Eestis on kohti, mis kevadel kaovad vee alla ja suvel näivad lõputu rohelise vaibana. Sügisel võivad need olla soolase mere tuulte meelevallas või jõe toodud setetest rammusad. Need on märjad niidud – luhad, lamminiidud, rannaniidud ja madalsooniidud. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) alustab tänavu ulatuslikku märgade pärandniitude taastamise projekti, mille käigus parandatakse nende looduslikku seisundit kokku 500 hektaril.

Tekst: Kristi Kool

Fotod: RMK

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

RMK looduskaitsespetsialist Bert Holm ütleb, et märg niit on eelkõige dünaamiline kooslus. „Ühisosa on see, et mingi osa aastast on nad kas üle ujutatud või ajuti liigniisked. Nad on alati seotud veekoguga,“ selgitab ta. See ajutine üleujutus ei ole probleem, vaid määrav tunnus, mis hoiabki need alad avatuna.

Vee rütmis kujunenud maastikud

Mageveekogude ääres asuvad luhaniidud ehk lamminiidud, mere mõjualas rannaniidud ning veel on olemas pinnaveest ajuti liigniisked madalsooniidud. Kevaditi, kui lumi kiiresti sulab, ujutatakse jõeäärsed luhad ja järvenõod üle. See periood toob kaasa setteid ja toitaineid, mis ladestuvad erinevatele kaugustele jõest ning kujundavad niidu sisemise mustri: vee lähedal ühed liigid, keskel teised ja metsa poole kolmandad.

Rannaniidud on Holmi sõnul pigem primaartekkelised elupaigad. Pärast mandrijää taandumist ja mere taganemist kerkis maa, algas mullateke ning taimestik hakkas tasapisi peale kasvama. „Selle mulla peal kartulit kasvatada ei saa,“ märgib ta. Ka lammi- ja luhaniidud pole tingimustelt soodsad majandusmetsa ega põllukultuuride jaoks.

Ometi ei püsi märg niit ilma inimeseta. „Me oleme metsavööndis. Seal, kus midagi ei tehta, hakkab kasvama puittaim,“ ütleb Holm. Rannaniitudel võtavad võimust kadakad ja männid, luhal pajud, lepad ja haavad. Niit võsastub, roostub või kasvab tarnamättaid täis ja kaotab oma avatud ilme ja väärtuse elupaigana.

Inimese ja niidu sajanditepikkune side

Pärandniitude ajalugu Eestis ulatub sajandite taha. Niipea kui inimene hakkas karja kasvatama, vajas ta selleks sobivaid alasid. Märjad niidud sobisid karjatamiseks või heinateoks, sõltuvalt pinnasest ja niiskusest. Rannaniite pigem karjatatakse – need on kivisemad ja niita keerulisemad. Luhad-lammid võivad olla nii niidetavad kui ka karjatatavad: märjematel aladel karjatatakse, kõrgematel tehakse heina.

„Katkematult käigus olnud alasid on muidugi vähem, aga laike, kus hooldus kestnud viimased paarsada aastat, leidub kindlasti,“ ütleb Holm. Samas on väga palju neid paiku, kus pärandniidu hooldamine on soiku jäänud. See on läinud nii demograafilistel ja ka majanduslikel põhjustel. Nõukogude korra tagajärjel kadusid talud, rannajoon suleti ja paljud kunagised heina- ning karjamaad jäid kasutuseta.

Kõige sügavam madalseis jäi kolhoosiaja lõppu ja vabariigi taassünni algusesse, mil polnud enam riiklikku põllumajandust-loomakasvatust, kuid erasektor polnud veel jalgu alla saanud. Bert Holm kinnitab, et pärast seda, kui hakati maksma toetusi kaitsealuste pärandniitude hooldamise eest, on pärandniitude käekäik jälle paranemas.

Liigirikkus ei sünni tühjale kohale

Märjad niidud on liigirikkad, sest nad pakuvad elupaika liikidele, kes mujal hakkama ei saa. Rannaniitudel kasvavad mitmed orhideed, mis eelistavad avatud meremõjuga alasid. Näiteks Balti sõrmkäpp ning Virtsu lähistel kasvav haruldane Ruthe ehk Puhtu sõrmkäpp, mille teadaolev ainus kasvukoht Eestis ongi sealne rannaniit. Samuti kasvab seal erinevaid soolalembeseid taimi, kelle jaoks ongi see ainuvõimalik paik. Luhaniitudel on taimestik sageli kõrgem, ent ka seal leidub väärtuslikke kooslusi, mida kujundab üleujutuste muster.

Lindude jaoks on hooldatud märjad niidud asendamatud. Rannaniidud on rändlindudele olulised peatus- ja pesitsuspaigad. „Maaspesitsejad ei saa hakkama, kui ala on meetrikõrguses tarnastikus või mitmemeetrises pilliroos,“ rõhutab Holm. Kiivitajad, tildrid ja vigled kolivad minema, kui rannaniit roostub. Luhal on erandiks vaid rukkirääk, kes suudab kõrgemas rohus kohaneda.

Praktiline seos ulatub aga põldudele. Kui rannaniidud on hooldamata ja pilliroogu kasvanud, ei leia lagled ja haned sealt madalat rohelist taimestikku. Siis suunduvad nad orasepõldudele. „Osaliselt on see põhjus, miks põllumehed lagledega võitlevad – neil pole võtta madalaks karjatatud rannaniitu värske taimestikuga,“ ütleb Holm.

Niitude väärtus ei seisne ainult nähtavas mitmekesisuses. Ökoloogia üks reegel ütleb, et mida suurem ja sidusam on elupaik, seda rohkem liike sinna mahub ja seda elujõulisemad on nende populatsioonid. Kui näiteks Emajõgi ääres on mitmesajahektarine hooldatud lamminiit, kuid allavoolu kümnete kilomeetrite ulatuses hooldatavaid niite pole, tekib liikide levikus lünk. „Võib tekkida geneetiline vaesumine,“ selgitab Holm. Elupaik võib näha välja korras, ent liigid ei pruugi olla pikas perspektiivis elujõulised, kui puudub sidusus teiste niitude ja populatsioonidega.

Taastamine on ajavõidujooks

Kui niidu hooldus katkeb, ei kao kooslus üleöö. Ent umbes 50 aasta järel hakkab mulda kogunenud seemnepank hääbuma. „Mida rutem hooldus taastub pärast katkemist, seda parem,“ ütleb Holm. Kui läheduses on hästi säilinud niite, on taastumine kiirem ja kindlam. Eesti maastik on õnneks mosaiikne ning paljudes piirkondades pole hooldus väga pikaks ajaks katkenud.

Kõikjal pole siiski mõtet niitu taastama hakata. Kui ala on olnud 80 ja rohkemgi aastaid mets, on mõistlikum taastamiseks valida roostunud või võsastunud endine niit. Taastamistööd sõltuvad niidutüübist. Luhal tähendab see sageli võsaraieid ja poolemeetriste tarnamätaste freesimist, et ala muutuks taas niidetavaks või karjatatavaks. Rannaniidul võib vaja minna pilliroo hekseldamist, kadakate ja mändide eemaldamist. Mõnel pool leidub nõukogude ajal põndakutele rajatud puistuid, mis tuleb enne niidukoosluse taastamist maha võtta.

RMK annab oma maadel asuvaid pärandniite 10 aastase lepinguga rendile ning huvi on üldiselt suur, eriti Lääne-Eestis ja saartel. Rentnikud leitakse enampakkumiste kaudu. Kui ala on viimastel aastatel olnud järjepidevas hoolduses, leidub tavaliselt uus huviline ka siis, kui eelmine loobub. Pärandniidu hooldus tähendab, et niitmisel viiakse hein minema – see ei tohi jääda maha. Seega teevad hooldajad sageli koostööd mõne loomakasvatajaga. Või peab rentnik ise karja ja tal on maade portfell selline, et osasid alasid karjatatakse, seal saavad loomad suvel kõhu täis ja teisi alasid niidetakse, sealt tulevad loomadele talvevarud.

Märjad niidud nõuavad paindlikkust. Sademerohkel suvel võib ala jääda pikaks ajaks vee alla ning sinna ei pääse masinad ega loomad. „Lehmal ei ole päästevesti,“ ütleb Holm muigega. Rannaniitudel võivad augustitormid karjaaedu lõhkuda ja sundida loomi varem ära tooma. Oluline on, et ala ei oleks sügiseks üle kasvanud ega kevadeks kulustunud – nii saavad linnud maapinnal pesitseda ja tärkavad taimed ei pea end läbi paksu kulukihi pressima.

Rohkem kui maastik – toidulaua tagala

Miks panna riigi ressursse märgade niitude taastamisse? Holmi vastus on praktiline. „Pärandniidud on meie toidulaua otsene tagala,“ ütleb ta. Need pakuvad elupaika tolmeldajatele ja paljudele teistele liikidele, kellest sõltub põllumajandus. Kui niite pole, väheneb tolmeldajate liigirikkus ning kannatab õunasaak, ploomid ja pirnid – kõik kultuurid, mis vajavad putuktolmlemist.

Lisaks on pärandniidud meie kõige liigirikkamaid kooslused. Kolmandaks on rannamaastikud ja suured luhad osa Eesti identiteedist. Kui need kaovad, kaob midagi enamat kui lihtsalt üks elupaigatüüp. Kaob sidusus maastikus, nõrgeneb looduse vastupanuvõime ja väheneb meie endi toidujulgeolek ning kaob harjumuspärane maastik.

RMK 500 hektari suurune taastamisprojekt ei ole seega pelgalt maastikukujundus. See on katse hoida elus kooslusi, mis on kujunenud vee ja inimese ühises rütmis. „Mets kasvagu seal, kus mets, ja niit olgu seal, kus ta ajalooliselt on olnud,“ võtab Holm mõtte kokku. Märg niit ei ole tühermaa, vaid toimiv süsteem – seni, kuni me seda mõistame ja hooldame.

RMK Põlula kalakasvatuskeskuses juba aasta aega töötanud päikesejaam on näidanud, et investeering päikeseenergiasse ja akusalvestisse oli mõistlik. Seetõttu võetakse vähem elektrit elektrivõrgust, energiakulud on väiksemad ja süsteem toob ka lisatulu.

