„Lapsena tahtsin ma salakütiks saada,“ muheleb Kirde regiooni metsakasvatusjuht Ilmar Paal. Jahihuvi teda metsandust õppima tõukaski, kuid alahinnata ei maksa ka perekondlikku mõju.

Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Arno Mikkor ja erakogu
Artikkel ilmus 2019. aastal RMK ajakirjas Metsamees (4.57 MB, pdf)

Ilmar on oma sõnul kolmandat põlve metsavaht, ehkki metsavahina on ta ametis olnud üksnes koolipraktikate ajal. Küll töötasid metsavahina tema vanaisa ja isa. „Vanaisa oli lühikest aega metsnik ka,“ nendib ta. „Ja metsavend oli.“

Isegi veel siis, kui vanaisa oli juba metsast välja võinud tulla, ööbis ta aastaid nii, et ei öelnud perele, kas jääb täna metsavahikohta või tuleb koju. Ei võinud ju iial teada, millal võidakse „patuseid“ kimbutama tulla.

Ilmari isa töötas Parika metskonna metsavahina, mehe lapsepõlvekodu asus Võrtsjärve põhjaosas. „Aga mulk ma ei ole,“ muigab Ilmar ja täpsustab, et see piirkond Mulgimaa alla ei kuulu.

Tänapäeval on metsavahi ametile küll tagantjärele justkui aupärg pähe seatud, ent juba toona, mil Ilmar alles väike poiss oli, polnud metsavahi tööülesanded niisugused, mis jätnuks aega puude silitamiseks ja vahtkonnas ringikäimiseks.

„Metsavaht oli kõrgemini makstud eestööline,“ tõdeb Ilmar. Töid, mida teha tuli, jagus igasuguseid. Ilmar mäletab, kuidas ta väikse poisina öisele puude järkamisele kaasa võeti.

„Päevasel ajal lõigati metsa ja õhtul tulevalgel järgati,“ selgitab ta.

Üks esimesi metsaga seonduvaid mälestusi on Ilmaril meeles aga hoopis 1967. aasta tormi koristamise aegadest. Siis jäi üks ukrainlane puu alla ning kõik sagisid hirmsat moodi ringi ja joosti helistama, et abi kutsuda.

Veel meenutab Ilmar lapsepõlvest seda, kuidas isa ta „ümbrikupalgast“ ilma jättis, ehkki tema ka kangesti tahtis tehtud töö eest tasu saada.

„Tollal olid ju vahtkondadel taimlad, isa vahtkonnas oli kaks taimlat ning ta võttis sinna minust natuke suuremad naabrilapsed tööle, rohima ja muud säärast tegema,“ jutustab Ilmar. „Palgapäeval võttis ta nad ritta, kes sai viis, kes kolm rubla, aga mina ei saanud midagi, kuigi seadsin samuti end ritta ja tööd ka tegin. Aga ju siis tegin liiga vähe – olin veel koolieelik.“

Igatahes ei jätnud see sündmus Ilmarile traumeerivat kogemust ning kui pärast keskkooli tuli eriala valida, ei kahelnud ta ning läks 1976. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsandust tudeerima.

„Olen lõpetanud pigem metsatööstuse haru,“ iseloomustab ta saadud haridust.

Diplomitöö kirjutas ta näiteks Husqvarna ja Partneri saagidest, mida siinmail siis juba katsetada sai. Töö nimi oli „Reduktoritega bensiinimootorsaagide tootlikkus“ ning eraldi peatükk pidi käsitlema nende kasutamist sõja ajal.

30 aastat metsakasvatust
Rakvere kanti sattus Ilmar juba kooli ajal, kui Rakvere metsamajandisse praktikale suunati.

„Olin praktika ajal kaks korda Mädaoja metsavahina ametis, mulle maksti metsavahi palka, aga tööd tegin tegelikult metskonnas,“ meenutab ta oma metsavahiks olemise aega.

Kuna Ilmaril suunamist polnud, tuli tal pärast kooli lõpetamist 1981. aastal suunamiskomisjoni ette astuda.

„Palju erinevaid ametikohti oli pakkuda, vali millist tahad,“ märgib ta. Ilmaril oli plaan kodukanti – Viljandi või Suure-Jaani metsamajandisse tööle minna, aga kui ta komisjoni ette astus, teatas Rakvere metsamajandi toonane direktor Simo Nõmme, kes komisjoni kuulus, talle umbes midagi sellist: „Miks sa tulid? Ma võtsin su ära juba.“ Ja võttiski – Kundasse abimetsaülemaks, ehkki Ilmar eelistanuks jahimajandisse tööle minna.

Kunda staaž jäigi lühikeseks, sest Nõukogude armee värvas mehe kolme kuu pärast endale. Tagasituleku ajaks oli Kundas uus inimene ametis, ent ka siis ei pääsenud mees kodukanti tagasi.

„Nõmme oskas mind ära rääkida ja võttis 1983. aastal metsakultuuride inseneri kohale,“ meenutab Ilmar. „See oli põhimõtteliselt samasugune töö nagu praegunegi.“

Metsakasvataja tööd on Ilmar teinud kokku ligi 30 aastat. Ja kuigi ta vabariigi taasiseisvumise aastatel oli ametis ka metsavalveinspektorina ning töötas ka rootslastele kuulnud aktsiaseltsis Mets ja Puu, on uue metsapõlve rajamine ikka töö juurde kuulunud.

„Mina pole nii hull nagu Laigu, kes kogu aeg tööd teeb,“ võrdleb Ilmar muigamisi end kolleeg Rainer Laiguga, kelle töölaud, nagu tema omagi, paikneb Rakvere külje all Ussimäel, „aga mulle tõesti meeldib seda tööd teha.“

Korduvalt rõhutab Ilmar endaga koos töötavate ja ka endiste kolleegide olulisust. „Üksi ei ole sa midagi, ainult koos teistega,“ kinnitab ta. „Minu ümber on kogu aeg olnud tore ja hooliv seltskond, teo- ja töötahtelised inimesed.“

Eraldi nimetab ta kunagise Rakvere metsamajandi peametsaülemat Raivo Helmi, kes noore metsamehe kujunemises suurt rolli mängis.

Palju uuenduslikku
Nagu igas eluvaldkonnas, nii on ka metsakasvatuses aastatega põhimõtted muutunud. Ilmar mäletab, et kunagi oli männi seadu istutamisel 6500 kohta hektaril ja enne teda veel koguni 10 000, nüüd aga 3500 kohta. Kuuski istutati tema sõnul hektarile lausa selline tore arv – 3333, aga nüüd 1800.

„Aga kokkuvõttes pole muutunud see, mis metsa moodustab,“ tõdeb Ilmar. Ja küpsesse metsa mahub ikka ühepalju puid.

RMK metsakasvatajad on saanud kiiresti kasutada kõike uuenduslikku, mida selles valdkonnas pakutakse, olgu selleks siis moodsad IT-lahendused, metsamasinad või taimekaitsevahendid.

Ilmar nimetab tähtsamaid neist kronoloogilises järjekorras. 2006. tulid skiiderid maapinda ettevalmistavate masinate alustraktoriteks, 2010. paiku hüdrogeel, millesse taimede juured enne istutamist kastetakse ja millega taimedele veevaru mulda kaasa pannakse. 2012 hakati männikultuure ulukite eest kaitsma lambarasvast valmistatud Tricoga, paar aastat pärast seda alustati noorte okaspuutaimede katmist vaha ja kvartsliivaga, et kärsakad ei saaks neile liiga teha. Alates 2014. aastast on kasutatud kopterit taimede istutuskohta transportimiseks, 2018.aastal asus RMK maadel tööle metsaistutusmasin.

„Esimesed vahaga kaetud kuused ma „varastasin“ rootslaste tagant,“ meenutab Ilmar. Sõna „varastama“ on siin muidugi liialdus – tegelikult oli nii, et AS Eesti Metsataim täitis rootslaste tellimust, kattis kuuski vahaga, ent mõned kastid vahatatud taimi olid üle jäänud ning taimla juhataja lubas Ilmaril need riigimetsa tarvis võtta.

Nüüd istutab RMK igal aastal vaha ja kvartsliivaga kaetud taimi lankidele, kus on oht kärsakakahjustuseks.

Kõike seda tehakse ikka uue elujõulise metsapõlve nimel.

„Mind häirib väga, et metsamehi ja loodust püütakse vastandada,“ ei ole ka Ilmari kõrvust avalik sapipritsimine mööda läinud.

„Metsamehed on kogu aja olnud ja on „loodusega koos“ ning kindlasti ei kahjusta sihilikult loodust,“ rõhutab ta.

Kolm daami väravas
Et siinne jutt aga liiga töökeskseks ei kipuks – ühesse ööpäeva mahub ju ikkagi 24 tundi ja ehkki Ilmar võtab töise telefonikõne kindlasti vastu ka hilisel õhtutunnil – jagub tööst ülejäävale ajale paljugi toimekat. Näiteks jaht.

„Jahil käin sellest ajast saati, kui vanus lubab,“ märgib mees. „Praegu olen jahimees, kes läheb metsa ja tunneb sellest mõnu.“ Jahil käivad ka Ilmari tütar ja poeg.

Kindlasti kohtab Ilmarit raievõistluste kohtunikuna, kohtas ka metsameeste kutsevõistlustel. Samuti kuulub ta metsatöölise kolmanda taseme kutseksami komisjoni.

Kodus ootavad Ilmarit lisaks veterinaararstist abikaasale veel kolm daami – saksa lambakoerad. Mees tõdeb, et suurema osa ajast tegeleb nendega küll naine, ent hommikused ja õhtused jalutuskäigud koertega on tema päralt.

„Mul polegi niisuguseid tiitleid, nagu koertel on – küll Läti, küll Leedu, muidugi ka Eesti võistlustelt,“ kiidab Ilmar abikaasa oskuslikku koolitust, vihjates ühtlasi enda kunagisele hobile veoautoga krossi sõita.

„Autospordis olid mul esikümne kohad, esikolmikus ma vist polegi olnud,“ nendib ta.

Kuigi krossi ta võidu enam ei sõida, pole ta rallisporti minetanud, aidates kaasa erinevate autovõistluste korraldamisele ja osaledes Kadrina Hobiklubi töös.

„Teeme jäärajasõitu ja ehitame Žigulisid, eelkõige koolilastele“ ütleb ta.

Hobide nimekirja mahuvad veel ka heategevus Lions klubi ja veel mõne organisatsiooniga, suguvõsa kokkutulekute eestvedamine, võrkpall, ehitamine.

„Kui ma ei oleks metsakasvataja, siis ma võib-olla võiks olla ehitaja,“ mõtiskleb Ilmar. Tema metsavahist isa vahetas ühel hetkel oma töö ehitaja oma vastu ning Ilmargi sai isa kõrval kätt harjutada. Nagu ka oma maja ehitamisel.

Metsakasvataja on oma elu jooksul kindlasti ka hulganisti puid istutanud? „See arv võiks olla 100 000,“ ütleb Ilmar – selle arvutasid isa kahe aasta taguseks juubelisünnipäevaks välja tema lapsed.

„Vaatamata meie kõikidele jõupingutustele kasvab mets siiski,“ muigab Kagu regiooni metsaülem Tiit Timberg.

Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Kristiina Viiron ja erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Rohkem kui 40 aastat riigimetsa süsteemis töötanud Tiit tõdeb, et metsameestel pole põhjust silmi maha lüüa, ehkki tulised kriitikud püüavad luua vastupidist pilti. Ammugi ei ole kellelgi tarvis peljata metsa otsalõppemist.

Tiidu perekonnanimi viib mõtted ingliskeelsele sõnale timber (’puit’) ja ärgitab küsima, kas metsamehe amet saigi valitud lähtuvalt nime tähendusest, nagu Juhan Viidingu luuletuses „Ma tundsin madrust / kelle nimi oli laev…“. Tiit kostab vastuseks, et nii see pole. Nimi Timberg on Tiidu sõnul hoopiski saksapärane, metsanduse valis ta aga seetõttu, et metsamehed jätsid noorele Tiidule järgimist vääriva mulje.

See juhtus seitsmekümnendatel – Otepääl sündinud ja üles kasvanud Tiit läks pärast 9. klassi lõppu tööle Pühajärve metskonda. „Olin spordipoiss – tahtsin musklit tugevamaks saada ning olin kuu aega sealse metskonna kontori ehitusel tööl. Meeldis metskonna elu, seal olid tööl muhedad mehed, nad rääkisid oma tegemistest, ja nägin ka metsnike tööd,“ meenutab Tiit, kuidas metsandus kui võimalik elukutse talle huvi pakkuma hakkas. Kuigi ta kaalus pärast suusakooli ehk Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaali lõpetamist ka ajakirjandust ja õigusteadust, langes liisk Eesti Põllumajanduse Akadeemiale, kui metsanduse dekaan Endel Laas käis suusakoolis rääkimas, et sportimist ja õppimist saab edukalt EPA-s jätkates ühendada.

„Olin keskkooli viimases klassis vigastustega kimpus ning esimene aasta kõrgkoolis andis võimaluse taas tugevasti treenida ja võistelda. Tegin siis ka oma suusamehe karjääri parima tulemuse ja saavutasin maaülikoolide üleliidulisel 20 km distantsil teise koha. Mis oli EPA metsandusteaduskonnale nii tähtis – maakonna teatesuusatamise võistlusel alistasime Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna! Aga siis tuli kevad ja kooli tagasi jõudes ootas ees rida tegemata arvestusi… Loobusin võistlusspordist ning valisin õppimise ja koos oma kursusega edasiliikumise,“ tõmbas Tiit võistlusspordile joone alla. Suusatamine tervisespordina ja hobina siiski jäi ning Tiit läbis järgnevate aastakümnete (1980–2005) jooksul kõik Tartu maratonid.

