli nii kukkede arv mängudes kui ka mängupaikade arv, samas kui riigimetsa pindala oli peaaegu kahekordistunud (Ene Viht “Metsis ja inimene” Eesti Loodus 1983 nr 3).
Igasugune mets ei sobi
Seega saab põhjus olla küll selles, et metsisele sobivaid elupaiku on jäänud vähemaks ehkki metsa on rohkem. Asi selles, et kui täiskasvanud metsisele võivad tõesti sobida väga eripalgelised metsad (väga tiheda alusmetsaga puistutes metsis siiski ei taha maapinnale tulla), siis pesitsusperioodil sobivad metsisele eelkõige hõredama alusmetsaga puistud, kus alustaimestikus domineerivad puhmad (sinikas, mustikas), millel elavad putukad ja putukate vastsed on metsisetibudele oluliseks toiduks.
Kui mõelda klassikalise kõdusoometsa peale, kus kuivenduse on olnud tõhus ja puidu tootlikkus on seetõttu suurenenud, siis sellega kaasneb sageli muutus alustaimestikus – puhmarinne hõreneb (alustaimestiku katvus võib üldse väheneda, kuna puuvõrastik muutub tihedamaks, või muutub alustaimestiku liigiline koosseis – kattekold tõrjub mustika välja, vohama võivad hakata kõrrelised) ja alusmets muutub tihedamaks. Viimane on eriti suur probleem peale harvendusraiet, mil põõsarinne võib muutuda nii tihedaks, et inimeselgi on ebameeldiv sellises metsas liikuda).
Ent oleks ekslik siduda 20. sajandi teises pooles alanud metsise asurkonna kahanemist vaid ühe konkreetse põhjusega. Võrreldes esimese iseseisvusperioodiga on Eestis tohutult suurenenud kiskjate arvukus. Kui tollal oli näiteks metsnugiseid sadades, siis nüüd tuhandetes; kui rebast oli tuhandetes, siis nüüd kümnetes tuhandetes; kährikut, keda nüüd on samuti kümnetes tuhandetes, polnud siis üldse ja sama lugu on metsseaga. Lisaks kuivendamisele on puude kasvu turbamuldadel kiirendanud ka õhusaastest tingitud toitainete sissekanne.
Paraku võimendavad kõik need tegurid koos toimides metsisele avalduvat negatiivset mõju. Kuivenduse tõttu vähenenud sobiv elupaik sunnib metsisekana koos poegadega rohkem ringi liikuma, mis suurendab ohtu sattuda kiskja ohvriks, mille tõenäosus on niigi suur. Lisaks võib kõrreliste rohkus alustaimestikus raskendada vihmas või kastes märjaks saanud metsisetibude kuivamist.
Jõuluvana ja päkapikk jõudsid jõululaupäeva hommikul hirveplatsile ning katsid seal laua, et suursugustel loomadel oleks õhtul pidusöök ootel. Nad jõuavad tõesti kõikjale, kus elab vahva metsarahvas – ja kindlasti jõuavad ka teie juurde, kes te veedate õhtuid ja öid nende tegemisi jälgides.
Ilusat jõuluaega, kaunist vana aasta lõppu ja head uut aastat kõigile!
Elu hirveplatsil käib täiel rinnal, uusi loomi on tublisti juurde tulnud, nii et kaamera vaateväljas võib üheaegselt näha lausa 15–16 hirve. Tundub, et ega neid rohkem ehk ühte kaadrisse korraga mahugi. Kindlasti aga ootab samal ajal söödaplatsi ümber pimedas metsas veel hirvi oma võimalust porgandite ja silorullini jõuda.
Lisaks hirvedele lisavad vürtsi ka aegajalt kaamera vaatevälja jäävad haruldased külalised.
Pean eelkõige silmas hunti, kes näitas end 14. detsembri hommikul veidi enne kolmveerand seitset ja tekitas ootuspäraselt hirvedes ärevust ja hirmu. Jaanuarikuistest kahe hundi kohtumistest hirvedega saime esmakordselt teada, et loomadel on suhtlemisel varuks peale jooksuajal kuuldavatest möirgamistest veel üks hääl või heli, mis minu arvates väljendabki ärevust, hirmu ja raevu. Seda häält saate kuulata üsna video alguses, kui hunt ilmub hirveplatsi serva ning teinekord hoopis teises olukorras, kui üks pull laseb lühidalt kuuldavale samasuguse heli vahetult enne, kui ta raevukalt teist pulli rünnates näitab vastasele kätte oma koha sellel hierahilisel redelil.