Tekst: Kristi Kool

Fotod: RMK

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kalakasvatus on tegevus, kus elektrienergial on keskne roll kalade heaolu ja looduslähedaste kasvutingimuste tagamisel. „Põlula kalakasvatuskeskus kasutab Lavi allika vett, mis on looduslikult jahe, aasta läbi ligi 6 kraadi, ja hapnikuvaene. Kui vette on vaja lisada hapnikku, kasutame elektri jõul töötavaid aeraatoreid. Kalakasvatusprotsessi juhtimiseks, näiteks vastsete koorumise aeglustamiseks või kiirendamiseks, tuleb vajaduse korral vett kas jahutada või soojendada,“ selgitab RMK Põlula kalakasvatustalituse juht Kunnar Klaas. 

Tema sõnul vajavad soojalembesed Atlandi tuurad teatud eluetappides allikavee täiendavat soojendamist. Karantiinihoones, kus inkubeeritakse loodusest või teistest kalakasvandustest pärit siia ja lõhilaste marja, tuleb vett sügistalvisel hooajal aga hoopis jahutada, et vastsed ei kooruks liiga vara välja. „Veetemperatuuri reguleerimisega saame marja hautamise perioodi vastavalt vajadusele pikendada või lühendada ning seega vastsete koorumisaja ajastada looduses toimuvate protsessidega sobivaks. Looduslikes veekogudes on talviti veetemperatuur madalam ja marja areng aeglasem kui meie allikavees, kus vastsed kooruksid välja liiga vara, juba talvel,“ põhjendab Klaas. 

Päikesepargi rajamise idee

Lisaks veetemperatuuri ja hapnikusisalduse reguleerimisele kulub kalakasvanduses elektrit ka veepuhastusfiltrite, pumpade, mitmete kalakasvatusseadmete, valgustuse, töökohtade jm elektrivarustuseks. Kuna suurem osa kalade kasvatamisest toimub hoonetes, on ka valgustusel oluline roll. „Kalad peavad sööta nägema, et seda haarata. Valgustites kasutame hõõglampe, mille valguse spekter on looduslikule kõige sarnasem. LED-lambid on energiasäästlikumad, kuid nende sinise spektriga valgus ei sobi kaladele,“ lisas Klaas.

Just suur ja aastaringne energiavajadus pani mõtlema oma elektritootmisele. „Päikesepargi rajamise mõte tekkis juba 2018. aastal, kui oli teada, et 2020. aasta lõpuni rajatavatele päikeseparkidele makstakse taastuvenergia toetust 5,37 senti kilovatt-tunni kohta. Samuti olime analüüsinud keskuse elektritarbimist ja teadsime, et suure osa toodetavast päikeseenergiast suudame ise ära kasutada,“ meenutab Klaas. 

Paraku 2019. aasta eelarvest vahendeid ei leitud ning nii jäi mõte ootama paremat aega. „Samal ajal tegelesime karantiinihoone rajamisega ja päikesejaama ehitamine jäi mõneks aastaks tagaplaanile. Kuna 2022. aastal olid elektrihinnad kõrged, keskmiselt 23 senti kilovatt-tunni kohta, esitasime idee uuesti ja saime vajaliku toetuse 2023. aasta eelarves,“ selgitas ta. 

Ehitamine võttis eri põhjustel aega ligikaudu kaks aastat. Hea oli see, et samal ajal langesid päikesepaneelide ja akupankade hinnad, mis võimaldas eelarve piires hankida lisaks päikesepaneelide pargile ka akupanga. Rajati kompleksselt toimiv päikesejaam, mis alustas tegevust 2024. aasta lõpus.

Keskkonnasõbralik ja kasulik 

2025. aastal ostis Põlula kalakasvatustalitus elektrivõrgust 221 000 kilovatt-tundi elektrit. See on 77 000 kilovatt-tundi vähem kui aasta varem. Võrgust ostetava elektri kogus vähenes ligi neljandiku võrra. Koos päikeseelektri kasutamise, elektri müügi ja akude abil saadud tuluga oli rahaline kasu kokku umbes 20 000 eurot. See moodustab ligikaudu 15% kogu investeeringu maksumusest. 

Päikesejaam tootis aasta jooksul umbes 70 000 kilovatt-tundi elektrit. Enamik sellest – üle 93% – kasutati kohapeal kohe või salvestati akudesse. Väike osa elektrist müüdi tagasi võrku. Akusid laaditi võrgu energiaga siis, kui päike paistis või kui elekter oli börsil odav, ning kasutati ajal, mil elekter oli kallim. Nii kasutati aasta jooksul akudest umbes 46 000 kilovatt-tundi elektrit. 

Alates 2025. aasta augustist osaleb akusüsteem elektrivõrgu stabiilsuse tagamises. See tähendab, et vajaduse korral antakse elektrit võrku või võetakse sealt tagasi. Selle kaudu liikus aasta jooksul kokku umbes 6000 kilovatt-tundi elektrit; see tõi ka täiendavat tulu.

Päikesejaama ja akude rajamine maksis kokku 136 000 eurot. Esimese aasta tegelike tulemuste põhjal võib öelda, et investeering tasub ära vähem kui seitsme aastaga. Päikesepaneelid teenivad oma hinna tagasi kiiremini, akud veidi aeglasemalt, kuid koos töötades moodustavad need tõhusa ja paindliku lahenduse.

Põlula kalakasvanduse päikesejaam on RMK-s üks esimesi ja ühtlasi suuremaid investeeringuid, kus on ühendatud päikeseenergia tootmine ja selle salvestamine. Uued kontorihooned Paikusel ja Ussimäel saavad endale samuti päikesepaneelid. „RMK on võtnud suuna energiatõhususe poole ja tänapäevaste küttelahenduste rakendamine ning päikeseenergia kasutuselevõtt on meie kinnisvara arendamisel olulisel kohal,“ rõhutab kinnisvaraosakonna juht Karl Mänd. 

Põlula kalakasvatustalituse kogemus näitab tema sõnul, et hästi kavandatud ja nutikalt juhitud päikesejaam ei ole ainult keskkonnasõbralik, vaid ka rahaliselt kasulik. Lisaks aitab see vähendada sõltuvust elektrivõrgust ning toetab RMK eesmärki kasutada ressursse säästlikult ja kestlikult.

Kujutage ette metsa, mis peab paremini vastu haigustele ja kliimamuutustele, kasvab kiiremini, tervemalt ning annab igal hektaril 10–30% rohkem kvaliteetset puitu. Just sellist tulevikku on RMK oma aastatepikkuse teadus- ja arendustööga Eesti metsandusele ette valmistanud.

Tekst: Priit Luts

Fotod: Jarek Jõepera, Kaupo Kikkas, Kristiina Viiron

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

See läheb hästi kokku ajastuga, mil maailm otsib kiiresti väljapääsu sõltuvusele fossiilkütustest. Puit asendab juba praegu plasti, betooni ja fossiilseid materjale, luues võimaluse kestlikule eluviisile. Keemilisel töötlemisel on puidu kasutusvõimalused peaaegu piiramatud.

Uus puu hakkab kasvama seemnest. Vähesed teavad aga, et kogu metsapuude riikliku seemnevaru ja selle kvaliteedi vastutus lasub RMK õlgadel. Lääne-Virumaal Kullenga seemnekeskuses on praegu laos ligikaudu kümneaastane varu ehk üle 7 tonni sertifitseeritud seemneid. Sealt ostavad metsataimede kasvatamiseks seemneid ka erataimlad ja erametsaomanikud metsakülviks.

Võtame purgil kaane maha ja vaatame sisse 

RMK-l on tänaseks seemlaid rajatud ligi 300 hektarile, igal aastal lisandub suurusjärgus 10 hektarit. Juba praegu tuleb kogu männiseeme seemlatest ning lähitulevikus ka arukase seeme katmikseemlatest. Viimaseid on uudistamas käinud ka lõunanaabrid ja püüdnud Eesti kogemustest õppida. Kuuskede seemet hakkab RMK ainult seemlast varuma pärast 2030. aastat ning rajamisel on uued sanglepa seemlad. 

Seemlatel on ainult üks eesmärk – tootlikumad, kvaliteetsemad ja vastupidavamad majandusmetsad tulevikus. RMK eesmärk on jõuda kõigi nelja majanduslikult olulisema puuliigi (harilik mänd, harilik kuusk, arukask, sanglepp) 1,5. astme seemlateni. Mõni aasta veel ja RMK jõuab oma esimese 1,5. astme männiseemlani (vt joonist).

„Lihtsalt öeldes tähendab see, et seeme, mida metsade uuendamisel kasutatakse, on geneetiliselt palju paremini kontrollitud kui varem. Metsa algkapital on parem. 1,5. astme seemla ei tee majandusmetsa lihtsalt „natuke paremaks“, vaid annab metsandusele uue, tugevama ja kliimakindlama põlvkonna, mis kasvab kiiremini ja toodab rohkem väärtust,“ selgitab doktorikraadiga Aivo Vares, kelle hoida ja juhtida on RMK-s kogu metsapuuseemnete alane tegevus. 

Järglaskatsetes hinnatakse viimased tosin aastat kasvanud puude puhul lisaks tootlikkusele ka nende okslikkust, okste asendit tüve suhtes, nende jämedust. Samuti hinnatakse mitmeladvalisust, tüve koonet ja sirgust. Eesti Maaülikooli mõõtmised kümne aasta vanuste mändide võrdluskatsetes on seni näidanud, et seemlaseemnest kasvanud puude tagavara on 19% suurem kui puistuseemnest puudel. „Kavatseme järglaskatsetes läbi viia ka juurepessuga nakatamise katsed, et selgitada võimalikud puud, mis on vastupidavamad sellele olulist majanduslikku kahju põhjustavale seenhaigusele,“ lisas Vares.

Kliimamõjude uurimiseks tõi RMK Läti riigimetsast sealsete männi ja kuuse plusspuude materjali. „Mõni aasta tagasi said puud poogitud ja nüüd asume neid seemlas katsetama. Mõne laiuskraadi võrra alla liikumine võib olla tuleviku võti,“ lisas Vares. Mis kasvab praegu meist lõuna pool, saab Eesti metsades tulevikus hakkama, kui püüda lihtsustada. 

Lisaks teadustööle investeerib RMK märkimisväärses mahus ka seemnevaldkonna taristusse. Äsja sai valmis Viljandi seemlahoone, kust juhitakse üle 100 hektari suuruse seemla tööd. „Uued seemlad, ainulaadsed katmikseemlad ning laiaulatuslikud järglaskatsed tagavad, et Eesti metsandus saab tulevikus parima võimaliku algmaterjali. Me oleme viimasel kümnendil tööd teinud ja nüüd hakkame varsti noppima vilju –täidame lõpuks Eesti metsanduses olnud lünga kvaliteetsete seemnete vallas,“ rõhutas Vares. 

