100 lugu matkateelt

1918 – lõpetas töö Peraküla salajane raadiotelegraafijaam

Omadused

Teema

Sõjad ja okupatsioonid

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.212533

Pikkuskraad: 23.6115944

L-EST 97

x: 6563854.5
y: 477814.6

Asukoht

Peraküla-Aegviidu matkatee

Balti laevastiku raadioluure vastuvõtu-dešifreerimisjaam ehitati Perakülla aastatel 1914-1915 Soome lahe laevastiku teenindamiseks ja juhtimiseks. Tegemist oli Vene impeeriumi ühe salajasima sõjalise objektiga, venekeelses kirjanduses nimetati seda Spithami eriotstarbeliseks raadiojaamaks.
Spithami raadiojaama peahoones paiknesid neli ööpäevaringselt töötavat raadioluureposti, dešifreerimisbüroo ja ohvitseride ruumid. Pealtkuulatud sõnumid kirjutati paberile ja viidi dešifreerimisosakonda. Teiste rannikujaamade poolt kinni püütud radiogrammid saadeti dešifreerimiseks samuti Spithamisse. Peilinguandmeid Spithami dešifreerimisosakonnaga ei jagatud, need saadeti sõltumatult Tallinna.
Madrused ja majapidamistoimkond asusid eraldi hoonetes. Raadioaparatuurile andis voolu jõujaam. Puidust platvormil asus 57-millimeetrine õhutõrjekahur. Territooriumile oli püstitatud kolm palkidest raadiomasti kõrgusega 52 meetrit, üks neist pidi olema peilingaatorantenn. Iga raadiomast olevat koosnenud neljast kõrvuti seisvast ümarpalgist, mis olid kinnitatud alusel neljale raudtalale. Mast oli kinnitatud nelja paari tõmmitsatega. Raadiojaama varemed asuvad Perakülas Allika järve poolsaarel, kus võib tänaseni metsa all näha raadiomastide tõmmitsate aluseid.
1917. aastal tsaar kukutati ning kardeti, et sõjategevuse käigus satub jaam sakslaste kätte. Seetõttu evakueeriti jaam 1917. aasta lõpus või 1918. aasta alguses ning ülejäänu lõhati. Eesti vabariik müüs alles jäänud hooned lammutamiseks.
2007. aastal toimusid jaama asukohas J. P. Maltsevi eestvõtmisel lihtsamad uuringud. Samblakihi alt tulid välja hoonete ja raadiomastide vundamendid ning tundmatu otstarbega süvendid. Suures osas on säilinud jaamani viiv munakivitee ja väravapostid.
Peraküla Allikajärv on rahvasuus tuntud ka Tantsujärve nime all. Nime päritolu on seletatud järve kohale postidele rajatud tantsuplatsiga, kus külarahvas nädalavahetusel tantsu lõi. Teise versiooni järgi on Tantsujärve nimi seotud hoopis raadiojaamaga ning tuleneb venekeelsest sõnast stantsija.

Peraküla munakivitee
Raadiojaama juurde kuulus ka Peraküla munakivitee, mis ehitati jaama teenindamiseks 1915. aastal otse üle Paali, Põlluotsa ja Vanatoa põldude.
Maa võõrandati mereministeeriumi poolt ning kivide kohalevedu algas 1914.–1915. aasta talvel. Osa kive saadi Perakülast, kuid enamik veeti kohale kiviaedadest, mis Peraküla teeotsast Nõva poole jäävad. Suuremad kivid lõhuti kohapeal väiksemaks. Tee-ehitust juhendas Ado Targama (Tõksu Ado) Tusari külast. Teed ehitasid kohalikud talumehed, kes vedasid ka hobuste ja härgadega küla ümbrusest ehituse jaoks kive.
Osaliselt on vana munakivitee kaetud kruusaga. Kruusa veeti teele pärast 1967. aasta suurt tormi, kui tormimurru koristamisel rasked masinad munakiviteed lõhkusid.

1967. aasta „sajandi torm“
6.-7. augustil 1967. aastal laastas Eestimaad erakordselt tugev torm. Maru põhiraskus langes Loode-Eestile, Saare- ja Hiiumaale ning Liivi lahele, kus keskmine tuule kiirus oli 20–24 m/s, puhanguti aga 30–35 m/s. Mitmel pool tekkis ühtlase tormituule taustal suure purustusjõuga keeristorme ehk trombe. Augustitorm möllas ligikaudu kaks päeva.
Ametliku arvestuse järgi viis raju 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ning 1283 kilomeetrit sideliine. Suurt kahju tegi torm metsadele – 1969. aasta täpsustatud andemete järgi oli tormikahjustuste suurus metsades üle 6 miljoni tihumeetri.
Kohe peale tormi asuti purustatud metsa koristama. Tormikahjustuste likvideerimisel osalesid kõik metsamehed üle Eesti, seda võeti kui ühist kohust ja vastutust. Nõnda kujunes tormimurru koristamine üldrahvalikuks tegevuseks kogu vabariigis. Ka eraldati NSVL ministrite nõukogu määrusega Ukrainale Eestist ligi miljon tihumeetrit tormimurru metsa, mis tuli neil oma jõududega üles töötada ja välja vedada. Osa Ukraina raiebrigaade jäi Eestisse tööle veel mitmeks aastaks ning nii mõnigi neist leidis siin püsiva töö- ja elupaiga.
Suurte tormide tagajärgi metsas ei jõuta sageli enne järgmist kevadet likvideerida. Kevadeks metsa jääv värske metsamaterjal, tormis vigastatud ning murtud puud loovad soodsa võimaluse üraskite paljunemiseks. Sobiva toidu rohkuse tõttu suureneb üraskite arvukus, kes ründavad ka kasvavaid, tormist nõrgestatud puid, suurendades tormijärgseid metsakahjustusi veelgi.

Allikad:
Etverk, I. 1998. Sajandi suurtormid Eesti metsades.
Kaljuste, T. 2015. 100 aastat vene raadioluuret Eestis. Tehnikamaailm. 5.
Koppelmaa, S. 2003. Kilde Nõva valla ajaloost. Käsikiri.
Tormi tegusid meenutades. Eesti Loodus. 1967. 11.