Videost näeme ka mitmeid sõbralikke sarveklõbistamisi, loomad lähevad sarvipidi kokku ja trügivad rahulikult, see tundub olevat hirvepullide igapäevane suhtlemise ning ajaveetmise viis, kus puudub viha ja ei kostu kunagi ka seda veidrat heli. Hirvelehmade samaväärne tegevus paistab olevat tõusta tagajalgadele ja vastastikku esijalgadega teise nina ees vehkida.
Tavaline hirveplatsi külaline viimasel ajal on olnud rebane. Võimalik, et see on sama “porgandirebane”, kes eelmiselgi hooajal käis söödakasti all porgandeid nosimas ja vahest ka kastis porgandikuhja otsas. Vahel käib ta siin päeva jooksul paar-kolm korda. Veidi üllatav on, et kährikuid ja mäkrasid pole sellel hooajal kordagi külla tulnud, aga pole ka imestada, kui huntidel on siinkandis omad rajad, mida nad viimasel ajal tihedamalt tallavad.
Vaatame hirvekaamerat ja näeme, mis põnevat ees ootab.
Suur arktiliste lindude ränne Matsalu lahe põhjakaldal Haeskas Tuulingu rannaniidul on nüüdseks küll läbi, kuid hiliseid rändajaid tuleb eetrisse veel ka detsembris ja kui väga külmaks ei lähe, jagub neid ka jaanuarikuusse. Need rändajad on eelkõige veelinnud ja värvulised.
Veepiiril ja madalas vees on tänagi viuparte, sinikael-parte, jääkosklaid, kühmnokk-luiki, kajakaid ja teisi, mõned kiivitajad konutavad rannas ning eile oli näha kuldnokki ja laulurästaid. Laululuikede salgad on alles tulemas. Seega ei ole kaugeltki igav meri ja tühi väli – vaatamist jagub küll.
Tohutu valgepõsk-laglede ränne lõppes oktoobri lõpus ja pärast seda sai tuurid sisse kiivitajate ränne. Näiteks 7. novembril oli neid siin rannaniidul korraga umbes tuhatkond lindu. Samal päeval silmasin niidul kiivitajatega koos rändavaid plüüsid. Seda linnuliiki pole ma siin enne märganud, aga küllap on neid siin rannaniidul varemgi peatunud, sest on ju Matsalu lahe rannad üks olulisemaid paiku rändavate plüüde vaatlemiseks.
Plüü (Pluvialis squatarola) meil ei pesitse ja on Eestis üsna vähearvukas läbirändaja. Oma nime on lind saanud häälitsuse “plüüüü” järgi. See arktilistes piirkondades pesitsev kurvitsaline on pikamaarändur ja tema teekond Arktikast lõunapoosematesse talvituspaikasesse võib olla enam kui 7000 km pikk. Plüü rannikuäärsed talvitumispiirkonnad ulatuvad Põhja-Iirimaast kuni Guinea-Bissau randadeni.
Plüüd, keda me rändel näeme, on tagasihoidlu sulestikuga linnud nagu paljud kurvitsalised, kuid pesitsusajal tõmbavad nad selga väga kontrastse must-valge hundsulestiku. Plüüd pesitsevad avaratel tundraaladel maapinnale kraabitud lohus, mis on vooderdatud sulgede, samblike ja kuiva rohuga.
Loomadest on seni rannaniidul nähtud peamiselt rebaseid, kährikuid ja halljäneseid, korra ka ilvest ning ainult pimedal ajal, kuigi, nojah, ongi peaagu kõik see aeg pime. Kui õues läheb päris pimedaks, keeran kaamera idasuunda, et kiviaed näha jääb ja lootes, et ehk tuleb mõni elukas kiviaia seest midagi otsima või lihtsalt kulgeb aiaservapidi kuhugi, eks näe.
Oktoobri lõpus kogunes Saaremaale RMK konverentsile “Elupaikade taastamine ja kaitse” suur hulk looduskaitsevaldkonna inimesi. Tagasiside põhjal olid osalejad üldjoontes rahul nii korralduse kui sisuga, kuid tehti ka asjalikke tähelepanekuid, mis aitavad järgmisi sündmusi veelgi paremaks lihvida.
Kõik konverentsi külalised said piletiplatvormi Fienta kaudu tagasisideküsimustiku, millele vastamine oli vabatahtlik. Alljärgnevalt on kokkuvõte vastustest, mille kasutamiseks osalejad andsid nõusoleku.