Eraldi fookused 

Kui seni oli riigimetsas taimla- ja seemnemajandusosakond, siis juulist lahutatakse need funktsioonid metsaseemnetalituseks ja metsataimetalituseks. Kolmas tükk pusles on metsakasvatusosakond, kuhu on koondunud kompetents istutusest latimetsa kasvatamiseni ning kvaliteedianalüüs. 

RMK metsakasvatuse ja taimlamajanduse valdkonnajuht Toomas Väät selgitas ette võetud ümberkorraldusi vajadusega hoida selgemat fookust. Uuenev struktuur toetab praktikas tegutsemist. Metsakasvatus ütleb ette taimede arvu ja esitab tellimuse, taimlad toodavad vajalikud kogused ja seemlad varustavad neid parimate seemnetega.

„Kui seemnekompetents koondub Kullengale ja Viljandisse, siis taimekasvatuskompetents asub RMK-s peamiselt kahes paigas: Tartu taimlas ja Marana taimlas Pärnumaal. Just neis kahes taimlas sünnivad kõik riigimetsa jõudvad noored puud. Seal toimub külv, seal on kasvuhooned ja külmhooned,“ sõnas Väät. 

Kõiki taimi kasvatatakse alguses konteinerites ehk „pottides“ – see on nagu väike kaitstud kodu, kus juured saavad tugevaks ja püsivad terved. 

Kuuse potitaimi viiakse ka teistesse taimlatesse (Reiu, Rulli, Purila või Räpina), kus neid koolitatakse aastaks või kaheks põllule. Seda nimetatakse pott-põld-meetodiks, kuid selle osakaal on languses. 

RMK taimlate juht Esko Krinal selgitas, et 2026. aastal on umbes kaks kolmandikku metsauuenduse taimedest just potitaimed ja üks kolmandik parendatud juurekavaga avajuursed taimed. 

„Näiteks männid jõuavad metsa kõik konteinertaimedena. Seejuures paljud neist, ligi 5 miljonit taime aastas, peavad oma aega külmikus ootama. Hoiame neid mõne miinuskraadi juures talveunes. Nii saab istutamist teha pikema aja jooksul kevadest sügiseni, sest taim ei lähe esimese kevadsoojaga kohe kasvama. Oleme eriti uhked enda avamaa kasetaimede üle – raske istutada, aga kehtib põhimõte: istuta, unusta, ja noorendik valmis! Samuti alustame uue sanglepa potitaime kasvatustehnoloogia väljatöötamisega,“ avas Krinal taimlate töö köögipoolt. 

Noori okaspuid, eriti mändi, armastab süüa männikärsakas. RMK kaitseb igal aastal miljoneid taimi ennetavalt: juurepealsele osale kantakse peale veepõhine liim ja peen liiv või vaha. See kaitsekiht takistab mardikal tüve närimist. 

Koostööpartnerite kaalukas roll 

Kui seemned on saadaolevaist parimad, taimed on tugevaks kasvatatud, siis tuleb need metsas ka ellu saata – istutada, hooldada, kaitsta ja kasvatada. Nüüd sekkub metsakasvatus. Selles on riigimetsa haldaja usaldanud töö suuresti erasektorile. 

RMK teeb juba praegu ligi 80% metsakasvatustöödest koostööpartneritega. Juulist suureneb see maht veelgi, sest Mandri-Eestis jätkatakse ainult ühe mudeliga: kõik metsakasvatustööd tellitakse erasektorist.

Koostöö erasektoriga läheb edaspidi sügavamaks. Järgmise paari aasta jooksul asenduvad eraldi hangitud istutused, noore metsa hooldused, valgustusraied ja metsakaitsetööd n-ö täisteenusega. 

„Üks usaldusväärne partner võtab ühes kindlas piirkonnas korraga enda kanda kogu noore metsa kasvatamise tsükli – aastaringse töö, mis annab talle stabiilse käibe, pikad lepingud ja võimaluse areneda professionaalseks metsakasvatusteenuse pakkujaks,“ tutvustas RMK plaane kogu metsakasvatuse valdkonna eest vastutav Toomas Väät. 

„RMK ise keskendub seejuures hoolikale planeerimisele, tööde juhtimisele ja kvaliteedi tagamisele. Üle Eesti on tööde juhtimise rollis kolm metsakasvatusjuhti ja 28 metsakasvatajat, kes suudavad aastas tagada kvaliteetsed metsakasvatustööd ca 60 000 hektaril,” selgitas Väät.

Istutamine on metsakasvatustöös ilmselt enim teada, kuid siiski väike samm uue metsapõlve kasvatamisel. Riigimetsas käiakse samas paigas erinevaid hooldustöid tegemas keskmiselt seitse korda 20 aasta jooksul, et istutatud taimed kasvama läheks ja noor mets sirguks. 

RMK ei muuda paremaks mitte ainult metsakasvatustööde organiseerimist, vaid parem on nüüdseks ka see, millise algmaterjaliga metsi rajatakse. Eesti metsad saavad sellest tugevamad, tervemad ja tulevikukindlamad, on Väät veendunud.

Tekst: Priit Luts

Senine metsanduslik koolitarkus ütleb, et männikärsaka kahjustuste riski maandamiseks ei tasu värsketele raiesmikele uusi puid enne kahte-kolme aastat istutada. RMK metsakasvatustalituse analüüs seevastu näitas, et raiesmike üheks vegetatsiooniperioodiks seisma jätmine ei anna eelist – männikärsaka kahjustusi on peaaegu samas suurusjärgus nii esimesel kui ka teisel aastal ja sellega riski ei vähenda. 

Analüüsi autor, RMK metsakasvatustalituse analüütik Viljar Veeväli kasutas analüüsi koostamiseks andmeid aastatest 2020–2024 ning tuvastas, et männikärsakas kahjustab keskmiselt 5% istutatud aladest, olles kahjustuste tegurina kolmandal kohal pärast põuda ja muid kombineeritud kahjustusi. 

Kokku mõjutas kahjur viieaastasel perioodil otseselt 2519 hektarit, mille likvideerimiseks kulus riigimetsas igal aastal keskmiselt 189 000 eurot täiendava istutuse näol. 

Analüüsi aluseks oli 13 hüpoteesi, mis uurisid männikärsaka kahjustuste tekkimist mõjutavaid tegureid. Esimesed neist keskendusid taime- ja istutusspetsiifilistele aspektidele: eeldati, et kahjustuste esinemine sõltub puuliigist ja taimetüübist, samuti erineb keemiliselt ning mehaaniliselt töödeldud taimede vastupidavus kahjurile. 

„Lisaks analüüsisin, kas kahjustus nõuab kultuuri täiendamist ja mõjutab uuendamise kvaliteeti ning kas kevad- ja sügisistutusel on erinev mõju kahjustuste tekkele. Tähelepanuta ei jäänud ka maapinna ettevalmistusmeetodi ja kasvukohatüübi roll kahjustuste esinemisel,“ selgitas Veeväli. 

Teine rühm hüpoteese puudutas keskkonna- ja ajafaktoreid. Eeldati, et klimaatilised tingimused mängivad olulist rolli kahjustuste tekkimises ning et kahjustusi esineb nii värsketel raiesmikel kui ka ühe vegetatsiooniperioodi seisnud aladel. Lisaks kontrollis autor hüpoteesi, et raie aeg mõjutab kahjustuste esinemist, rõhutades ajastuse tähtsust metsamajanduses. 

Kolmas osa hüpoteesidest käsitles raiega seotud tegureid: raiutud puistu okaspuu kõrgem osakaal peaks suurendama kahjustuste riski, samuti võiks raidmete koristamine või langile jätmine, nende lao kaugus istutusalast ning läheduses tehtud uued raied mõjutada kahjuri levikut ja kahjustuste intensiivsust. 

Olulisimad leiud 

Osa seatud hüpoteesidest leidis analüüsi põhjal kinnitust, osa mitte. Näiteks sõltub kahjustuste esinemine puuliigist ja kasvukohatüübist: kuusel on enim ohustatud sinilille (SL) tüüpi alad, männi puhul kõdusoo kasvukohatüübid (JO, MO), kus muld kuivab kiiresti. „Need alad on tuntud oma põuaohu poolest, mis ilmselt nõrgestab taimi ja muudab nad kahjuritele vastuvõtlikumaks. See rõhutab vajadust arvestada istutusalade valikul mullatingimusi, et vähendada riske juba planeerimisetapis,” märkis Viljar Veeväli. 

Istutusaegade võrdlus ei näidanud olulisi erinevusi kevade ja sügise vahel. Samuti ei aidanud istutusalade seisma jätmine üheks vegetatsiooniperioodiks – kahjustused olid peaaegu samasugused mõlemal aastal. „See kummutab levinud arvamuse, et viivitus annab eelise. Koos teiste metsakasvatuslike analüüsidega oleme jõudnud teadmisele, et mida varem istutada, seda parem on metsauuenduse kvaliteet uuenenuks arvestamisel,“ lisas Veeväli. 

Seevastu raieaeg mõjutab kahjustusi märkimisväärselt. Kõige suurem männikärsaka kahjustuste esinemine tuvastati aladel, mis raiuti jaanuaris, märtsis ja aprillis. See langeb kokku männikärsaka kevadise aktiivsusperioodiga ning kändudest erituvad lõhnaained meelitavad kärsaka kohale. 

Huvitaval kombel ei avaldanud raidmete koristamine ega nende lao kaugus olulist mõju, samuti ei suurenenud risk ühe kilomeetri raadiuses raiutud lankidest. Küll aga tõusis oht, kui eelmises puistus oli okaspuude osakaal üle 50%. See tähendab, et segapuistud võivad pakkuda loomulikku kaitset, kuna männikärsakas eelistab okaspuid. Aladel, kus okaspuude osakaal oli madalam, vähenes kahjustuste tõenäosus nii esimesel kui ka teisel aastal pärast istutust. 

Taimede eelneva töötlemise puhul võttes näitas andmete võrdlus, et mehaaniliselt ehk liimi või vahaga töödeldud männitaimed olid männikärsaka kahjustustele mõnevõrra vastupidavamad kui ainult pestitsiidiga töödeldud taimed. 

„Siiski tuleb silmas pidada, et keemiliselt töödeldud taime süües mardikas sureb, kuid liimi-vahaga töödeldud taim on tüve osas kaitstud ehk nende toimemehhanism on erinev,“ täpsustas Veeväli. 

