RMK Tiksoja lõkkekoha ümbruses oli juuni alguses näha sipelgate moodi töörügamist. Ametis olid tudengid, kel soov teha vabatahtlikuna loodussõbralikku tööd. 

Sellele eelnevalt võttis RMK-ga ühendust AEGEE*-Tartu esindaja Mikk Marten Miljan: „Kirjutan teile tudegiorganisatsioonist AEGEE-Tartu. Me viime läbi projekti, mille eesmärk on kaasata Tartu kohalikke ja välistudengeid erinevetes loodussõbralikes tegevustes. Selleks mõtlesime, et oleks väga tore, kui saaksime aidata korrastada mõnda RMK matkarada, käiksime koos raja läbi ning teeks korda. Kas teil on Tartu läheduses variante seda teha?“ 

Pärast mõningast suhtlemist ning planeerimist saigi RMK külastusala juhi Malle Orase sõnul kokku lepitud nii kõigile sobiv aeg kui ka asukoht – Tiksoja lõkkekoht ja matkarajad Tartu vahetus läheduses. Kohale tuli kümmekond rõõmsameelset eri rahvusest üliõpilast. Tööks olime kavandanud hakkpuidu veo matkaraja märjematesse kohtadesse ja lõkkekohtade varjualuste värskendamise – ilmastikukindlamaks muutmise terrassiõliga peitsides. Hakke vedu käis päris algelisel moel – lumelabidatega hake käsikärudele ja tudengitest „töösipelgad“ muudkui vudisid parklas oleva suure hakkehunniku ja rajalõikude vahel. Varjualuste peitsimine oli üsna töömahukas ja tõsine väljakutse, sest peitsida tuli kogu varjualuse kõik osad-küljed katusest maani. Aga ülitublide, asjalike ning entusiastlike noorte töötulemus sai lõpuks suurepärane. Varjualused ja pingid on nüüd täiesti uue ilmega ning rajal on värske hakkpuit katmas rohkete vihmasadudega poriseks muutunud rajalõike. 

RMK poolt suur tänu tublidele abistajatele! 

MTÜ AEGEE*-Tartu on Euroopa ühe suurima interdistsiplinaarse tudengiorganisatsiooni AEGEE (”Association des États Généraux des Étudiants de l’Europe”) ehk Euroopa Tudengite Foorumi esindus Tartus, mille eesmärgiks on Euroopa üliõpilaste sõpruskondade, koostöö ja integratsiooni arendamine, harivate ürituste korraldamine ning üliõpilastele reisimis- ja enesetäiendamisvõimaluste loomine. 

Juttu Inglismaast on paslik alustada ilmast, mis nagu ikka, mängib vingerpusse. Erinevalt Eestist on Inglismaal tänavune kevad olnud soe ja kuiv. Isegi liiga kuiv ja näiteks Põhja-Inglismaal viimase 90 aasta kõige kuivem. Maa januneb vihma järele, aga seda ei suutnud tuua ka projekti Waterlands konsortsium, mis kogunes mai kuus Leedsis oma iga-aastasele üldkogule.

Ajaloolise Yorkshire´i krahvkonna suurimast linnast Leedsist voolab läbi Aire jõgi. Sellel häguse veega jõel on linna ja kogu piirkonna arengus olnud täita oluline roll kaubatee ja energiaallikana. Keskajast alates peamiselt kaubanduse ja villaveskite najal arenenud linnast sai 19. sajandi alguses tööstusrevolutsiooni üks eestvedajaid oma tekstiilitööstusega. Tööstuslik pööre majanduses ja ühiskonnas tähendas aga ka pööret ümbritsevas looduskeskkonnas. Pööret vaesumise suunas.

Kivisöe põletamisest tekkinud õhureostuse jäljed on maastikes alles senimaani. Üheks tunnistajaks on kunagiste suurte tööstuskeskuste (Liverpool, Manchester, Leeds) vahetus läheduses laiuvad Penniinide mäeaheliku vaipsood. Suures koguses väävli- ja lämmastikuühendid, mis vabrikute korstnatest soodele langesid muutsid pinnase isegi turbasammalde jaoks liiga happeliseks. Muide, seos söepõletamise ja „happevihmade“ vahel kirjeldati esmakordselt just selles piirkonnas, täpsemalt Manchesteris töötava keemiku Robert Angus Smithi poolt juba 19. sajandi keskpaigas.

Turbasammalde hukkumise järel muutus taimestikuta turvas väga erosioonitundlikuks ja suur osa kanti sellest tuule ja vee mõjul lihtsalt minema. Lisaks tööstusrevolutsiooni-aegsele põntsule on piirkonna sood nii enne kui pärast pidanud kannatama ka muude erinevate kahjulike (inim)mõjude käes – ülekarjatamine, kuivendamine ja põletamine. Kõige selle tulemusena on umbes 80% Inglismaa turbaaladest degradeerunud ja halvas seisus. Sel aastal avaldati uus ja põhjalik Inglismaa turbakaart (England Peat Map), mis koondab parima teadmise turvasmuldade katvuse ja seisundi kohta. Täpne turbakaart koostati 2021. aastal avaldatud riikliku turba tegevuskava (England Peat Action Plan) raames ja peab toetama plaanitud kaitse-, taastamis- ja majandamistegevusi. Tegevuskava nägi ette väga suures mahus soode taastamisi just esimesel 5 aastal (35 000 ha aastaks 2025) ja sellele andis tõuke spetsiaalne 50 miljoni naelase mahuga riiklik toetuskeem. 2025. aastale järgnevad eesmärgid enam nii konkreetselt sõnastatud pole ja ka riiklik rahastus on ebakindlam. Üha enam vaadatakse erasektori poole, kelle panust taastamistööde finantseerimisse püütakse erinevate skeemide kaudu tõsta.

Inglismaa sood jagunevad suures plaanis kahte gruppi – mägismaa vaipsood ja madalamate alade sood. Viimaseid on alles väga vähe, sest pea kõik on kas põllumaadeks muudetud, asulate alla jäänud või turbakaevandustega rikutud. Heas seisus on vaid veidi üle 1%, ehk umbes 500 ha.

Meil õnnestus külastada ühte Manchesteri lähedal paiknevat endist freesturbakaevandust, mille Lancashire Looduse Fond (Lancashire Wildlife Trust) 2012. aastal annetuste toel endale ostis ja aasta hiljem taastamistöödega alustas. 107 ha suuruse Little Woolden Mossi jääksoo taastamise lähtekoht oli elutu kuiv paljas turbapind. Üsna sarnane pilt sellega, kuidas ka Eesti freesturbaväljakud pärast ammendumist välja näevad. Esimese tegevusena tuleb alal tõsta veetase võimalikult maapinna lähedale ja luua tingimused mingigi taimestiku tekkeks, mis kaitseks olemasolevat turvast tuule- ja vee-erosiooni eest. Selleks on kolm peamist võtet: kuivenduskraavide sulgemine, pinnase tasandamine ja vallide rajamine. Madalate vallide (u 0,4 m) eesmärk on ala jagada väiksemateks nö rakkudeks, mis on üksteisest eraldatud ja kus iga rakukese veetase on kontrollitav. Rakkude paigutus sõltub suuresti ala topograafiast. Little Woolen Mossi tehti näiteks kokku 167 eraldatud rakukest ja selleks oli vaja rajada 28 km turbavalle.