Üldmulje
Kuressaares Thule Kojas toimunud konverents jättis osalejatele terviklikult positiivse mulje. Konverentsi üldist kogemust märgiti ainult variantidega “väga hea” või “hea”. Korduvalt toodi välja sujuv korraldus ja meeldiv õhkkond.
Mõned kommentaarid:
“Kõik oli sujuvalt korraldatud, aitäh.”
“Väga sisukas ja informatiivne programm.”
“Minu jaoks oli see viimase kümne aasta jooksul parim erialane omamaine konverents, kus käinud.”
Mitme osaleja sõnul oli konverents “hästi kokku pandud” ja pakkus olulisi teemasid ja erinevaid vaatenurki.
Ettekannete mitmekesisus ja kvaliteet
RMK looduskaitseosakonna korraldatud konverents toimus kolmandat korda, nii et rääkida saab juba väljakujunenud formaadist ja traditsioonidest. Sarnaselt varasemate kordadega koosnes ka koosnes programm lühikestest, 20-minutilistest ettekannetest, mis toimusid paralleelselt kahes saalis. Veidi pikema esinemisaja said viis peaesinejat.
Esinejate valik ja ettekannete sisu pälvis heakskiitu. Lõviosa vastanutest andis hindeks väga hea. Välja toodi, et ettekanded olid sisukad ja aitasid avada erinevaid teaduslikke ning praktilisi vaatenurki.
“Kõik peaesinejad olid väga head ja enamik lühiettekannetest olid huvitavatel teemadel.”
“Suurepärane, et esinejate hulgas oli nii RMK, ülikoolide, keskkonnaameti, ELFi ettekandjaid. Ornitolooge, maahooldajaid, ettekandeid nii niitudest, metsadest, soodest kui veekogudest. Kogu spekter kaetud.”
Miinusena nimetati asjaolu, et ettekanded toimusid paralleelselt kahes saalis, mistõttu tuli teha valik, keda kuulama minna. Mõne osaleja jaoks oli programm liiga tihe ja algas liiga vara – teisel konverentsipäeval kell 8.15.
“Võiks olla vähem ettekandeid või rohkem aega ettekannete vahel, et jõuaks infot seedida.”
“Kell 8.15 algav ettekanne tundus pisut ebaõiglane esineja ja osalejate suhtes, kuid minu suureks üllatuseks, inimesi tuli palju kohale 🙂 .”
Toimumiskoht Thule Koda Kuressaares
On saanud tavaks, et konverents toimub väljaspool kahte suuremat linna Tallinna ja Tartut. Seda, et konverents toimus Saaremaal, peeti toredaks, üldiselt oldi rahul ka saalidega, kus ettekandeid peeti.
“Toolid olid kinosaalis mugavad ja oli väga hea kuulata.”
“Koht oli täpselt paraja suurusega – hoidis rahva koos.”
“Huvitav oli näha, mis võimalused eri Eesti osades on konverentside pidamiseks, sh Saaremaa, kuhu satun ikkagi harva. Meeldis väga, et oli ka eraldi saalike “introvertidele”, kuhu oli võimalik vahepeal eemalduda, samas sai seal ülekandena vaadata peasaalis toimuvaid ettekandeid.”
“Püsige väikestes kohtades! Oli tore, et konverentsi ja selle osalejaid oli Kuressaares näha ja kuulda. Tallinnas ja Tartus see nii ei oleks.”
Ettekannete välisel ajal jäi aga osa inimeste jaoks maja pisut kitsaks.
“Koht oli huvitav, ruumide paigutus oli natuke ebamugav, nt tuli treppidel järjekorras seista.”
“Veidi vähe ruumi väljaspool saale.”
“Ilmselgelt oli huvilisi palju rohkem kui reaalselt majas ruumi! Muidu oli väga meeldiv!”
Toitlustus
Toitlustus sai üldiselt head hinded, veidi rahulolematust pälvis toidujagamine, sest konverentsi külaliste arv oli piisavalt suur, et tekiks järjekorrad ja juba toidu kätte saanud inimesed hakkasid takistama sujuvat liiklust. Teisel päeval sai osa rahvast alustada söömist varem, osalejatel paluti einega liikuda saali pukklaudade juurde ja nii ei tekkinud enam koridoridesse ummikuid.
“Rohkem seisukohti/istekohti söömise ajaks!”
“Esimese lõunapausi toidujagamine oli liiga aeglane, au ja kiitus muudatuste eest ning teine lõuna läks väga ladusalt!”
