EUSTAFOR 2026 aasta konverents 10.-12. juuni

Vastuvõtvaks organisatsiooniks oli Taani looduse agentuur (Danish Nature Agency -DNA). DNA majandada on 220 000 ha maid, millest 110 000 ha on metsamaa ja omakorda 48 000 sellest majandatakse looduslähedase metsanduse võtetega. Töötajaid on 800 ja toimetatakse üleriigiliselt 16 regioonis.

RMK-st osalesid konverentsil Mikk Marran, Kristjan Tõnisson, Kaupo Kohv, Airiin Vaasa ja Edvard Eelsalu.

Kui vaadata Taanit veidi kaugemalt, siis on selge, et Taani pole mitte Kopenhaagen vaid eelkõige ikkagi Jüütimaa. Jüütimaa on päris põneva maakasutuslooga paik, kus veel 120 aastat tagasi laiusid silmapiirini ulatuvad nõmmed ja tuiskliivaväljad. Inimesed olid vaesed ja majade ehitamiseks ja kütmiseks koguti nõmmedelt kanarbikumättaid. Täna vilguvad kõikjal tuulikute labad ja kodusead jalutavad rohelistel põldudel ringi. Seakasvatus on isegi nii oluline, et seakatku hirmus on metssiga liigina Taanist välja püütud ja riigi lõunapiirile on ehitatud seatara.

Meie konverents algas Lääne-Jüütimaal Norre Vosborgi lossist, kus lisaks kuningale oli peatunud H.C. Anderssen. Viimane kirjutas seal 14 päevaga kohe ka ühe tõsisema jutu valmis – „Lugu luidetest“.

Lossist rohkem avaldas aga muljet putukatele rajatud megastruktuur.

Esimesel päeval demonstreerisid taanlased, kuidas nad olid Põhjamere kaldal ca 400 ha suuruse metsastatud tuiskliiva ala avanud ja alustanud seal karjatamist hobuste ja veistega. Liivade liikumist nad väga ei peljanud, kuna karjatamiskoormus on madal ja enamus maapinnast kamardunud. Põhiliseks mureks oli neile hoopis loomade heaoluga seotud kaebused.

Jüütimaa maastiku muutumise lugu peegeldab ka DNA organisatsiooni muutumises. Peale esimest maailmasõda alustati nõmmede ulatusliku metsastamisega. Kasutati selleks kõikvõimalikke puuliike mägimändidest kuni sitka kuuskedeni välja. Alates 1992. aasta Rio konventsioonist hakkas Taani oma riigimaadel tõstma fookusesse elurikkuse ja rekreatsiooniga seotud eesmärke. 2005. aastal võeti vastu ka looduslähedase metsanduse tegevuskava ja Taani riigimets alustas tänaseks 30 aastat kestnud muutumist. Varem puidutulule keskendunud ja metsi lageraietega majandanud organisatsiooni fookus kandus eelkõige elurikkuse ja põhjavee seisundi kaitsele, rekreatsiooni võimaluste pakkumisele ja looduslähedasele püsimetsandusele. Taanlased ise kommenteerisid, et looduslähedase metsanduse kontseptsioon jõudis neile eelkõige Saksamaalt. Riigi muutunud eesmärkidega kohanes aegamööda ka meeskond.

Teisel päeval külastasime Straso metsas asuvat uut tüüpi loodusparki, kus peamine eesmärk on elurikkuse kaitse. Kogu ala on olnud sajandi alguses metsastatud. Peamised tegevused seal ongi seotud eelkõige avamaastike taastamisega, istutatud metsade looduslähedasemaks kujundamisega ja kraavide sulgemisega. Kusjuures metsade looduslikuks kujundamiseks on seatud konkreetsed tähtajad. Lehtmetsades tuleb muutus läbi viia 6 aastaga ja okaspuumetsades 25 aastaga, misjärel nad jäävad looduslikule arengule. Metsade kujundamisel on esimeseks prioriteediks väljaspoolt Euroopat puuliikidest vabanemine ja teiseks struktuurilise mitmekesisuse tekitamine. See 6 ja 25 aastat on aeg, mille jooksul on lubatud tagada Taani metsatööstusele stabiilne puiduvoog.

Huvitav oli ka see, et avamaastike hoidmiseks kasutavad taanlased veiseid ja hobuseid. Selleks on nad kogu kaitseala tarastanud. Loomad kuuluvad neile endale ja nende palgal on ka näiteks veterinaarid.

Päeva teises pooles külastasime Klosterhedeni metsa, kus taanlased demonstreerisid enda looduslähedasi metsandusvõtteid, kus peamine rõhk oli püsimetsandusel või sellele sarnaneval lähenemisel.

Huvitav oli neil maapinna ettevalmistusmehhanism. See oli pöörlev frees, mis ca 50 cm raadiuses purustas toorhuumushorisondi ca 10-15 cm sügavuselt ja keskmine puuri osa kobestas pinnase ca 0,5 m sügavuseni. See tundus üpris mõistlik agregaat kergematel muldadel.

Puidutootmise poolelt rõhutasid taanlased puiduhakke olulisust. Ligikaudu 50% läheb hakkepuiduks. Taanlased olid välja arendanud mudeli, mille kohaselt on esimese forwarderi külge on ehitatud hakkur ja selle järel sõidab teine forwarder konteineriga, kuhu siis puiste läheb. See konteiner sõidutatakse täitumisel tee äärde, kust omakorda viiakse otse katlamajja. Taanlaste sõnul pidi see eriti sobima väiksematele katlamajadele, kellel puuduvad suured ladestusplatsid. Kuidas see aga majandajatele lõpuks tasuv on jäigi meile mõnevõrra arusaamatuks. Samas möönsime, et kui ladestusala täiesti puudub, siis hädavariandina võib see olla ikkagi lahendus.

Kolmandal päeval külastasime Skanderborgi linna lähedal Anebjergi metsastamisprojekti.

Taani metsasus on ca 15% ja valitsus soovib selle tõsta 25% peale. Metsastada tahetaks eelkõige asulalähedasi alasid, et kaitsta põhjavee varu. See on omavalitsustele oluline, kuna kogu joogivesi tuleb põhjaveekihtidest. Vett eraldi ei puhastata ja intensiivse põllumajanduse tõttu on riskid veekvaliteedile suured.

Metsastamise aluseks on omavalitsuste planeeringud ja neist lähtuvalt edukad eramaade omandamised. Oste finantseerivad seejuures võrdselt riik, kohalik omavalitsus ja kohalik vee-ettevõte. Peale ostmist läheb maa riigile, kes vastutab metsastamise eest ja kujundab sinna koostöös kohalikega ja vabaaja veetmist toetava infrastruktuuri.

Üpris muljetavaldav oli taanlaste terviklik lähenemine maastiku planeerimisele. Vähemalt 25% planeeriti avatud ruumiks, et inimesed tunneks ennast maastikul hästi. Väga põhjalikult oli läbi arutatud erinevate hobide võimaldamine. Sealhulgas tõid taanlased välja, et eriti palju peavad nad diskuteerima just maastikuratturitega, kes soovivad kõikjale oma radu.