Pärast veetaseme stabiliseerimist on järgmiseks etapiks luua tingimused taimestiku taastumiseks – eelistatult soole omase taimestiku. Siin on Inglismaa ja Eesti olud päris erinevad. Kui meie jääksood on reeglina ümbritsetud päris heas seisus soodega, kust kunagisele kooslusele iseloomulikud taimed suudavad ka ise päris edukalt levida, siis Inglismaal looduslikku sood taastamisala kõrval reeglina enam pole. See jääksoo oli näiteks ümbritsetud põldude ja murukasvatustega. See on siis selline muru, mis kokku rullitakse ja maha müüakse. Endale üllatuseks avastasin, et sellise muru kohta on täitsa eestikeelne sõna – siirdmuru! Turvasmulla peal on selline bisness muidugi päris kliimavaenulik. Aga aitab siirdmurust ja tagasi inglaste ränga vaeva juurde jääksoo taimestamisel.

Kui looduslikult midagi ei tule, siis tuleb istutada. Esialgu vähemnõudlike soontaimi ja kui nendega on saavutatud mingigi katvus, siis juba vahele turbasamblaid. Doonoraladelt toodi ahtalehise villpea ja tupp-villpea lapikesi ja laotati taastamisalale. Kui need lapikesed laienema hakkasid, sai neid omakorda doonoralana kasutada, et taimestada paljaid kohti. Turbasammalt toodi samuti väikestes kogustes veel säilinud soodest, aga osteti ka spetsiaalsest turbasambla kasvatusest. Jah, selline tootmisharu on Inglismaal täitsa olemas.

Taas leiab kinnitust tõdemus, et hoida on lihtsam (ja odavam) kui taastada. Selle jääksoo taastamisele on koos ala soetamisega kulunud umbes 3 miljonit naela. Ühe hektari taastamise hinnaks on umbes 13 000 naela ja ala vajab endiselt hooldustöid. Lisaks on panustanud suur hulk vabatahtlikuid tasuta tööga – näiteks esimesel kümnel aastal 370 inimest ligi 13 000 tunniga. Vähemalt pole need naelad ja tunnid tühja läinud, sest praegu katavad suurt osa jääksoost turbasamblad ja kihab linnuelu. Little Woolden Mossi taastamise esimest aastakümnest on ilmunud ka kokkuvõtlik artikkel.

Kui jõuate veel lugeda, siis räägime uuesti vaipsoodest. Waterlandsi projekti üheks tegevusalaks on The Great North Bog (GNB). Kaardi pealt sellise nimega sood otsida ei tasu, sest see on koondnimetus suurele mitmeid partnerid hõlmavale algatusele, et taastada aastaks 2040 kõik Põhja-Inglismaa säilinud, aga hetkel kehvas seisus mägismaa sood (upland peatlands). Inglismaal on vaipsoid taastatud juba 20 aastat, aga GNB loodi aastal 2022, kui taastamistööd said eelpoolnimetatud riiklike tegevuskavade ja rahastusmeetmete toel suure võimenduse. Erinevate partnerite koondumise mõte on seda tempot hoida, tegevusi veel laiendada ja ühiselt leida uusi stabiilseid rahastusvõimalusi (vaata ka seda ülevaadet). Sest nagu üks meie teejuhtidest ütles, siis muutuva kliima tõttu ei pruugi varsti enam isegi märjal ja niiskel Inglismaal olla sobilikke tingimusi soode tekkeks ja taastumiseks, aga heas seisundis märgalad suudavad vähemalt mõnda aega nende muutustega kohaneda ja säilida. Eelmisel hooajal (2023-2024) tehti üle GNB taastamistöid 20 000 hektaril.

Meie käisime uurimas ühte paranevat vaipsood Peak Districti rahvuspargis Manchesteri ja Leedsi vahel. Et mõista nende mägismaa soode otsest mõju (ja kasu) inimestele, tasub uurida veidi kaarti. Mägismaa nõlvad on tihedalt täis pikitud veehoidlaid, mis varustavad joogiveega ümbruskonna suuri linnu. Veehoidlatesse valgub vesi mägedest ja GNB mägismaa sood varustavad veega kaudselt 15 miljonit majapidamist Põhja-Inglismaal. Mida kehvemas seisus on vaipsood, seda rohkem jõuab veehoidlatesse lahustunud orgaanilist ainet ja veetöötlejatel kulub rohkem ressursse vee puhastamiseks. Siit ka soo ja „suure teekoti“ kõrvutus, mida kohalik ekspert meile britilikult naljatades tegi. Vee säilitamise võime kaotanud sood muudavad sealt algavate jõgede vooluhulga ja valgalal paiknevate veehoidlate veetasemed ettearvamatuteks ja ebaühtlaseks. Tänavuse äärmiselt kuiva kevade tõttu on enamik Põhja-Inglismaa veehoidlatest pooltühjad, kuigi kevadel peaks need just ääreni täis olema, et sademetevaesel suvel joogivett tagada. Kui põuasele kevadele järgneb ka kuiv suvi, tekitab see suuri ebamugavusi Briti kuningriigis. Eelkõige just inimestele.

Vaipsoo seisundi parandamine on teoorias lihtne ja iga maaomanik saab midagi ära teha. Tõsisemalt asja ette võttes oleks sul vaja aga ekskavaatorit ja soovitavalt ka helikopterit, et teatud materjale muidu liigipääsematutesse kohtadesse transportida. Iirimaal, mis samuti on vaipsoode rikas maa, on katsetamisel tulemuspõhine toetusskeem, kus maaomaniku panus keskkonnaseisundi parandamisse toob ka suurema põllumajandustoetuse. Waterlands projekti raames on iirlased teinud väga hea juhendmaterjali peamistest vaipsoode taastamisvõtetest. Lordid ja džentelmenid, asugem tegudele!

No ja peale õues käimise olid meil ka tubased arutelud ja paneeldiskussioonid, aga nendest mõni teine kord. Järgmisel kevadel toimub projekti konsortsiumi koosolek Tartus ja saame Euroopa kolleegidele tutvustada meie väga eripalgelisi taastamisalasid jääksoodest soometsadeni. Viimane on siis selline soo, kus kasvavad ka puud – isegi pärast kuivenduskraavide sulgemist.

See täiendatud lähetusaruanne on osa järjejutust, mis räägib kõikidest Waterlandsi projektialadest ja konsortsiumi koosolekutest. Eelmistes osades oli juttu Iirimaa, Bulgaaria ja Hollandi soodest ja märgaladest. WaterLANDS projekt kestab viis aastat (2021-2026), seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) ja Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti partnerite eelarve on 5,2 miljonit. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 – LC-GD-2020-3 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) viis koostöös Kantar Emoriga läbi rahulolu-uuringu pärandniitude rendile andmise teemal 2024 aasta lõpus. Tegemist oli omataolise esimese uuringuga, mille eesmärk oli selgitada, kuidas tunnevad end RMK kliendid – pärandniidu rentnikud –, millega nad rahul on ning millised probleemkohad vajavad tähelepanu.