Töötoad ja sessioonid
Konverentsil toimus kokku kolm töötuba, millele sai eelnevalt registreeruda ja mis toimusid eraldi ruumis samaaegselt ettekannetega. Need, kes osalesid, on märkinud, et töötoad olid vajalikud ja kasulikud. Üks vastaja leiab, et neid oleks võinud programmis rohkemgi olla. Osa vastajaid oleks tahtnud osaleda, aga eelistasid kuulata ettekandeid.
“Töötoad olid väga põnevad, aga toimusid samal ajal, kui põnevad ettekanded. Keeruline oli valikut teha.”
“Töötoad oleks võinud olla pikemad, aga saan aru, et ajaga ei olnud ka väga priisata.”
Konverentside korraldamise tihedus
Kolmandat korda toimunud RMK looduskaitsekonverents läks sarnaselt varasematele aastatele ka tänavu täismajale, huvi oli suur nii esinejate kui ka osalejate seas. Tagasisideküsimuses paluti vastata, millise ajavahemiku tagant oleks mõistlik sellist konverentsi teha. Rohkem kui pooled vastajatest arvasid, et üle aasta, üks inimene leidis, et võiks lausa iga aasta ja ülejäänud pakkusid heaks intervalliks iga kolme aasta tagant.
Mis meeldis, mis jäi hingele
Tagasisidevormi kaks viimast küsimust võimaldasid vaba tekstiga kirjutada, mis tänavuse konverentsi juures meeldis ja mis jäi vajaka. Üldiselt olid vastajad rahul ja jagasid korraldajatele tunnustust. Üsna üksmeelselt leiti, et sellised kohtumised sama valdkonna ekspertide vahel on äärmiselt olulised ja inspireerivad.
Märkuste lahtrisse märgiti mõningane ruumipuudus, töötubade ja ettekannete ajaline kattuvus ning konverentsi liigne populaarsus, mistõttu kõik soovijad tulla ei saanudki. Tõepoolest – konverentsi piletid ja mõned varuks jäetud lisapiletid müüdi viimseni välja ja mõlemal päeval oli Thule Kojas kohal üle 200 inimese.
Mis hästi?
“Mitmekesised ettekanded, erinevad vaatenurgad, väga palju osalejaid erinevatest valdkondadest, parim võrgustumise üritus.”
“Tehnilise poole pealt kõik sujus.”
“Siiralt hea meel oli taas näha hulgaliselt koos eksperte, tuttavaid ja kolleege, kellega läbi aastate olen Eestis oma (teadus)tööd tehes kokku puutunud. See on märgiline, et nii palju inimesi pidas oluliseks kohale tulla ja et oli positiivne vaib. Meeldis kinoseanss (“Mets/Mori”) ja Jarek Jõepera ettekanne (idee ja jagatud visuaal oli väga ilmekas ning vajalik)!”
“Sai uusi teadmisi ülikoolide teadlastelt ning looduskaitse põllult, praktilistest kogemustest. Suur väärtus oli erinevate osapoolte viibimine ühes infoväljas ja füüsilises ruumis. See loob eeldused paremaks koostööks igapäevaelus, praktilises töös.”
“RMK looduskaitse tiim oli väga hea ettevalmistuse teinud konverentsiks – kogu korraldus, ajakavast kinni pidamine, moderaatorid (kiitus eriti Katrinile) ja luuletused*”
Mis saaks paremini?
“Natuke raske oli vahel valida ettekannete vahel, sest head ettekanded toimusid samal ajal. Ehk sobiks töötubadeks eraldi aeg, et neid oleks valikus rohkem ja olekski nn töötubade plokk konverentsil. Ka töötubadest oleks tahtnud osa saada, aga samal ajal olid sisukad ettekanded…”
“Slido kasutamine toimis hästi, kuid võiks kaaluda vähemalt ühe ettekannete bloki järele avatud arutelu võimaldamist. Konverentsil oli ettekandeid, kus anonüümsete küsimuste kõrval oleks olnud väärtuslik ka ruumis tekkiv arutelu.”
“Teine päev algas ehk natuke liiga vara.”
Postristendide asetus tegi sessioonis osalemise väga keeruliseks. Postrisessiooni ajal oli seal väga kitsas. Valgustust oleks võinud ka natuke rohkem olla seal ruumis, muidu stendid oli väga ägedad.
“Tundsin puudust kliimateemadest- see seostub elupaikade taastamisega otseselt. Rohkem võiks olla praktikute ettekandeid.”
Konverentsi korraldajad tänavad väga kõiki, kes meile oma tagasiside saatsid, sellest on meile järgmiseks korraks väga palju abi. Sest nagu meile üks osaleja ka kirjutas:
“Kokkuvõttes, väga hea, kuid saaks veel paremini!”