Koostöö kogukondadega toimub läbi kohalike koostöökogude, kuhu huvigrupid on kaasatud. Kui soovitakse mingeid rajatisi teha, siis huvigrupid reeglina ise finantseerivad nii ehituse kui ka püsihoolduse kulud.

Pigem positiivne:

• Kui eesmärgid on selged ja järjepidevad, suudavad inimesed muutustega kaasa minna.
• Riik rahastab riigieelarvest majanduslikult mittetasuvaid, kuid ühiskonnale vajalikke tegevusi.
• Põhjavee ja veeressursside kaitse kui oluline argument metsastamisel ja metsade majandamisel.
• Huvigruppide panustamine taristu loomisse ja hooldusesse on elementaarne.
• Ühiskondlikult tundlikes metsades annab hea planeerimine ja pidev suhtlus läbi kindla koostööformaadi häid tulemusi.
• Integreeritud maastikuplaneerimine asulate lähedal annab tulemuseks nauditava avaliku ruumi, kus saab ka metsa majandada.
• Ekskursioonidel kõlarite kasutamine rääkija hääle võimendamiseks.
• Ühtne visuaalne identiteet (sh vormiriietus) toetab organisatsiooni kuvandit.
• Visuaalselt olid atraktiivsed suured (ca 1 m3) skulptuursed eri puuliikidest puidukuubikud, kus oli ka kirjas kui palju süsinikku see kuup sisaldab.

Pigem negatiivne:

• Metssigade täielik hävitamine seakasvatuse huvides.
• Kaitsealade ümber aedade rajamine.
• Väga kallid tehnoloogilised lahendused.

Kui esimene pilt, mis silme ette tuleb, mainides sõna „märgala“, on soo või raba, siis tegelikult on vaja mõelda palju laiemalt neile aladele, mille põhitunnuseks on veerohkus. Olgu see siis hooajaline või püsiv, miks mitte ka inimtekkeline. RMK taskuhäälingus „Elupaikade hääled“ avab märgalade põnevat maailma saatejuht Kristi Kool koos Eesti Maaülikooli loodusturismi vanemlektori Marika Kose, Eestimaa Looduse Fondi märgalade programmi koordinaatori Jüri-Ott Salmi ja RMK looduskaitseosakonna juhi Kaupo Kohviga.

„Märgalaks liigituvad väga erinevad maastikud, mitte vaid soo, raba või muu lage ala. Märgala võib olla ka näiteks mets. Definitsiooni järgi on märgala maastik, mis rannikul ulatub kuni kuue meetri sügavusele. Sisemaal kuuluvad selle mõiste alla kõik ojad, järved, vooluveed, ka õhukesed turvastunud muldadega alad: rabad, siirdesood, madalsood, soometsad, lammid. Põhitunnuseks on veerohkus, mõni nimetab seda ka liigveeks. Oluline on ka märkida kõiki neid liike, mis selle veerohkusega kaasnevad, mis saavad selles vees hakkama ja mis sõltuvad märgalal olevast veest,“ selgitab Salm.

Kohvi sõnul tuleb märgalade puhul eristada ka seda tunnusjoont, et kas märgalad on sesoonselt veerohked või on nad seda pidevalt. „Sood on osa märgalast ja sooks saab ala, kui selle turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri,“ selgitab looduskaitseosakonna juht.

Kose lisab sellelegi veel ühe nüansi: märgala ei pea olema looduslik, et olla märgala. Nii saavad märgala nimetuse ka inimese loodud biotiigid, settetiigid, poldrid, linnas ka erinevad kanalid. „Meil Eestis on looduslikke märgalasid palju ja neid inimtekkelisi vähem, kuid on riike, kus inimtekkelised on ainsad, mis suures linnastumises või põllumajanduses on märgalaks defineeritavad,“ ütleb loodusturismi vanemlektor. Tuleb tõdeda, et paljudes linnades, ka kuivemates piirkondades, on klassikaline märgala kogu oma liigirikkusega näiteks linnatagune veepuhastuslodu või -jaam.

Soometsade päästmine algas Viktor Masinguga
Praegune pigem positiivne olukord märgaladel on seotud sellega, et soid, rabasid ja muid alasid on tugevalt taastatud, kaitstud ja nende kasutamist piiratud. Salm ütleb, et 1960.‒70ndatel oli väga suur surve soode kasutuselevõtuks, et saada kuivendamise kaudu juurde nii põllu- kui ka metsamaad ja kaevandamise kaudu turvast ning muid materjale.

„Viktor Masing oli see, kes võttis siis ette laiema teavitustöö, et kõiki soid Eestis ära ei kuivendataks. 1981. aastal võetigi vastu oluline Eesti märgalasid kaitsev võrgustik, mis oli tolle aja võimu ja olukorda silmas pidades küllaltki murranguline. Nii suudetigi palju soid päästa,“ mainib Salm. Kuid soode kuivatamine ja kasutamine inimese hüvanguks on toimunud alati – nii mõisnike ajal kui ka Eesti esimeses vabariigis.

Kose mainib, et 2000. aastateks oli juba üsna kindlalt levinud arusaam, et soid tuleb hakata taastama. Sellest, mis seis on aga Eestis soodega praegu, kuhu minnakse edasi ja mis ohud valitsevad, kuulake juba pikemalt saatest!

Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.

Pärandniit võib esmapilgul paista lihtsa avatud maastikuna: lilleline heinamaa, mereäärne karjamaa, hõredate puudega puisniit või kivine loopealne. Tegelikult on see väga vana ja liigirikas elupaik, mille püsimine sõltub inimese ja looduse koostööst. Sealne elustik on looduslik, kuid sobivad tingimused on tekkinud tänu niitmisele, karjatamisele ja järjepidevale hooldusele. RMK taskuhäälingus „Elupaikade hääled“ räägib saatejuht Kristi Kool pärandniitude tähendusest, taastamisest ja hoidmisest koos bioloogi ja Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professori Aveliina Helmi, RMK looduskaitsespetsialisti Bert Holmi ning pärandkoosluse hooldaja Martin Kruppiga.

Pärandniit on looduse ja inimese ühine looming
Poollooduslik kooslus tähendab elupaika, kus liigid on tulnud ise, kuid koosluse hoidmiseks on vaja mõõdukat inimtegevust, näiteks niitmist või karjatamist. Pärandniit on selle kõige tuntum ja väärtuslikum vorm. Selle alla kuuluvad puisniidud, rannaniidud, luhad ja loopealsed. Sõna „pärand“ viitab pikale ajaloole: need maastikud on jõudnud meieni põlvkondade töö, loomapidamise ja maaharimise kaudu.

Pärandniidu teeb eriliseks see, et inimene ei ole sinna liike istutanud ega kooslust kunstlikult loonud. Taimed, putukad, mullaelustik ja nende seosed on kujunenud looduslikult. Inimese roll on pakkuda sobivat häiringut: niita, karjatada ja hoida maastik avatuna. Tänapäeva hooldus matkib osaliselt kunagisi looduslikke protsesse, kus avatud ja poolavatud alasid hoidsid metsikud rohusööjad.