Rentnikud hindavad pikaajalist kindlustunnet

Uuringus osales 21% kõikidest RMK pärandniidu rentnikest, kellest enamik on sõlminud rendilepingu viimase kahe aasta jooksul. Geograafiliselt oli enim vastajaid Pärnumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt. Levinumaks hooldusmeetmeks on karjatamine, mida kasutas 76% vastanutest.

Üks olulisi rahulolufookusi oli rendilepingu pikkus – RMK pakub 10-aastast rendilepingut, mis katab kaks PRIA hooldustoetuse perioodi. 80% vastanutest hindas seda positiivselt, märkides, et pikaajaline leping annab kindlustunde ja võimaluse planeerida poolloodusliku koosluse hooldust pikemas vaates.

Rendilepingu on esimese viie aasta jooksul üles öelnud 13% vastanutest, sellest omakorda lõviosa ehk 87% põhjusel, et tegevus osutus majanduslikult kahjumlikuks. Levinumad ülesütlemiste põhjustena nimetati ka rendiala raskeid looduslikke tingimusi, probleeme suure kivihulgaga, mis hooldust takistavad ning rahulolematust renditingimustega.

Informeeritus ja suhtlus vajavad parandamist

Kuigi paljud saavad rendile võtta juba heas seisukorras alad, on oluline osa rentnikest seotud aladega, mis vajavad eelnevalt taastamist. Samas tuli välja, et 20% vastanutest teadnudki, et RMK korraldab pärandniitude taastamistöid, 14% ei teadnud et taastamistööde tellimiseks RMK-lt tuleb esitada taotlus. See teadmatuse lünk võib põhjustada olukordi, kus igaks juhuks pakkumisel osalenud ja selle võitnud rentnik saab oma kasutusse poolloodusliku koosluse taastamiseks sobiva ala, kuid lõpuks jääb see lihtsalt seisma, sest rentnik ise ei taasta ega oska ka RMK-d appi kutsuda. Sellisel juhul jääb üks potentsiaalne pärandniit rajamata.

Siin oleks lahenduseks tõhusam teavitus, näiteks infopäevade korraldamine või suunatud infokirjad kõigile rentnikele.

Taastamistööde kiirus on võtmeteema

Küsitlus uuris tagasisidet neilt rentnikelt, kes RMK-lt taastamistöö tellinud. Kolmandik vastanutest sai taastamistööd tehtud ühe aastaga, kuid 14% rentnike puhul võttis töö aega üle kolme aasta.

Peamine põhjus tööde tegemisel on ajaline piirang – nt kui ilmastik ei võimalda töid teha, siis saab uuesti proovida järgmisel aastal. Samuti tellivad rentnikud RMK-lt teise aasta hekseldamise ja töid tehaksegi sel juhul vähemalt kahel aastal.

Küsitluses osalejad tõid esile materjali (nt hakkepuidu) realiseerimise aeglust – mõnel juhul seisis hakkematerjal alal üle kolme aasta. See on eriti terav probleem saartel, kus logistika on keerukam.

Taastamistööde kvaliteedi osas oli 64% vastanutest rahul või pigem rahul. Puudujääkidest nimetati ebapiisavalt freesitud kännud ja eemaldatud kivid.

Veel kõrgemalt hinnati suhtlus looduskaitseosakonna töötajatega, siin oli rahul või pigem rahul olevate rentnike hulk 73%.

Uuring tõi välja ka selle, et 25% vastanud rentnikest oli saanud RMKlt juurdepääsutaristu, 86% neist olid tehtuga väga või pigem rahul. Soovides toodi enim välja teede, truupide ja mahasõitude rajamise vajadust.

Lisaks rõhutati vajadust kaasata rentnikke taastamistööde planeerimisse ja vastuvõtmisse. Rentnikud tunnevad end tulevaste hooldajatena vastutavana ning ootavad suuremat sõnaõigust.

RMK tänab kõiki, kes uuringus osalesid!

Vaata uuringu kokkuvõtet!

Märgalade taastamistööd tekitavad seda suuremat kõlapinda, mida tuntum ja käidavama alaga tegemist. Seda näitab populaarse matkakoha Meenikunno raba seisundi parandamise plaan. Põhjalikumat käsitlust vajavad kohalike küsimused alates sellest, kas nii vanade kraavide sulgemisel on enam mõtet, lõpetades hirmuga, kuidas mõjutavad planeeritavad tööd loodusturismi.

Soode ja soometsade taastamine on viimase aastaga järk-järgult avalikkuse tähelepanu äratanud. Sinnamaani välja, et värskelt ametisse astunud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt võttis teemaga tutvumiseks pausi, mis nüüdseks läbi ja soode taastamine sai taas rohelise tule.

Mure märgalade pärast pole eile tekkinud. Eestis katavad erinevad sookooslused kokku 8% kogu riigi pindalast. Viimane üleriigiline soode inventuur aastal 2013 näitas, et Eestis on võrreldes 1950. aasta andmetega lagesoode pindala märkimisväärselt kahanenud. Just sellest ajast peale hoogustus lagesoode ja soometsade kuivendamine ning kasutuselevõtt põllumajanduslikel eesmärkidel, metsakasvatuseks ning turba kaevandamiseks.

Kraavide töövõime ei sõltu vanusest

Paljud kunagi kraavitatud alad on täna majandustegevuseta. Kraavid aga töötavad edasi ja juhivad vett maastikult ära oluliselt kiiremini, kui see toimuks looduslikult.

Sageli kuuleme mõttekäiku, et vanad, eelmisest või üle-eelmisest sajandist pärit sookraavid on muutnud sooökosüsteemi, luues uue loodusliku koosluse. Mõnikord on selles tõetera: kui kidurast soometsast on saanud võimas 100-aastane kõdusoomets, ei pruugi kraavide lausaline sulgemine olla vajalik ja seda ka arvestatakse.

Küll aga ei määra kraavi vanus, kas seda on põhjust sulgeda. Pigem on küsimus kraavide jätkuvast mõjust ümbritsevale keskkonnale ja selles, kas kraav ikka veel toimib. Isegi 150-aastane kraav võib jätkuvalt soo pealt edukalt vett välja juhtida, mida oleme näinud näiteks Öördi rabas Soomaal, Viru rabas Lahemaal ja paljudes teistes Eestis ikoonilisteks kohtadeks peetavates soomaastikes.

Väga üksikutel juhtudel suudab loodus kraavidega ise aja jooksul toime tulla. Ka see, kui kraav on pealtnäha juba samblaga kaetud, ei tähenda, et seal kindla peale enam vesi ei liigu. Ühes kohas puhmaste varjus kulgev vesi võib mõnekümne meetri pärast jälle ootamatult nähtavale ilmuda – meie looduskaitsespetsialistid on sellele ikka ja jälle tunnistajaks olnud. Ka sooteadlaste uuringud näitavad, et kunagi rabaturbasse kaevatud kraavid halvendavad soo seisundit aastakümneid pärast nende rajamist ja näilist kinnikasvamist.

Seetõttu on oluline, et aitaksime loodusel taastuda, täites kraave või sulgedes need paisudega, et vee liiga kiiret liikumist takistada.