RMK looduskaitsekonverents toimus Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projekti “Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine” toel.
Kohtume järgmisel “Elupaikade taastamise” konverentsil 2027. aastal!
____________________________________________________
*Peaesinejaid modereeris ja juhatas sisse RMK looduskaitseosakonna juht Kaupo Kohv, kes tervitas lavaletulijaid luulevormis. Meeleolukad värsiread on kuulda ka peaettekannetest salvestatud videotes.
Teksti autorid: Lagle Matetski ja Sander Sandberg
Piltide autorid: Anett Reilent ja Lagle Matetski
Viimased kuud on möödunud päris kiirelt! Kogu veeökoloogide tiim on olnud hõivatud kas erinevate projekteerimistööde vastuvõtmistega, uue veeökoloogi juhendamise või sisseelamisega ning viimaste välitöödega. Ja saimegi peaaegu kõik välitööd tehtud – enne kui lumi maha tuli.
Arvestades lisaks ka asjaolu, et oktoobri lõpus toimus Saaremaal RMK looduskaitsekonverents, on üks uudis kogu selle aja olnud tagaplaanil ning ei ületanud ka ühegi organisatsiooni uudiskünnist (vähemalt meie teada mitte). Dam Removal Europe (DRE on rahvusvaheline koostöövõrgustik, mille eesmärk on edendada vananenud ja kasutuseta paisude eemaldamist Euroopa jõgedest, et taasavada ja taastada looduslikud ja ajaloolised jõelised elupaigad) algatas uue traditsiooni ehk tähtpäeva – rahvusvaheline paisu eemaldamise päev. Ikka selleks, et antud tegevust ja selle vajalikkust selgitada ja hoida Euroopa mastaabis tähelepanu all nii inimeste, kogukondade, kohalike omavalitsuste seas kui ka Brüsseli koridorides. Eelnevalt on siirdekalade rändepäeva tähistatud iga kahe aasta tagant kevadel – 21. mail (järgmine ongi 2026. aastal), kuid paisu eemaldamise päev on midagi uut ja seda tähistatakse edaspidi 8. oktoobril.
Ühtegi ametlikku tegevust me RMK veeökoloogide poolt ei jõudnud kahjuks sel aastal Euroopa kaardile märkida, kuid seda enam tuli üllatusena meile endilegi, et veetsime pea nädal aega hiljem ühe päeva looduses Hendrikhansu oja ääres lammutades ühte osalist rändetõket. 16. oktoobril kogunesime veeökoloogide tiimi ning teiste vabatahtlikega Pärnumaale, Hendrikhansu oja äärde, et veeta seal üks tegus pärastlõuna ja anda panus Eesti veekogude tervise parandamiseks. Kuna organiseerimiseks jäid ainult mõned päevad, võeti kaasa need, keda nii kiiresti leida õnnestus – kes tuli koera, kes elukaaslase või lapsega! Kuna aga suuri maakive oli samuti vaja jões liigutada, õnnestus meil kaasa haarata ka Eesti Vabatahtlike Kalakaitsjate liige ja loodusgiid Tõnis Milling.
Meie talgupäeva ja töö eesmärgiks oli eemaldada Hendrikhansu ojalt kunagine inimtekkeline paisuvare, mis madalveeperioodil takistas vee-elustikul vabalt liikuda. Endised paisu maakivid veeretasime laiali ning paigutasime jõkke võimalikult hajusalt, et ei jääks ühtegi astangut. Töö tegime ära käsitsi, abiks kangid või kuvaldad. Väiksemad kivid sai igaüks omal jõul eemaldatud, suuremate kivide liigutamiseks läks aga vaja mitme mehe rammu. Tööd jagus kõigile ning ka koostöö sujus suurepäraselt. Kui keegi sellel päeval Hendrikhansu jõe kõrval maanteel jalutas, võis ta päris ära ehmatada, sest jõe äärest oli kosta vahepeal gerdkanterlikke möirgeid. See oli härra Milling, kes kasutas iidseid teadmisi ja kogemusi, kuidas suured kivid paremini liikuma saada – ikka koos häälitsustega!
Lisaks kõikidele vabatahtlikele, lähevad erilised kiidusõnad ka meie talgupäeva tublile eestvedajale Anettile, kes suutis kogu talgupäeva kiiresti ning oskuslikult organiseerida ning jagas kohapeal selgeid juhiseid, kus iga kivi peaks jões asetsema ning jõkke kukkunud palk jääks samasse kohta alles! Tänu heale korraldusele ning ühisele pingutusele saime kõigile üllatuseks töö tehtud kiiremini kui arvasime ning üks jõelõik on jälle vee-elustikule kergemini läbitav.