Kuna istutusmahud on langustrendis, soovitab analüüsi autor kindlasti jätkata taimede mehaanilise töötlemisega samas suurusjärgus, mis tähendab, et töödeldud taimede osakaal riigimetsa istutamisel kasvab tulevikus veelgi. 

Analüütikute kaalukas roll metsakasvatuses 

RMK metsakasvatustalituses töötab kaks analüütikut. Umbes poole tööajast veedavad nad füüsiliselt metsas eri tööliike hinnates ning teise osa tööst moodustab andmeanalüüs. 

Metsakasvatuse ja taimlamajanduse valdkonna juht Toomas Väät ütleb, et analüütikute eesmärk on katta ära väga oluline ja lai spekter metsakasvatuses, mida võib üldistada kolmele aspektile: aeg, arvukus ja tööde kvaliteet. 

Aeg tähistab seda, kui kiiresti pärast raiet saab lugeda metsa uuenenuks. Arvukuse puhul hinnatakse, kas soovitud puuliiki on piisavalt. Tööde kvaliteet annab hinnangu nii planeerimisele kui ka istutus-hooldustöödele. 

„Teeme välitöid, mis on jagatud nelja töölõiku: istutamine, hooldamine, valgustusraied ning metsauuendusalade täiendamise planeerimine ja seal tuvastatud kahjustuste määramine. Alati järgneb sellele analüüs, soovitused ja ettepanekud, mille põhjal muudame vajaduse korral oma protsesse, et teha paremat metsakasvatust. Oleme teinud suure arenguhüppe – meil on tugevad analüütikud ja tugevad analüüsid, oleme sisemiselt jõudnud kõrgele tasemele,“ rääkis Väät. 

Aastas valib metsakasvatustalitus välja paar teemat, millega süvitsi minna. Eespool kirjeldatud männikärsaka kahjustuste analüüs on üks näide neist. Samuti on läbi analüüsitud nii kevad- kui ka sügisistutus, looduslikule uuenemisele jätmine, mätastuse tulemuslikkus ja palju muid teemasid. 

„Analüüside kõige suurem väärtus on see, et meil tekib metsakasvatuses ühtlustunud vaade ja ühtlasem käekiri, seda metsakasvatajate, raietööliste ja töövõtjateni välja,“ rõhutas Väät. 

Kes on männikärsakas? 

Eesti metsamajanduses on männikärsakas üks peamisi kahjureid ja põhjustab igal aastal sadu tuhandeid eurosid kahju. 

Täiskasvanud mardikas on 10–12 mm pikkune, pruuni-kollakate soomustega kaetud keha ja pikliku kärsaga, mille otsas on haukamissuised. Kahju tekitavadki peamiselt täiskasvanud mardikad, kes närivad noorte puude, eriti istikute koort, võrseid ja pungi. Sageli põhjustab see tüve ringikujulist kahjustust, nn koorumine takistab toitainete liikumist ja viib taime hukkumiseni. 

Männikärsaka lendlus algab kevadel, kui puuduvad öökülmad ning keskmine õhutemperatuur jääb vahemikku 8–19 °C. Aktiivsem lendlus kestab üldiselt kuni kuu, mil õhutemperatuur jääb 19 °C piirimaile. Meie kliimas leiab lendlus tavaliselt aset mai lõpus ja juuni alguses. 

Männikärsaka munemisperiood võib kesta vaheaegadega maist septembrini ning sellest tulenevalt toitub mardikas terve perioodi vältel, vajades energiavarude taastamist enne ja pärast munemist. 

Munemispaikadena sobivad männikärsakale raiutud kännud, maapinnalähedased juured või raiesmikule jäänud raidmed. 

Männikärsaka areng munast mardikani on Eestis keskmiselt kuni kaks aastat ja valmiku eluiga on keskmiselt kaks-kolm aastat. Sobiva toitumis- ja elukoha otsinguteks võivad mardikad soodsates oludes liikuda kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusele. Raiesmikule meelitavad männikärsakat kändudest ja raidmetest lenduvad lõhnained. 

Metsamehi ja -naisi on kadestatud parima töökeskkonna – metsa – pärast. Ometi on läbi ajaloo vajanud ka nemad tööruume, et paberi- ja arvutitööd teha ning näiteks ka seal parimas keskkonnas märjaks saanud riideid kuivatada. Metsavahikordonid on olnud ka riigiteenistujate eluasemeks. RMK kontori kui riigi(võimu) kohalolu osatakse maapiirkonnas hinnata ka tänapäeval. 

Tekst: Jürgen Kusmin 

Fotod: RMK ja Rahvusarhiiv

Kena pildialbumi panid Eesti Metsaülemate Ühingu egiidi all ja kolleegide kaasabil 2008. aastal kokku Kaarel Tiganik ja Priit Kask.  See raamat koos pärandkultuuri andmebaasiga on hea teejuht eri riigivõimude ajal metsanduse kohalikeks keskusteks olnud hoonetega tutvumisel. Näiteks lugesin sellest raamatust kokku 39 Vaimastvere tüüpi kontorit. Mis see Vaimastvere tüüp on, sellest juba allpool.

RMK puhkekohaks olev Sopi metsaonn Saaremaal Sõrve poolsaare keskosas markeerib esimese teadaoleva metsavahikoha olemasolu. See on fikseeritud juba 1795. aastal vabahärra Balthasar von  Campenhauseni tehtud metsakorralduskavas. Ilmselt oli toona tegu  tavapärase taluhoonega, tänaseks on see hoone hävinud. Valdavalt olidki esimesed metsavahikordonid tavalised taluhooned, mis  ametnikule tasuta oma tööpiirkonnas eluasemeks anti, juures mõni hektar maad, et loomi pidada ja põlluharimisega pere ära toita. Samas on suuremates riigimetsamassiivides tänaseni leida ka omapärase kõrge katuseviilu ja väikese põrandapinnaga tüüpprojekti järgi ehitatud kordonihooneid. (Ääremärkusena: selle tüüpprojekti autori nime olen otsinud juba mõnda aega, intensiivsemalt selle loo kirjutamise ajal, paraku edutult. Kui mõnel sellise metsavahikordoni tänasel elanikul peaks olema säilinud ka maja ehitusjoonised, kus autori nimi peal, siis oleksin digikoopia eest tänulik.) 

Juhatasid sildid ja viidad 

Vahtkondade arvu maksimum oli 1980. aastatel ligi kaks tuhat ning metskonna ja vahtkonna vaheastmena metsnike tööpiirkonnaks olnud jaoskondandel 530. Kordonite tegelik arv on olnud märksa  suurem, sest aja jooksul on paiknetud eri asukohtades. Ka metsnikul  olid elu- ja töökoht samas majas koos. Nii eelmise vabariigi kui ka  nõukogude ajal olid need hooned tähistatud vastava sildiga ning sinna juhatasid teeviidad. Väljapaneku neist leiab RMK Oandu külastus-keskuse küüni alt (suure osa neist on annetanud ajaloohuviline metsakorraldaja Aarne Suu). Metsavaht ja metsnik olid piirkondlikud võimuesindajad ning nende uks pidi olema abipalvetele avatud. Ka esimesed maapiirkonnas telefonid jõudsid sageli just neisse hoonetesse. Pärandkultuuri andmebaasi on jõudnud 111 metsniku- ja 1683 metsavahikohta. 

Tsaarivõimu ajal oli riigimetsa kokku ligi 100 000 hektarit (ülejäänu oli valdavalt mõisatele kuuluv metsamaa)  ning  see  jagunes  üheteistkümneks  riigimetskonnaks: Avinurme, Võtikvere, Võru, Kariste, Vastemõisa, Kilingi, Laiksaare, Orajõe, Võlla, Kuressaare ja Tallinn. Tsaari- ja mõistate ajast pärinevad näiteks RMK Oandu külastuskeskus (ehitatud 1860 Sagadi mõisa metskonna kontoriks), endised Vastemõisa (1869) ja Putkaste (1886, mõisa metskond) metskondade kontorid, esialgu metsateenijate majaks ehitatud Laiksaare (1910) ning metsaülema elamuks ja kantseleiks ehitatud Audru ja  Kilingi (1901) kunagised kontorihooned. Neist viimane on eriti kauni puitarhitektuuriga ja kohaliku külaseltsi halduses olev tänini heas seisukorras maja.  Justkui piparkoogimaja näeb välja ka Pikknurme kontor, ehitatud Tartu linnametsade haldamiseks juba 1868. aastal. 

Eriilmelised metskondade kontorid 

Nooruke Eesti Vabariik alustas 13 metskonnaga, mõisamaade võõrandamise tulemusena kasvas riigimetsa pindala ca 750 000 hektarini ja metskondade arv 85-ni. Nõukogude aja lõpuks oli riigimetsamaa pindala poole sajandiga kahekordistunud ja metskondade arvu maksimum oli 213, neist peaaegu kõigi kontorid on pärandkultuuri andmebaasis kajastatud. Sealne pilt on kirju: endised mõisate ja karjamõisate pea- või kõrvalhooned, vallamajad, koolihooned, elumajast kohandatud või kontoriks ehitatud hooned, sh Soome tüüpi puitkilpmajad jpm. 

Metskonna kontoritele on proovitud luua ka tüüpprojekte. Teise maailmasõja eel valmis neist kaks: Kabala ja Erastvere. Levinud tüüpprojekt oli 1965. aastal valminud Vaimastvere tüüpi kontor-elamu – tegelikult nelja korteriga nõukogude elamu tüüpprojekti (mida võib näha Vabaõhumuuseumis)  kohandus, kuhu juurdeehitusena oli lisatud koosolekute saal. 21. sajandi alguses on jõutud üks tüüpprojekt tellida ka RMK-s ning selle järgi on valminud Piirsalu ja Valga kontorid (arhitekt Merike Kordemets). 

Põnevaid arhitektuurinäiteid 

Pikema ajalooga on RMK praegustest kontoritest ja külastuskeskustest lisaks eespool mainitutele ka Antsla kontor (19. sajandi lõpp) samanimelise  mõisa ajast, Pähni külastuskeskus kui endine metskonna kontor (1890), Kiidjärve külastuskeskus, mis algselt oli mõisa sepikoda (1912), Ristna külastuskeskus kui endine Kalana metsavahikoht, Laiuse kontor kui endine vallamaja ja koolimaja (1901), Surju kontor kui vallamaja (1898), Varbla kontor (1890) kui mõisavalitseja maja, Viimsi külastuskeskus kui Haabneeme mõisa ait, Aegviidu külastuskeskus kui endine metskonna kontor aastast 1920 ning mõistagi Sagadi, mis pikemat tutvustamist ei vaja. 