Tööd ei tehta kopra kombel

Ühtegi taastamistööd looduses ei minda tegema kiirustades. Nende tööde tähelepanu on suunatud kaitstavatele aladele – piirkondadele, kus esinevad meie kõige olulisemad ja tundlikumad loodusväärtused. Esmalt koostatakse tööde kavatsusdokument, kus kirjeldatakse taastamistööde eesmärke, uurimis- ja taastamisala asukohta, olulist taristut, maaomandit ning eeldatavat mõju loodusväärtustele, eraomandile või majandusmetsale. Kavatsusdokumendile küsitakse kooskõlastust nii Keskkonnaametilt, maaomanikelt kui ka Maa- ja Ruumiametilt ja Transpordiametilt, kui planeeritaval taastamisalal asub maaparandussüsteeme või teid. Samuti kaasatakse kohalik kogukond, küsides arvamust ja ettepanekuid kohalikult omavalitsuselt. Just selles etapis oleme hetkel ka Meenikunno rabas planeeritavate töödega.

Seejärel asub projekteerija taastamisala kraave põhjalikult uurima: viiakse läbi välitööd, mõõdistatakse kuivenduskraave ning modelleeritakse vee liikumissuundi. Uurimistööde käigus tehakse kindlaks kraavide seisund, vee voolusuunad, et oleks selge, kuidas vanad kraavisüsteemid täpselt toimivad. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, et tööd ei tooks kaasa veetaseme tõusu eramaadel ega kahjustaks olemasolevat taristut või majandatavat metsa. Eraomanike mure on mõistetav – ka Meenikunno puhul on tulnud kohalikelt tagasisidet, et kui kobras teeb tammi, siis uputab õue üle, kuid kobras tegutseb isiklikel eesmärkidel ja ta ei näe vaeva oma paisu mõju laiema hindamisega, hüdroloogilisest modelleerimisest rääkimata.

Puude hukkumine on erand mitte reegel

Puude suremine taastamistööde tagajärjel on viimasel ajal üha enam kõneaineks – isegi nii, et soo taastamine tähendabki automaatselt metsa uputamist. Nii see kindlasti ei ole!

Sootööde puhul pole eesmärgiks tekitada üleujutus, vaid tõsta vesi maapinnale piisavalt lähedale, et lõpeks soo või soometsa seisundi edasine halvenemine. Kui taastamisala kraavid on kaevatud turvasmuldadesse, siis pikaajalise kuivenduse mõjul vajub kraavide ümbrus turba lagunemise tõttu madalamaks ja seal hakkavad kasvama puud. Kraavide sulgemine paisudega võib tekitada olukorra, kus kraavi vahetus läheduses kasvavad puud peavad kohanema uute tingimustega või siis need puud surevad. Siiski on puude suremine suuremal pindalal soode taastamistöödel erandlik ja kui liita kokku kõik RMK senised taastamisalad, siis on puude kuivamist täheldatud ainult mõnel protsendil kogupindalast.

Enam kui 10 aasta pikkuse soode taastamiskogemuse juures on RMK õppinud paremini ette nägema kraavide sulgemisega kaasneva püsiva üleujutuse riske ja hindama nende pindalalist ulatust. Taastamistöödest põhjustatud puude hukkumist on võimalik vähendada ja selleks tehakse põhjalik eeltöö. Kui tööde järgselt ilmnevad soovimatud mõjud, siis on võimalik probleemsed kraavid uuesti avada, mida oleme ka vajadusel teinud.

Ehkki loodus toimetab aeglaselt, saame juba rääkida ka neist aladest, kus me näeme taastamistööde edusamme. Meenikunno kaitseala asukohajärgses Räpina vallaski on lähiminevikus kraave soode tervendamise eesmärgil edukalt suletud. Meelva rabas toimusid veerežiimi taastamistööd 2019. aastal ja praeguseks on näha, kuidas vee liikumine alalt on aeglustunud ja maapind tööde järgselt kenasti taimestunud. Häid näited võib leida Eesti igast nurgast – Muraka rabas Alutagusel toimuv linnustikuseire näitab, et pärast taastamistöid on soolinnustiku seisund alal kiiresti paranenud.

Matkale saab ka edaspidi

Tuleme tagasi Lõuna-Eestis asuva Meenikunno raba ja sinna moodustatud looduskaitseala juurde ja küsimuse juurde, miks teha veerežiimi töid just seal. Lihtne vastus on, et seal on veel võimalik sooelupaika kraavide sulgemisega tõhusalt parandada. Teadvustame, et tegu on laias huviorbiidis piirkonnaga, millega peab tööde kavandamisel, projekteerimisel ja ehitustöödel kindlasti arvestama. Juba eelpool kirjeldatud nõuded töödele kehtivad ka siin – eramaad ja taristu ei tohi veerežiimi taastamise läbi kannatada ning looduse nautlejatele peab säilima senine või parem võimalus nautida soometsade lummust ja rabamaastiku kauneid vaateid.

Tegemist on ka RMK jaoks väga olulise külastuskohaga, mida tahame külastajatele atraktiivsena hoida. Jätkame arutelusid kohaliku omavalitsuse ja kogukondadega, et leida mõistlikud lahendused looduskaitseala soometsade ja raba seisundi tervendamiseks ning kohalikule kogukonnale külastusvõimaluste säilitamiseks.

Suures plaanis on ju kõigi ühiseks sooviks, et Meenikunno raba säiliks Kagu-Eesti maamärgina ja pakuks rahu ja avastamisrõõmu nii tavalisele puhkajale kui ka soolinnustikust huvitatud loodusturistile.

RMK Tartu taimlas pesitsevate kanakullide Ruudi ja Alla pesapojad said nüüd rõngad jalga ning oleme tänu Maaülikooli kanakullipopulatsiooni uurijatele linnupoegade kohta rohkem teada saanud.

Jaan Grosberg ronis 24 meetri kõrgusel asuva pesani ja sõidutas neli kullipoega pesast alla ja tagasi. Ülo Väli ja Fredi Rohtla mõõtsid ja kaalusid ning rõngastasid kullitibud. Ühte jalga sai punane plastist värvirõngas ja teise alumiiniumist rõngas.

Mõõtmiste tulemusel selgus, et seekord on pesakonnas kolm poissi ja üks tüdruk. Värvirõngaste 236, 237 ja 239 omanikud on poisid ja rõngas 238 kuulub tüdruktibule.

Vaatame siis, kuidas üks kullitüdruk nr. 238 poisteväega seal pesas hakkama saab.

Alla munes sel kevadel esimese muna 26. märtsil, eelmisel ja üle-eelmisel pesitsusperioodil aga 27. märtsil. Ikka väga täpselt ühes rütmis käib Alla ja Ruudi elu aastaring.

Esimesed kolm tibu koorusid seekord 7. mail ning viimane neljas tibu nägi ilmavalgust 9. mail. Võib oletada, et kaks päeva teistest hiljem koorunud tibu võiski olla tüdruk.

Ruudi ja Alla seni rõngastatud poegadest ei ole aga nende aastate jooksul saadud mingisugust tagasisidet. Keegi ei tea, kui kaugele on nad läinud või mis neist on saanud. Üks on kindel, et Tartu linnalinnu elu ei ole ükski neist valinud, sest kanakullide pesakondi on linnas jätkuvalt vaid kolm.