Eemaldatud endine paisuvare asus jõe keskjooksul ning oli peamiselt takistuseks madalveeperioodil. Ka taolised käsitsi tehtavad “kivilükkamised” annavad väikestele ojadele tegelikult suure panuse. Kalade noorjärgud peavad suveperioodil samuti rändama kas sügavamatesse jõelõikudesse või uutele toitumisaladele. Paraku ei olnud see takistus ainus – inimesed on Hendrikhansu ojale rajanud kokku viis rändetõket. Lisaks meie eemaldatud paisuvarele oli ojal veel eelmisel aastal üks sarnane, kuid suurem kivivare jõe alamjooksul, mille RMK on nüüdseks eemaldanud.
Päris jõe ülemjooksul asub Veelikse pais ning sellest allapoole osaline rändetakistus Sarja pais ja kaladele täiesti ületamatu Hendrikhansu pais.
Viimane on RMK looduskaitseosakonnal plaanis töösse võtta 2026. aastal. Seega võiks Hendrikhansu oja olla tulevikus vähemalt siirdekaladele peaaegu täies ulatuses avatud. Loodame, et lähitulevikus leiavad eemaldamise ka ülejäänud inimtekkelised takistused ning Hendrikhansu oja saab lõpuks taas vabalt voolata – nii, nagu loodus on ette näinud.
Kõige muu jutu kõrval tuleb siinkohal tänada ka maaomanikke! Nagu eelnevalt mainitud, toimus kogu organiseerimine maksimaalselt nädala ajaga, mille jooksul teavitasime oma plaanidest Keskkonnaametit ja saime kooskõlastuse ka maaomanikult. Väiksemad tööd jõgedel on suurte paisude lahendamiste kõrval samuti vajalikud ning väärtust edasi kandvad tegevused. Ning ärme ära unusta, et need tegevused saavad tehtud tegelikult maaomanike tõttu, kes meil seda eramaadel teha lubavad. Eriline tänu veel nendele maaomanikele, kes võtavad telefoni toru vastu ja ütlevad: “Ma olen ammu seda teha tahtnud” või “Muidugi tulge, mul endal ei ole sellest hunnikust jõud üle käinud.” Aastate jooksul kipuvad meil tihti väikesed positiivsed kogemused maaomanikega meelest ära minema, sest muud tööd ja bürokraatiat tuleb ka teha.
Veeökoloogide tiim tänab siinkohal kõiki maaomanikke, kes on alates 2020. aastast oma maal vajalikke töid lubanud teha!
Talgupäeva toetas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projekt “Mitteheas seisundis veekogumite tervendamine”.
Eestis on Kliimaministeeriumi juhtimisel algamas looduse taastamise kava koostamine, mille eesmärkidest ja võimalustest rääkis RMK looduskaitsekonverentsil „Elupaikade kaitse ja taastamine“ Kliimaministeeriumi looduskaitse strateegia valdkonna juht Mart Kiis.
Ettekannet avades sõnastas Mart Kiis, eesmärgi, mis on saanud ka poliitilisel tasandil ühise kokkuleppe: „Toome looduse oma ellu tagasi – tagame elurikaste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajalise ja püsiva taastumise.“ Ta lisas, et nii planeerimis- kui elluviimisprotsess peab toimuma avatult, usaldusväärselt ja koostöiselt — seda riigiasutuste, partnerite, kogukondade, maaomanike kui ka teadlaste vahel. Need põhimõtted on tema sõnul olnud olulised seni ja saavad suunama ka edasist tegevust.
Kiis rõhutas, et kuigi avalikkuses on tõstatunud küsimus, kust taastamise kohustus tuli ja miks seda üldse vaja on, on tegelikult taastamistööd olnud Eesti looduskaitses ja metsanduses loomulik praktika juba aastaid. Eestil on tugev kogemus kaitsekorralduskavade kaudu ning seetõttu ka hea lähtepositsioon Euroopa Liidu tasandil kavandatud suurte eesmärkide täitmiseks. 2024. aastal sündinud ajalooline EL kokkulepe – looduse taastamise määrus – kohustab liikmesriike viima2050. aastaks taastamistööd ellu kõigil seda vajavatel ökosüsteemidel, alustades kaitstavate liikide elupaikadest, aga ka laiemalt metsadest, märgaladest ja jõgedest kuni põllu- ja linnaökosüsteemideni.