Töö roolikeerajatega

Majja Ristipalos, kus Tiidu praegunegi töölaud paikneb, astus ta 1983. aasta 1. märtsil, taskus metsamajanduse inseneri diplom. Räpina näidismetsamajand sai valitud eelkõige Tiidu abikaasa Ene tõttu. Ene õppis mehest kursus allpool, ta on Räpinast pärit, oli majandi stipendiaat. Ka majand paistis silma heade töötingimuste ja -tulemustega ning oli metsameeste seas hea mainega.

Noore mehe stardikohaks sai esialgu aga hoopis liiklusohutuse vaneminseneri amet. „Metsakasvatus huvitas mind rohkem, aga sisseelamiseks tuli tegeleda aastajagu roolikeerajatega,“ jutustab Tiit. Ent peagi vajas Meeksi metskond uut metsaülemat, kuna senine – ja hulk teisigi töötajaid – läksid pensionile. Nii saigi Tiidust pärast aasta aega abimetsaülema tööd Meeksi metsaülem. Väljakutseid jagus, näiteks häid töömehi, kes saega toimetada mõistaks ja tahaks, oli ka tollal raske leida, mured olid ka näiteks töötajatele elamispinna pakkumisega.

„Olin seitse aastat metsaülem ning umbes seitsmeaastaste perioodidena olengi eri ametites olnud, kõik on olnud vaheldusrikas ja huvitav. Metsamehe elu on olnud põnev,“ nendib Tiit, kes olnud muu hulgas näiteks Kagu regiooni peametsaülem ja kuulunud ka RMK juhatusse. Mõneti on ta selle aasta kevadest jälle uues ametis – Põlvamaale lisaks tulid tema tööpiirkondadeks ka Võru- ja Valgamaa.

Põnev üheksakümnendate algus

Töökorralduse muudatusi on Tiit kogenud küllaga ja olnud ka ise muudatuste korraldajate seas. Üks suurimaid oli siis, kui vana riigikord otsa sai ja hakati iseseisvas riigis toimetama. Räpina näidismetsamajandis lahutati 1992. aastal tööstuslik pool ja metsakasvatus, senine direktor valis tööstuse poole, riigi kõikide metsamajandite baasil loodi riigi metsamaade talitused. Tiit meenutab, et Põlva maakonnas oli toona kümme metskonda.

„Põlva maakond oli aktiivne, Põlva oli maakonnakeskusena nooruslik ja ettevõtlik, maavanemad Margus Leivo ja Kalev Kreegipuu mõistsid metsameeste tegevusi. Oli optimistlik aeg, toimusid metsanädalad, metsamehi kuulati, nende seisukohti hinnati ja nendega arvestati,“ kirjeldab Timberg taasiseseisva Eesti metsanduse algusaastaid.

Eks metsameestel oli ka valida, kas minna erasektorisse või jääda riigimetsandusse. Tiit jäi riigimetsandusse, kus 1997. aastal algasid ettevalmistused RMK loomiseks. „Algas projektiperiood, see oli hästi huvitav, saime palju koolitusi, käisime palju koos ja arutasime asju läbi. Läks väga pikalt, vähemalt tundus nii, kuniks 1999. aastal sündis RMK,“ räägib Tiit. Põlvamaa metskonnad läksid töökorralduse mõttes peagi kokku Võrumaaga. „Nimetasime seda tagantjärele väikeseks Kagu regiooniks ja lõpuks olime RMK jaoks suur Kagu regioon, kus koos Põlva-, Võru-, Valga-, Tartu- ja Jõgevamaa. Peaaegu nagu praegune Kagu regioon.“ Tiit näitab jutu ilmestamiseks kabineti seinal rippuvat kaarti, kus tolleaegsed metskonnad peal – regiooni kuulusid viie maakonna metskonnad ja jahindustalitus.

Tiit nendib, et iseseisva riigi- ja riigimetsanduse taasloomise aastad ongi töö mõttes talle kõige meelepärasemad olnud. „1992‒1999 oli hästi dünaamiline, seitsme aasta jooksul oli palju muutusi ja ümberrivistusi. Hindan just seda, et väga palju sai ise korraldada, ise reastada,“ põhjendab ta ja täpsustab, et kuigi tööde tegemise aluseks olid ka juhised, näiteks kuidas korraldada kasvava metsa oksjoneid, siis peametsaülema aktiivsusest sõltus palju. „Kõik see tuli välja, ma arvan. Meie oksjonikorraldust peeti parimaks üle Eesti – hulgaliselt osalejaid, hinnad tõusid ning tulu tuli,“ märgib ta.

Ilusad männikud taas kasvama

Tiidu südameasjaks on olnud ka männikute uuendamine. 1990. aastate alguses ei olnud olukord uute männikute kasvama saamisega tema hinnangul sugugi hea. „Männi-pudetõve tõttu ei suudetud kasvatada tervet istutusmaterjali,“ selgitab ta. Männi külv viljakamatel kasvukohtadel ei andnud aga häid tulemusi. Või asendati männikud kuusega, et mingigi mets asemele saaks.

Tiidu sõnul õnnestus metsamajandiga kokku leppida, et tegemiste lahkulöömise aegu jäi taimla metskonna poolele, ehkki kõikjal see nii ei läinud. „Tegime endale selgeks, mida on vaja teha selleks, et pudetõvest puutumata männiseemikuid kasvatada,“ meenutab Tiit. Tarka nõu jagas Marana taimla tollane juhataja, kes oli katsetanud, kuidas pudetõbe tulemuslikult tõrjuda. Tollastes metsandusjuhistes antud normid polnud selleks piisavad. „Tema õpetas, et tuleb osta korralik Saksa taimeprits, kulutada taimekaitsevahenditele, palgata hea tööline ja ennäe!, hakkaski tulema Räpina taimlast terveid seemikuid ning männikute taastamine läks võrreldes varasemaga suurema hooga käima. See on oluline verstapost mu metsakasvataja karjääris,“ rõõmustab mees. RMK juhatuses metsahalduse-maakasutuse eest vastutavana on Tiit töötanud kaks ametiaega – kokku kümme aastat.

Tõe kriteeriumiks on mets

Kui palun Tiidul hinnata kogu oma riigimetsanduses töötatud aega, vastab ta osalt Artur Alliksaare luuleridadega: „Filosoofiline hinnang on, et „ei ole halvemaid, paremaid aegu . On ainult hetk, milles viibime praegu.“ „Kõik otsused tehakse antud oludes,“ selgitab ta. „Kui võtta Eesti Vabariigi metsaareng, siis ühtpidi on läinud dünaamiliselt, aga teistpidi ka stabiilselt ja planeeritult. Vaatamata meie kõikidele jõupingutustele mets kasvab siiski,“ muigab ta ja lisab: „See sügav mõte on kahetähenduslik – vaatamata kriitikute sajatustele see mets kasvab siiski, ja teiselt poolt, pisikese eneseirooniaga – vaatamata meie kangelaslikele jõupingutustele, see mets kasvab siiski.“ Mets ongi Tiidu hinnangul metsameeste töö puhul tõe kriteeriumiks, olenemata sellest, kuidas organisatsioonis töö korraldatud on. „Mets on igavene…“ tõdeb ta.

Mõningaid muudatusi ta siiski teeks. Näiteks istutaks vähem kuuske, eriti sinna, kus kuused on juurepessu või muu kahjustuse tõttu raiesse läinud. „Sellistes kohtades peaks istutama kaske asemele ja laskma kuusel looduslikult lisanduda,“ leiab ta. „Kuuse istutusega on plats küll täidetud, aga kas see on piisav vastupidavama tulevikumetsa tulekuks? Paneme küll madalama algtihedusega ja laseme lehtpuud vahele, aga paraku seda igal pool ei lisandu ja ikkagi liigume puhtkuusiku suunas. Kas see on ikka parim lahendus tulevikuks?“

Vanad männid säilikpuudeks

Tiidu pilk jääb pidama alati ka männimetsadel, eriti männinoorendikel ning nende keskel kõrguvatel säilikpuudel. „Minu eriline kiindumus on vanad männid, need saavad paljuski kujuneda ka siis, kui me männikus valime säilikpuid üksikute võimsate puudena, nagu metsamajanduse eeskirigi ütleb.“ Tiit peab õigeks, et säilikpuudeks jäetakse jämedamad, tugeva võra ja hea kasvuga puud. Igal pool niisugust valikut paraku näha ei saa, sest säilikpuudeks on valitud grupiti paiknevad, niru võraga männivibalikud. „See häirib ka inimesi, raiesmiku väljanägemine on väga tähtis. On loomulikult neid, kellele mingit raiet armsaks ei teegi, aga inimestel on võimalik raiega leppida, kui raiesmik näeb normaalne välja, seal on vanu mände. Ja need ei kuku ümber, vaid kasvavad noorendikus juba teist ringi, võrata vibalikud on omadega ühel pool juba paari aasta jooksul, kuivavad ära. Kui aga valime õiged säilikpuud, jäävad need männivanakesed meie metsadesse veel aastakümneteks. Seal, kus niisugused puud on olemas, tuleks need igal juhul säilikpuudeks määrata,“ paneb Tiit metsatööde korraldajaile südamele.

Hea kodupaik Räpina

Tiit ütleb, et ta on suhteliselt koduse eluviisiga. Räpina on selline kant, mis kodust olemist soosib – tahad ujuma minna, saad valida mitme järve ja jõe vahel ning muidugi metsad! Mine paremale, saad marjametsa, mine vasakule ja saad kukeseeni korjata või puravikke korvi tõsta. „Eks oma maja ja haljastus nõua ka hoolt ja aega,“ nendib Tiit. Sportimine on viimastel aastatel tagasihoidlikum, paar korda nädalas sõidab ta jalgrattaga või käib kõndimas.

„Tagala on mul tugev olnud, septembri lõpuks täitub kalli kaasaga 42 aastat,“ rõõmustab mees. Tiidu peres on üles kasvanud kaks poega ja tütar ning lapselapsigi on juba viis. Kui kogu kamp kokku tuleb, on see nagu suur Itaalia pere.

Tiit Timberg

Haridus:
Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaal, 1978
Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskond, metsamajandusinsener 1983

Töö:
Räpina metsamajandi insener, 1983–1985
Räpina metsamajandi Meeksi metskonna metsaülem, 1985–1992
Riigi Metsaameti Põlva maakonna peametsaülem, 1992–1997
MÖIK regionaalosakonna juhataja, 1997–1999
RMK Kagu regiooni juhataja, 1999–2001
RMK metsamajanduse direktor (rotatsioon), 2001
RMK Kagu regiooni peametsaülem, 2002–2007
RMK juhatuse liige, 2007–2017
RMK Põlvamaa metsaülem 2017–2024
RMK Põlva-, Valga- ja Võrumaa metsaülem alates 2024

Läänemaal Peraküla ja Spithami kandis kulgeva RMK Liivanõmme õpperaja ääres kasvavad vanad jändrikud männid, keda kutsutakse hongadeks. Vanust võib neil olla rohkem kui 300 aastat ning osa neist on juba ära kuivanud. Siiski seisavad nad endiselt visalt püsti justkui vastupidavuse võrdkujud ega murdu.

Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Kristina Asmer
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Mändide välimus – jässakas tüvi, harulised, väänduvad oksad – viitab, et neil on oma elu jooksul tulnud rinda pista raskete oludega. Praegu küll ümbritseb neid suhteliselt noor mets, mis meretuulte mõju leevendab, ent oma noorusajal on nad ilmselt olnud rohkem rannikult puhuvate tuulte meelevallas. Nad on justkui iga hinna eest hoidmas pinnasest kinni ning nõudmas omale kasvuõigust. Ja see on neil õnnestunud!

Hongade tüved, millelt koor on maha pudenenud, paljastavad, et puude tüvi on suisa keerdus, justkui oleks puu endale vindi peale keeranud. Nõva külastuskeskuse teabetöötaja Kairit Errit räägib, et on kuulnud hongade eriskummalise välimuse põhjuseks mitmesuguseid selgitusi. Lisaks tugevale tuulele ja kehvale pinnasele on põhjuseks pakutud veel ka geneetilisi probleeme.

„Üks teooria, mida kuulsin, on niisugune, et puu nagu tahaks edasi kasvada, aga paneb jõu tüvesse ja keerab endale vindi peale,“ räägib Errit.

Igatahes on need saladusliku välimusega hongad Liivanõmme õpperajal põnevaks vaatamisväärsuseks, iseäranis videvikus, mil nad paistavad kui müütilised olendid, kes võivad end igal hetkel liigutama hakata.

Tuleb välja, et metsavanad ongi päriselt olemas!

Endel Laasi nimelise stipendiumi saaja Kristjan Ait Eesti Maaülikoolist uurib doktoritöö käigus, milline on häiringu järgselt kuuse-kooreüraski leviku dünaamika kaitsealadel ja nende läheduses.

Tekst: Kristi Parro
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kuidas sa teemani jõudsid?
2016. aasta juulitormi ajal töötasin Keskkonnaametis metsahoiu valdkonnas. Karula rahvuspark sai tublisti kannatada ja üraskikahjustused hakkasid minu toonases tööpiirkonnas levima. Kuna ekspertide seisukohad kahjustustega ümber käimiseks olid vastandlikud, võtsin seda uurida magistritöös. Koostöö Eesti Maaülikooli metsabioloogia töörühmaga oli väga hea, mistõttu otsustasin teema uurimisega jätkata ka doktorantuuris.

Miks on kooreüraskit vaja uurida?
Kuuse-kooreüraski kahjustused Euroopas on jõudnud pretsedenditu tasemeni. Näeme, et ka Eesti kuusikud ei tule sagenevate metsahäiringutega hästi toime ning sellekohased tulevikuprognoosid ei ole optimistlikud. Oluline on mõista, millised puistud on enim ohustatud ja milline on kuuse-kooreüraski kahjustuste leviku dünaamika, samuti inimese ja looduslike vaenlaste roll kahjustuste vaibumises.