Soode loodusliku veerežiimi taastamises või nagu me ise eelistame öelda – soode tervendamises – pole midagi uut. RMK teeb looduskaitsealadel asuvate soode ja laiemalt märgalade veerežiimi töid enam kui 10 aastat. Et aga inimene niisama lihtsalt ei pruugi eraldatud kohtades asuvate soode ja märgade metsade juurde sattuda, näitame ise, millised on töö tulemused.

Vaatame erineval ajal tehtud tööobjekte, eelkõige kraavide ümbrust, sest liikvele on läinud veendumus nagu tähendaks kunagiste kuivenduskraavide sulgemine automaatselt seda, et kõrval saab hukka sadu hektareid metsa. Nii see kindlasti ei ole. Sootööde puhul pole eesmärgiks tekitada üleujutus, vaid tõsta vesi maapinnale piisavalt lähedale, et lõpeks soo või soometsa seisundi edasine halvenemine. Vaatame näiteid:

2018. aastal lõpetasime kraavide sulgemise Valgeraba servaalades. Mets kasvas seal juba enne kraavide kaevamist ja miks peaks see kaduma peale kraavide sulgemist? Kuivenduse mõjul metsa kasv kindlasti paranes ja puistu tihenes, kuid loodusliku veerežiimiga kohaneb see taas ja on arvatavasti aja möödudes hõredama struktuuriga, pakkudes taas elupaika sealt välja tõrjutud liikidele. Vaatepilt kraavide kallastelt on 7 aastat hiljem selline, mets pole „uputatud“.

Valgeraba peale kraavide sulgemist. Fotod Ants Animägi

Nigula raba lõunaservas suleti kraavid 2021. aastal. Mets on hea tervise juures, ka kuused, mis veetaseme tõusu osas kõige tundlikumad, on kraavide kõrval vastu pidanud.

Nigula raba peale kraavide sulgemist. Fotod: Ants Animägi

Liigume kaugemasse aega ja vaatame, millised on metsise elupaikadeks taastatud alad Öördi raba idaserval. Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks, ka seal tõstetakse kuivenduskraavide osalise sulgemisega veetaset, et kujuneks välja metsisele sobilikud looduslikud tingimused

See tööobjekt pärineb 2015. aastast ja nagu näha, on metsa tervis hea ning tööde tegemiseks rajatud trass kasvab kenasti kinni.

Öördi raba idaserv peale kuivenduskraavide osalist sulgemist. Fotod: Ants Animägi

Ometi on puude hukkumist ette tulnud? Jah, kuid harva. Kõigi tehtud taastamisalade pealt kokku moodustab see umbes 3%. See juhtub siis, kui kuivenduskraav on kaevatud turvasmuldadesse. Pikaajalise kuivenduse mõjul hakkab kraavide ümbrus turba lagunemise tõttu vajuma madalamaks ja seal tekib soodsam pinnas ja keskkond puudele, mis aja jooksul kraavipervel kasvama hakkavad.

Kraavide sulgemine võib tekitada olukorra, kus kraavi vahetus läheduses kasvavad puud peavad kas kohanema uute tingimustega või siis need puud surevad, kuid loodus annab neile uue ülesande – olla kasvulavaks samblikele ja koduks putukatele.

Juba varsti järgmised sood ja nende lood!

Artikli autorid on RMK elurikkuse ja seire spetsialist Margus Pensa, looduskaitseprojektide koordinaator Mihkel Järveoja ja metsaökoloogide juht Teele Paluots.

Selle aasta märtsikuuga lõppes lendorava LIFE projekt. 2018. aastal alanud ja 6,5 aastat kestnud projekt oli esimene LIFE projekt, kus RMK ametliku partnerina osales ja mis on jõudnud lõpuni. Lendorava projekti vedas Soome Metsavalitsus ja ühtekokku osales 14 partnerit Soomest ja 4 Eestist.

Eesti ja Soome on ka ainsad Euroopa Liidu riigid, kus lendoravate asurkonnad on säilinud. Kaasalööjate seltskond oli kirju – omavalitsused (Espoo, Jyväskyla, Kuopio linnad), riigiasutused, muuseumid, teadusasutused, metsamajandajad ja valitusvälised organisatsioonid. Eesti partneriteks olid peale RMK veel Keskkonnaamet, Eesti Erametsaliit ja Metsakorralduse büroo. Selline mitmekesine partnerite valik oli taotluslik, et suurendada koostööd ja mõistmist oluliste huvipoolte vahel, kelle otsustest ja tegevustest sõltub lendorava tulevik. Kahjuks nii on, et ohustatud liigid ise suurt midagi enda päästmiseks teha ei saa ja looduskaitset viivad ikkagi ellu inimesed oma erinevate huvide ja tõekspidamistega.

Metsade majandamine lendorava elupaikades

Kõige rohkem põrkuvad lendorava ja inimese huvid majandusmetsas. Populatsiooni elujõulisuse säilitamiseks peab ta aga hakkama saama ka kaitsealadelt väljaspool – inimeste „mängumaal“. Lendorava projekti raames koostati mitmeid metsamaade kujunduskavasid, mille loomisel oli peamiseks märksõnaks koostöö – liigikaitse huvidele lisandusid metsaomaniku soovid ja võimalused. Kujunduskavade eesmärk oli kujundada või hoida lendoravale sobivat metsa: raietega säilitati haavad ja kuused, hoiti metsa mitmekesisust ning välditi ühetaoliste puistute tekkimist. Tööde kavandamisel lähtuti nii seadusandlusest, elupaigatingimustest kui ka kohalikest oludest, arvestades seejuures võimalikult väikeste häiringute ja looduslähedase majandamisega.

Kasutatud raievõtted vaheldusid metsade vanuse ja seisukorra järgi. Vanemates metsades tehti valikraiet, mis kujundas metsa häilulist struktuuri ning säilitas vanemaid haabasid ja nende ümber kasvavaid puid. Keskealistes metsades oli harvendusraie eesmärgiks aga parandada puude kasvutingimusi ning raiuti välja haiged ja vigastatud puud. Noortes metsades kasutati hoopis valgustusraiet, et kujundada liigirikkaid, haava osakaaluga tulevikupuistuid. Vajadusel tehti ka sanitaarraieid, vältides siiski õõnsustega ja haavataelikuga puude raiet, sest need on olulised lendorava pesitsuspaigad. Kaitsealadel kujundati kujundusraie abil sobilik segamets, kus kasvaksid erinevas vanuses haavad, kuused ja muud lehtpuud.

Kõiki töid tehti looduse rütmis – eelistatult talvel, et vältida lendorava häirimist poegade kasvatamise ajal ning vähendada pinnase ja puude kahjustusi. Eriti suurt tähelepanu pöörati haabade säilitamisele ja metsade sidususe tagamisele, mis on lendorava liikumiseks ja ellujäämiseks võtmetähtsusega.