Järgnevad kaks aastat on olulise tähtsusega: tuleb kokku leppida, mida, kus ja mis mahus taastada, ning kehtestada mõõdikud, mis lubavad hinnata töö tegelikku mõju. Samal ajal muutub järjest olulisemaks rahastuse leidmine – nõudlus kasvab, kuid praegused võimalused on piiratud. Seni on Euroopa Liidu rahastus olnud oluline element, millega elurikkuse taastamistöid tehes on saanud arvestada.
Uutest suundadest rääkides tõi Kiis välja, et Eesti riik on käesolevast LIFE programmist ette valmistanud suure taotluse projektis LIFE SNAP RESTore2Connect, mis tegeleb elupaikade taastamise ja sidususe tagamisega. Sealjuures on eesmärk koostöö tugevdamine looduskaitses. Projekti kaudu on võimalus saada looduse taastamisse järgmiseks 10ks aastaks 33 miljonit eurot.
Lisaks töötab Euroopa Komisjon välja elurikkuse ühikud (nature credits), mis võiks tulevikus toimida sarnaselt vabatahtlikule süsinikuturule. See looks uue majandusliku motivatsioonimudeli, kus elurikaste elupaikade taastamine ja säilitamine muutuks mõõdetavaks ning turul kasutatavaks väärtuseks.
Lisaks keskkonna- ja looduskaitsepartneritele on alustatud koostöövõimaluste kaardistamist Kaitseministeeriumiga. Sama teed on mindus näiteks Leedus, kus taastatakse märgalasid strateegilistes piiriäärsetes piirkondades, ühendades nii keskkonna kui ka julgeolekuvajadused.
Kiis rõhutas, et looduse taastamine vajab ühiskonnas selgemat, arusaadavamat ja läbipaistvamat kommunikatsiooni, et vältida väärarusaamu ning tugevdada usaldust. Kavandamisel on looduse taastamise hea tava, koostöö sotsiaalteadlastega ning rahvakogu käivitamine, et viia arutelud ja otsused ametkondadest laiema avalikkuseni.
Vaata täispikka ettekannet siit.
19. november, rahvusvaheline meestepäev on kõigiti sobilik, et seada sammud riigimetsa ja külastada sealseid mehiseid paiku. Panime ritta tosin soovitust RMK põnevatest radadest ja kohtadest, mida külastades võiksid mõelda tuttavatele sama nime kandvatele meestele; oskustele, mis tavaliselt on meeste pärusmaaks ning meestega seotud ajaloolistele sündmustele.
Külasta riigimetsa mehiseid paiku!
Äärmiselt vaheldusrikka maastiku ja loodusega rada kulgeb üles-alla mööda Jussi järvede äärde jäävaid oose ning viib matkaja ka Jussi nõmmele. Jussi nõmm on Eestis ainulaadne looduskooslus, mis on tekkinud Nõukogude armee tegevusest tingitud korduvate põlengute tagajärjel. Rada on tähistatud kollaste värvimärkidega. Raja algus ja lõpp on Koersilla parklas.
Lõbusa nimega lõkkekoht asub Eesti ühe kaunima ja tuntuma raba – Kakerdaja raba – ääres ning on igati sobilik paik vahepeatuseks mööda Kakerdaja loodusõpperada kõndides. Oma nime on lõkkekoht saanud vanasti seal asunud Nokko talu järgi.
Alutaguse rahvuspargis, Muraka soostikus, Rüütli lõkkekoha läheduses asuvas vaatetornis avaneb suurepärane vaade Rüütli rabale, mudamülgastega jäänukjärvele ja soosaartele. Soos peatuvad oma rännuteel haneparved ja sookured. Mõnikord võib näha tiirutamas kalju- ja kalakotkast ning rabapistrikku.
Kaiu järve põhjaosas, Tammeluha vahetus läheduses asuv Kalamehe lõkkekoht sobib nii veepealse puhkuse veetmiseks kui ka jalutamiseks vahelduva reljeefiga metsades või suundumiseks Tammeluha matkarajale.
Tenno lõkkekoht sobib oma asukoha tõttu linnalähedase puhkuse veetmiseks. Seda ilmestavad omavahel ühenduses olevad süvendatud tiigid, millest saab üle sildade kaudu. Lõkkekohast algab ka Tüki rattarada.
Võhandu jõe kaldal asuv Leevi lõkkekoht sobib hästi hilissügisese pikniku pidamiseks. See on ka kanuumatkajate lemmikkoht.