Milliseid andmeid üraskikahjustuste kohta töörühmaga kogute?
Oleme kirjeldanud üraskikahjustusi tormikollete läheduses Karula ja Otepää kaitsealadel ning põuast mõjutatud Karisöödi kaitsealal. Oleme uurinud hukkunud metsa looduslikku uuenemist ning õppinud tundma teisi üraskiliike; viimasega on suureks abiks olnud meie töörühma külalisteadur dr Heino Õunap. Kahjustuse ulatuse hindamiseks oleme kasutanud ka Maa-ameti ortofotode andmestikku.

Lisaks käivitus paralleelselt doktoritööga minu juhtimisel RMK teadusprojekt, mille käigus uurime sanitaarraie erinevaid aspekte üraskikahjustuste ohjamisel.

Välitöid on projektide raames tehtud igal aastaajal, ka suvel suure palavusega ning talvel krõbeda külmaga. Tänaseks on andmed välitööde käigus kogutud, edasi on rõhk andmeanalüüsil ja teadusartiklite kirjutamisel.

Mida andmetest järeldada võib?
Olen seni käsitlenud kahte suunda: tormi mõju kahjustuste levikule ning võrrelnud käsitsi ja harvesteriga langetatud püünispuid.

Tormialadel uurisime, millised tegurid üraski tormijärgset levikut soodustasid või pärssisid. Muu hulgas võrdlesime erinevusi Otepää ja Karula tormist kahjustatud kaitsealade vahel. Erinevaid tunnuseid võrreldes saime teada, et mõlemal alal on olulisimaks teguriks kuuse rinnaspindala puistus. Lisaks võib Otepää puhul olulise tunnusena välja tuua distantsi lähima lagealani ning puuliikide mitmekesisuse puistus. Karulas mõjutas kahjustuste hulka enam kahjustatud puude osakaal tormiala servas.

Teine suund keskendub käsitsi ja harvesteriga langetatud püünispuude võrdlusele kuuse-kooreüraski püüdmisel. Selgus, et õigeaegselt langetatud püünispuudel ei ole üraski püüdmise edukusel eri langetamisvõtteid arvestades erinevust. Erinevused ilmnevad aga kaasnevate liikide puhul. Metsakahjurina käsitletav harilik võraürask eelistas käsitsi langetatud puid, harilik niineürask ja kääbusüraskid aga harvesteriga langetatud puid. Seejuures on huvitav, et kääbusüraskid pääsesid kuuse koore alla harvesteri pea tekitatud aukude kaudu; looduslikes oludes vajavad nad koorest läbi pääsemiseks mõne suurema üraskiliigi, näiteks okaspuu-puiduüraski sisenemisava.

Kolmanda suunana on plaanis võrrelda tormist ja põuast tõukunud üraskikahjustuste erinevusi.

Mis on sind doktoritöös üllatanud?
Doktorantuuri jooksul olen õppinud, kui mitmekesine on üraskeid käsitlev maailm. Igal üraskiliigil on oma ökoloogiline nišš; puu on putukate vahel justkui ära jagatud – eri liigid asustavad puu eri osasid ning ka erineva diameetri või sanitaarse seisundiga kuuski. Seetõttu on lahknevused ka nende käitumises (kas talvitutakse puu koore all või metsakõdus, vastsena või valmikuna jne).

Üllatav on aga see, kui vähe me üraskeid ja nende looduslikke vaenlasi tegelikult tunneme. Kliimamuutuste kontekstis on Eestit käsitlev sellekohane teave kohati vananenud ja vajab uusi uuringuid. Lisaks tekitab küsimusi traditsioonilise sanitaarraie otstarbekus üraski masspaljunemise korral, nagu oleme viimastel aastatel tajunud.

Jaga meiega mõnda meeldejäävat lugu välitöödelt.
Minu jaoks on väga oluline arvuti tagant loodusesse pääseda – nii hoiab pea selge ja tuju hea. Rõõmu teeb ka mitmekesine metsaelustik, kui ainult oskad märgata ja vaevud teest kaugemale astuma.

Nii olen Jõgevamaa Kassinurme piirkonnas mitmel korral trehvanud värskeid karujälgi ning näinud varakevadel üle kümnepealist merikotkaste parve. Karuperet kohtasin ka Võrumaal Viliksaarõ metsades. Samuti olen talvisel ajal mitmel välitööalal märganud võrdlemisi inimpelglikku laanerähni, kes erinevalt meist üraskikahjustuste üle ainult rõõmu tunneb. Valgamaal Jeti uuringualal sai ühel varahommikul ka hundiga tõtt vaadatud.

Välitööde käigus olen Heino Õunapi käe all õppinud erinevaid üraskiliike käigumustrite järgi ära tundma. Sel suvel vana heinaküüni lammutades oli päris põnev tuttavaid liike palkidelt eristada ning sai aimu, et ilmselt oli küün ehitatud käepärasest metsakuivast materjalist. Lisaks kooreüraskitele eristusid „kajakakujulise“ haudepildiga väike säsiürask jämedamatel seinakonstruktsioonidel (järelikult mänd) ning harilik võraürask ja niineürask peenematel roovidel (järelikult kuusk).

Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli uus juht, nooremprofessor Reimo Lutter (35) pälvis tänavu Eesti Vabariigi presidendi noore keskkonnateadlase preemia. Tema teadusuuringud on tihedalt seotud metsanduspraktikaga ja ta leiab, et teadust kaasates saaks metsakasvatusvõtteid paremini suunata.

Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Maria Kilk ja erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kuidas avastasite endas metsainimese?
Olen Lääne-Virumaalt pärit ja maal üles kasvanud. Kui meie pere kolis korterist elama päris oma majja päris metsa kõrvale, hakkasin üksinda metsas käima ja loodust avastama. Muidugi mõjutas ka metsanduskõrgharidusega vanaisa, kes pidas metsamehe ametit ja oli kirglik jahimees. Siiski kujunes mu tõsisem huvi metsanduse vastu välja maaülikooli tudengina. Minu perel on nüüd olemas ka oma väike mets.

Et noorest metsasõbrast kasvaks suhteliselt lühikese ajaga metsandusteadlane, läheb vaja inspireerivat kasvukeskkonda. Teie leidsite selle Eesti Maaülikoolist?
Kahtlemata on üliõpilasena ülimalt oluline, kellega sa puutud kokku lõputööd tehes ja kes saavad sinu mentoriteks. Inspireeriv keskkond kujuneb siis, kui tekib sobiv kooslus, kui sa leiad inimese, kellega on väga hea klapp ja kes võtab teatud mõttes ka riski noore inimese eest.

Ülikooli astudes olin veendunud, et lõpetan bakalaureuseõppe ära ja lähen kohe tööle praktilisse metsandusse. Viimasel aastal aga nägin, et magistriõpe on ka väga huvitav. Uus plaan oli, et kaitsen ka magistrikraadi ja pärast seda lähen praktilisse metsandusse. Kuid juba magistriõppe esimesel aastal hakkasin maaülikoolis väikese koormusega tööle – see on erandlik, pigem jõutakse selleni doktoriõppes – ja see töö muutis taas mu tulevikunägemust. Kaitsesin ka doktorikraadi nominaalajaga ära.

Need järkjärgulised sammud süvendasid järjest enam minu huvi mitte ainult metsanduse, vaid nüüd juba teaduse vastu. Kindlasti toetas ka see, et olen alati olnud äärmiselt kohusetundlik ega jäta midagi tegemata. Nii võibki juhtuda, et noore inimese areng progresseerub, süües kasvab isu, tahad veel suuremat ampsu saada, veel kaugemale edasi liikuda.

Kes on olnud teie mentorid sel teel?
Maaülikoolis kindlasti professor Hardi Tullus, meie isiksused näivad hästi kokku sobivat. Hiljem, doktoriõppe alguses osalesin aga väliskursusel, mis osutus minu teadustee murdepunktiks. Seal olid koos valdkonna parimad teadlased kogu maailmast, Ameerikast Rootsini. Oli silmiavav, et need teadlased rääkisid asjadest hoopis teistmoodi, kui meile oli õpetatud, ja minu jaoks palju huvitavamalt. Sel kursusel omandatu on siiamaani minu teadusliku lähenemise põhialus.

Järeldoktorantuuri tegin Rootsi põllumajandusülikoolis SLU. See on väga meie maaülikooli sarnane, kuid veel tugevama tasemega: kui meie püüdleme metsanduse ja põllumajanduse valdkonnas püsima maailma 50 tugevama ülikooli seas, siis SLU on maailmas kolmas. Seal oli minu mentoriks ja eeskujuks legendaarne Rootsi metsakasvatusprofessor Tomas Lundmark, keda olin esimest korda kohanud eelmainitud kursusel. Seitse aastat hiljem kohtusin temaga Eestis, minu suureks üllatuseks ta mäletas mind ja esimese asjana kutsus Rootsi järeldoktorantuuri.

Nii et Eesti Maaülikool andis mulle baasteadmised, professor Lundmark mentorina mõjutas mind aga üldfilosoofiliselt: kuidas olla metsateaduses mitte klassikaline teadur, vaid kasvada professoriks, näha teaduse, praktika ja ülikoolisüsteemi tervikpilti. Ka seda, mida pead ette nägema, kui tahad jõuda ülikoolis kõrgemale karjääriastmele.

Mõni võiks selle jutu peale öelda, et teil on kõvasti vedanud. Kuid elus on asjad sageli vastupidi: kui oled ise õige inimene, leiavad võimalused tee sinu juurde.
Ma ei saa öelda, et olen suur talent, aga ma olen töökas. Vähemalt meie haridussüsteemis, kus pole ka näiteks päritoluga seotud piiranguid, võib töökuse ja järjepidevusega jõuda väga kaugele. Minu töökus on tulnud ilmselt lapsena maal veedetud suvedest, kui tuli kogu aeg abitöid teha.

Teaduses kipubki olema nii, et väga targad ja andekad lähevad kuhugi mujale raha teenima. „Teadus ei ole koht, kus rikkaks saada,“ ütles mulle kohe alguses ka esimene juhendaja professor Hardi Tullus. Teaduses on just töökus kõige alus.

Noore teadlase preemia laureaadi kõnes ütlesite, et teadlase tööpäev kestab 24 tundi. Kas selline elu on võimalik?
Kahtlemata tehakse siin tööd muu aja arvelt ja paljud professorid on tõelised fanaatikud. Kuigi ma ei veeda 24 tundi ööpäevas oma uuringute juures ega metsas, pole mul neist pääsu, sest aju protsessib neid teemasid kogu aeg. Õhtul jalutadeski käivad mõtted selle üle, kuidas mõnd probleemi lahendada.

Tähtis oskus on saavutada tasakaal, leida midagi muud, mis aitab vahepeal töömõtetest välja tulla. Praegu kulub minu vaba aeg peamiselt kaheaastase poja kasvatamisele ja see on suurepärane võimalus ennast välja lülitada, mõtted tõesti mujale juhtida.

Teadus peab olema sammu võrra ees

Mis lähenemine see täpsemalt oli, mis teil sel murdelisel väliskursusel silma särama pani?
Seal käis meie aruteludest pidevalt läbi kaks sõna. Esiteks produktsiooniökoloogia – kuidas ained liiguvad ja kuidas süsinik akumuleerub. Ja teiseks metsakasvatus, sellega seotud tegevused. Ühe oma Rootsi järeldoktorantuuri loengu teema sõnastasingi nii: metsakasvatuslike tegevuste mõju produktsiooniökoloogiale.

Näiteks kui me plaanime metsas harvendusraiet, on meil vaja mõelda, kuidas puud sellele reageerivad. Minu jaoks on siin võtmesõnadeks lehemass või lehepind. Tavaliselt vaatame metsas ringi horisontaalselt ja näeme seal tüvepuitu, terminit kasutades ristlõike pindala. Minule on aga kõige olulisem vaadata üles taeva poole: kui palju on seal okkaid, kui palju on seal lehti, kuidas puud omavahel positsioneeruvad, lähtudes ressursside kasutamisest ehk milline on igaühe võra osakaal.

See aitab aru saada, millised neist on metsakasvatuslikus mõttes tulevikupuud ja millised võiks ära raiuda. Aitab näha seost, kuidas ökosüsteem muutusele reageerib. Jälgida ressursikasutust kõige selgemas mõttes, sest süsiniku sidumine saab metsa ökosüsteemis toimuda ainult seal üleval rohelises okkas või lehes, kust see jaotub kogu ökosüsteemile.

See on kujunenud ka minu filosoofiaks metsakasvatuse õpetamisel. Õpetan neljandat aastat maaülikoolis metsakasvatuse kursusi ja kui võrdlen seda oma tudengiajal kuuldud loengutega, siis kahtlemata pole see enam seesama klassikaline jutt, vaid minu väliskursuste ja järeldoktorantuuri mõjudega. Mul on väga hea meel näha, kuidas pärast kursuse lõppu oskavad tudengid neid seoseid kirjeldada. See teeb kõige suuremat rõõmu.

Näib, et teie uurimistöö on samal ajal väga tihedalt seotud praktilise metsakasvatusega?
Produktsiooniökoloogia kui niisugune toimib igas ökosüsteemis, olgu see siis kaitsemets või majandusmets, aga majandusmetsas on meil võimalik seda metsakasvatusvõtetega pisut suunata.

Minu teadustööde eesmärk ei ole leida metsanduspraktika tagajärgi või kustutada tulekahjusid. Me peame olema sammu võrra ees: enne, kui puhkeb tulekahju, peaks meil olema paigaldatud kaitsesüsteem. Mind huvitavad põhjused. Kõige olulisem on küsida miks.