Kuigi kujundusraied tähendasid tihti tavapärasest väiksemat raiemahtu, keerukamat raietööd ja suuremat planeerimisvaeva, hindasid mitmed maaomanikud projektis osalemist positiivselt – see võimaldas vähemalt mingil moel kaitsepiirangutega metsas toimetada ning lõi võimaluse metsade hoidmiseks ka majanduslikult keerulisemates oludes. Oluline oli seejuures personaalsus – iga kava koostati just selle konkreetse metsa jaoks, mitte valemina kõikidele. Kokku loodi Keskkonnaameti, Metsakorralduse büroo, metsaomanike ja Eesti Erametsaliidu koostöös 30 kujunduskava (859 ha), millest 15 puhul jõuti ka raietöödeni (153 ha). Nende kogemuste põhjal valmis ka infomaterjal maaomanikele.

Algselt oli kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades plaanis ka riigimaal. Ent arvestades lendorava leiukohtade väikest pindala võrrelduna kogu riigimetsa pindalaga, siis leiti, et riigimetsas on lendorava leiukohtade kaitsest tulenev sotsiaalmajanduslik mõju vähene. RMK metsamajandajad arvasid, et kujundusraiete tegemise majanduslik tasuvus on liiga väike ning neile sekundeerisid looduskaitseeksperdid, kes leidsid, et looduskaitseliselt ei ole kujundusraiete tegemine lendorava leiukohtades põhjendatud. Seepärast otsustati riigimetsas olevates lendorava leiukohtades kujundusraieid mitte teha. Eelarves vabanenud raha kasutati osaliselt hoopis lausalise seire korraldamiseks.

Lendoravate seirest ja uute inimeste koolitamisest

Lendorava tüüpiline elupaik Eestis on vanem segamets, mille puurindes esineb haaba. Haaba võib pidada ka lendorava kodupuuks, sest just haavatüve õõnsustes leiab lendorav endale sobiva ulualuse ning haavapungad ja -lehed on talle parajaks suupooliseks. Seetõttu on haava olemasolu oluline ka lendorava leviku seiramisel. Seirealade valikul lähtutakse puistu takseerandmetest, mis iseloomustavad puude vanust ja näitavad haava olemasolu. Suureks abiks on ka Keskkonnaagentuuri (KAUR) koostatud lendorava elupaikade mudel, mille alusel saab võimalikud sobivad elupaigad piiritleda ja looduses üle vaadata.

Lendorava olemasolu tuvastatakse seirealadel lendorava väljaheidete põhjal. Eraldisel liigutakse ühe haava juurest teise juurde ning kontrollitakse, kas puutüve jalamil või selle ümber maapinnal on lendorava väljaheiteid. Talvel ja kevadel on lendorava väljaheited kergesti ära tuntavad, meenutades kollast riisitera (värvus võib siiski varieeruda helekollasest roostepruunini). Vahel leidub neid ühe puu all massiliselt.

Projekti vältel osales lendorava seires erinevatel aastatel kokku ligikaudu 40 RMK töötajat, kes said vajadusel ka esmase väljaõppe. Viimane seisnes eelkõige looduses lendorava väljaheidete äratundmise ja ülesleidmise harjutamises. Kokku seirati riigimetsas ühise pingutusena peaaegu 10 000 ha lendoravale sobivaid puistuid ning leiti 37 uut leiukohta.

Eriti edukas lendorava seire mõttes oli 2024. aasta, mil tänu projekti vahendite ümberjaotamisele oli võimalik üle kontrollida 6738 ha potentsiaalseid elupaiku ning leiti 22 uut leiukohta. Seireala kattis pea kõik lendoravale sobilikud puistud riigimetsas. Vaata ka Rahvusringhäälingu teleuudist.

Lendoravate levikuvõrgustikust

Üheks lendoravate suurimaks ohuks on elupaikade killustatus ja nendevaheliste liikumisvõimaluste keerukus või hoopis puudumine. Lendorava levikuvõrgustiku eesmärk on soodustada lendorava levikut leiukohtade vahel. Võrgustiku planeerimisel RMK metsamaale arvestatakse levikuks soodsate puistute paiknemist ja võimalikult lühikest distantsi ühendatavate lendorava leiukohtade vahel. Eelistatult peab levikuvõrgustiku puistute koosseisus olema haaba või teisi pehmeid lehtpuid. Seda tuleb silmas pidada ka metsahoiutöödel.

Lendorava levikuvõrgustikus paiknevad lendorava liikumiskoridorid, mis peavad olema vähemalt 100 m laiad ja vähemalt 12-15 m kõrgused katkematud metsaalad lendorava teadaolevate leiukohtade vahel.

On teada, et lendoravad väldivad lagedate alade ületamist, sest maapinnal on nad üsna kehvad liikujad ja kergeks saagiks röövloomadele. Eesti idapoolsel piirialal kipub lendorav levima mööda suhteliselt kitsast maariba, mis jääb Narva jõe, Peipsi järve ja Viru-Mustvee kõrgepingeliini trassi vahele. See justkui viitab, et lendorava levimine kõrgepingeliinist põhja poole suuremasse ja enamasti kaitstud metsamassiivi on takistatud. Kuni selle aastani koosnes see kõrgpingeliini trass kahest paralleelsest 330 kV õhuliinist, mille puhul oli lagedana hoitav õhuliini kaitsevöönd 120 m lai. Praeguseks on töös vaid üks rekonstrueeritud liin ja on alustatud teise, vana liini demonteerimisega. Kaitsevööndi laius väheneb seeläbi 80 meetrini, mis on aga siiski lendoravale liiga lai, et sellest üle liuelda.

Lendorava LIFE projekti raames lõime kaks pilootala – nö rohelist koridori, mis soodustavad tulevikus lendorava levimist ka üle kõrgepingeliini trassi ja saavad osaks RMK lendorava levikukoridoride võrgustikus. Sõlmisime kokkuleppe Eleringiga, et nendel aladel tavapärast liinihooldust ei tehta ja püsivalt säilib 3-10 meetri kõrgune taimestik. RMK seirab ja vajadusel hooldab neid alasid, et õhuliini turvalisus oleks tagatud.

Nende kahe katsealaga Remnikus ja Permiskülas soovime me eelkõige omandada kogemusi kõrgepingeliinialuse taimestiku nõuetekohaseks hooldamiseks – kui ajamahukas see on ja millised puuliigid sobivad kõige paremini? Me ei arva, et need kaks katseala omaks lendorava leviku parandamise seisukohast väga suurt mõju. Arvestades kõrgepingeliinide pikkust lendorava teadaoleval levikualal, siis selliseid liikumiskoridore peaks olema pigem kümneid. Veelgi parem aga oleks, kui liinitrasside puhastamine võsast toimuks mitte kogu trassi pikkuse ulatuses korraga, vaid järk-järgult: ühes kohas jäetakse võsa kasvama ja teises kohas, kus see on saavutanud suurima lubatud kõrguse, raiutakse see maha. 

Täpsemalt saab levikukoridoridest ja nende rajamisest lugeda meie eelmise aasta blogiloost.