Liigirikkus vajab valgust ja ruumi
Pärandniitude väärtus ei seisne ainult ilusas vaates, vaid selles, kui palju elu mahub väikesele alale. Nende kooslustega on seotud suur osa Eesti taimeliikidest, paljud kaitsealused liigid, orhideed, kullerkupud, liblikad, tolmeldajad ja avamaastike linnud.

Liigirikkus vajab aga avatud maastikku. Kui hooldus kaob, hakkab niit Eestis enamasti võsastuma, roostuma või metsastuma. Valguslembesed taimed ja nendega seotud putukad kaotavad elupaiga ning maastik muutub vaesemaks. Seetõttu ei piisa üksikutest korras niidulappidest. Pärandniidud peavad moodustama võrgustiku, kus liigid saavad püsida ja levida.

Taastamine vajab ka hooldajat
Pärandniidu taastamine algab arusaamast, et heast tahtest üksi ei piisa. Talgud hoiavad sidet maastikuga ja võivad olla alguseks, kuid suurel pindalal võsastunud või roostunud alade taastamiseks on vaja teadmisi, tehnikat ja järjepidevat hooldust.

Taastamistöö võib tähendada roostiku tagasitõrjumist, võsa eemaldamist, puisniidu avamist või loopealse uuesti kasutusse võtmist. Seda tuleb teha ettevaatlikult, sest eesmärk ei ole maastikku jõuga ümber kujundada, vaid tuua tagasi tingimused, mida niiduelustik vajab.

Kõige olulisem on, et taastatud alale leiduks hooldaja. Kui pärast taastamist ei tule sinna loomi, niitjat ega kohalikku kasutajat, kasvab ala uuesti kinni. Hooldaja töö on sageli nähtamatum kui taastatud maastiku ilu, kuid just sellest sõltub koosluse püsimine. Loomade liigutamine, tarade rajamine, ligipääsude korraldamine ja niitmise ajastamine on pärandniidu hoidmise igapäevane pool.

Hea hooldus ei tähenda ainult kuupäevade täitmist. Oluline on vaadata, milline on niidu seisund, kui palju on rohtu, kuidas kannab maa ja millist karjatamissurvet ala vajab. Pärandniit ei ole tootmispõld, kus igal aastal saab kõike teha samamoodi. See on elav kooslus, mida tuleb osata lugeda.

Avatud maastik aitab loodust märgata
Pärandniitude taastamine muudab ka inimese kogemust maastikust. Seal, kus võsa varjas mere, avaneb vaade. Seal, kus roostik sulges ranna, pääseb taas liikuma. Seal, kus kinnikasvanud ala tundus unustatud, hakkavad õitsema taimed ja tagasi tulema linnud ning putukad.

Selline muutus aitab mõista, et looduskaitse võib olla nähtav paranemine: avaram maastik, liigirikkam elupaik ja paik, kus inimene tunneb ennast taas osana loodusest. Pärandniitu on lihtsam hoida, kui selle väärtust tuntakse. Kui nähakse orhideesid, liblikaid, maasikaid, kariloomi ja avatud rannavaadet, muutub selle töö mõte selgemaks.

Pärandniit ei ole mälestus kadunud taluelust, vaid tänapäevane elupaik, millel on Eesti looduses väga suur roll. Seal püsivad liigid, kes vajavad valgust, avatust ja mõõdukat häiringut. Kui pärandniidule antakse valgust, ruumi ja hoolt, taastub rohkem kui üks heinamaa. Tagasi tuleb maastik, mille keskel inimene on kaua elanud, ning koostöö, milles loodus ja inimene hoiavad teineteist elus.

Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.

Jõgi paistab inimesele sageli tuttava maastikuosana: veeriba metsa, põllu või asula servas, ujumiskoht lapsepõlvest või kalapüügipaik, kuhu ikka tagasi tullakse. Vee all ja kallaste vahel toimib aga palju keerulisem maailm. RMK taskuhäälingus „Elupaikade hääled“ avab vooluveekogude põnevat maailma saatejuht Kristi Kool koos Tartu Ülikooli vooluveekogude ökoloogi Jürgen Maidla, RMK veeökoloogide juhi Sander Sandbergi ning RMK Põlula kalakasvatuse juhi Kunnar Klaasiga.

Puhas vesi ei tähenda veel tervet jõge
Jõe tervist ei saa hinnata ainult selle järgi, kas vesi paistab silmale puhas. Eesti jõed on paljudes kohtades nähtavast jääkreostusest vabanenud ja asulate reovesi jõuab veekogudesse varasemast paremini puhastatuna. Ometi ei tähenda puhtam välimus alati toimivat ökosüsteemi.

Jões peab olema elu, mis näitab, kas veekogu suudab pakkuda sobivaid tingimusi kaladele, põhjaloomastikule, taimedele ja teistele liikidele, keda inimene sageli ei märka. Tundlikud veeputukad, nagu puruvanad, ühepäevikulised ja kevikulised, annavad märku, kas jõe seisund on hea. Kui nemad hakkama ei saa, on süsteemis midagi paigast ära.

Pais katkestab jõe hingamise
Jõe seisund sõltub sellest, kas ta on ühendatud oma kallaste, lisajõgede, lammi ja merega. Vooluveekogu ei ole ainult säng, kus vesi liigub ühest punktist teise. See on võrgustik, mille osad mõjutavad üksteist.

Kui jõele rajatakse pais, katkeb see võrgustik ühes kohas, kuid mõju ulatub palju kaugemale. Kalad ei pääse kudemisaladele, setted jäävad kinni, vesi soojeneb, hapnikuolud halvenevad ja allavoolu jäävad elupaigad muutuvad. Paisjärv võib inimese jaoks olla armas veepeegel, kuid jõe jaoks on järve tekitanud pais sageli tõke.

Jõe elustik vajab liikumisvabadust samamoodi nagu inimene vajab ühendust eri paikade vahel. Lõhe, forell, siig ja paljud teised kalad ei püsi elujõulisena kitsas lõigus kahe tõkke vahel. Nad vajavad võimalust liikuda toitumis-, varje- ja kudemisalade vahel.

Mitmekesine jõgi toetab mitmekesist elu
Vee vabast voolamisest ei pruugi aga piisata. Jõgi vajab ka vaheldust, sest ühetaoline keskkond sobib vähestele liikidele. Sirgeks kaevatud jõgi on elustiku jaoks vaene, kuna seal on vähe erinevaid sügavusi, voolukiirusi, põhjatüüpe ja varjealasid. Looduslikult looklev jõgi loob kärestikke, süvikuid, madalaid üleujutatavaid kaldaid, vette langenud puid ja kohti, kus erinevad liigid saavad oma eluringi läbida.

Sama oluline on kallas. Puud annavad varju ja hoiavad vee jahedamana. Lehed ja oksad jõuavad vette ning muutuvad toiduks põhjaloomastikule. Vette kukkunud tüved loovad keeriseid ja varjepaiku kaladele. Puhvervööndid püüavad kinni põldudelt tulevaid toitaineid ning aitavad vähendada hajureostust.