Hea näide on süsinik. Me oleme palju kirjeldanud, kui palju metsa süsinikku koguneb või kuhjub. Aga mis on selle põhjus, kuidas see süsinik sinna tekib? Milline roll on selles metsamulla viljakusel, puuliikidel? See, kui palju on lõpuks süsinikku, on tagajärg. Vastates küsimusele miks, õpime protsessidest aru saama ja oskame kirjeldada, miks näiteks ühte konkreetsesse metsa koguneb just nii palju süsinikku.

Praegu tegelen rohkem juurkonkurentsiga, mida varem ei ole nii palju käsitletud kui näiteks valguskonkurentsi. Juurkonkurentsi uurimist alustasin Põhja-Rootsis ja jätkan praegu käimasolevate teadusprojektidega Eestis, et aru saada, kuidas puud toitaineid ja vett omastavad. Meie metsamullad ei ole teatavasti väga viljakad, sest parimad mullad on jäänud põllumajandusele. Mina uurin, kuidas puud omastavad vajalikke aineid puhtpuistus (ühest puuliigist) ja segametsas. Segametsi on palju kiidetud kui tootlikumaid ja mitmekesiseid, aga mind huvitab, kuidas segametsa puude vahel jaotuvad vesi ja toitained. Keskendun siin meie põhilisele segametsatüübile, kuuse-kasesegametsale, ja võrdlen neid nii puhtkuusikute kui ka puhtkaasikutega.

Kahlemata annavad tulemused sisendi ka praktilisele metsakasvatusele, sest me vaatame seda teise nurga alt, maa alt. Siiamaani on ökosüsteemi käsitletud suuresti maapealse vaatluse põhjal. Aga teadlastel tuleb see praktikutele võimalikult lihtsas keeles selgeks teha, sest ega praktikud ei hakka ise maa alla vaatama, vaid meie asi on maa-aluse ja maapealse omavahelised seosed ära kirjeldada ja anda selle alusel soovitusi majandusmetsade paremaks kasvatamiseks.

Tundlikud uurimisteemad

Esinesite suvel ka „Terevisiooni“ saates ja juttu tuli lageraiest. Arvestades, kui tundlik see teema Eestis on, tahaks esmalt küsida, kui palju sõimukirju te pärast saadet saite.
Otseselt ühtegi sõimukirja ma saanud ei ole. Kuuldavasti sotsiaalmeedias oli arutelu käinud, aga ma ise olen minimaalne sotsiaalmeedia kasutaja ja selles mõttes läks see minust mööda. Kõik, mida ma teleintervjuus väljendasin, põhineb sellelsamal produktsiooniökoloogia filosoofial.

Mõiste lageraie on tõesti väga maha tümitatud, aga majandusmetsas tuleb meil rääkida metsa uuendamisest ja seal on sisuliselt ette nähtud kaks uuendusraieviisi: lageraie ja turberaie.

Milline on teadlasena teie vaade lageraiele?
Iga metsakeskkonna ressursid on piiratud. Samamoodi, nagu meil on pangakontol teatud hulk raha ja me saame seda ainult nendes piirides kasutada, on ka metsas teatud hulk ressursse ja tugevamad suudavad need ressursid endale võtta. Selleks, et uus mets saaks kasvama hakata, peame paraku suured puud maha raiuma, sest uued väikesed puud ei suuda nendega konkureerida, suured puud tõmbavad väikestelt toitained ja vee ära.

Lageraie tähendab seda, et me likvideerime ühe võttega vana metsapõlve, et anda võimalus uue metsa kasvamiseks. Niikaua, kui me maa kasutusotstarvet ei muuda, me minu silmis metsa ära ei hävita.

Meie metsaseadus on tegelikult väga karm dokument ja teeb võimatuks Eestimaa lageraie mõttes paljaks raiumise. Esiteks peame alles jätma säilikpuud ja seemnepuud. Ringi sõites on mulle vähemalt viimase aasta jooksul silma jäänud RMK praktika jätta säilikpuid kasvama suuremate gruppidena, mis on minu meelest igati tervitatav. Kui paneme sinna kõrvale kasvama uue metsa, siis tekib sinna säilikpuude suuremasse gruppi selline omapärane metsakooslus, kust liigid võiksid kergemini edasi liikuda järgmisse metsapõlve.

Teiseks seab seadus lageraiele selged pindalalised piirangud ja järgmist lageraiet lihtsalt ei tohi teha enne, kui eelmine on vastavate kriteeriumide järgi uuenenud. Eestis on keskmine lageraieala kuskil 1,5 või 2 hektarit, mis maailmapraktikas on pigem häilraie, selline väike häiring.

Kõige selle juures ei tasu aga unustada, et iseenesest ei vaja ükski mets majandamist ega kasvatamist. Ka metsamehed ei raiu lõbu pärast, vaid ikka sellepärast, et puidule on nõudlus. Metsamajandamine lähtub ainult inimeste vajadusest puitu tarbida, sest meile meeldib kasutada puitu näiteks ahjukütteks ning me eelistame puittooteid plastile ja teistele materjalidele kõikjal, kus see vähegi võimalk on.

Teie teine uurimisteema juurkonkurentsi kõrval on peaaegu sama tundlik – uurite n-ö puupõlde.
Oma teadustööd alustasin kiirekasvuliste lehtpuumetsade uurimisest. Eestis on need kasvama pandud kasutusest välja jäänud, vähemväärtuslikule põllumaale. Hinnanguliselt võiks selliseid metsi olla 100 000 hektaril. Ja tõepoolest, kas siis halvas või heas mõttes, aga uurisin päris puupõlde, kus puud on istutatud ridadena; vaatlesin kodumaist arukaske ja hübriidhaaba ning teadustöö keskendus tootlikkusele, et aru saada, kui hästi puistud kasvavad ja kui hästi nad hästi süsinikku seovad, sest produktiivsus ja süsinik on omavahel tihedalt seotud.

Teisest küljest uurisin, kuidas meie kiirekasvulised lehtpuuistandikud mõjutavad mulla viljakust. Mulla väljakurnamine metsaistandikes on üks suurimaid hirme, eriti maailmapraktikas. See on väga intensiivne metsakasvatuse viis, kus puudele antakse üsna palju väetisi juurde.

Selgus, et meie istandikes ei ole esimese kahekümne aastaga mullaviljakus tegelikult vähenenud, me ei ole neid maid kuidagi ära kurnanud. Võib-olla peitub võti selles, et tegu on lehtpuudega, iga aasta kukub lehevaris maapinnale tagasi, kõduneb seal kiiresti, vabanevad uued toitained ja tekib ringlus, teisisõnu laseme ökosüsteemil ise toimetada ja see saab hakkama.

Nii et kui sõidate autoga mõnest lehtpuuistandikust mööda, siis vaatate seda päris hea pilguga?
Jah, Eesti tingimustes peaksime neid võtma pigem positiivselt. Meil on olemas üle 20 aasta kestnud teadusuuringud, lisaks minu omadele elurikkuse uuringud – needki näitavad, et istandikud ei ole looduslikust metsast sugugi vaesemad liikide arvukuselt, kuigi need erinevad küll liikide koosluste poolest.

Taustaks võib öelda, et Eesti metsamaa pindala on viimase sajandi jooksul sisuliselt kahekordistunud ja enamjaolt on uus mets tekkinud loodusliku uuenemise käigus. Kuid looduslikult uuenenud lehtpuupuistud on olemuselt istandikega sarnased, mõlemal juhul on tegu esimese põlve metsaga, kuhu igal aastal lisandub metsaliike.

Tõsi, kui sisened istutatud metsa, siis näed, et puud kasvavad seal ridadena. Loodus ei ole nii süstematiseeritud, sellise korrapärase struktuuri loob inimene. Aga saab ju istutada ka teistmoodi, arvestades rohkem emotsionaalset ja visuaalset külge.

Ja alati tuleb ka küsida, mis oleks alternatiiv. Näiteks kui samal pindalal kasvatataks jätkuvalt teravilja, siis seal ei oleks sellist liigirikkust nagu praegu. Samuti on võimalik, et tuleviku puidukasutuses suureneb oluliselt puidukeemia tähtsus, mis Eestis keskendub kase väärindamisele, ja me peame arvestama ka sellega.

Teile antud noore teadlase preemia on täpsemini sõnastatuna noore keskkonnateadlase preemia. Ometi on keskkonnavaldkond ühiskonnas nii polariseerunud, et aktivistide ja teie kui teadlase vaatenurk võivad paikneda sama skaala täiesti eri otstes.
Ma arvan, et te ei eksi, arusaamised või teadmised keskkonnast on kuidagi lahku läinud. Kahtlemata on metsandus üks oluline osa keskkonnast. Kuid tihtipeale, kui me räägime keskkonnakaitsest või looduskaitsest, teeme seda sooviga keerata midagi lukku või kehtestada piiranguid. Ma ei ole kindel, et see on alati õige suund. Näiteks Kesk-Euroopas on märksõnaks kohanemine.

Peame aru saama, mis eesmärki me soovime saavutada. Võib-olla pole vaja nii palju kinni keerata, vaid selle asemel mõelda, kuidas muutustega kohaneda. Ja seejuures, mis kõige keerulisem, tuleb leida tasakaal, kust tuleb see puit, mida tööstus väärindab, kus on need väärtused, mis on seotud metsas puhkamisega, ja kus on hoitud erinevad liigid. Kui me keskkonnakaitse sihiga järjest suurendame protsendipunkte, kui palju peab olema range piirangu all, kas me ei võiks vaadata ka sisulist poolt: kuidas saab kaitse-eesmärk täidetud. Kas see pindala või protsendi tagaajamine ongi tingimata nii oluline, kui need metsad oma kaitse-eesmärki ei täida?

Võimekas järelkasv on olemas

Olete ise hea näide noorest teadlasest, kes 35-aastasena on jõudnud nooremprofessori ja õppetooli juhi kohale. Kuidas olete rahul maaülikooli noorte teadlaste järelkasvuga üldisemalt?
Järelkasv on ülikoolile äärmiselt oluline. Ka tagalat ei saa üles ehitada ühe professori peale. Olles ise hiljuti selle teekonna läbinud, tean, et projektiraha küsimisel ei ole noorteadlastel sugugi kerge konkurentsis püsida. See ei ole lihtne keskkond, kus hakkama saada.

Ülikoolisiseselt on meie õppetoolis oluline toetada perspektiivikaid noori, kes soovivad teadlaskarjääri alustada. Minu meelest ei saa tänapäeval enam teistmoodi, kui peab olema ka väliskogemus. Järeldoktorantuur on vajalik, et olla konkurentsivõimeline ka tulevikus. Pärast turvalist doktorantuuri ja kraadi kaitsmist võib tekkida teatud rahulolu või mugavustunne, aga selleks, et tekiks areng, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Sest doktorikraad on tõesti alles algus ja ainult oma juhendajale või töörühma juhile lootma jääda on libe tee. Ikka tuleb ise hakata küsima, teha järeldoktor, panna end proovile võõras keskkonnas.

Kui vaatan meie metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli vanusejaotust ja hiljuti kaitsnud doktoreid, siis praegu muretsemiseks põhjust pole. Näen, et meie värsked doktorid suudavad juhtida teadusprojekte ja et igas valdkonnas, olgu see metsapatoloogia, metsaökosüsteemide süsinikuringete või meie metsakasvatuse töörühm, on võimekas järelkasv täiesti olemas.

Pähni külastuskeskuse teabetöötaja Heino Pall on välja töötanud metsajooga harjutused, mida saad sinagi kaasa teha.

Tekst: Anu Lill
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Heino jõudis jooga juurde 2005. aastal. Põhimureks olid seljahädad, olles sattunud kolm korda seljavaludega kiirabisse. Uuriti, puuriti, kuid otsest probleemkohta ei leitud. Seljalülide vahelt sopistus disk mingil määral välja ja avaldas survet närvidele. „Otsest vajadust operatsioonile ei leitud ja nii ma siis otsustasin ise hakata oma seljaga tööle, et seda tugevdada ja seljamuredest lahti saada,“ meenutab ta.

Selleks tundusid jooga asendid eriti selja liikuma saamiseks kui ka kogu keha tugevdamiseks. Joogaga kaasneb ka mentaalne lõdvestus – meditatsioon, mis annab vaimule ja meelele rahu ja kosutust. Vabastab liigsest muretsemisest, ülemõtlemisest – see on peamine tervisehädade põhjus.

„Aastal 2007 olin kuuajalisel rahvusvahelisel joogaõpetajate kursusel Poolas, elasime kuu aega nagu joogid, väga puhta ajurvedaliku toitumise, hingamisharjutuste, meditatsioonide, satsangide, inimese füüsilise ja energiakehade tundma õppimisega,“ räägib ta elumuutvast kogemusest.

Pärast kursust on ta erinevatel ajaperioodidel juhendanud ka joogatunde, praktiseerinud enda tarbeks. Täna oskab ta enda jaoks valikut teha, mida ja mis asendeid keha mingil ajal vajab. Kindlad harjutused on muutunud igapäevase hommikvõimlemise rutiiniks. Jooga kõrvalt tegeleb ta veel paljude muude vaimsete praktikatega.

„Jooga olemuseks on füüsise ja meele tasakaal ja harmoonia. Läbi füüsiliste harjutuste ehk asanate tegemise rahuneb ka meel ning meelerahu omakorda aitab ka füüsisel paremini lõdvestuda“, võtab Heino kokku jooga olemuse.

Riigikontrolli auditi hinnangul võiks Riigimetsa Majandamise Keskus korraldada kestvuslepingutega müüki läbipaistvamalt. Kuidas aga RMK sellise müügipõhimõtteni jõudis ja kuidas üldse kujunes taasiseseisvunud Eesti riigimetsa puidumüük, meenutab puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi.