Kes võtab nõuks kunagist metsandusarhitektuuri avastama minna, siis juba viidatud hoonetele lisaks tasub esile tõsta Käru metskonna esimest kontorit,  mis aastani 2000 asus 18. sajandi teises pooles ehitatud Käru mõisa peahoones (asub hilisemast mõisahoonest üle Türi–Rapla tee). Tegu on suure ja suursuguse puithoonega. Samaväärne on ka Karjalasma metskonnahoone Saaremaal Pöitse külas. Endiste Jäärja, Laeva, Paunküla, Purdi, Loobu, Aimla ja Velise metskondade kontorid asusid samuti mõisahäärberites, Lodja postijaamas, Taali pastoraadimajas, Paasvere mõisa valitsejamajas, Halliku vesiveskis, Polli ja Vardi karjamõisa peahoonetes ning Alatskivi jahimõisas. Valdavalt on endised metskonnakeskused jõudnud erakätesse ja on mõnele endisele töötajale eluasemeks, hävinud on neist õnneks vähesed. 

Puidukasutuse propageerimine on osa RMK tööst ja lähiminevikus ehitatud kontorihooned on saanud tunnustusi (näiteks märkis žürii eraldi ära Tartu kontori konkursil „Aasta puitehitis 2020“). Kauni arhitektuuri toob esile ka hoone hooldatud ümbrus ja aiakujundus. Aastatel 2004–2008 oli kauni kodu konkursil ka kaunima metskonnakeskuse kategooria. Olgu siinkohal ära toodud võitjad ajalises järjestuses: Putkaste, Antsla, Varbla, Jäärja ja Kihelkonna.  Metsandusarhitektuuri lugu jätkub ning ootame huviga uute Ussimäe ja Paikuse regioonikeskuste valmimist! 

---

Elutingimused Eesti vabariigi ajal 

1927. aasta septembri ajakirjas Eesti Mets on pikem artikkel metsateenijate kehvadest elutingimustest. Loole eelnesid ka vastavasisulised fotod varasemates ajakirjanumbrites. Sealt leiab ka „Riigiasutuste koosseisude ja riigiteenijate palkade seaduses“ toodud nõuded riigi poolt antud eluruumidele: metsaülemale kuni viis, abimetsaülemale kuni neli, metsnikele ja metsavahtidele kuni kolm tuba, kõigil koos kõrvalruumidega. Asjaajatele oli ette nähtud vaid eluruum metskonna kantselei juures. Artikkel lõpeb üleskutsega koondada probleemid korteriolude kohta Eesti Metsateenijate Ühingu kaudu, et mure metsateenijate kongressil otsustajateni viia.

RMK-s töötab juba teist aastat neljaliikmeline veeökoloogide tiim, sest veekogude seisundi parandamiseks tehtavate tööde hulk on suurel määral kasvanud. Aastaks 2028 on eesmärk parandada liikide elupaiku 500 kilomeetril vooluveekogudel. 

Tekst: Kristi Kool

Fotod: RMK, Annabel Runnel

Veekogud said Riigimetsa Majandamise Keskuse tööpõlluks 2020. aastal, kui RMK hakkas vedama projekti, mille eesmärk oli eemaldada Eesti lõhejõgedelt rändetakistused. Sellest ajast kuulub RMK looduskaitseosakonna ridadesse Sander Sandberg, kellest sai esialgu vee-elustiku valdkonna üks ja ainus ekspert. „Pärast seda, kui Põlula kalakasvatus liideti RMK juurde, oli mõistlik hakata vaatama veekogude tervist laiemalt. Ei piisa üksnes ohustatud kalaliikide kasvatamisest ja asustamisest, kui neil pole pärast looduses häid elutingimusi,“ selgitab Sander Sandberg. „Oli loogiline jätk hakata RMK-s tegelema ka jõgede seotud looduskaitsetöödega.“ 

Vee-elanik tahab puhast keskkonda, vabadust ja head kodu 

Veekogu tervisest annab aimu sealse kalastiku ja põhjaloomastiku seisund. Sandbergi sõnul on hullem aeg möödas, kui tööstuse tõttu muutus oluliselt halvemaks jõgede veekvaliteet. Eelkõige Ida-Eestis, kus mitu kunagist Eesti parimat lõhejõge põlevkivikeemia kombinaatidest suunatud tööstusjääkide tõttu haisvateks pigijõgedeks muutusid. „Sellest pärandist oleme lahti saanud või saamas. Meil on tänapäevastele nõuetele vastavad veepuhastusjaamad, eri projektide toel on eemaldatud jõgedest jääkreostust. Nüüd, kus vee kvaliteet on jälle liikidele sobiv ja piisavalt puhas, jääb puudu rändevõimalustest. Teisest küljest on elupaiku mõjutanud ka maaparandus.“ 

Mõisate ajal paisutati jõgesid veskite töö tarbeks, neid paise sai aeg-ajalt alla lasta. Nõukogude ajal muutusid aga paisud suuremaks ja püsivamaks. „Kõige rohkem on pihta saanud kärestikud, kuna need olid kiireloomulised ja suure languga ning just sinna rajati hüdroenergia tootmiseks suured paisud, nagu Linnamäe pais Jägala jõel ja Kunda jõe mitu paisu,“ nimetab Sandberg. 

Viimase viie aastaga on RMK eestvedamisel eemaldatud üle kümne suurema ja väiksema rändetakistuse. Olulisemana toob Sander Sandberg välja Selja jõel asunud Varangu paisu, mis tehti kalasõbralikuks 2022. aastal, ning Vasalemma jõel asunud Vanaveski ja Ruila paisud. Esimene neist asus vaid viie kilomeetri kaugusel jõesuudmest ja merest kudema tulnud kalaparved pidid kudema kitsastes tingimustes, olles samas ka lihtne saak röövpüüdjatele. „Üldiselt on nii, et igasuguse looduskaitsetöö positiivne mõju võtab aega, aga seal oli küll näha juba paisu lammutamise ajal, mis toimub alati madalvee ajal suvel või varasügisel, kuidas siirdekalad hakkasid pooleldi lagunenud paisust üle tulema. Eelmisel aastal lahendasime rändetakistuse ka Ruilas, nüüd on kaladel pea 40 kilomeetrit rännuruumi.“ 

Tere tulemast, veeökoloogid! 

Veekogude tervendamist rahastatakse mitmest rahvusvahelisest projektist ja edulood lõhejõgedel näitavad, et looduskaitsetöödel on jumet. Ühe inimese jaoks läks aga töömaht liiga suureks ja nii loodi RMK looduskaitseosakonda veeökoloogide tiim, mida Sander Sandberg juhib ning kuhu kuuluvad Tuuli Teppo, Anett Reilent ja Lagle Matetski. 

Pärast rändetakistuste eemaldamist pääsevad kalad taas kudemispaikadesse. Olulised tegurid seal on kruusane kudesubstraat, sobiv veetemperatuur ja piisav hapnikusisaldus. Sama tähtsad on ka varje- ja toitumisalad, mida on sageli kahjustanud maaparandus ja majandustegevus. Õgvendatud ja struktuurivaesed jõed on ökoloogiliselt vaesemad. Mitmekesine jõe kuju ja ehitus loob elupaiku mitte ainult kaladele, vaid ka muule elustikule. Seetõttu otsivad veeökoloogid võimalusi jõgede looduslähedasema ilme taastamiseks. 

Veeökoloogid saavad sisendi oma tööks kahest allikast. Esiteks Kliimaministeeriumis koostatud veemajanduskavad, mis toovad välja halvas seisundis jõed. „Seal valime koostöös teadlaste ja Keskkonnaametiga töölõigud, kus saab looduskaitsetöid teha. Teiseks on looduskaitsealade kaitsekorralduskavad. Kui taastatav jõelõik asub looduskaitseala sees, piirdume väiksemate tegevustega, näiteks asetame kive ja puid nii voolu, elu- kui ka varjepaikade mitmekesistamiseks.“ 

Veeökoloogide tiim otsib ka omal käel potentsiaalseid jõelõike, kus on võimalik kunagist inimmõju leevendada. Sandberg toob näiteks Kasari jõe, mille puhul soovitasid kalateadlased teha töid kahes lõigus. „Me vaatasime Tuuli Teppoga jõge pikemalt, võrdlesime kaardikihte ja leidsime koha, kus sirgeks kaevatud jõe kõrval jooksis ajalooline säng. Sealt sündis esialgne mõte kaaluda, kas mõned lõigud annaks vanasse sängi tagasi juhtida.“ Ideest siiski loobuti, sest mõju senisele maakasutusele oleks olnud liiga suur. Selle asemel rakendatakse väiksemaid võtteid, mis aitaks olemasolevat sirgeks kaevatud jõge veidi looduslikumaks kujundada, nagu kivide ja palkide paigutamine vette, et muuta seni steriiline jõesäng mitmekesisemaks. „Me oleme realistid ja nui neljaks taastama ei lähe,“ lubab veeökoloogide juht. Ka seal, kus sobiva taastamiskoha leiab RMK, ei tehta ühtegi tegevust salaja ja ilma kooskõlastusteta isetegevuse korras. 

Järgmiseks rannikujärved 

Lisaks vooluveekogudele on veeökoloogidel projekteerimises neli esimest rannikujärve. Need on veekogud, mis aeg-ajalt merega ühenduses ja on olulised kalade kudemispaigad. Kliimamuutuste ja maakerke tõttu on nende roll vähenenud, sest suurveed, mis võimaldavad kalade rännet, saabuvad liiga vara ja kestavad liiga lühikest aega. „Püüame pikendada vee viibeaega ja leida selleks hooldevabu lahendusi – rajada kärestikke, kõrgemaid ja laugemaid pinnasvalle, mis hoiavad vett liiga kiirest välja voolamast ning koondavad väljavoolu kitsamale alale,“ kirjeldab Sander Sandberg. 

Veeökoloog Anett Reilent: „Jõgi on mõeldud voolama!“ 

Kui RMK-s antaks välja auhind kõige rõõmsameelsemale (ja kõige punasema peaga) töötajale, siis oleks külastusala juht Tiia Ilmet kindlasti tugev kandidaat. Ükskõik, kas tunned Tiiat põgusalt või veidi lähemalt, ta on sinuga suheldes alati vääramatult heas tujus. 

Tekst: Kristiina Viiron 

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Ilmselt mõjub mets nii – Tiia on pärit tõelisest metsandusperekonnast: teeneka metsamehe Kaupo Ilmeti tütar. Ent juba Tiia isagi võttis suuna metsandusele oma pereliikmete eeskujul – Kaupo vaarisa Andres oli metsandusinimene, onu metsavaht ja tädimees metsaülem. 