Alumati lõkkekoht asub samanimelise väikese metsajärve ääres. Koht on looduslikult hästi varjatud ja selle leidmine võib veidi keeruliseks osutuda, kuna künkad varjavad hästi laagripaika ja järve ennast. Kui see on aga üles leitud, avaneb silmale meeldiv üllatus, sest koht on oma olemuselt äärmiselt armas.
Metsavenna lõkkekohti on riigimetsas koguni kaks – Võrumaal ja Järvamaal. Selles, Järvamaa Metsavenna lõkkekohas on võimalik end tagasi mõelda aega, kui paljud inimesed olid sunnitud metsas elama. Õnneks ei pea nüüd enam lõkkesuitsu varjama, vaid võib rahulikul Saarjõe äärses paigas aega veeta. Lähedalasuv Eesti Skautide Ühingu püstitatud mälestusmärk süvendab veelgi endisaegsete sündmuste tähtsust. Matkasellidel on võimalik minna Saarjõe õpperajale, mille läbimiseks peaks varuma kuni 4 tundi.
Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu hoovil. Talu eluhoone varemed on siiamaani püsti. Kena kõrvaline koht metsapikniku pidamiseks.
Äsja remondist tulnud puhkekohas Nõva lähedal saad minna avastama Keibu lahe liivaranda ja merre suubuvaid jõesuudmeid, mis oma asukohta muudavad. Keibu lahe ääres kasvatab meri jõudsalt maad juurde, siin on esindatud kõik luitetüübid: eelluited, valged luited, hallid luited, rusked luited kukemarjaga ja metsastunud luited. Metskonna puhkekohas saavad mere äärde mööda laudrada ka need inimesed, kel on raske omal jalal liikuda või kes lükkab lapsevankrit. Teile mõeldes viib laudrada, mille ääres on pingid, otse rannale välja ja merelained ei jää imetlemata.
Meretuulte eest varjatud lõkkekoht männimetsa veerel Kärdla lähedal. Lõkkekoha vahetust lähedusest Autobaasi teelt on lihtne siirduda Kärdla matkarajale, mis sobib hästi nii puhkepäevaseks jalutuskäiguks kui ka looduse nautimiseks. Raja läbimiseks kulub umbes tund.
Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Rada on korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks. Pärast jalutuskäiku või sportimist saad pidada pikniku Leemeti metsaonnis.
Hirvekaamera on taaskord otseeetris, ikka endisel tuttaval söödaplatsil Saaremaal Tehumardi kandis. Nüüd näeb punahirvede tegemisi hundi silmade kõrguselt oluliselt paremas video- ja helipildis, mida võimaldab uus kaamera puhta heli ja 4K videopildiga. Teinegi muutus on aset leidnud, nüüd kannab hirvede toidu eest hoolt ning vahetab pimedatel talvekuudel akusid Uno “mantlipärija” Risto.
Vaata hirvekaamera otseülekannet SIIT!
Hirvekaamera fännidele meenutaks mäluvärskenduseks seda, kuidas praeguseks hiiglaslikuks kasvanud hirvepopulatsioon Saaremaal alguse sai. Esimesed kolm hirve panid Saaremaal sõrad maha 1965. aasta märtsikuus Loode metsas, need loomad toodi Venemaalt Voroneži metsadest. Aastaid hiljem toodi lisaks viis hirve Lätist Ugale piirkonnast ja tosin looma Gauja rahvuspargist. Abruka saarelt on nii mõnigi hirv omatahtsi Saaremaale tulnud ning küllap on neid saabunud ka Hiiumaalt.
Hirved juba käivad söödaplatsil, kaamera kolme testpäeva jooksul on platsi külastanud hirvepullid, hirvelehmad ja vasikad ning ka rebane käis korra uudistamas, mida ninaesiseks pakutakse.
Siiski käib praegu platsil veel vähe hirvi, aga ilmade jahenedes saabub siia üha uusi ja uusi erinevaid hirvenägusid ning ehk ka muid metsaelanikke. Ei olegi praeguseks veel kuulnud midagi kahest hundist, kes eelmise hooaja jaanuaris külastasid hirveplatsi lausa neljal korral. Need olid muidugi eelmise hooaja eredaimad hetked. Lisaks saime veel kuulda, et hirved võivad huntidega lähedalt suheldes teha senikuulmatut häält, mis ei olnud isegi Eestimaa hirveuurijate ning teiste terioloogide kõrvu kunagi kostnud. Lootus jääb, et hundid tulevad ka sellel hooajal meeldejäävaid ja põnevaid hetki korraldama…