Kogemuste vahetamine

Projekti üheks oluliseks väljundiks oli osaliste vahel kogemuste vahetamine. Kuna lendorava kaitsestaatus on Eestis rangem kui Soomes, siis erineb ka nende riikide kaitsekorraldus – Soomes näiteks puudub püsielupaikade loomise kohustus. Teisalt on Soome eripäraks võrreldes Eestiga lendoravate leidumine linnaruumis. Seda soodustab Soome metsarohke maastik ja asjaolu, et Soome linnad sulanduvad metsaga ühte. Eesti linnu seevastu ümbritseb enamasti juba ajalooliselt välja kujunenud lage kultuurmaastik, mida lendoravad ei suuda ületada.

Projektis osalenud Soome omavalitsustes oligi lendorava kaitsmisega seonduvateks probleemideks mitte niivõrd metsade majandamine vaid konflikt kinnisvara arendamisega, mistõttu omavalitsused sattuvad pahatihti nii looduskaitsjate kui ka ehitamist pooldavate kodanike pahameele alla.

Soome linnades asustavad lendoravad lisaks linnametsadele ka parke ja muid puudega haljasalasid, mis Eesti lendoravametsadega harjunule täiesti ebakohased tunduvad. Õõnsustega puude nappuse leevendamiseks pannakse parkidesse lendoravate jaoks pesakaste, mida nood ka asustavad.

Linnades on inimese kohtumised lendoravaga sagedasemad kui metsas. Nii on läbi aastate Soome ajakirjanduses avaldatud lugusid sellest, kuidas lendoravad on sattunud WC-potti või kõrghoone lifti. Valdavalt on Soome inimeste suhtumine lendoravasse heatahtlik ning hättasattunud loomi aidatakse.

Tulevik

Viimastel aastatel on lendorava poolt asustatud elupaikade arv jõudsalt kasvanud. Kui 2018. aastal oli see 47, siis 2024. aasta seirehooaja järel juba 129. Nende andmete põhjal tundub, et lendoraval läheks justkui paremini. Kui veel 2015. aastal ennustati, et järgneva viie aasta jooksul võib lendorav Eestis välja surra, siis nüüd võiks toonase prognoosi aluseks olnud metoodikat kasutades väita, et 2030. aastaks on meil vähemalt 180 lendorava poolt asustatud elupaika.

Kummatigi nii sirgjooneliselt tõusvad ei pruugi suundumused lendorava käekäigus olla. Ei saa välistada, et 2015. aastal hoiatusena välja toodud trend on ikkagi õige ning vahepealsed tõhusad seireaastad on küll parandanud meie teadmisi lendorava leviku kohta, ent samas kinnitavad lendorava kadu. Põhjust selliseks pessimismiks annab lendorava elupaikade tühjaks jäämise kiirus levikuala lääneservas.

RMK poolt lendorava hüvanguks kavandatud tegevused (või metsamajandamise kontekstis ka tegemata jätmised) on kirjas RMK lendorava kaitsestrateegias, mis võeti vastu 2020. aastal. Vahepeal on uuenenud lendorava kaitse tegevuskava, mistõttu oleks asjakohane ka RMK lendorava kaitsestrateegia üle vaadata. Lendorava püsimajäämine Alutagusel sõltub sobivate elupaikade kättesaadavusest, mille praegust taset saab hoida haava osalusega puistute raievanuse tõstmisega vähemalt 75-85 aasta peale. Pikemas perspektiivis aitaks selline samm elupaikade kättesaadavust ka suurendada. Lendorava levikuvõrgustiku aladel tuleks tõhustada lendoravat ohustavate väikekiskjate küttimist, mis aitaks suurendada oma sünnikohast laiali levivate noorloomade ellujäämist.

* Blogiloo pealkirjaks on Eno Raua luuletuse “Lendvennad” avarida.

Lisalugemist:

Projekti info ja materjalid eesti keeles

RMK projektileht

Projekt: Lendorava LIFE (LIFE17 NAT/FI/000469 – Flying Squirrel LIFE)
Kestvus: 01.08.2018 – 31.03.2025 (6,5 aastat)
Juhtpartner: Metsähallitus, Parks & Wildlife Finland
Partnerid: Põhja-Savo ELY keskus, Põhja-Karjala ELY keskus, Edela-Soome ELY keskus, Espoo, Jyväskylä ja Kuopio linn, Kuopio loodusloomuuseum, Soome loodusloomuuseum Luomus, Soome Loodusvarade Instituut (Luke), Soome Põllumajandustootjate ja Metsaomanike Keskliit, Metsähallitus Forestry Ltd, Soome Looduskaitse Liit, Soome Metsakeskus, RMK, Keskkonnamet, Eesti Erametsaliit, Metsakorralduse büroo.
Planeeritud eelarve: 8,88 miljonit € (75% Euroopa Liidu rahastatud)
RMK kulud: 191 700 € (RMK omaosalus 12 300 €)

Matsalu lahe rannaniidud ja madalad rannaveed kihavad põhja suunas rändavatest lindudest, õhkki on haneliste parvedest paks. Lisaks paistavad juba koju saabunud kiivitajad, naeru- ja kalakajakad, hall- ja hõbehaigrud, sookured, meriskid, koovitajad, liivatüllid, punajalg-tildrid, tutkad ja paljud teised.

Viimast kiivitajat nägin rändekaamera vahendusel 5. jaanuaril ja taaskord jälle 7. märtsil, nad olid meilt ära vaid kaks kuud. Kiivitajad tulid talvitusaladelt tagasi peamiselt aprillis, viimased olid sealjuures siit lahkunud alles oktoobri lõpus või täitsa novembri alguses. Ka esimeste sookurgede saabumine veebruari viimastel päevadel on tänapäeval reaalsus.

Rändlindude elu kulgeb kliima soojenedes pragmaatiliselt ja energiasäästlikult, pole vaja ju kaugele minna, et ellu jääda. Tundub, et kohastumuslikud linnuliigid oskavad seda kenasti ära kasutada. Märtsi seitsmendal päeval algaski minu hinnangul linnukevad Matsalus. Soodsad tuuled ja muud ilmaolud tõid siia esimestele kiivitajatele lisaks parvede kaupa rändavaid Soome rahvuslinde – laululuiki.

Praegu on käimas tohutu valgepõsk-laglede ränne ja koondumine Haeskas ainuüksi kaamera piiratud vaateväljas. Suur-laukhanede parved veedavad aega ka rannaniidul, aga veel rohkem on neid metsaviiru taga niidul lausa tee ääres ja vaatetorni taga rannikul.

Kaamera vahendusel on lihtsam märgata muidugi kogukamaid linde, väikeste värvuliste rännet on palju keerulisem tabada. Oli puhas juhus, et arktikasse suunduvad hangelinnud kulu seest üles leidsin ja kuidagi pildile sain. Võta sa kinni, kes on need õhus lendavad väikestest värvulistest linnuparved kuskil kauguses.

Pisut uduselt ja kaugelt zuumides õnnestus videole saada hetkeks ka üks seltskond välimuse ja laulu poolest võrratuid kahlajaid – suurkoovitajaid. Euroopa kõige suurema kahlaja emaslinnul võib suur kõver nokk kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Suurkoovitaja meloodiline, kummastav ja kaugele kostev õhuline laul ei saa küll ühtegi linnuhuvilist külmaks jätta. Igatahes mind mitte!