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Sa oled olnud RMK-s päris algusest?

Ma olen nii-öelda paadis alates 1998. aastast, kui RMK-d tegelikult polnud, siis tegutses Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskus. Selleks ajaks aga protsess juba käis ja peagi loodavasse uude Riigimetsa Majandamise Keskusesse komplekteeriti metsamajandusosakonda. Kui saabus 1999. aasta 1. jaanuar, alustas tegevust juba Riigimetsa Majandamise Keskus ja mina seal metsamajanduse spetsialistina.

Mismoodi toimis sel ajal puiduturg?

1998. aastaks oli Eesti juba saanud olla mõned head aastad jälle iseseisev riik.

Nõukogude ajal tegutsesid metskonnad, mis allusid metsamajanditele. 1992. aastal metsamajandid likvideeriti, metskonnad saavutasid juriidilise ja majandusliku iseseisvuse. Nad korraldasid ise oma territooriumil kõik tööd ja teenisid endale kasvava metsa müügist tulu.

Sel ajal ei müüdud sortimenti, vaid kasvavat metsa. Mis tähendab, et olid metsakorralduse andmed, näiteks, et siin kasvab küps kaasik tagavaraga 200 tihumeetrit, ning siis lepiti kokku selle kasvava metsana müümises. Metskond korraldas enampakkumise ja üldjuhul ostis selle ära mõni puiduvarumisfirma, kel omanik Soomes, Rootsis või mujal välismaal. Skandinaavia suured ettevõtted olid meie toorainest väga huvitatutud ja nad moodustasid siia suure hooga tütarfirmasid, kes enampakkumisel hinna kõrgeks ajasid. See oli hoop Eesti enda noorele ettevõtlusele, meie firmadel polnud võimalustki konkureerida suurte lääne ettevõtetega, kes olid alati valmis pakkuma selle viimase krooni rohkem ja kohalik võis suu puhtaks pühkida.

Kusjuures kui metskond korraldas enampakkumine 200 tihumeetrile kaasikule, siis pärast selle toimumist oli juba pakkumise võitja otsustada, kuidas ta seal metsas majandab ja kui keskkonnahoidlikult toimetab. Ja kui kord saag sisse löödi, siis polnud metskonnal ka aimu, mis kogus sealt metsatükist välja raiuti.

Ühel hetkel hakkasid ju siiski tekkima ka kodumaised puiduostjad?

Julgemad ettevõtjad asusid kohe nõukogude aja lõpus väiksemaid vanu vene päritolu saeraame kasutama ja sinna vaikselt juurde arendama samm-sammult tänapäevasemaid saeveskeid, et mitte lasta kogu puitu ekspordiks, vaid hakata kohapeal tasapisi seda ise töötlema. Tekkisid suured puidu varumise grupid Sylvester ja Lemeks. Lemeks on tänaseni alles, Sylvester müüdi 2002. aastal Stora Ensole maha. Sellest hoolimata, et kohalikud ärimehed suutsid tasapisi välismaalastega metsamüügis konkureerida, olime ikkagi olukorras, kus riik sai oma ressursi müügist vähe tulu. Kasvava metsa hind on alati madalam kui juba üles töötatud mets, kus saab küsida raha kvaliteetse sortimendi eest.

Kas selles olukorras hakatigi Eestis metsandust reformima?

Täpselt nii. 1990. aastate alguses oli riigikontrolör Hindrek Meri, kelle juhtimisel tegutsenud Riigikontroll suhtus väga kriitiliselt kasvava metsa enampakkumistesse, sest selle tõttu jäi kohalik ettevõtlus kiratsema. Samal ajal algas metsapoliitika üldisem arutelu metsanduse uuendamiseks, sealhulgas otsiti vastust küsimusele, mida me tegelikult puidu kui oma vara kasutamisest riigina saada tahame. Nähti, et Eesti Vabariik on tulnud, et olla ja jääda, ning et meie metsa tuleb hakata järk-järgult sihipäraselt majandama ja ka turule pakkuma. Juba 1995. aastal sai alguse Eesti metsanduse arenguprogramm ja järgmised kaks aastat käisid koos ja tegid analüüse kõikvõimalikud töögrupid.

Nii tehtigi suured muudatused nii metsamajandamises kui ka müügiprotsessis. Hästi palju võeti eeskuju Soomest, Taanist ja Rootsist. Nende riikide kogemus näitas, et oma vara müües peaks riik minema võimalikult kaugele ja pakkuma oma ressurssi töötlejale, mitte vahendajale. Kui riik ise korraldab metsa kasvatamise ja ülestöötamise, raie ja müügi, siis saab ta suunata puud sellele, kes seda konkreetset sortimenti vajab, ning anda ka kindluse ja stabiilsuse, et puit on alati olemas.

Mis tähendab, et enampakkumiste kõrvale oli vaja hakata sõlmima püsivamaid kokkuleppeid?

Metsapoliitika peatükki 6 kirjutati see põhimõte niimoodi: „Asendada senine enampakkumistel põhinev kasvava metsa müük sortimentide müügiga pikaajaliste lepingute alusel.“ Pikaajalise lepingu mõiste tuli ära sisustada. Selleks töötati välja uus metsaseadus, mille alusel töötati omakorda välja Vabariigi Valitsuse määrus. Neis kahes dokumendis sisaldus esimest korda mõiste „kestvusleping“, mis sõlmitakse pikemaks perioodiks kui 12 kuud, et müüa sortimenti. Määruse tasandil toodi sisse ka hindamise põhimõtted: kuidas hinnata neid soovijaid, kes on riigi jaoks kasulikumad – annavad rohkem tööd, maksavad makse ja töötavad keskkonnasõbralikult. Selle väljaselgitamiseks kirjutati määrusesse ka pakkumiste hindamise tingimused. Riigi eesmärk oli müügist saadava tulu kõrval ka kasvatada jätkusuutlikku kohapealset töötlust.

Eks oli ka neid ettevõtteid, kes töötlemise sildi all oleks ostnud meilt palki, koore kohapeal maha võtnud ning siis ikkagi puidu laevale pannud ja edasi müünud. Riigi vaatenurgast pelgalt koorimisest ei piisanud, töötlemine on ikka see, kui ümmargusest saab kandiline. Kestvuslepingu tingimustele vastasid need ettevõtted, kellel oli soov ja juba ka reaalsed võimalused kohapeal puitu töödelda.

Kui palju selliseid ettevõtteid oli?

Alguses mõned üksikud. Eks see oli kõigi jaoks uus, paljudel kehtisid veel varumisfirmadega sõlmitud varasemad kokkulepped. Väiksematel ettevõtetel polnud ka mahud nii suured ning kuna Eesti taasiseseisvumise järel läks suure hooga käima maareform, oli turul palju erametsade puitu. Väikesed saeveskid said seega oma puidu kuskilt mõne erametsaomaniku käest.

Eesti esimese suure saetööstuse investeeringu tegi Sylvester, kes oli metsavarumisega teeninud omakapitali ning rajas Imavere saeveski, mis alustas tegutsemist 1995. aastal ja avas teise tootmisjärgu kolm aastat hiljem. Samal ajal hakati Võrumaale Rootsi rahadega ehitama Toftani saeveskit. Siin-seal hakkasid tekkima esimesed suuremad saeveskid, kellele oli oluline suurema puidumahu järjepidev tarnekindlus. Ja sealtmaalt hakkas kasvama huvi nii meie enampakkumiste kui ka kestvuslepingute vastu.

See tähendab, et enampakkumised jäid kestvuslepingute kõrval üheks müügivõimaluseks siiski edasi?

RMK alustades polnud kohe üleöö võimalik senist müügisüsteemi lõpetada. Tegime küll otsuse, et enam kasvavat metsa ei müü, ja hakkasime korraldama hankeid, et osta turult raieteenust. Paraku polnud meil pakkujate leidmisega esialgu erilist edu. Seetõttu soetasime ise aja jooksul kümneid ja kümneid traktoreid ning kümmekond harvesteri, sest kui teenust turult polnud võimalik saada, tuli mets endal raiuda ja ümarpuiduna välja pakkuda. Nii saime järk-järgult vähendada oksjonil müüdava kasvava metsa osa ja suurendada ümarpuiduna müüdud sortimendi osa. Soetasime ka metsaveoautod, et oleks võimalik puitu ilma vahendajateta pakkuda.

Kõige selle tulemusena hakkas aastate jooksul kasvavama usaldus RMK kui usaldusväärse ja stabiilse partneri vastu. Edaspidi oli juba suurem huvi ka meie korraldatud hangete vastu. Varasemad metsavarumisfirmad muutsid veidi profiili ning muutusid veoteenust ning metsaülestöötamise teenust pakkuvateks firmadeks. Nad nägid, et heitliku eraturu juures pakub RMK stabiilset ja aastaringset töövoogu. Puitu vajavad ettevõtted aga said kindluse, et võivad investeerida ja kasvada, sest RMK saab neile tagada vajaliku sortimendi, mis aastatega suurenes, kuna vähenes kasvava metsa müük. Kui ümarpalk läks alguses ainult enampakkumistele, siis kohaliku puidutööstuse arengu tagamiseks kasvas kestvuslepingu osatähtsus.

Kuidas arenes Eesti puidutööstus uue aastatuhande alguses, kui saeveskitel tekkis puidu hankimise ja tarne osas kindlus?

Investeerimisjulgus kasvas, eelkõige mehaanilisse puidutöötlemisse, kus oli tehnoloogia lihtsam ega eeldanud spetsiifilisi erialaseid teadmisi, nagu tselluloosi keetmine või puidu keemiline töötlemine. Kui metsast puu maha võtta, on seal kaks kolmandikku palk, kuid üks kolmandik jääb järele. See on palgist madalama kvaliteediga puit, mida saeveski ei taha, kuid millest saab toota tselluloosi, paberit või midagi muud. Oli näha, et ilma riigi täiendava tegutsemiseta sellist tootmist kohapeale ei teki. Valitsuse volitusel hakkas sellega tegelema Majandusministeerium, kus tegutses Välisinvesteeringute Agentuur ning kelle ülesandeks sai üle maailma Eesti ja meie puitu turundada – pakume oma riigimetsast puitu, millele kohapeal huvi pole. Pakkumine sisaldas kolme olulist aspekti: leping on 15 aastaks, hinnamehhanismiga ja garanteerib tehase vajadusest 40% mahust. Ma ei tea, kui palju oli tahtjaid, kellega Majandusministeerium ja Välisinvesteeringute Agentuur kokku puutusid, aga ühel hetkel saime signaali, et konkreetne huviline on olemas ja kuulutage kestvuslepingute läbirääkimised välja. 2001 need välja kuulutati ja huviline oli Norra puiduettevõte, mis käivitas Kundas Estonian Celli nime all haavapuitmassi tehase. Sellega loodi väheväärtuslikuks peetud toormele – haavapuidule – Eestis kohapealne turg.

Unistus oli aga katta koduturuga ära kogu sortiment, nagu on Soomes ja Rootsis, kus kõigele kasutus olemas. Saime esimeste aastatega üsna kiiresti selgeks, et palkidele on võimalik leida 100% kate, aga muu osas oli lugu kehv. Valitses teatav peataolek, mida võiks hakata puidust tootma. Lisaks Estonian Cellile tulid meile ostjateks nõukaajal ehitatud puitlaastplaate tootev Repo Vabrikud Ida-Virumaal ja Horizoni tselluloosi- ja paberitehas Kehras, mille algselt riik vahetult enne II Maailmasõda ehitas. Need olid ainukesed arvestatavas mahus madalakvaliteedilist puitu töötlevad kohalikud ettevõtted, kes tänu kestvuslepingutele said ettevõtlust jätkata.

Paralleelselt oleme kõigi aastate jooksul püüdnud leida veel lahendusi, et madalakvaliteedilisele puidule tekiks ümbertöötlemise tahtjaid veel juurde.

Sellele nii vastu ei vaieldagi, et RMK toetas uusi tööstusinvesteeringuid, küll aga on kerkinud küsimus, miks tehti seda salaja.

Kui võrrelda erinevaid kokkuleppeid, siis näiteks Tartusse tselluloositehast rajada plaaninud Est-For Invest läks 2017. aastal kõigepealt valitsusse sooviga algatada riiklik eriplaneering. Neil oli planeeringus punkt, et tahavad RMK-ga pikaajalist kestvuslepingut. Valitsusest saadeti nad RMK-sse – minge ja rääkige seal. Toimusidki meil kohtumised esindajatega. See, et ettevõttel on huvi, ei andnud meie hinnangul alust seda kuskil välja hõigata. Me pidasime seda eelnevaks aruteluks, et juhul kui kestvuslepingu protsessi läheb vaja, siis avaldame müügiteate. Niikaugele me ei jõudnudki, sest arendajad olid sunnitud protsessi enne lõpetama.

Graanul Invest tuli samamoodi 2013. aastal RMK-sse kohtuma, neil oli soov ehitada uued tehased ja nad soovisid esmalt taustainfot, kas meie näeme seal üldse vajadust. Selle kliendiga koostasime koostööprotokolli, millega RMK ei võtnud müügikohustust, kuid mis nägi ühel hetkel ette ka kestvuslepingute müügiteate avaldamise, kus saavad kõik soovijad osaleda. Kui oleks tulnud keegi teine, oleks ikkagi ilmselt toimunud mingid eelnevad kohtumised. Küll aga pole RMK ühtegi müügilepingut sõlminud ilma avaliku teadaandeta. Kohtumisi pidades ja koostööprotokolli sõlmides ei osanud me mõelda, et juba sellises faasis peaks see olema kuskil avaldatud, juhuks, kui keegi tahaks veel investeerida. See oli ka aeg, kui RMK raiemahud pidevalt kasvasid. Meilt on aegade jooksul ikka küsitud, et kui me tahaks puidutootmises midagi teha, siis kuidas toimida. Oleme ikka öelnud, et kõigepealt tulge ja räägime.