Mis siis Tiialgi muud teha oli, kui minna metsandust õppima. „Kõik läksid ju,“ naerab ta, aga möönab, et tegelikult oli tal isu minna toiduainete tehnoloogiat õppima, kuid kartus keemia ees jättis kaalukausile metsanduse. Ka metsandusinimeste seas viibimine avaldas lisaks perekondlikule eeskujule oma mõju. 

„Meie vanaema elas Järvseljal, kõik oma suved veetsime seal,“ täpsustab Tiia. Nii sattus kohalik lastekampki, sealhulgas Tiia vend Elor, praegune RMK kaasamisspetsialist, metsandustudengite seltskonda ning seegi jättis metsandusega seotud inimestest positiivse mulje. 

Igatahes läks nii, et metsandust õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse läks Tiia ees ja Elor järel ning Eloril polnud vaja ise herbaariumigi teha. Võttis aga õe oma, kleepis oma nimega sildid peale ja oligi kõik, muheleb Tiia. 

Pärast ülikooli lõpetamist 1979. aastal tuli Tiia Räpina metsamajandisse tööle ning Räpinasse ta pidama jäänud ongi. 

„Arvasin küll, et saan tööd abimetsaülemana, aga hakkasin tööle hoopis õppemetoodikuna metsavahtide koolis. Lugesin neile dendroloogiat, koostasin õppekavasid ja tegin muid töid, mis metsamajandis tegemist vajasid,“ räägib Tiia. 

Meister pannkooke küpsetama 

Kuigi Tiia unistus tudeerida toiduainete tehnoloogiat jäi teoks tegemata, realiseerus see mõneti teisel moel – kui töö õppemetoodikuna otsa sai, juhtis Tiia Räpinas nii restorani kui ka pubi. Nii sai ka toiduvalmistamise köögipool hästi selgeks. 

See on Tiial käpas ja meeltmööda praegugi, nii et suguvõsa kõik suuremad peolauad valmistab Tiia. Ja kui mõnel RMK üritusel on tarvis pannkooke praadida, siis on pann ja kulp raudselt Tiia käes. „See on mul täiesti hobi juba,“ muigab ta ning kiidab lõkketulel küpsetatud krõbedaservalisi ja kerge suitsuhõnguga kooke. 

Kui kohalik restoran üheksakümnendatel töö lõpetas, läks Tiia Tartusse keskkonnauuringute keskusse, kuni toonane metsaülem, kadunud Raivo Võlli kutsus Tiiat Räpina taimlat juhatama. Seal töötas Tiia kaks aastat: 1998‒2000. „See oli ka huvitav aeg, jõudsime selle aja sees ehitada uue taimlahoone, tollal oli seal ka väike iluaianduse osa, paljundasime taimi. Tore meeskond oli ka,“ meenutab ta. 

Oma praeguse töö peale asus Tiia RMK külastuskorralduse osakonna juhi Marge Rammo kutsumise peale sajandivahetusel. Toona oli osakonna nimi küll loodushoiuosakond, kuid töö sisu on ikka sama – luua ja korraldada looduses puhkamise võimalusi riigimetsas. Tiia tõdeb, et ega see ole uuema aja suund – ka omaaegsed metsamajandid ja metskonnad tegelesid jõudumööda metsapuhkuse arendamisega. Tiia tööpiirkonnas Lõuna-Eestis – pool Põlvamaad, pool Võrumaad, Haanja looduspark ja Karula rahvuspark – ongi palju RMK objekte nende baasilt rajatud. 

„Kõik küsivad, miks siin on nii palju metsamaju (Tiia piirkonnas on koguni kümme metsamaja – K.V.),“ toob Tiia näite ja vastab: „Aga sellepärast, et Räpina metsamajand tootis kilpmaju ja iga metskond pani sauna püsti, kuid siin jäid need erastamata.“ 

Külastuskorralduse kolm p-d  

Naljatamisi ütleb Tiia, et looduspuhkuse korraldamise põhiteemad on kolm p-d. „Puud, peldik ja prügi,“ loetleb ta. Esimesed kaks peavad olema ja viimast ei tohi olla. Või siis tohib, aga prügikastis. Kuid üha enam on läinud RMK ka seda teed, et ei hoia igal pool prügikaste. Kui neid pole, siis viivad inimesed prügi endaga metsast tagasi, nagu ootus ongi – kõik, mis jaksad metsa tuua, jaksad ka ära viia. 

„Üldiselt on läinud järjest paremaks,“ rõõmustab Tiia, et looduses peetakse end viisakalt ülal. Eks lugusid ole muidugi igasuguseid. „Loodusvaht läks koristama puhkekohta, kus oli parasjagu üks pere, ja poiss viskas kommipaberi maha. Kui loodusvaht palus tal see üles võtta, teatas isa selle peale: see on sinu töö,“ vahendab Tiia. Õnneks on sellised lood erandlikud ja rohkem kuulevad RMK töötajad tänusõnu. Iseäranis matkateed mööda kulgejatelt. 

Tiia kiidab oma meeskonda: loodusvahte Aare Lepikut, Kalle Kannelt, Toomas Valku, Mati Urbanikku ja abiloodusvahti Urmas Linnast. 

Ta tõdeb, et oli õige otsus võtta loodusvahid, kes looduspuhkuse objekte korras hoiavad, RMK palgale, sest nii saab töö kõige paremini ja ka kiiremini korraldatud. „Hooldus on käinud ka hangetega, aga hankes on võimatu ette panna, kui palju prügi koristada tuleb või kui palju puid on lõkkekohtadesse vaja,“ selgitab ta. Samuti on keeruline täpselt ette panna koristuskordi, sest võib juhtuda nii, et hommikul on kõik kombes, siis aga käib üks hoolimatu seltskond üle ja lõunaks tuleb kõne – siin on rämps laiali, tulge koristama. Siis tuleb ikkagi võimalust mööda reageerida, kuigi ka hooldusel üritatakse hoida rutiini. 

Heakorrakontroll puhke- ja lõkkekohtades 

Kuna loodusvahil on auto katki, võtab Tiia meie kohtumise päeval ise ette tuuri, et kontrollida, kuidas on lood lähikonna puhke- ja lõkkekohtades ning telkimisaladel. 

Peatume Valgjärve ääres. „Puid on? On,“ kontrollib Tiia. Ka muidu on koht puhas ja korras. Valgjärve on menukas koht, kohe nii menukas, et suvel kiputakse vahel pikemaks ajaks laagrisse jääma või telkima kohtades, kus seda teha ei tohiks. 

Järgmine peatus on Mustjärve. Ka seal käib Tiia sõnul suvel palju rahvast. Külastuskorraldusele tähendab rohkelt külastajaid ka rohkem tööd, aga eesmärk ongi ju rahvast loodusesse saada. Mustjärve äärne on samuti kenasti korras ja küttepuud lõkkekohas olemas.  

Tiia räägib, et Mustjärve ääres olid varem prügikastid, mis nädalaga täitusid, aga kui kastid ära võeti, ei juhtunud midagi – inimesed viivad prügi endaga kaasa. 

Edasi suundume Liipsaarde. „No vaatame, mida head meil siin on!“ astub Tiia metsaonni suunas. Maas vedeleb veidi pisikest paberiprahti ja keegi on sättinud onni ette ühe pooliku õllepudeli. Onni on jäetud põhjakõrvetatud pann. See võiks seal ju põhimõtteliselt järgmiste matkaliste jaoks ollagi, kui see hoolega puhtaks küürida. Seetõttu jääb pann esialgu oma kohale. Üldjoontes on koht siiski korras. 

Mets teeb tuju heaks 

Suhtumisega, et loodus aitab luua häid mõtteid ja rõõmsat tuju, on Tiia igati nõus. „Mulle väga meeldib metsas käia, ka seenel-marjul,“ kinnitab ta. „Kui midagi on nihu, tulen metsa ära, olgu suvi või talv. Käin raba peal ja kohe on hea. Mõtlen omi mõtteid, korjan seeni või marju või olen lihtsalt niisama. Mõtlen, mõtlen ja nii mõtlengi head ideed välja.“ 

Kodumaiste metsade-rabade kõrval meeldib Tiiale väga avastada ka kaugemaid paiku. „Olen käinud Keenias, järgmisel aastal tahaks minna Lõuna-Koreasse. Islandit tahaks ka näha. Mais käisime Pariisis,“ loetleb ta. Aastaid on käidud sõpruskonnaga Tenerifel ja teine kindel reis on kalalkäik Norras. 

„Esimest korda läksin, laenasin asjad ja mõtlesin no ma ei tea …,“ meenutab Tiia, kuidas ta oma kalapüügi potentsiaalis kahtles. „Aga järgmiseks korraks ostsin omale kõik vajaliku – niipea kui õnge sisse viskad, on kala kohe otsas!“ 

Tiiale meeldib väga ka rahvatants, metsamajandi ajal tantsis ta segarühmas, käisid ka kahel tantsupeol, praegu aga sahistab ta oma sõnul sussi naisrühmas Pihlamarjad. 

Rääkides Tiia tööpiirkonda jäävatest viimase aja suurematest tegemistest, siis sai hiljuti valmis Kubja puhkekoht Võru külje all. Äge ajalooline paik, kus on kaks purskkaevu, millest voolab välja looduslik arteesiavesi. Augustis pandi Tamme-Lauri tamme juurde pink, mis on tehtud tamme küljest murdunud oksa puidust. 

Koos Setomaa valla, Eesti Kaitseväe, sihtasutusega Seto Kultuuri Fond ja MTÜ-ga Setomaa Turism on Lõunalaagris taastamisel ajalooline Seitsmemägi. See peaks plaanide järgi valmima järgmise aasta suveks, et saaks mäe peal jaanipäeva tähistada. 

Tiia unistus on, et komplekssena saaks korda Karula rahvuspargi külastuskeskus, seejärel, muigab ta, võiks ju ka pensionile mineku peale mõelda… 

Koerad on täisväärtuslikud pereliikmed, keda võetakse üha sagedamini kaasa ka metsa- või matkaradadele seiklema minnes. RMK loodusteadlikkuse spetsialist Liina Karrofeldt ja PetCity Rannamõisa loomakliiniku veterinaararst Gerlin Järvela jagavad häid nõuandeid, millele võiks iga koeraomanik enne lemmikuga metsa minekut mõelda.