Kalad on nähtav märk suuremast süsteemist
Kalakasvatus on taastamistööde üks nähtavam osa, kuid üksinda see jõge terveks ei tee. Põlulas kasvatatakse lõhet, siiga ja tuura ning tegeletakse ka ebapärlikarbiga. Asustamist tuleb aga teha läbimõeldult: teadlased määravad, milliseid liike, kuhu ja kui palju asustada, ning hiljem hinnatakse, kas sellest on populatsioonidele abi.

Kalad on inimesele arusaadavad märgid, kuid jõe tervis sõltub kogu kooslusest. Kui põhjaloomastik, kudealad, varjepaigad ja veerežiim ei toimi, ei anna ka kalade lisamine püsivat tulemust. Kohalikud populatsioonid on aja jooksul kohastunud oma jõe tingimustega, mistõttu peab iga asustamine arvestama päritolu ja geneetilist mitmekesisust.

Taastamine algab ruumi tagasiandmisest
Jõe taastamine ei tähenda alati suurejoonelist ümberkujundamist. Mõnes kohas võib kõige parem tegu olla see, et jõele antakse rahu ja lõpetatakse korduv kahjustamine. Teisal on vaja pais eemaldada, kallas taastada või vool vanasse sängi tagasi juhtida.

Keskne küsimus on selles, kui palju ruumi suudab inimene jõele tagasi anda. Vaba vool, looduslik kallas, ühendatud elupaigad ja mitmekesine elustik loovad süsteemi, mis töötab paremini nii vee all kui ka maismaal. Kui jõel lastakse olla jõgi, taastub rohkem kui üks kalaliik või üks kaldalõik. Taastub seos vee, maa ja eluslooduse vahel.

Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.

Looduskaitse mõiste ei ole tekkinud üleöö, vaid on ajas kujunenud koos inimese arusaamadega oma elukeskkonnast. Kuidas täpsemalt on looduskaitse tähendus ajas muutunud ja millised on selle tänapäevased praktilised suundumused, arutlevad taskuhäälingu „Elupaikade hääled“ esimeses episoodis kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunik Hanno Zingel, RMK juhatuse liige Kristjan Tõnisson ning bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes.

Tartes selgitab, et varasematel aegadel põhines looduse hoidmine sageli kogemusel ja pärimusel. „Teatud käitumisviisid, kus osati märgata oma tegevuse mõju elupaigale, jätsid jälje tavadele ja kommetele,“ märgib ta. Kirjalike allikate põhjal toob ta Eesti aladelt ühe märkimisväärse näitena välja Võhandu jõele paisu ehitamise konflikti kohalike inimeste ja paruni vahel.

Looduskaitse algusaegadel mängisid olulist rolli eelkõige esteetilised väärtused ja soov säilitada kauneid paiku. „Ilu ja esteetika on ajalooliselt ikka olnud üks kaalukaid argumente looduse kaitsmisel. Üks varasemaid aastaarve selles osas on 1836, kui Saksamaal praeguse Bonni linna lähedal võeti Drachenfelsi mäestik kohaliku linna poolt kaitse alla, kuna tegemist oli väga maalilise maastikuga. Selle tulemusel jäi kaevandamine selles piirkonnas ära,“ toob ka Zingel kõneka näite ajaloost.

Saatekülaliste sõnul tähendab tänapäevane looduskaitse üha enam teadlikku sekkumist, et taastada tasakaal seal, kus inimtegevus on seda rikkunud. Tõnissoni sõnul on praeguste looduskaitsetööde eesmärk anda loodusele võimalus ise enda seisukorda järjepidevalt reguleerida.

„Kui me täna taastame looduses protsesside isetoimimise võime, siis me anname loodusele võimaluse kohaneda tulevikumuutustega. Me ei suudagi täna tegelikult ennustada seda, et kui me paneme näiteks rabakraavid kinni, et siis viie tuhande aasta pärast on seal täpselt samasugune tore raba alles. Aga me teame seda, et kui jätame loodusele võimaluse seal ise toimida ja sellega ei kaasne liigseid riske, siis selliselt me anname loodusele võimaluse,“ kirjeldab ta.

Millest saates veel juttu tuli, kuula lähemalt Delfi Taskust. Saadet juhib Kristi Kool.

Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.

Teksti autorid: Anett Reilent, Tuuli Teppo ja Lagle Matetski

Aprilli lõpus käisid RMK veeökoloogid Walesis Newporti linnas, kus toimus jõgede taastamisele pühendatud konverents River Restoration Centre’i Annual Conference 2026 (edaspidi RRC). See on üks Euroopa olulisemaid jõgede taastamisega seotud sündmuseid, kus kohtuvad teadus, praktika ja kogemused. Kolm päeva põnevaid esitlusi ja palju sisukaid vestluseid andsid kuhjaga mõtteid, mida ka Eesti jõgede taastamisel arvesse võtta.

Konverentsilt jäi mulje, et laiem teadlikkus jõgede heaolu parandamise ja hoidmise vajadusest on hooga maad võtmas. Kui mõni aasta tagasi osales samal konverentsil vaid ligikaudu 150 inimest, siis sellel aastal oli kohal üle 600 inimese! Peamiselt olid külastajad pärit Suurbritanniast ja Iirimaalt, kuid osalejaid leidus ka mujalt Euroopast ning isegi kaugemalt. Eestist oli kohal seitsmeliikmeline delegatsioon – lisaks RMK veeökoloogidele oli esindatud Keskkonnaamet ja Tartu Ülikool. Korraldajad tõid konverentsi lõpus eraldi esile oma heameele eestlaste osalemise üle ja avaldasid lootust, et edaspidi on rahvusvaheline osavõtt veelgi laiem.

Konverents algas kohe teistmoodi sissejuhatusega. Erinevalt Eestis toimuvatest sündmustest, kus pigem igaüks vastutab iseenda eest, algas konverents pikkade juhistega ohutuse kohta. Ühtlasi jätkusid hoiatussõnad väljasõitudel jõe äärde. Näiteks anti konverentsi avasõnades juhised, kuidas peab käituma tulekahju korral. Väljasõidul jõe äärde juhiti osaliste tähelepanu sellele, et liigume maastikul ning meie teekonnal on libisemis- ja kukkumise oht, sest kivid ja puutüved võivad olla libedad.

RRC 2026 konverents keskendus jõgede ja nende valgalade taastamisele kliimamuutuste, looduskaitse ja ühiskondlike väljakutsete ristumispunktis. Sõnum oli läbivalt selge: jõed ei ole lihtsalt kanalid vee ärajuhtimiseks, vaid mitmekesised ökosüsteemid, mis toetavad elurikkust nii vooluveekogudes kui ka nende kallastel ja kaugemalgi. Ühtlasi aitab mitmekesine loodus puhverdada kliimamuutustest tulenevaid üha sagedamini esinevaid üleujutusi. On hakatud mõistma, et looduslikud ökosüsteemid on need, mis tagavad inimesele elamisväärse keskkonna.

Lähetusel kuuldud ettekannetest jäi kõlama mitu tuttavat, aga ka värskelt sõnastatud mõtet vooluveekogude taastamisest. Ehkki räägiti Suurbritannia ja Iirimaa kogemusest, olid probleemid üllatavalt sarnased Eestiga – sirgeks kaevatud ja ühetaolised jõesängid, elupaigalise mitmekesisuse nappus, veekogude katkenud ühendus ümbritseva maastikuga ja elurikkuse kadumine.