Midagi salajast seal polnud, ehkki me ei teinud müügiprotsessi algatamisele eelnevatest kohtumistest teateid, siis need toimusid meie Tallinna kontoris toonase juhi Aigar Kallase kabinetis keset tööpäeva ja mitte kuskil põrandaluses kohas. Ärimaastikul on sellised kohtumised täiesti tavalised ja kui riik osaleb kaubaturul, siis peaks tal olema võimalik samamoodi toimetada. Ettevõttele on tema ideede liiga varane avalikuks saamine suur risk.

Nüüd on küsimus, kuidas edasi, Kui RMK-l ei ole mandaati eelkokkuleppeid teha, siis kes võib? Kestvusleping on tööriist, mida riik on tahtnud, ja seda on õigusaktidega sisutatud nii palju, kui osati. Võib-olla on siin probleemiks see, et riik jättis defineerimata, mis on pikaajalise stabiilsuse andmine. RMK tegutseb riigi huvidest lähtuvalt, aga sõna-sõnalist paragrahvi, kuidas stabiilsuse andmine käib, õigusaktist ei leia. Kui metsandusreformi algusaastatel sai Riigikontrolli kriitikat puidu müük enampakkumistel, siis nüüd soovitab seesama institutsioon kestvuslepingute süsteemi muuta ja kasutada enampakkumist. Samas ei selgita audit, kuidas see peab välja nägema. See on jäetud meile endale nuputada, aga tegu on keerulise ülesandega – kuidas siis võiks riigimetsa müüa? Sellel aastal RMK algatatud uus puidu keemilise töötlemise arenguks suunatud protsess toob kaasa vajaduse sõlmida pikaajalisi kestvuslepinguid puidu Eestis väärindamiseks. Taas kord on vaja mingisugusel kujul eelkokkuleppeid, sest äririsk on väga suur. Riiklikult on oluline leida läbipaistev ja õiguskindlal alusel lahendus.

Kui kõik läheb plaanitult, hakkab edaspidi arvestuslangi suurust ja valikut riigimetsas mõjutama eksperthinnang ökoloogilise seisundi muutusest. Sellega täidab Riigimetsa Majandamise Keskus arengukavaga võetud eesmärki, et arvestuslank aastateks 2026–2031 on läbinud sõltumatu keskkonnamõjude hindamise.

Tekst: Priit Luts

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab arvestuslank matemaatilisi arvutusi, kui mitmel hektaril on optimaalne igal aastal iga puuliigi kaupa metsa raiuda, et liikuda samm-sammult metsade ühtlasema vanuselise jaotuse ja seega ühtlasema metsakasutuse suunas. Arvestuslanki on riigimetsa puhul kasutatud kogu Eesti riigimetsa ajaloo jooksul, seega juba enam kui sada aastat.

Tekib kohe küsimus, milleks leiutada siis ratast? RMK-s metsamajandamise eest vastutav juhatuse liige Erko Soolmann alustab selgitust pisut kaugemalt. Arvestuslank põhineb tema sõnul seni kitsalt sellel, kui palju on küpseid metsi ja kui palju on valmivaid metsi, mis järgnevate perioodide jooksul küpseks saavad.

„Arvestuslangi ettepanek lähtub metsakasvatuslikust loogikast ja ütleb, et nii majandades me liigume ühtlase kasutuse poole. Ehk me teeme igal aastal oma majandatava metsa portfelli vanuselise jaotuse pealt ministrile ettepaneku optimaalseks uuendusraie pindalaks, kooskõlastades arvutused eelnevalt keskkonnaagentuuriga,“ selgitas Soolmann.

Päris elu on alati pisut keerulisem kui paberil arvutus. See tähendab, et matemaatiliselt arvutatud uuendusraie pindala tuleb ka reaalselt maastikule paigutada ehk tuleb teha teadlik valik. Iga üksiku langi paigutusest tekib edasiste raiete jada. Teatavasti ei saa raielangi kõrvale planeerida uut raiet enne, kui juba raiutud langil on mets uuenenud.

Kaalukas otsus

Kuna RMK on muutmas oma metsamajandamise käekirja, võttes senisest enam fookusesse elurikkana hoitud looduse, on arvustuslangile keskkonnamõju hindamise korraldamine üks kaalukamaid arengukavasse kirjutatud otsustest.

„Eesmärk on saada parem teadmine ja kindlus selle kohta, millises mahus ja millise paigutusega suudame uuendusraieid teha maastikul nii, et sellega kaasnev mõju loodusele oleks aktsepteeritav,“ märkis Soolmann. Seega pelgalt matemaatilisele pindalaarvutuse kõrvale lisandub ökoloogiline hinnang.

Riigimetsa viie aasta arvestuslangi ökoloogilisi mõjusid kirjeldava mudeli väljatöötamisel on plaanitud koostöös teadlastega. Mudeli sisuks on arvestuslangi paigutuse modelleerimine RMK hallataval metsamaal ja selle mõju kirjeldamine metsamaastiku ökoloogilisele seisundile.

Projekti koordineeriv RMK looduskaitseosakonna juht Kaupo Kohv selgitas, et modelleerimine peab olema võimalikult realistlik – raiete paigutus planeerimispiirkondade lõikes – ja võtma arvesse juba RMK-s rakendatavaid ökoloogilisi ja majanduslikke juhiseid ning praktikat. Ootus on, et mudeli struktuur ja ülesehitus võimaldaks RMK-l seda edaspidi iseseisvalt kasutada, muutes vastavalt muutuvatele oludele sisendeid ja parameetreid.

„Pisut lihtsamalt selgitades peaks mudel andma vastuse küsimusele, kas arvestuslanki on võimalik ette antud kriteeriumitest lähtuvalt maastikule turvaliselt paigutada. Kitsamalt tahame vaadata muu hulgas seda, kuidas mõjutab arvestuslangi suurus lagedate alade kontsentratsiooni, vanemate metsade osakaalu ja üksteise suhtes paiknevust majandataval metsamaal,“ rääkis Kohv.

See ei ole veel kõik. Tõenäoliselt valitakse välja ka kaks kuni kolm kaitstavat liiki, mille puhul on teada, et nad on metsade majandamise suhtes tundlikud. Ja seda eeldatavat mõju siis hinnatakse näiteks kanakull või mõne sambliku suhtes. Omaette kriteeriumiks võib saada raiete võimalik mõju metsamaastiku siseveekogudele.

Kokku kutsutakse ekspertrühm

Mudeli sobivaks kujundamiseks on plaanitud kokku kutsuda töörühm, mis koosneb teadlastest ja RMK valdkondlikest ekspertidest. Mudelit ennast saab käsitleda tehisintellektina, mis peaks andma sadu valikuid raiete paigutamiseks, andes sinna juurde ökoloogilise hinnangu.

Kas siin ei ole ohtu, et metsamehe peamine tööriist ehk kirves riputatakse nii üldsegi varna? „Ei-ei, eesmärk ei ole otsida vastuseid, miks üht või teist raiet teha ei saa. Asja mõte on teha raiete paigutamisel loodusesse veelgi teadlikum valik, et mõju ökoloogilistele väärtustele minimeerida. Saame parema ülevaate, millistes piirkondades on raieteks ökoloogilist puhvrit rohkem ja millistes vähem ning vastavalt sellele oma tegevusi veel paremini planeerida,“ ütles Soolmann.

See, et tekib võimalikult täpne viie aasta vaade nii raiemahu kui ka raiete võimaliku paigutamise kohta, sammub sama jalga suvel valminud metsaseaduse muutmise eelnõuga. Kui seadus peaks heakskiidu saama planeeritud kujul, siis ei hakka kliimaminister optimaalset uuendusraie pindala enam määrama igal aastal, vaid iga viie aasta tagant.

Eelnõu seletuskirjas seisab, et viie aasta kohta raiemahu kehtestamine vähendab bürokraatiat ja annab piisava puhvri õigeaegseks reageerimiseks muutustele metsas.

„Ministeeriumi kui omanik ongi väljendanud meile ootust, et arvestuslank ei lähtuks ainult sellest, kui palju on küpseid metsi ja kuidas ühtlase kasutuse poole liikuda, vaid ka sellest, kuidas kaasata raiete planeerimisse laiemalt kliima- ja elurikkuse eesmärke. Meie soov on esitada ministrile ettepanek, kus oleks taga ka mõjuhinnang,“ lisas Soolmann.

RMK nõukogu uus juht Kadri Land tunnustab asutuse avara vaate ja laia taustaga uusi juhte ning loodab saavutada, et kõik väärtuslik, mida riigimetsas tehakse, muutub nii kodu- kui ka välismaal paremini nähtavaks.

Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Maria Kilk
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kadri Land (59) astub välja kenasti korda tehtud, värviliste verandaklaasidega uhkest talumajast Jõgevamaal Pedja lähistel. Ta näeb välja nagu tavaline rõõmsameelne talunaine, üldse mitte sellise inimese moodi, kes kuulub Läänemere ühe suurima laevanduskontserni juhatusse, kelle üks töökabinette asub Stockholmis ja kes on Eesti hinnatumaid tippjuhte. Kooli-Aia talus on ta lapsena koos venna Madisega veetnud kõik suvised koolivaheajad ja nüüd tuleb siia nii sageli, kui saab. Esivanemate ehitatud 120-aastase häärberi on nad abikaasaga paarikümne viimase aasta jooksul korda teinud suuresti oma kätega. Neis tsaariaegsete ahjude ja laiade põrandalaudadega tubades on nad Tallinna Tehnikaülikooli rektori Tiit Landiga koroona ajal istunud, üks ühes, teine teises maja otsas, kumbki oma Teamsi koosolekul. Siinses suurt sõpruskonda mahutavas vahvas rehealuses on nad pidanud oma tütre pulmi, võõrustades ühtlasi uusi Šotimaa sugulasi.


„Vaadake kindlasti ka minu oranžeriid aida taga – ja palun seda mitte kasvuhooneks kutsuda!“ naljatab perenaine. Ehkki Lõuna-Eestis valmistatud puidust triiphoone mahutab ka küpsete viljadega tomati- ja paprikataimi, on see läbipaistev majake oma meeleoluka kroonlühtri, hubase diivani ja lauakesega siin õuel pigem mõtete selginemise punkt.

Kadri Land on hea jutuvestja ja üks tema lugusid toob meid lähemale ka külaskäigu teemale. Nimelt alles hiljaaegu tekkis tal oma maakodu rutiinis ootamatu kokkupuude RMK-ga.

„Olen ju siin Endla looduskaitsealal aastaid käinud seenel ja niisama rabas kõndimas ning muidugi on mul Männikjärve juures välja kujunenud üks „oma“ rada. Tänavu sügisel läheme jälle mehega seeneluurele. Astun oma teeotsa juures võssa sisse ja mis ma näen! Varem oli siin tavaline tallatud rada, aga nüüd – millise ilusa lookleva hakkepuidukattega raja oli RMK vahepeal siia teinud! See oli nii õudselt ilus ja mu esimene mõte oli, et selliseid radu peab ju olema tohutult palju kõikjal üle Eesti. Kui palju kogu rahvale väärtuslikku tööd teeb RMK nii, et me seda peaaegu ei märkagi…“

Tänavu septembrist alates on Kadri Land RMK nõukogu uus liige ja valiti 13. septembril ka nõukogu juhiks.

Kadri Land

• Sündinud 28. veebruaril 1964.
• Omandanud Tartu Ülikoolis füüsika magistrikraadi.
• Töötanud Tartu Ülikoolis õppejõuna (1987–1994), Ameerika Hääles produtsendina ning Rootsi Raadios produtsendi ja toimetajana.
• Tallinkis töötab ta alates 2005. aastast. 2019. aastast on ta AS-i Tallink Grupp juhatuse liige.
• Abikaasa Tiit Land on biokeemik, töötanud kaks ametiaega Tallinna Ülikooli rektorina, praegu Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Neil on kaks tütart ja üks lapselaps.
• Abikaasa teadustöö tõttu kolis pere 1989. aastal Rootsi ja seejärel Ameerikasse. Kokku elas pere Eestist eemal 20 aastat.

RMK uuenenud nõukogu

Kliimaminister Kristen Michal tegi 21. augustil valitsusele ettepaneku ja valitsus kiitis heaks nimetada viis uut RMK nõukogu liiget. RMK nõukogu on üheksaliikmeline. Uuteks liikmeteks said Kadri Land, Marek Metslaid, Karel Rüütli, Pille Ligi ja Keit Kasemets. Senist tööd jätkavad Ahti Kuningas, Merike Saks, Yoko Alender ja Jevgeni Ossinovski. Esimesel koosolekul valisid nõukogu liikmed oma esimeheks Kadri Landi.

Nüüdsest jätkub teie elu siis ühe jalaga merel ja teisega metsas?
„Nii jah, kuigi õigem on siiski öelda, et viie jalaga merel ja poole jalaga metsas. Minu tegemiste tasakaal on pigem selline. Mulle on aegade jooksul pakutud kohta ka mõne teise riigiettevõtte nõukokku, aga kui see ettepanek tehti, siis tõesti oli mu kiire vastus, et olen küll nõus sel teemal edasi mõtlema.“

Miks nii?
„Metsaga on täpselt nii nagu näiteks turundusega, et igal inimesel on selle kohta midagi arvata, igaüks teab täpselt, missugune mets olema peab ja kas metsas peaks tegema nii või naa. Mets kõnetab meid esimesest sekundist. Pole inimest, kes ütleks, et oot, mis mets, mul pole aimugi, mis see mets veel on. Ja ma tundsin, et kui ma sellega natuke sügavuti tegeleksin, siis saaksin kõvasti targemaks. Metsandus puudutab igaüht meist. On au olla selle valdkonna tulevikku nii lähedalt kaasatud.“

Kui palju olete jõudnud end metsateemadega kurssi viia?
„Meil on septembri jooksul olnud üksainus sissejuhatav koosolek, aga ise olen selle aja jooksul ikka jõudnud midagi lugeda.