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Tänapäeva ühiskond on suures osas linnastunud ja kiire elutempo tõttu ununeb meil tihti aeg maha võtta ning loodusesse jalutama minna. Tegelikult on see vajalik nii lemmiklooma kui ka inimeste jaoks, sest lisaks olmemuredest eemale saamisele aitab metsas käimine ka stressi maandada ning mõjub hästi nii inimese kui ka lemmiklooma vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Metsas käimine mõjub hästi nii koerale kui ka inimesele
Järvela sõnul on suur vahe, kas jalutada oma koeraga linnas majade vahel või looduses. Looduskeskkonnas on tunduvalt vähem müra, samuti annab see võimaluse koeral ja loomaomanikul koos kvaliteetaega veeta. „Metsas käies saavad koer ja peremees end värskes õhus liigutada ning metsas käimine turgutab nii inimeste kui ka koerte vaimset tervist. Metsas on palju erinevaid lõhnu, mida lemmikud saavad seal tundma õppida ja nii-öelda taga ajada,“ sõnas Järvela. Kuna tema sõnul kanduvad peremehe liikumisharjumused koerale üle, on oluline, et peremees leiaks aega oma lemmiklooma jaoks ning võtaks mõnikord tavapärase jalutusringi asemel koduümbruses ette ka veidi pikema tiiru looduses.

Hoia koer alati rihma otsas
Kuigi tihtipeale lasevad koeraomanikud oma lemmikul vabalt ringi joosta, et pakkuda neile vabaduse tunnet ning muuta õues käimine nauditavamaks, kaasneb sellega mitmeid riske koerale endale, samuti kaasliiklejatele ning metsas elavatele loomadele ja lindudele.

Veterinaararsti sõnul juhtub suurem osa traumadest koertega just siis, kui neil vabalt joosta lastakse. „Kui koerad rihmast lahti lastakse, kipuvad nad tihti jooksma ja tormama, mistõttu tekitavad nad endale igasugu traumasid, sealhulgas oksatraumasid ja suuremaid haavu. Mõnikord satuvad oksad silma ning tuleb ette ka tõsisemaid vigastusi,“ tõdes Järvela.

Talvel tuleb oma lemmikutega olla eriti ettevaatlik, kuna jää ja lumekoorik ei mõju nende käppadele hästi. Samuti tuleb tähelepanelik olla veekogude läheduses, sest koerad ei taju, kas veekogu peal on tugev või nõrk jää, mistõttu on koeral suurem oht läbi jää vajuda.

Oma lemmiku rihmas hoidmine on oluline ka teiste matkarajal olijate ning metsloomade ja lindude heaolu tagamisel. Kuigi iga koeraomanik võib arvata, et tema lemmik on sõnakuulekas ega tee kärbselegi liiga, tuleb sellegipoolest ette juhtumeid, kus koera instinktid tema üle võimust võtavad, ning sellised olukorrad võivad lõppeda tõsiste traumadega nii koerale endale kui ka teistele osapooltele.

Isegi kui metsas käies ühtki teist liiklejat läheduses ei viibi, on Karrofeldti sõnul siiski mõistlikum oma koer enda läheduses hoida, sest koerte haistmismeel ja kuulmine on inimeste omast tunduvalt paremad, mistõttu võivad nad läheduses oleva looma või linnu lõhna meist varem tuvastada ning puhtast uudishimust peremehest eemale joosta.

Vali sobiv matkavarustus
Lemmikuga metsa minnes tuleb peremehel enne korralikult läbi mõelda, kui kauaks välja minnakse, milline ilm õues on ning kui tihe on koera karvkate, sest sellest sõltub, kui palju ja mida tuleb matkale kaasa võtta.

Kindlasti on oluline, et koera jaoks oleks kaasas puhas joogivesi, sest kuigi tihti lastakse koertel vett juua erinevatest looduslikest veekogudest, ei ole Järvela sõnul seisvatest veekogudest joomine koera tervise seisukohast mõistlik, kuna seal leidub hulgaliselt mitmesuguseid haigustekitajaid.

Eriti tähelepanelik tasub olla talvel ja tuuliste ilmadega, mil pikaajalise väljas olemise tagajärjel võib koeral külm hakata. Samuti tuleb mõelda enne, kui koer vette ujuma lastakse, sest ka tema keha võib niiskena tuule käes jahtuda, mistõttu tasub ujuma minnes oma lemmikule vihmakindel keep või jope kaasa haarata.

„Riietuse vajadus sõltub koeratõust, tema aluskarva paksusest, lemmiku aktiivsusest ja suurusest. Lisaks tuleb enne mõelda, mida temaga koos tegema minnakse – on suur vahe, kas koeraga käiakse lihtsalt kiirel jalutuskäigul, pikemal matkal või minnakse temaga treeningule,“ selgitas Järvela.

Pikemale matkale minnes tasub koerale kaasa võtta ka väike vahepala või turgutav maius, sest väljas olles on koer aktiivsem. „Minul on alati taskus olemas mõni maius, millega ma oma lemmikut tema käitumise ja sõnakuulelikkuse eest premeerida saan,“ sõnas Karrofeldt.

Veendu, et koeral on vajalikud vaktsiinid tehtud
Kuna metsas liigub palju loomi ja putukaid, on oluline oma lemmikut nende kaudu levivate haiguste eest kaitsta. Selleks peavad koeral tehtud olema iga-aastased korralised vaktsiinid. „Metsas on koertele konkreetsed ohud, mille vastu aitavad vaktsiinid – näiteks kannavad rebased ja teised metsloomad edasi koerte katku, mis võib olla vaktsineerimata koerale nakkav ja halvimal juhul isegi surmav. Samuti on oluline puugihooajal panna oma lemmikule peale puugitõrje, kuid seda ei tehta kindlasti vahetult enne metsa minekut, vaid vastavalt kindlale preparaadile, mida koera peal kasutatakse,“ sõnas Järvela.

Eestis kestab puugihooaeg vastavalt ilmale enamasti aprilli algusest oktoobri lõpuni, seega tasub veenduda, et lemmik on sel perioodil puukide poolt levitavate haiguste eest kaitstud. „Kuigi metsas võib igasugu asju juhtuda, on looduskeskkonnas jalutamine looma füüsisele kui vaimule tunduvalt parem kui linnas majade vahel seiklemine. Nii kaua, kuni me ise tagame oma looma tervise ja ohutuse ning anname omalt poolt maksimumi, on kõik ohud minimaalsed,“ kinnitas Järvela.

Hoia loodust ja ära jäta endast midagi maha
Kuigi seiklejahingega loodussõpradele meeldib metsa sihipäratult uitama minna, soovitab RMK loodusteadlikkuse spetsialist Liina Karrofeldt koeraga matkale minnes eelistada ettevalmistatud teeviitadega matkaradu, et vältida eksimisvõimalust ning tagada turvaline matkakogemus nii endale kui oma lemmikule. „Riigimets on avatud kõigile, ka neljajalgsetele sõpradele, aga kindlasti tasub meeles pidada, et lemmikloom, kes matkale kaasa võetakse, on omaniku vastutusel. Kõigi matkarajal liiklejate turvalisuse ja heaolu tagamiseks on oluline, et omanik suudaks oma koera kontrollida ja tema järelt koristada ning vältida seeläbi teistele matkajatele ebameeldiva üllatuse tekitamist,“ sõnas Karrofeldt.

Leia parim matkarada!
Kuna Eesti on suures ulatuses kaetud metsaga, leiab igaüks endale kindlasti sobiva metsaraja, kuhu lemmikuga uudistama minna. Sobivaima matkaraja leidmiseks tasub alla laadida RMK rakendus „Loodusega koos“, mis aitab metsas olles navigeerida ning juhatab loodusesõbrad parimate matkaradadeni.

Hiiglaslikud vaiksed tugevad tüved seisavad üle tumerohelise sambla ja heleroheliste mustikavarte. Lõhn on värske ja hõrgutav. Samblakate on kutsuv ja kodune. Tuul sahistab latvades, mõjudes salapäraselt ja veidi süngeltki. See paneb tundma aukartust, aga ka turvalisust ja soojust. Või kuidas see sind tundma paneb? On see kodune ja tuttav tunne, kui ees ootab metsas käik? Või kutsub see esile hoopis pelglikkust, et peab millegi nii ohtliku ja tumedaga tõtt vaatama?

Tekst: Elina Kivinukk, psühholoog, peaasi.ee koolitaja

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Looduse ja vaimse tervise seoseid on ammu märgatud, esiisadest saati, hiljem on seda ka teaduslikumalt uuritud. Allpool väike sissevaade teoreetilistesse lähenemistesse koos praktiliste sammudega, kuidas loodus enda vaimse tervise heaks tööle panna.

Tundmatu hirmutab
Kõigepealt tasub tunnistada, et vaimse tervise puhul võib loodusel olla ka hirmutav mõju. Inimesed, kellel pidevat sidet loodusega pole või on see mõnda aega kadunud, võib olla igasugu hirme – esineb kartust pimeduse, putukate, puukide ja karude suhtes. See on normaalne reaktsioon tundmatuse ees, ometi tasub siingi käituda nii nagu igasuguse ärevusega: tervita seda tunnet ja tee oma hirmutav samm sellegipoolest. Nii võib veidi uurida, mis hirmu põhjustab ja kas sellest hirmust võib veidi enesesõbralikumalt mõelda. Kas keegi võib aidata hirmust üle saada? Kas kaaslasega metsa minna tundub ohutum?

On ka leitud, et näiteks sellised negatiivselt tajutud emotsioonid nagu üksildus, eraldatus ja ärevus võivad looduskeskkonnas leeveneda ning neid tundeid kogetakse positiivsemana. Mis annab ka lootust, et tasub metsas käik ette võtta. Kui looduses käidud, on hea võtta enda jaoks korra mõtisklushetk: mis oli looduses käimisel toredat, mida uut kogesid, mis kosutas? Selline mõtisklus aitab enda jaoks kogemust salvestada ja julgustada, et ka järgmistel kordadel loodusrännak ette võtta.

Loodus mõjutab heaolu
Looduse ja vaimse tervise seostest on enamlevinud kolm lähenemist.