Paisude teema oli üks keskseid. Suurbritannias on kohati tohutult rändetakistusi – ühes konkreetses jõestikus näiteks koguni üle 500 paisu. Selge sõnum oli, et kui vähegi võimalik, tuleks rändetakistused täielikult eemaldada. Praktikas ei ole see aga alati realistlik ning sageli tuleb leida kompromisslahendusi. Otsuseid tehakse, kaaludes maksumust ja sellest saadavat ökoloogilist kasu. Ka väga kallid tööd võivad olla põhjendatud, kui nende tulemusena avatakse oluline osa jõestikust kaladele ja teistele liikidele. Paisutamise mastaapsust arvestades tuleb alustada sealt, kus mõju on suurim – sageli peajõest – ja alles seejärel liikuda lisajõgedele.

Läbivaks teemaks oli veel laialdaste üleujutuste vältimine. Rõhutati, et ainult vee suunamisest lammialadele ei piisa, vaid oluline on selle kinnipidamine jõesüsteemis. Samuti ei piisa üksikutest lammialadest või tööaladest – oluline on pikendada vee viibeaega kogu jõestikus tervikuna, et vähendada kiirest äravoolust tingitud üleujutusi nii kesk- kui ka alamjooksul. See on oluline erinevus – eesmärk ei ole vett lihtsalt laiemalt voolama suunata, vaid aeglustada vee äravoolu ja vähendada tippvooluhulkadest tulenevaid üleujutusi alamjooksul.

Kliimamuutuste mõju oli tajutav pea kõigis käsitletud teemades. Tõusnud temperatuurid, muutunud sadememustrid, sagenenud ekstreemsed olud ja võõrliikide levik mõjutavad otseselt jõgede seisundit ning vajavad taastamistööde kavandamisel üha suuremat tähelepanu. Näiteks rõhutati ühe olulise mõjurina kaldapuistute taastamise olulisust, et varjutada voolusängi ja hoida seeläbi vee temperatuuri madalamana.

Projektide elluviimisega seoses väärib esiletõstmist järgmine tähelepanek. Nimelt on iga jõgi erinev ning otsused sünnivad sageli kohapeal, vahel isegi ehituse käigus. See nõuab paindlikkust ja valmisolekut esialgseid plaane ümber hinnata. Seejuures tuleb arvestada, et taastamine ei ole ainult ökoloogiline küsimus, vaid ka sotsiaalne ja majanduslik. Maaomanikega koostöö on sageli vältimatu.

Tööriistade poolelt jäi silma see, kui palju on võimalusi erinevate rakenduste kaudu ruumiandmete analüüsimiseks, kasutamiseks ja modelleerimiseks. Kaardirakendused ja seiresüsteemid võimaldavad saada ühe klikiga andmeid näiteks jõgede ristlõigete või sette paksuse kohta konkreetses punktis, mõista vee liikumist valgaladel, hinnata survetegureid ning kaasata ka vabatahtlikke andmete kogumisse. Samas rõhutati, et ükski mudel ega tööriist ei asenda kriitilist mõtlemist ja kohapealseid vaatlusi.

Eraldi tähelepanu pälvisid linnajõed, kus ruumipiirangutest hoolimata pakub jõgedes looduslike protsesside taastamine märkimisväärset sotsiaalset kasu. Oluliseks peeti kogukondade ja maaomanike kaasamist ning ka vajadust selgitada taastamise väärtust inimesele arusaadavas „hüvede keeles“.

Kokkuvõttes jäi kõlama, et jõgede taastamine ei ole pelgalt tehniline ülesanne. See on pidev tasakaalu otsimine ökoloogilise tulemuslikkuse, kulude, sotsiaalsete ootuste ja muutuvate keskkonnatingimuste vahel.

Väljasõidud
Konverentsipäevade vahele mahtusid ka väljasõidud. Esimesel päeval viidi meid vaatama kahte erinevat objekti.

Esimene koht oli Tarelli jõe (Uski lisajõgi) lammiala taastamisala, mis oli ühtlasi ka jõe taastamise näidisala. Jalutuskäigul tutvustati nii tehtud tööde kavandamise ja elluviimise protsessi kui ka esinenud takistusi ja seni saavutatud tulemusi. Projekt oli osa suuremast looduse taastamise programmist ning selle eestvedajateks olid kohalikud organisatsioonid (Natural Resources Wales, NRW; River Restoration Centre, RRC; National Trust)

Tarelli jões tehtud töödeks kasutati kohapealset materjali – jõe kaldal kasvavaid puid. Suured puud koos juurte ja võradega paigutati jõesängiga risti või diagonaali, et juhtida vett lammialale ning soodustada looduslike protsesside taastumist: vee valgumist lammialale, selle pikemaajalist püsimist ning setete ümberpaigutumist. Kokku langetati jõe äärest ligi 40 puud, millest rajati jõesängi 14 suuremat takistust. Need takistused suunavad vett teatud veetaseme juures lammialale, kuid säilitavad samal ajal voolusängis liikumisvõimalused elustikule. Langetatud puudena eelistati eelkõige harilikku saart, kuna piirkonnas oli saaresurma mõju ulatuslik.

Puude paigutamisel oli oluline suunata vesi vaid ühele poole jõge, sest teisel pool paiknesid aktiivselt kasutatavad karja- ja põllumaad, mille maaomanikud ei olnud projektis osalemisele avatud. Selleks, et soodustada vee valgumist lammialale kaevati lisaks puude jõesängi paigutamisele kopa abil lammipoolsesse kaldasse väiksed, madalad ja laiad süvendid.

Fotod: Näited Tarelli jõkke paigutatud puudest. Meie silmale paistavad need küllaltki sarnased kopratammidele, ent tegelikkuses ei ole need niivõrd peene arhitektuuriga ja lasevad läbi nii vett kui kalu.

Projekti eestvedajad tõid välja, et pärast tööde lõppu järgnes mitme kuu pikkune tormide ja tugevate sademete periood, kuid praktiliselt ükski jõesängi paigutatud puu ei liikunud oma kohalt. Samas oli kohe näha ka mõju lammiala üleujutamisele, mis kinnitas tehtud töö tõhusust. Kohtumisel tõdeti, et muutused jõekeskkonnas ilmnesid suhteliselt kiiresti – kujunesid uued jõelooked ning tekkisid kruusased lõigud, mis toimivad koelmualadena. Tööde edukusele viitab ka asjaolu, et üle jõe asuvalt naaberkinnistult hakkasid lambad regulaarselt käima taastatud liigirikkal lammialal toitumas. Taastajad pidid lausa rajama aia, et takistada lammaste pääsu taastatud alale. Juhtumit peeti näiteks sellest, kui kiiresti võib taastatud ala muutuda atraktiivseks nii loodusele kui ka ümbruskonna loomadele.

Alal viiakse jätkuvalt läbi järelseiret, et hinnata muutuste ulatust ja mõju. Langetatud puude külge paigaldati valged märgised, et nende liikumist oleks võimalik õhust jälgida. Samuti on kavandatud LiDAR-uuringud, et hinnata jõesängi morfoloogilisi muutusi.