Paratamatult on ju nüüd nii, et kõrv läheb sel teemal kohe kikki, ükskõik kus viibin. Üsna varsti pärast ametisse asumist käisin Viinistu kunstimuuseumis. Seal on väljas lõputu hulk eesti kunsti – ja mis maali mina seal suurte silmadega vaatama jään? Maali metsa langetamisest talvel, mis jutustab 1930. aastatest. Seisan pildi ees ja vaatan: kui palju inimesi oli korraga platsil, kui romantiline meeleolu, lõkked annavad sooja ja valgust. Kui teistmoodi seda tööd toona tehti ja kui vähe aega sellest tegelikult möödas on…“

Te olete väga rahvusvaheline naine. Alguses tänu perele, kui liikusite teadlasest abikaasaga kaasa Rootsi ja siis Ameerikasse, nüüd juba ise rahvusvahelise ettevõtte juhatuse liikmena. Kuidas teile tundub, kas mets on pigem globaalne või rahvuslik? Kuidas teie seda mõtestate?
„Surmkindlalt on mets globaalne. Rahvuslik on see niipalju, et me eestlased identifitseerime ennast metsa kaudu, oleme harjunud, et meie ümber on nii kohutavalt palju metsa. Maailma mõistes on see aga nii ebatavaline. Mu tütre mehe vanemad on britid ja kui nad kümme aastat tagasi Eestisse tulid, siis tütre äi ütles: taevake, teil on siin ainult mets. Mina vastu: ei ole ju, puha põllud kahel pool teed. Ta pidi mind veenma, me ei saagi ise alati aru, et meil on metsa kohutavalt palju.

Mets on olemuselt globaalne ja kuna ma olen kõvasti tegelenud turismi teemadega, siis ma võin ka öelda, et meie metsa väärtus ei ole praegu maailmale piisavalt nähtav. Ka minule Tallinkis oleks pidanud seda palju rohkem näha olema. Eesti metsa saab turundada tunduvalt paremini, Eestit kui turismimaad annab metsa abil tohutult palju paremini müüa.“

Milliste mõtetega lähete vastu kolmele aastale RMK nõukogus?
„Kui sa mingisse asja sügavuti sisse lähed, millessegi, mis sind huvitab, aga mida sa laiapõhjaliselt ei tea, siis on sada protsenti kindel, et kõik osutub olevat teistmoodi, kui alguses arvad. Su vaade avardub nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Praegu on minust tark mitte arvata. Kõigepealt ma õpin ja siis hakkan oma arvamust avaldama.

Ma tean üldjuhtimist, ma tean äriettevõtte asjaajamist, ma tean, kuidas asjad peavad tasakaalus olema, kuidas tuleb eelarvet koostada ja jälgida, millised prioriteedid peavad seal arvestatud olema. Muud näitab aeg.

RMK on minu arvates heades kätes, ja mis mulle meeldib, laia vaatega kätes, mitte ainult spetsialistide kätes. Ma usun, et ma ei pea selles pettuma.

Olen n-ö laua taga kohtunud RMK juhtkonnaga üks kord (intervjuu tehti oktoobri alguses – toim.), nõukogu koosolekul. Aga ma usaldan oma esimest tunnet. Ka töölevõtmisel usaldan intuitsiooni mitu korda rohkem kui teste, sest mina pean nende inimestega töötama. Test võib näidata super tulemust, aga me ei pruugi omavahel sobida. Ja RMK suhtes on mul väga hea tunne. Arvan, et Mikk Marran on väga hea juht. Ta on jube põhjalik, ta kuulab ja arvestab teiste arvamusi, pluss tal on väga huvitav ja samuti lai taust.“

Milline ülesanne RMK ees tundub praegu kõige keerulisem?
„Ma arvan, et kõige keerulisem on kommunikatsiooni osa. Kuidagiviisi on tekitatud kuvand, et kõik, mis RMK teeb, on vale. Ja see probleem on lahendatav, sest see kuvand on vale. Mina personaalselt ei usu seda kuvandit.

Kusagil on see vanker kraavi aetud, seda oleks ehk saanud ära hoida, aga tagantjärele oleme kõik targad. Selle taga on huvid ja ka ajalugu. Kust hakkas tulema esimene raha – metsa müügist, need, kes müüsid, neil oli korraga raha. Siis tuli peale teine laine: kõik oli kohutavalt halvasti. Metallivargad müüsid surnuaiad vaskplaatidest tühjaks, metsaga oli sama lugu. Metskondades olid töötajad, kes meepoti juurest eemale peletati. Kogu seda ajalugu on aastakümneid kaasa lohistatud, ja tükk siit, tükk sealt kokku segatud. Selles on tohutult kihte.

Aga mina alustasin septembrist 2023 ja mul ei ole mõtet kaevata selles, mis on olnud. Nüüd ja siit läheme edasi. See vanker tuleb kraavist välja tuua, tuua õige külg paremini nähtavale. RMK kommunikatsioonis töötavad väga tublid inimesed, imagot muuta on raske ja see võtab aega, aga see on võimalik. See on tehtav.“


Kas teie olete see inimene, kes hakkab riigi esindajana ütlema, kui suur on järgmise aasta raiemaht?
„Ei, kindlasti personaalselt mina ei ütle. Nõukogu roll on anda juhatusele suuniseid ja vaateid, juhatuse roll on see kõik ellu viia, aga see kõik toimub koostöös. Põhimõtteliselt on nõukogu asi kuulata RMK juhatust, läheneda oma terve mõistusega, ja meil on ju nõukogus ka hulk spetsialiste. See on tiimitöö. Minu roll on seda tiimi juhtida.“

Kogenud ja kuuldu järgi kindlakäelise juhina on teil ilmselt ka oma rollist ettekujutus olemas.
„Minu personaalne nägemus – ja seda näitab ka uus arengukava – on selline, et tuleb panna proportsioonid paika, sealhulgas paljuräägitud raiemahud, ja teha seda väga selgelt nii, et ka avalikkusele on üheselt arusaadav, mis on mis. Kuni kõik on hägune, annab kõige selle vahel suusatada – kes tahab, pillub pori, kes tahab, kiidab taevani.

Selge, et komponente on palju: looduskaitsealad, raiemahud, ka omaniku kasum – on ju ilmselge, et kogu seda raha, mida RMK teenib, ei pea RMK ise ära sööma või laiali jagama.
Ja ma tahaks, et kõik see hea töö, mis RMK teeb, kõik need matkarajad ja onnikesed metsades rohkem välja paistaksid.“

Kuidas tuua metsandusse tööle nooremat põlvkonda?
„Üks asi on see, et me peame turundama end rohkem nendes kanalites, mis noori kõnetavad. Tavaliselt on nii, et kui ühed hakkavad tulema, tulevad teised järele. Aga teine pool on see, et RMK-s töötavad ju spetsialistid, seega noortele on see eelkõige õppimiskoha valik. Ja ma usun, et noortele polegi nii raske metsandusega seotud valikuid soovitada, sest võimalus looduses liikuda ja töötada kõnetab just uut põlvkonda, vahepeal pole need erialad ehk nii popid olnud.“

Kas elu ja töö teises riigis on andnud teile ka teistsuguse vaatenurga Eesti elule?
„Mina saadaksin kõik inimesed vahelduseks elama välismaale. See on natuke nagu nii, et kui sa ainult siitpoolt vaatad ja käid mujal ainult reisimas, siis sa tegelikult ei tunneta, kui keeruline on elu siis, kui juured ei ole maas. Välismaal elamine, püüdes seal ise hakkama saada, kasvatab sinus tohutult tolerantsust ümbritseva suhtes ja toob sind ka natuke maa peale tagasi. Me tikume siin arvama, et oleme maailma kõige targemad ja teame, mispidi maakera pöörleb, et meie teeme kõik õigesti ja teised teevad kõik valesti. Välismaal elamine on väga hea kool. See ei ole lust ja lillepidu, sest su juured ei ole seal maas. Aga kui sa selle ära teed ja oma teadmisega tagasi tuled, siis see annab asjade nägemisele ikka väga palju juurde.“

Kui veidi isiklikumalt küsida – kas RMK nõukogu koha vastuvõtmise taga võis olla ka soov tasapisi elu rohkem Eestisse tagasi tuua, teha midagi rahulikumat? Koroona-aastail ei ole töö Tallinkis kerge olnud ja te pole saladust teinud ka sellest, et üsna hiljaaegu avastati teil rinnavähk ning tegite läbi lõikuse.
„Ei, see ei ole üldse sellega seotud.

Ma lubasin endale küll aasta tagasi seoses haigusega, et nüüd on nii: kui ma tööl tunnen, et olen väsinud, siis tulen tulema, ütlen kõigele ei.

Jõudsin selle lubadusega tänavu kevadesse välja ja mõtlesingi, et ütlen ära kohast Rootsi meretööandjate keskliidu juhatuses, kus ma olen juba üle kümne aasta olnud. See vahetus on aprillis ja tavaliselt kuu aega enne küsitakse kandideerimise nõusolekut.

Helistavadki rootslased – ma olen parajasti Milanos kaubanduskeskuses, seisan, kingapaar näpu vahel, vaatan, Rootsi kõne. Tõmban juba kopsud õhku täis, et nüüd ütlen ei.

„Tead sa, niisugune lugu, et sa oled olnud seal tööandjate keskliidu juhatuses, aga meil oleks nüüd vaja, et sa tuleksid laevaomanike liidu juhatusse ka.“ – „Ee… las ma nüüd mõtlen natuke seda asja.“ – „Palun, palun, mõtle positiivselt…“

No tulemus on see, et ma istun mõlemas. Ja nüüd olen RMK-s ka.“

Kuidas tervis on?
„Lõikus läks hästi. Järelravi on veel pooleli, võtan tablette ja see kestab päris mitu aastat. Tunnen aga end väga hästi… igaks juhuks sülitan nüüd kolm korda üle õla.“

6 vähem teada fakti Kadri Landist

• Ta pälvis Rootsi kuningalt ordeni. Kuningliku Põhjatähe ordeni komandöririst omistati talle kahe riigi suhete hoidmise eest 2023. aasta kevadel seoses Carl XVI Gustafi visiidiga Eestisse. „See oli tõesti nii tore üllatus, ma ei osanud seda absoluutselt oodata! Olin reedel natuke varem töölt lahkunud ja kui esmaspäeva hommikul tööle tulen, siis näen – mulle on reedel tulnud lauatelefonile 17 vastamata kõnet, kõik samalt numbrilt. Mõtlen, et no nii, nüüd oleme Tallinki cargo’s mingi tähtsa kauba maha jätnud. Helistan ettevaatlikult tagasi, lootuses, et ehk on viha vahepeal lahtunud. Ja kuulen telefonist: „Oi jaa, tere, nii tore, räägin Välisministeeriumist, meil on teile siin midagi üle anda…“ Sain ordenit kanda samal õhtul kuninga Eesti visiidi puhuks korraldatud õhtusöögil, kus mul oli au istuda kuningapaari ja meie presidendipaariga samas lauas.“

• Ta on kolmkeelne tippjuht. „Inglise, rootsi ja eesti keeles võin suhelda vabalt, keeli vajadust mööda vahetades. Soome keelest saan koosolekul aru, aga ise rääkida ei taha. Vene keelt oskan muidugi ka, nagu kõik minu põlvkonna inimesed. Rootsi keelt õppisin Rootsis koolis, kui me sinna elama asusime, õppisin kuus kuud kuus tundi nädalas. Mul on isegi gümnaasiumi lõpupaber olemas: kui tahaksin, saaksin Rootsis ülikooli astuda.“

• Ta on nooruses töötanud tuumajaamas. „Ja veel koristajana! Loviisa tuumajaamas sain koristaja väljaõppe, millest mul on elus hiljem tohutult kasu olnud. Ma oskan õigesti põrandat pesta.“

• Ta armastab puumaju. „Kõik mu kodud – nii linnas kui ka maal – on kaugelt üle saja aasta vanad puumajad. Ja veel meeldib mulle aknaid kittida.“

• Tema hääl on paljudele tuttav Kuku raadiost. Ta töötas raadioajakirjanikuna nii Ameerika Hääles kui ka Rootsi Raadios, mille eestikeelseid saateid kandis üle ka Kuku raadio.

• Ta on pärit arstide perekonnast. Kadri Landi isa oli tuntud neeruhaiguste arst Vello Ilmoja, kes haiglajuhina pani aluse praegusele Lääne-Tallinna keskhaiglale ning kel oli suur roll taasiseseisvunud Eesti tervishoiusüsteemi ülesehitamisel ja Arstide Liidu taastamisel. Vello Ilmoja lahkus meie seast tänavu jaanuaris 93. eluaastal. Ema Aino Maria Ilmoja on töötanud naistearstina ja vend Madis Ilmoja jätkab isa tööd Lääne-Tallinna Keskhaigla nefroloogiakeskuse juhatajana.

Mitmed RMK hallatavatel kaitsealadel asuvad külastusobjektid on viimase kaheksa aasta jooksul saanud uue väljanägemise. Looduses käijate arv on aasta-aastalt tõusuteel ja külastusobjektidest hoolitakse aina enam.

Tekst: Kristi Kool
Fotod: Jarek Jõepera, RMK
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Eesti loodus tõmbab inimesi ning huvi RMK hallatavate puhke- ja kaitsealade vastu püsib suur. Suur on ka loodusesõpradele mõeldud RMK külastustaristu – üle 8000 eri rajatise alates lõkkekohtadest ja laudteedest ning lõpetades metsamajade ja vaatetornidega. „Külalistaristuga käib pidev töö, sest kui ühes kohas saab midagi korda, on mujal teinud aeg juba oma töö ja tuleb uuesti parandada,“ kinnitab RMK külastuskorraldusosakonna juhtaja Marge Rammo.