• Biofiilia hüpotees väidab, et inimestel on loomupärane tõmme looduse vastu, mis on jäänud esivanemate instinktidest. Sellega seoses räägitakse ka liiga vähesest kontaktist loodusega, kuivõrd tänapäeval ollakse linnastumise tõttu looduskeskkonnast eemaldunud.
• Tähelepanu taastamise teooria toetab ideed, et looduse abil taastuvad just kognitiivsed võimed, sealhulgas keskendumine, tähelepanu suunamine, emotsionaalne toimetulek. Selleks, et tähelepanu ja muud kognitiivsed võimed taastuks, on ekspertide arvates vaja nelja tingimust: tunnet, et ollakse osa loodusest, eemaldumist tavapärastest tegevustest, süvenemist looduse üksikasjadesse ja inimese enda soovi pühenduda loodusele. Inimene peab ise avaldama soovi, et looduse mõju oleks võimalikult igakülgne.
• Stressi vähendamise teooria kohaselt vähendab looduskeskkonna vaatamine ja selle kättesaadavaks muutmine automaatselt stressi nii psühholoogilisel kui ka kehalisel tasandil. Oluline on seejuures, et looduskeskkonda tajutaks siingi ohutuna.

Mida nendest lähenemistest järeldada? Igal juhul tasub panustada sellele, et iga päev oleks kontakti loodusega rohkem, olgu see kasvõi rohelus linnapargis, aga veel parem metsas ja matkaradadel. Lisaks saab märgata looduse mõju terviklikkust – see ei mõju vaid meeleolule („oh, sai lõpuks linnast välja“), vaid arenevad ka tähelepanu- ja keskendumisoskused, lisaks pakub looduses liikumine hindamatut kehalist aktiivsust. Just mitmekesised võimalused enda heaolu toetamiseks on see, mida loodus pakub oma ainulaadsel moel.

Ravijuhend: võta lonks loodust
Nii nagu on hakatud rääkima liikumisretseptist, mida perearstid võiks välja kirjutada, on vähemalt välismaises praktikas järjest enam soovitatud nn loodusretsepti. Loodusretsepti üks võlusid seisneb selles, et see võib lisaks looduse toetavale mõjule haarata teisigi võimalusi. Sellega saab ühendada loovaid tegevusi (maalimist), vabatahtlikku tööd (metsa istutamist), sporti (metsajooksu), liikumisharrastust (kõnnigruppe), aiapidamist, loomateraapiat, psühholoogilist nõustamist. Nii pakub loodusretsept palju mitmekesisemat ravi kui vaid üks sekkumine (näiteks kord päevas tableti võtmine).

Loodusretsepte on enam rakendatud Suurbritannias, kus loodusele keskendunud tegevusi soovitatakse 12 nädala jooksul 80‒90-minutilise sessioonina. Sageli on need tegevused grupis, et toetada kuuluvustunnet, mis omakorda värskendab vaimset tervist ja tõstab enesekindlust. Kena algatus on ka Kanadas, nn meeleolu-jalutus (mood walks), kus pakutakse osalejatele kõnnigruppe, mis aitavad lisaks looduse mõjule suurendada kehalist aktiivsust ja kogukonnatunnet. Algatuse eestvedajad on toonud looduses liikumise puhul välja mitu eelist. Nii on leitud, et metsas veerand tundi istumist vähendab stressitaset, samas kui linnatänaval istumine ei avalda mingit mõju. Mõju on leitud ka häiriva mõttevoo (nn rumineerimine) korral – 90 minutit roheluses kõndimist viib vähem häiriva mõttevooni, kui sama kaua linnatänaval kõndimisel seda ei täheldatud. Eraldi on uuritud ka mõju lastele – ilmekalt võib välja tuua laste enesekindluse kasvu. Kui lapsed osalevad välitegevustes, on 4 last 5-st on valmis proovima uusi asju. Kes sellist enesekindlust enda lapsele ei sooviks?

Ökofilosoof Thoreau on mõtisklenud: „Kas lill on kaunis kimpu seotult või aasal, oma kasvukohal, kus oleme teda otsides jalad kasteseks teinud?“ Vaimse tervise spetsialistid julgustavad ikka ise veidi pingutama, et loodusega tuttavamaks saada ja seeläbi ka enda heaolu toetada. Kui saab jalad kasteseks, on veel parem.

Tekst: Karmen Kaukver
Fotod: Tiit Hunt, Mihkel Tiido

Rail Balticu rajamine mõjutab oluliselt metsise elupaiku, mistõttu luuakse Lõuna-Pärnumaal hüvitusalad, kus taastatakse liigile sobivad elutingimused. Selles vastutusrikkas töös annab suure panuse Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kellel on varasemaid kogemusi metsisele sobivate elupaikade taastamisel.

Rail Baltic on Eesti üks suuremaid taristuprojekte, kuid paratamatult toob see kaasa negatiivseid mõjusid loodusele, sealhulgas hõivates taimede kasvukohti ja mõjutades lähedal asuvaid elu- ja pesitsuspaiku. Üks olulisi küsimusi on, kuidas leevendada raudtee ehitamisest tulenevat mõju trassikoridori lähistel pesitsevatele metsistele, kes on II kategooria looduskaitse all ja kelle arvukus jätkuvalt langeb.

Metsise kaitse eeldab tõhusaid hüvitusmeetmeid
Rail Baltic Estonia (RBE) keskkonnajuhi Kärt Mae sõnul selgus trassikoridori valiku käigus, et Lõuna-Pärnumaal ei pruugi raudtee rajamise mõju metsisele olla leevendatav üksnes kaitsemeetmete abil, mistõttu on vaja rakendada hüvitusmeetmeid. Hüvitusmeetmete kava järgi on eesmärk taastada ja kaitse alla võtta uusi metsise elupaiku, et kompenseerida trassi rajamisest tingitud eeldatavat kahju.

„Metsise arvukus on olnud langustrendis juba aastakümneid, peamisteks põhjusteks on elupaikade kadu, metsade kuivendamine, intensiivne metsamajandamine ja elupaikade killustumine, mistõttu on hüvitusalade loomine hädavajalik,“ ütles loodusväärtuste ekspert ja Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjoni liige Indrek Tammekänd.

Looduskaitselised tööd usaldati RMK hoolde
Kuna tegemist on riigimaaga ja Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on kogemusi looduskaitseliste töödega, sõlmis RBE koostööleppe just RMK-ga, kes aitab tagada, et hüvitusalad muutuksid metsisele sobivaks elukeskkonnaks. Hiljem toimub taastatud aladel metsiseseire tööde edukuse hindamiseks.

Tammekänd tõi välja, et metsise elupaikade hüvitamisel lähtuti rahvusvahelistest juhistest, mille kohaselt tuli leida Luitemaa linnualale võimalikult lähedased ja kvaliteetsed asendusalad. Sobivad, looduslähedased metsise elupaigad leiti Lõuna-Pärnumaal Saarde ja Häädemeeste valdadest. RMK looduskaitseosakonna looduskaitsetööde planeerimisjuhi Priit Voolaiu sõnul tuleb hüvitusmeetmete kava järgi Pärnumaal veerežiim taastada kokku 3700 hektaril.

Euroopa Liidus on suurte taristuprojektide puhul kohustus vältida või leevendada Natura 2000 aladele avalduvat mõju, kuid Mae sõnul ei ole Lätis ja Leedus Rail Balticu raames nii suures mahus elupaikade hüvitamist ette nähtud – sellises mahus töid tehakse vaid Eestis.

Tööd hõlmavad veerežiimi muutmist ja maastiku sidumist
„Metsise elupaikade taastamise peamine eesmärk on vähendada kuivenduse mõju ja aidata kaasa metsakoosluste looduslikuma struktuuri taastumisele,” ütles Voolaid. „Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks ja need on suurema kuuse osakaaluga kui metsisele sobilikes looduslikes elupaikades. Hüvitusmeetmetega suuname elupaikade arengut, et taastuksid nende looduslikud, metsisele sobivad omadused”

Tööde käigus suletakse kraavid, mis on mõjutanud looduslikku veerežiimi. Lisaks likvideeritakse kokku kolm teelõiku, mis takistavad vee loomulikku liikumist maastikul ja killustavad elupaiku. „Teede eemaldamine on taastamistöödel suhteliselt haruldane, kuid ekspertide hinnangul vajalik, et taastada alade terviklikkus ja luua metsisele sidusad elupaigad,“ lisas Voolaid. Nepste alal on teelõik 2,4 kilomeetri ulatuses juba likvideeritud, ees ootavad veel Sobuli (3,4 km) ja Hundiloigu (3,7 km) teelõigud.

Veerežiimi taastamise osana suunatakse osa Mustjõest tagasi oma looduslikku sängi. „Jõe looklev säng on looduses hästi säilinud ja hüvitusmeetmete kava näeb ette, et jõgi tuleb Venemurru hüvitusalal ja sellega piirneval Tolkuse looduskaitsealal suunata looduslikku sängi,“ rääkis Voolaid.

Väljakutsed
Kuigi hüvitusmeetmete elluviimine on looduskaitse seisukohast hädavajalik, ei ole see kulgenud takistusteta. Suurim väljakutse on veenda kohalikku kogukonda ettevõtmise põhjendatuses. Kardetakse, et kraavide sulgemine võib põhjustada metsade hukkumist ja sellega kaasnevat majanduslikku kahju. „See mure on mõistetav, kuid meie kogemused näitavad, et puistute hukkumine on pigem erandlik olukord suurte soode servades ja vee kiire äravoolu peatamine parandab elupaikade seisundit. Hüvitusmeetmete aladel metsade ulatuslikku hukkumist ette ei ole näha,“ selgitab Voolaid.

Teine suur väljakutse on ajaline surve. Rail Balticu meeskond ootab hüvitusmeetmete valmimist enne 2026. aastat, mil Pärnumaa raudteelõik peaks olema ehitusvalmis. Kuna enne hüvitusmeetmete rakendamist raudtee ehitusega alustada ei saa, tuleb RMK-l tööd läbi viia võimalikult kiiresti, aga kvaliteetselt.

Tulemused kümnendi möödudes
„Läinud aastal lõpetasime tööd kolmel hüvitusalal: Nepstes, Lodjas ja Sakil, kokku 434 hektaril. Sel aastal ja järgmise alguses on plaan lõpetada tööd ülejäänud hüvitusaladel,“ kõneles Voolaid.

RMK on ka varem taastanud metsise elupaiku, näiteks Kikepera looduskaitsealal ja Soomaa rahvuspargis. „Nende alade puhul näitab meie kogemus, et kiireid tulemusi ei pruugi kohe näha, aga pikaajaline mõju võib olla positiivne,“ ütles Voolaid. „Ekspertide hinnangul on osadel hüvitusaladel oodata metsise arvukuse kasvu, osadel jääb arvukus praegusega võrreldes samaks. Muutused peaks näha olema 10 aasta jooksul pärast taastamistöid.“