Soopardid, räusad, tiirud… ka Soome linnuvaatlejad oma pikkade vaatlustorudega on juba kohal.

Kellel huvi ja aega, minge Matsalu lahe äärde ja vaadake seda linnumöllu oma silmaga, veel kestab!

Meie lõpetasime rändekaameraga enne peo lõppu, sest üks jupp kaamerajaamast peab mägralinna jõudma, et saaksime ka mägrapere tegemistest osa.

Riigimetsa Majandamise Keskus on endist viisi loodushariduse andmisel õpetajatele toeks ning ootab külastuskeskustesse ja metsaradadele nii lasteaiamudilasi kui ka igas vanuses kooliõpilasi.

Käesoleval aastal on jäänud kitsamaks nende ring, kes pakuvad võimalust saada loodusteadmisi väljaspool tavapärast klassiruumi. Keskkonnaamet lõpetas keskkonnahariduse andmise lastele ja noortele, samuti muutus Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastuskord. Koolid ja lasteaiad keskkonnaharidusprogrammidel osalemiseks toetust taotleda ei saanud, selle asemel oli keskkonnahariduskeskustel võimalus taotleda uueks õppeaastaks toetust oma programmidele ning koolid saavad end edaspidi neile kirja panna.

Seda enam tunneb RMK vastutust viia lapsi loodusesse ja olla õpetajatele heaks partneriks, et kasvatada meie järeltuleva põlve loodusteadmisi.

Keskkonna ja metsaga seotud teemad on igapäevaselt kõneaineks nii kõikvõimalikes uudistes kui ka inimeste omavahelistes vestlustes. Üha enam tõstab pead emotsionaalne ja mitteteaduspõhine lähenemine vaidlustes kliima- ja keskkonnaprobleemide üle. Siinkohal on loodusharidusel täita oluline roll: luua vundamenti keskkonnateadlikkusele, õpetada nägema seoseid igapäevaelu valikute ja keskkonnamuutuste vahel, kasvatada kriitilist mõtlemist ja suunata säästlikuma eluviisi poole.

Iga päevaga üha kevadisemaks muutuv loodus ahvatleb klassiruumist metsaradadele ja käimasolev loodusprogrammide sooduskampaania seda võimalust pakubki. RMK külastuskeskuste mitmekülgne programmivalik võimaldab nii kooliõpilastel kui ka lasteaialastel õppida tundma meie loodust, kinnistada koolis õpitavat või avastada midagi päris uut. Pakutavad programmid sobituvad riikliku õppekavaga ning mitmele neist on selle kinnituseks antud ka Eesti Keskkonnahariduse Ühingu murakamärgis. RMK programmidel viiakse lapsed loodusesse: näiteks piilume puude sisemusse ja uurime, millest jutustavad aastarõngad, uudistame metsa all samblike mitmekesist maailma, putukate salaelu või räägime, millised on raba ohud ja rohud ning palju muud.

Meil on loodushariduse pakkumiseks ka mitmekülgsed võimalused – riigimetsas on 3300 kilomeetrit loodusradu, 54 vaatetorni ja -platvormi, arvukalt telkimiskohti, 15 külastuskeskust üle Eesti ning Sagadi metsakeskus.

Vastutustundlikuma looduskasutuse suunas
Võib ju küsida, miks on RMK huvi organisatsioonina loodusharidusega tegeleda, miks on teadlikkuse tõstmine üks meie prioriteete?

Üheks olulisemaks põhjuseks on rohkem kui 3 miljonit külastuskorda aastas riigimetsa ja kaitsealadele. See on päris suur arv ja ka päris suur koormus loodusele, kui külastaja ümbritsevast ei hooli. See panebki meid vajaduse ette kasvatada vastutustundlikku looduskasutajat. Teine ja mitte vähem oluline põhjus on kliimamuutused ja vajadus pöörata pilk taastuvate loodusvarade säästliku majandamise, keskkonnahoidlikumate valikute ja tarbimisharjumuste kujundamise poole.

Lisaks kutsume üles julgesti pöörduma RMK poole viimaks läbi õpetlikke töötubasid või juhendatud loodusretki kooli õuesõppe- ja keskkonnaharidus- või matkapäevadel.
Oma ideede ja soovidega tasub pöörduda lähima RMK külastuskeskuse poole või kirjutades rmkloodusharidus@rmk.ee. Koos tegutsedes võib sündida palju toredat.

Muudki harivat tegevust
RMK loodusprogrammid leiab RMK uuendatud kodulehel aadressilt www.rmk.ee, valides ülalt menüüribalt valiku „Loodusõpe“. Lisaks RMK loodusõppeprogrammidele leiab sealt ka loodusõppe töölehti, nutimänge, peidetud aarete asukohti geopeituse mängimiseks ja infot käimasolevate konkursside ja viktoriinide kohta. Praegu (kuni 6. maini) ongi toimumas RMK metsaviktoriin, millest on osa võtma oodatud kooliõpilased kõigis vanuseastmetes.

RMK uuendatud kodulehele on suunatud ka senine loodusegakoos.ee leht. Ka metsapuhkuse planeerimine algab nüüd aadressilt www.rmk.ee

Kohtume metsas!

Arktiliste lindude kevadränne on Matsalu lahe ääres Haeskas hoo sisse saanud ja praegu peatub siin tuhandeid rändajaid. Linnusagina sees on tähelepanu köitnud aga kaks põtra, keda on mitmeid kordi märgatud hommikuti lahevees kõndimas Haeskarahule ehk Suurrahule ning õhtuti sealt tagasi. Videos näeme põdralehma ja tema möödunud kevadel sündinud vasika vesist teekonda Haeska ranna ja rahu vahel. Mida põdrad päev otsa rahul teevad, jääb paraku pilliroomüüri taga saladuseks.

Võib-olla, et nad ongi rahu ümber pigem vees, kui kuival maal ja otsivad vee alt toiduks vetikaid või tärkavat pilliroo alget. Põtradele meeldib, erinevalt punahirvest ja metskitsest, vesi väga ning nad söövad ka rohke naatriumisisaldusega veetaimi ja vetikaid. Väga veelembesed elukad võivad suvisel ajal vees viibida korraga mitmeid tunde.

On ette tulnud, et põdrad on ujunud isegi Lätist Sõrve säärele, mis on umbes 24 kilomeetri pikkune meretee. Üliheal ujujal on veel teinegi ainulaadne oskus teiste hirvlaste seas – põder oskab sukelduda. Loomal sulguvad sukeldudes ninasõõrmed ega lase veel ninna tungida. See kohastumus viitab, et põdrad tõesti sageli sukelduvad ja seda nii jões, järves kui ka meres, kusjuures Põhja-Ameerika põder ujub ja sukeldub ookeaniski. Ühe allika järgi võib põder sukelduda kuni 5,5 meetri sügavuseni. Jah, seal peab siis küll vastupandamatult maitsev toidupala olema, et vaevaks võtta nii sügavale minna.

Ma ise ei ole veel sukelduvat põtra näinud, kuid suvisel ajal kaugel rannast ujuvat looma aga mitmeid kordi. Tüütul putukaterohkel ajal on vesi põdrale päästev pelgupaik ja koht, kust hankida maitsvat toitu.