Teine objekt asus Breconi linnas Uski jõel paikneva Newtoni paisu (Newton Weir) juures. Tutvustati paisu mõju smoltide ehk lõhelaste noorkalade liikumisele – Newtoni paisu puhul osutus peamiseks probleemiks kalade allavooluränne. Paisule oli rajatud kalapääs, mille kaudu täiskasvanud kalad pääsesid edukalt ülesvoolu, kuid noorkalade liikumine allavoolu oli tugevalt häiritud. Eriti terav oli probleem madala veetaseme perioodidel, mil allavoolu rändavad noorkalad jäid paisu taga olevasse soppi lõksu ega pääsenud edasi allavoolu, mistõttu hakkasid sinna kogunema. Mõnel juhul liikusid nad isegi tagasi ülesvoolu.

Kohapeal tutvustati läbi viidud taustauuringuid, sealhulgas kalade märgistamist akustiliste saatjatega, mille abil probleem omal ajal tuvastati. Seejärel tutvustati ka insenertehnilist lahendust: enne projekteerimist viidi läbi põhjalik mudeldamine, et tagada lahenduse toimimine erinevate vooluhulkade korral. Lõplikuks lahenduseks oli paisukehasse kahe allavoolukanali rajamine, millega õnnestus noorkalade rändetakistus tõhusalt kõrvaldada.

Kui eelnev väljasõidupäev keskendus juba ellu viidud projektidele, siis viimasel päeval külastati alles planeerimisjärgus olevat taastamisala Kensoni jõe ääres. Tegemist on Fonmoni lossi valdustega, kus üleujutusriski vähendamiseks ja piirkonna looduslikkuse suurendamiseks on kavandatud taastada 3,9 ha jõe lammiala 2,2 km pikkusel jõelõigul. 1950. aastatel õgvendati ja süvendati Kensoni jõge ulatuslikult põllumajanduse tarbeks. Selle tulemusena on kujunenud elustikuvaene ja ümbritsevast kooslusest eraldatud homogeenne voolukanal. Väljasõidu eesmärk oli ühiselt arutada ja pakkuda välja lahendusi ala looduslikumaks muutmiseks. Peamised taastamisvõtted hõlmavad tõenäoliselt kõrgete kallaste madalamaks kujundamist, et vesi pääseks taas sängist lammile; ajaloolise lookleva jõesängi taasühendamist põhijõega; olemasolevate madalamate sopistuste ühendamist peavoolusängiga, et tekitada madalaveelisi alasid; suurte puude paigutamist sängi, et mitmekesistada voolumustreid, põhjamorfoloogiat ja elupaiku; sängipõhja kohatist tõstmist ning kuhjatiste lisamist sängi servadesse looduslikuma morfoloogia kujundamiseks; samuti puhveralade koosluste taastamist.

Postrite sessioon

Postrite sessioonil oli esindatud 45 postrit, millest kolm kuulusid eestlastele. RMK veeökoloogid esinesid postriga “LIFE-SIP AdaptEst: Restoring River Connectivity and Migratory Fish Habitats in Estonia”. Tutvustasime selle LIFE projekti raames juba likvideeritud paisusid ja tulevasi tööobjekte. Eestit esindasid ka Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli ühisuuring paisude mõjust jõeforelli ja hingi geneetilisele mitmekesisusele(„Dams impact to brown trout and stone loach genetic diversity“) ning Tartu Ülikooli projekt, milles uuritakse vabatahtlike kaasamisel tehtava looduspõhise jõgede taastamise mõju must-toonekure toidubaasi parandamisele (“Volunteer NBS River Restoration to Test for Black Stork Food Base Enhancement”).

Postrid olid üleval kogu konverentsi aja, seega said huvilised neid pauside ajal vaadata. Ametlik postrite sessioon toimus konverentsi esimese päeva pärastlõunal. Sessioon oli väga rahvarohke – nii postreid kui ka huvilisi oli palju ning kohati tuli lausa ruumi pärast võidelda, et postri juures seista ja seda tutvustada (samal ajal püüdes teistele ja teiste postritele mitte ette jääda). Just seetõttu toimuski suur osa infojagamisest jooksvalt arutelude käigus ning Eesti tegemised said hästi ja sisukalt tutvustatud.

Lõpp hea – meel hea
Uskuge või mitte, aga kobras oli konverentsil tõeline superstaar. Teda nimetati korduvalt looduse kujundamise tipp-disaineriks ning absoluutselt mitte juhuslikult toimus mai kuu keskel Suurbritannias suisa eraldi koprakonverents.

Jõgede taastamisele pühendatud konverentsilt lahkusime eelkõige kinnitusega, et oleme Eestis õigel teel. Õnneks on meil loodusväärtused paljudes kohtades veel säilinud ning looduslikkuse taastamine tähendab siinses kontekstis vaid vähest sekkumist võrreldes Suurbritannia kohati üsna jõuliste lähenemistega.

Samas võtsime kaasa ka hulga uusi vaatenurki: ideid jõgede taastamistöödeks, tööriistu valgalapõhiseks planeerimiseks, vajaduse tõsta ühiskonna teadlikkust jõgede tähtsusest ning soovi ellu viia ambitsioonikaid lahendusi, mis annaksid jõgedele tagasi nende ruumi ja loomuliku voolumustri.

Jõgede taastamine on investeering tulevikku – mida mitmekesisem keskkond, seda rohkem võimalusi nii teistele liikidele kui ka inimesele endale. Konverentsi lõppsõnades käidi välja paar imetoredat mõttetera. Esiteks – on üsna kindel, et oma töödega me pahandame kedagi, ent kui me seda ei tee, ei ole me piisavalt ambitsioonikad. Ja teiseks – mõnikord peitub parim lahendus looduse taastamiseks tegevusest hoidumises ehk inimese sekkumise lõpetamises. Targemat ja tasakaalukamat suhet keskkonnaga, kus majandamine ja looduse hoidmine käivad käsikäes!

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) plaanib 2026. aasta sügisel alustada Alam-Pedja looduskaitseala loodeosas Kalsa soos ja Epru raba servaaladel loodusliku veerežiimi taastamistöid. Tööde piirkond jääb Põltsamaa ja Viljandi valla territooriumile ning asub kaitsealal.

Taastamistööde käigus suletakse kuivenduskraavid madalsoos, raba ümbritsevates märgades metsades ning raba äärealadel. Kavas pole ulatuslikku kraavide kinniajamist ega maastiku ümberkujundamist. Kavandatavad tööd hõlmavad peamiselt kahe kraavi sulgemist ja töid kunagisest turbakaevandamisest mõjutatud rabanõlval. Taastamistööde sisuks on väikeste pinnaspaisude rajamine olemasolevatele kraavidele, et aeglustada vee äravoolu ja hoida seda kauem maastikus. Eesmärk ei ole ümbruskonda üle ujutada, vaid taastada kaitsealal paiknevate soode loomulikumat veerežiimi.