Kaitsealade külastustaristu rekonstrueerimistöid rahastati 2015.–2023. aastal 85% ulatuses Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist ja 15% panustas RMK oma vahenditest. „Selle meetmega said toetust need objektid, mis asusid kaitsealadel ning mille arendus- ja parendustegevused kajastusid nende kaitsealade kaitsekorralduskavades. Viimasega määratakse tegevused konkreetsel alal asuvate loodusväärtuste tutvustamiseks, säilitamiseks ja kaitsmiseks. See tähendab, et matkajate ja loodushuviliste jaoks peab olema välja arendatud liikumist hõlbustav ja suunav külastustaristu, mille moodustavad infoviidad, -tahvlid, loodusrajad, peatuskohad ning muud rajatised,“ selgitab Rammo. „Teisalt aga peab seesama külastustaristu tagama kõigi elupaikade säilimise, vähendama külastuse survet tundlikele liikidele ning looma võimaluse loodusväärtustega tutvumiseks neid kahjustamata.“

Ühtekuulusfondi rahastuse pälvis 34 põhitegevusse koondunud 80 külastusobjekti. Esimesena valmis aastal 2015 Põõsaspea linnuvaatlusonn, mille rajamisel võeti arvesse ka ornitoloogide soovitusi. „Ühe põhitegevuse alla käis tavaliselt rohkem kui üks külastusobjekt, töid tehti erinevatel kaitsealadel eri mahus vastavalt vajadusele. Viru raba õpperaja külastajatele rajasime uue ja suurema parkla, sest huviliste sõidukid ei mahtunud juba aastaid vanasse parklasse ära. Meie rahvuspargid ja kaitsealad said uuendatud lõkke- ja telkimiskohad ning parandatud liikumisvõimalused loodusradadel. Rekonstrueeriti 14 vaatetorni, nende hulgas võiks näiteks esile tõsta uue tänapäevase ilme saanud Valgesoo, Tellingumäe, Simisalu, Rannametsa ja Majakivi vaatetornid,“ loetleb külastuskorralduse juht vaid mõned valminud objektidest.


Tõmbenumbriks vaatetorn
Kõigi objektide valmimiseks kulunud kaheksa aasta jooksul tuli ette ka murekohti. „Kui vaatame just viimaseid aastaid, mida mõjutasid COVID-19 ja Ukraina sõda, siis nii materjalide hinnad kui ka tööjõud on oluliselt kallinenud. Juba esimene samm – projekteerimine – maksab nüüd mitu korda enam kui esimeste objektide tegemise ajal,“ tõdeb RMK külastuskorraldusosakonna taristuspetsialist Marge Rebane. „Sel põhjusel jäigi meil lõpuks ehitamata Rebasemõisa vaatetorn Karula rahvuspargis. Sealses rahvuspargis oli meil veel mitmeid teisi tegevusi: rajasime uued lõkkekohad, korrastasime matkaradu, lisaks uuendasime Mäekonnu vaatetorni, nii et päris ilma tornita Karula rahvuspark pole.“ Ehitamata jäi ka Käsmu vaateplatvorm Lahemaa rahvuspargis, aga seal oli põhjus juba hoopis teine. „Koroona ajal hakkasid inimesed massiliselt looduses käima ja maaliline rannaküla mere ääres muutus tavapärasest veel populaarsemaks. Kohalikud elanikud väljendasid muret, et kogu see autode ja inimeste vool hakkab lõpuks küla ja ümberkaudse looduse taluvuspiiri ületama ning nii jätsime veel ühe atraktsiooni, mis inimesi kohale tooks, rajamata,“ põhjendab Rebane. „Kui väikesed erandid kõrvale jätta, olid kohalikud omavalitsused ja kogukonnad uuendatud külastusobjektide üle siiski rõõmsad,“ kinnitab ta.


Kui küsida, mis laadi objektid on teistest keerukamad, vastab Marge Rebane kõhklematult: „Vaatetornid!“ Need on sageli matkakoha tõmbenumbriks ja RMK peab olema kindel, et inimestel on sinna võimalikult mugav ja ohutu minna. „Vaatetornid on meil peamiselt puust, aga leidub ka metallkarkassiga torne ja selles suunas me edaspidi liikuda tahakski. Metall on ilmastikukindlam ja vastupidavam,“ selgitab taristuspetsialist. Metalli miinuseks on aga puidust kõrgem hind ning keerukam ja kallim transport. Viimase all mõtleb Marge Rebane ka kohalevedu tööpiirkonda, sest tegu oli enamasti kaitsealadega ja sinna pole võimalik suurte masinatega ligi sõita, et koorem maha panna. „Vaatetorni ehitamisel planeeritakse materjali vedu talveperioodi. Kui meil veab ja on lund, siis saame vedada saanidega. Kui aga pole, siis tuleb tuua käsitsi mööda laudteed,“ kirjeldab Rebane.


Laudteede endi ehitus käib tema sõnul samuti nii, et uue tee materjal tuuakse kohale mööda vana teed. Sealjuures on ehitajatel välja töötatud spetsiaalsed kärud, millega saab ringi pööramata ja maastikku kahjustamata edasi-tagasi mööda laudteed liikuda. „Meil on aastate jooksul juba välja kujunenud hulganisti ehituspartnereid, kellel on kogemus, ja nemad tavaliselt meie hangetel ka osalevad.“ Vaatetornide väljanägemise kavandavad arhitektid, ühtset tüüplahendust pole. „Meie vaatame eelprojekti staadiumis lahenduse üle ja kui vaja, teeme muudatusettepanekuid,“ ütleb Marge Rebane.

See, kui kaua kordatehtud objektid kasutuskõlblikud püsivad, sõltub loodusmõjudest, projektist ja ehituskvaliteedist. „Puidu keskmine „eluiga“ välitingimustes on kümmekond aastat. Oleneb keskkonnast, näiteks rabas saab puit läbi kuivada ja seal püsib laudtee või puidust vaatetorn kauem kui metsa all, kus puidule langevad puulehed. Puidule lisab vastupidavust tema kombineerimine metalli või plastiga. Külastustaristu eluea pikendamiseks otsime pidevalt uusi ehituslikke lahendusi ja -materjale,“ tõdeb Rebane. „Ja muidugi sõltub objektide seisund sellest, kas ja kuidas inimene oskab talle pakutavat hoida. Õnneks on aasta-aastalt olukord selles vallas paranenud,“ rõõmustab RMK külastuskorraldusosakonna taristuspetsialist.

Kõik korraga korda
RMK külastuskorraldusosakonna Põhja-Eesti piirkonna Ida-Virumaa külastusala juht Heinar Juuse on teinud sama tähelepaneku. Tema haldusalas on päris suur osa rekonstrueeritud objektidest, sealhulgas 2018. aastal loodud Alutaguse rahvuspargi külastustaristu kavandamine ja rajamine. Unikaalse loodusega liigirikkas piirkonnas, kus asub kokku 11 kaitseala, lõppesid viimased tööd 2023. aasta suvel ning Juuseni on jõudnud palju kiitvat tagasisidet.


Ka tema kinnitab, et külastusobjektidega on pidevalt tööd. „Ma olen RMK-s juba üle 20 aasta ja näiteks Kurtna maastikukaitseala objekte oleme selle aja jooksul ehitanud üles kolm korda,“ toob ta näite. Tema sõnul ongi mõistlik teha võimaluse korral korda kogu objekt: uued lõkkekohad, pingid-lauad, välikäimlad ja infotahvlid jms. „Nii jääb tehtu ka külastajale rohkem silma ja ta oskab seda ka paremini hoida,“ kinnitab ta.

Juuse sõnul on tema tööaja jooksul külastustaristu märkimisväärselt muutunud ja ikka paremuse suunas. „Selliseid koorimata haavaplangust laudu ja pinke, nagu me aastatuhande alguses ise kokku lõime, enam RMK külastuskohtadest ei leia,“ muheleb ta. „Oleme saanud kogemusi, kuidas teha paremini ja vastupidavamalt.“

Varastatud käimla ja alla visatud arvuti
Vastupidavuse suhtes ei saa taas üle ega ümber inimtegevusest ja Heinar Juusel on kogunenud hea hulk lugusid, mille kõigega võib „looduse kroon“ üllatada. Üks kurioossemaid juhtumeid leidis aset umbes seitse aastat tagasi, kui Kauksi telkimisalalt varastati kahekohaline freespalkidest välikäimla. „Oli maikuu algus, ilm jahe ning telkijaid platsil veel polnud. Nii kasutaski keegi võimalust ja viis käimla minema,“ meenutab Heinar Juuse. Kadunud kemps tekitas kenakesti elevust ja jõudis ka mitme meediaväljaande veergudele. Kõige krooniks silmas Juuse pihta pandud käimlat mõni aasta hiljem bussiaknast ühe heki tagant paistmas, aga kuna osutus raskeks tõendada, et tegu on just sellesama Kauksist kaasaviidud majakesega, jäi asi sinnapaika.


Ka vaatetorn võib inimestele huvitavaid mõtteid pähe tuua. „Uue, 2018. aastal valminud Iisaku vaatetorni puhul seda enam juhtunud pole, aga vanas tornis käisid noored all asunud prügikasti kive loopimas. Mida kõrgemalt ja täpsemini asi õnnestus, seda võidukam oli viskaja,“ selgitab Juuse mängureegleid ja lisab leplikult, et tegelikult teeb tema südamele rõõmu, kui noored värskes õhus füüsilist tegevust harrastavad, seda enam, et kivikamakate tassimine 28 meetri kõrgusele vaatetorni nõudis sitkust ja pealehakkamist. „Aga prügikastist ei jäänud sellise spordi peale küll midagi järele,“ nendib Juuse ja lisab, et ükskord lendas tornist alla ka kellegi lauaarvuti.


Ehkki Heinar Juuse meenutused on vähemalt tagantjärele koomilise alatooniga, on tal siiski hea meel, et sedasorti nalja tehakse üha vähem. „Me oleme nüüd ka ise targemad ja kui kavandame objekti, kasvõi vaatetorni, siis väljanägemise kõrval on oluline ka külastajasõbralikkus ja turvalisus. Kui vanas tornis sai iga platvormi peal üle ääre alla vaadata, siis uuel on ülesmineku trepikoridor tunnelisse pandud ja üleval on piirded tihedamad.“
Lisaks sellele, et külastustaristut paremini hoitakse, teeb Juusele rõõmu matkaliste arvu kasv. „Alutaguse rahvuspargi on kohalike kõrval üles leidnud välisturistid. Ka rahvuspargis asuvasse Alutaguse külastuskeskusesse astub sisse üha rohkem inimesi, näitust vaatama või seal korraldatavatest üritustest osa saama,“ kinnitab Heinar Juuse.

Rabahuvilised ajasid parkla umbe
Mõne paiga populaarsus võib lõpuks viia olukorrani, kus ei jää muud üle, kui taristut muuta. Nii juhtus ülipopulaarse Viru raba õpperaja parklaga, mille laiendamiseks on otsitud lahendust ligi paarkümmend aastat. Probleemiks oli vana parkla asukoht Lahemaa rahvuspargi sihtkaitsevööndis, mis ei võimaldunud parklat laiendada kaitseväärtusi kahjustamata. Samas kasvas pidevalt õpperaja külastus ja sellega kaasnenud parkimist soovivate sõidukite hulk. Vajadus teravnes veelgi koroonaviirusest tingitud piirangute ajal.


RMK Põhja-Eesti piirkonna Lahemaa külastusala juht Timo Kangur selgitab: „Varem käis Viru rabas hästi palju välisturiste. Tuli buss 50 inimesega, kogu seltskond läks paariks tunniks rappa, siis sõideti jälle minema ja tuli uus buss. Ja kui inimesi käis päeva jooksul läbi tõesti arvukalt, siis busse korraga nii palju ei tekkinud, et poleks parklasse ära mahtunud. Kui aga algas pandeemia ja välisturiste enam ei saabunud, taasavastas Viru raba õpperaja üha enam eestimaalane, kes tuli kohale muidugi autoga. Ja kuigi parkla laiendamisest oli räägitud juba pikki aastaid, siis korraga polnud seda probleemi enam võimalik edasi lükata.“


Kuna senist parklat vanas asukohas suuremaks ehitada ei olnud võimalik, hakati otsima uusi lahendusi. „Üheskoos kaarti uurides leidsime Transpordiametile kuuluva teemaa, mis oli ette nähtud Liiapeksi liiklussõlme väljaehitamiseks. Saime Transpordiametiga kokkuleppele ja kuna antud koht on juba rahvuspargi piiridest väljas, polnud ka Keskkonnaametil vastuväiteid. Kokkuvõttes läks igati hästi, sest vana parklat poleks vajalikus mahus laiendada saanud,“ on Kangur tulemusega rahul. Tema sõnul mahub Viru raba uude parklasse umbes 90 autot ja viis bussi. Milliseks kujuneb seal koormus turismi tippajal, Timo Kangur veel öelda ei oska, sest uus parkla valmis selle sügise hakul. Varasema statistika põhjal usub ta aga, et kohti jagub. Lisaks autodele saab uude kohta parkida ka rattaid. Et aga külastuskorraldus on pidevas arengus, pole ka Viru raba parkla veel lõpuni valmis. „Kuna parkla on suur ja rahvast hakkab ilmselt käima palju, on see hea koht, kus jagada kasulikku teavet. Planeerime sinna suuremat kaardimaterjali ja infotahvleid nii Viru raba kui ka kogu Lahemaa rahvuspargi võimaluste kohta,“ lubab Timo Kangur.