Oluline kogu piirkonna loodusele

Alam-Pedja looduskaitseala sood, rabad ja teised märgalad on väärtuslikud elupaigad paljudele taimedele ja loomadele. Aastakümnete jooksul rajatud kuivenduskraavid on juhtinud vett soost välja ning muutnud nende alade looduslikku veerežiimi. Selle tulemusena on sooalad hakanud kuivama, võsastuma ja metsastuma ning mitmete liikide elutingimused on halvenenud.

Kalsa kuivenduskraavide sulgemisest võidavad teder ja metsis, kes vajavad elupaigaks avaraid soometsi.

Kui vee väljavoolu pidurdada ja taastada looduslikum veetase, muutuvad tingimused taas paremaks liikidele, kes vajavad avaraid ja niiskeid sooelupaiku. Piirkonnas pesitseb I kaitsekategooriasse kuuluv kaljukotkas, kelle jaoks on oluline, et soo- ja soometsakooslused oleksid heas seisundis ning pakuksid elupaika paljudele teistele liikidele. Just seetõttu aitab soo taastamine kaasa kogu piirkonna loodusrikkuse säilimisele.

Taastamistöödest võidavad ka sellised tuntud linnuliigid nagu metsis, teder ja laululuik, samuti mitmed kahlajad, kes vajavad avatud ja märgi sooalasid. Kui soo kuivab ning kasvab võssa või metsastub, jääb neil liikidel sobivaid elupaiku vähemaks.

Lisaks lindudele paraneb olukord mitmete kaitsealuste taimede jaoks. Soo-neiuvaip, kahelehine käokeel, sõrmkäpad ja teised niiskuslembesed liigid sõltuvad sellest, et pinnas püsiks piisavalt märg.

Kuigi kraavide sulgemine tähendab tööde ajal ajutist häiringut, on lõpptulemus loodusele positiivne – soo muutub taas märjemaks, liigirikkamaks ja looduslikumaks ning kaitsealuste liikide elupaigad paranevad.

Piirkonnale omased soolehtmetsad jäävad kuivendusmõjust kaugemale. Fotod: Maret Gerz

Kavandatavad tööd toimuvad riigimaal kaitseala sees. Projekti koostamisel on lähtutud põhimõttest, et taastamistööd ei mõjutaks majandusmetsa ega eramaid väljaspool taastamisala.

Piirnev kinnistu jääb mõjutamata

Viimastel nädalatel on avalikkuses kõlanud küsimusi ühe taastamisala naabruses asuva kinnistu omaniku poolt, kes on väljendanud muret võimaliku veetaseme tõusu ja oma metsa kahjustumise pärast.

RMK mõistab, et kavandatavad muutused maastikus võivad tekitada kohalikes elanikes ja maaomanikes küsimusi ning muret. Seetõttu peame oluliseks anda inimestele põhjalikku teavet, pakkuda võimalust tutvuda kavandatavate töödega ja küsida selgitusi otse spetsialistidelt. Selleks toimubki 16. juunil avalik arutelu, kus tutvustame taastamistööde eesmärke, lahendusi ja mõjuanalüüse ning vastame kõigile küsimustele.

Konkreetse kinnistu puhul on RMK spetsialistid olukorda täiendavalt analüüsinud. Hinnangu kohaselt ei ole põhjust eeldada, et kavandatavad taastamistööd võiksid selle kinnistu veerežiimi või metsa seisundit mõjutada.

Selle järelduse aluseks on mitu asjaolu:

• kinnistu asub reljeefil kõrgemal kui kraav, mille sulgemine on kavandatud;
• kinnistut ja taastamisala eraldab kõrgem mineraalmaa põndak, mis toimib loodusliku tõkkena;
• piirkonna reljeef suunab veed edela ja lõuna poole ehk kinnistust eemale;
• kinnistut läbiva kuivenduskraavi toimimist taastamistöödega ei muudeta ega mõjutata.

Nende tegurite koosmõju põhjal on mõju tekkimine hinnatud väga ebatõenäoliseks.

Maaomanike õigused on kaitstud

Looduse taastamise projektide puhul ei piirdu töö üksnes planeerimisega. Ka pärast tööde algust jälgitakse veerežiimi muutusi ning hinnatakse, kas taastamine kulgeb kavandatud viisil.

RMK eesmärk on ennetada võimalikke probleeme ning lahendada küsimusi koostöös maaomanikega juba enne tööde algust. Kui RMK tegevuse tagajärjel peaks tekkima kahju kellegi omandile, siis see kompenseeritakse ja ennistatakse eelnev olukord. Seni ei ole looduskaitsetööde käigus tekkinud vajadust kahjude kompenseerimiseks.

Ootame piirinaabreid ja teisi huvilisi arutelule

RMK peab oluliseks avatud ja sisulist dialoogi kohalike elanikega. Seetõttu kutsume kõiki piirinaabreid, maaomanikke ja teisi huvilisi avalikule arutelule, kus tutvustame projekti eesmärke, kavandatud lahendusi ja mõjuanalüüse ning vastame küsimustele.

Avalik arutelu toimub 16. juunil kell 18.00 Põltsamaa vallamajas.

Lisaks on kõigil maaomanikel võimalus pöörduda otse RMK poole, et saada täiendavat teavet või arutada oma kinnistuga seotud küsimusi.

Kavandatavaid töid rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE (projekt LIFE SIP AdaptEst) ja Eesti riik kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise tulust.

Alla ja Ruudi pesitsushooaeg RMK taimlas on ka tänavu kulgenud edukalt. Ainsateks tõrgeteks on olnud kodukaku järjekindlad rünnakud Alla vastu ning metsnugise ühekordne katse mune varastada. Nüüd on kanakullitibud saanud jalga rõngad ning kõigil viiel on oma isiklik numbrimärgistus, mille järgi saavad kullikaamera jälgijad neid üksteisest eristada. Samuti võimaldab rõngastus tulevikus koguda teavet nende edasise elukäigu kohta.

Kullid numbritega 242, 243 ja 244 on emaslinnud, 245 ja 246 aga isased. Noorte kanakullide sugu määratakse jala jooksme laiuse järgi – emaslindudel on jalad jämedamad ning täiskasvanuna kasvavad nad isaslindudest märksa suuremaks.

Alla ja Ruudi pojad rõngastati 3. juunil. Selleks ronis Eesti Maaülikooli nooremteadur Jaan Grosberg männi otsa, paigutas kullipojad kottidesse ning saatis need puu alla. Seal mõõdeti ja kaaluti linnupojad ning kinnitati neile rõngad. Juba kuuendat aastat järjest saavad Alla ja Ruudi pojad lisaks Matsalu alumiiniumrõngale ka punase värvirõnga, mis viitab linnakeskkonnas koorunud kanakullidele.

Tartus pesitseb tänavu edukalt kaks kanakullipaari, kellel on pojad. Kolmas pesitsuskatse ebaõnnestus. Üks edukatest pesadest on kaamera vahendusel jälgitav Alla ja Ruudi pesa ning teine asub Annelinnas, kus kasvab kolm kullipoega.

Ka Alla ja Ruudi järglastel on seni kõik hästi läinud. Nad ei ole pidanud kannatama nälga ega sattunud kiskjate rünnakute ohvriks. Vahetult pärast tibude koorumist tekkis linnuhuvilistel küsimus, kuhu on kadunud Ruudi, keda polnud kaamera ees ligi nädala jooksul näha. Mõned jälgijad hakkasid juba muretsema, kas temaga on midagi juhtunud või on ta lihtsalt pereelust eemaldunud. Tegelikkuses ei olnud Ruudi kuhugi kadunud. Ta täitis oma vanemlikke kohustusi ustavalt „kaadri taga“, eemal tähelepanu keskpunktist. Ruudi hoolitses nii Alla kui ka poegade toidulaua eest. Ajal, mil tibud ei suutnud veel iseseisvalt süüa, söötis Alla neid nokast nokka. Ruudi tõi saagi pesa lähedusse puu otsa ja andis selle Allale üle. Sageli võis näha, kuidas Alla lendas pesast minema ning naasis juba paari minuti pärast saagiga, justkui oleks käinud korraks sahvris.

Nüüdseks saavad kullipojad saagi söömisega juba ise hakkama ning seetõttu toob Ruudi toitu üha sagedamini otse pessa. Ta pillab saagi pesasse ja lendab peatumata edasi.

Teises videos on näha, kuidas kullipojad on nädalaste vahedega kasvanud ja arenenud.

Rahustuseks neile linnuhuvilistele, kes on muretsenud pesa ümbruse tegevuse pärast: Alla ja Ruudi on tõelised linnakullid, kes elavad Tartus omal valikul. Nad on harjunud ümbritseva linnameluga – trimmerite mürina, traktorite kolina ning läheduses liikuvate inimeste tegevushäältega. Just siin, keset linnakeskkonda, on nad pesitsenud väga edukalt juba kuus aastat järjest.

Samuti ei ole põhjust karta, et keegi nende kodukandi katsepuistus sae sisse lööks või pesapuust laudu hööveldaks. Uue kanakullikaamera tundlikum mikrofon toob vaatajateni lihtsalt ka kaugemalt kostvad helid.

RMK Põlula kalakasvatustalituse töötajad näitavad sel aastal videoklippide kaudu oma töö köögipoolt ja kõigil on võimalik näha, millist pingutust nõuab hävinud või nõrkade kalapopulatsioonide taastamine.

Eelmises loos näitasime, kuidas sügisel kogutud siiamarjad talve jooksul arenesid. Seekord jälgime siia järgmisi kasvukuusid.

Kevade saabumine toob kaasa olulise etapi – sügisel kogutud siiamarjadest hakkavad siis kooruma vastsed.

Viis kuud klaaspudelites inkubeeritud marjateradest väljuvad tillukesed, vaid umbes 15 milligrammi kaaluvad siiavastsed. Nende teekond loodusesse on alles algamas. Osa vastseid valmistatakse ette asustamiseks. Selleks pakitakse nad kilekottidesse, millest pool täidetakse veega ja pool hapnikuga. Nii on võimalik vastseid turvaliselt transportida.

Edasi viiakse vastsed sadamasse ning paadiga koelmualadele. Veekogul lõigatakse kilekott katki ja tillukesed siiad vabastatakse oma tulevasse elupaika. Vastsed asustatakse, kui veetemperatuur on tõusnud üle 8 kraadi ja vees on piisavalt siiavastsetele toiduks planktonit. Nende edasine saatus sõltub juba õnnest ja looduse tingimustest.

Ligikaudu 50 000 vastset jääb Põlulasse edasikasvatamiseks. Karantiinihoone ringvooluga basseinides algab nende jaoks uus arenguetapp, kus kasvamiseks tuleb tagada kvaliteetne toit.

Esimestel elunädalatel on vastsete peamiseks toiduks elussööt – soolavähikesed (Arteemi salina). Nende kasvatamine on omaette täppistöö. Soolavähikese munade koorutamiseks kasutatakse 30-kraadist, hapnikurikast ja 30 promillise soolsusega vett. Kui munad on vette lisatud, kulub 30 tundi ning oranžikad vähikesed ongi koorunud.

Vaid 0,4 millimeetri pikkused soolavähikesed on väga aktiivsed ujujad. Valguse abil meelitatakse nad koorutamisnõu põhja, kust nad kraani abil ämbrisse lastakse. Seejärel eemaldatakse nende seast magneti abil viimased kooretükid, et noorkaladele jõuaks võimalikult puhas sööt.

Siiavastsete ellujäämiseks peab neile soolavähikesi pakkuma juba esimestel päevadel, selleks on Põlulas spetsiaalsed sööturid. Kasvades suureneb järk-järgult kuivsööda osakaal. Heade kasvutingimuste juures on areng kiire – umbes 40 päevaga kasvavad noorkalad ligi kakskümmend korda ning kaaluvad juba umbes 300 milligrammi.

Siigade kasvatamine jätkub välitiikides. Nad transporditakse karantiinihoonest spetsiaalsete konteineritega välitiikides paiknevatesse sumpadesse. Transportimisel jälgitakse, et ve temperatuuri erinevus kahes kasvukohas ei erineks üle kahe kraadi, see võib põhjustada kaladel stressi. Tiigivees kasvades on nad siseruumiga võrreldes loomulikus öö ja päeva valgusrežiimis ning vees leidub ka söögiks sobivat planktonit. Selleks ajaks on siiad harjunud kuivsöödast toituma ja edasi antaksegi lisaks vaid kuivsööta.

Sumpades veedavad noored siiad terve suve. Sügiseks on neist saanud juba märksa suuremad ja tugevamad kalad, kes on valmis järgmiseks sammuks oma teekonnal.

Saaremaa mägraasurkonnal läheb jätkuvalt hästi, kuigi üksikute loomade käekäik võib olla heitlik. Näiteks selles mägralinnas, kus kaamerapilt nüüd jälle nähtav on, ei olnud möödunud aastal õnne. Eelmise kevadtalve kõrgepingeliini trassi laiendustööd peletasid pojaootel mägrapaari minema – või juhtus ehk midagi veelgi hullemat.

Õrnas lootuses, et loomad võiksid tagasi tulla, puhastasime okstest ummistunud uruavad ning paigaldasime kaamera. Ometi ei liikunud kolme nädala jooksul seal ühtki mäkra.

Tänavune kevad tõi aga hea uudise: rajakaamera salvestas kaks tegutsevat mäkra. Nad kaevasid urust liiva välja, vedasid sisse kulust, samblast ja lehtedest pesamaterjali ning kulutasid omajagu aega sügamisele – parasiidid annavad endast märku.

Nüüd on meil taas võimalus jälgida ühe toreda mägrapaari tegemisi mägralinnakus, kus pole ohtu, et kõrge rohi uru varjab ja elu märkamatuks jääb.

Pole aga teada, kas need loomad on siin varem elanud või on tegemist uute asukatega. Samuti ei tea me, kas pesas võib praegu olla väikseid poegi – mägrad poegivad teadupärast üle aasta.

Kunagi said mägrakaamera kaks kuulsat mäkra ka nimed: Raadio Kadi kuulajate ettepanekul ristiti emane Kadiks ja isane Tõniseks. Ehk pannakse ka sellele paarile peagi nimed.

Vaatame mägrakaamerat lootuses, et mägrapaar suveks kuhugi pikemale rännakule ei kao…