100 lugu matkateelt

1920 – fikseeriti Eesti Vabariigi lõunapiir

Omadused

Teema

Sõjad ja okupatsioonid

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 57.87468611

Pikkuskraad: 24.3614389

L-EST 97

x: 6414835.5
y: 521448

Asukoht

Ikla-Aegviidu matkatee

Eesti ja Läti vahelise piiri kindlaksmääramine algas juba juunis 1917. Revolutsioon Venemaal, Saksa okupatsioon Eestis ja Lätis ning Vabadussõda ei võimaldanud piiri rajamisega tegeleda kuni 1919. aasta teise pooleni.
Riigipiiri määratledes üritati järgida etnilist piiri, kuid suureks tüliõunaks kujunesid segaasustusega alad. Esimene Eesti-Läti Piiri Segakomisjon tegutses alates 15. septembrist 1919 kuni 29. veebruarini 1920. Tol korral kujunes komistuskiviks Valga linna kuuluvuse küsimus. 1919. aasta oktoobris korraldati Valgas rahvahääletus, mille 14 179 hääletajast olid 7064 eestlased ja 5496 lätlased. Seepeale teatas Läti delegatsiooni juht V. Samuels, et arvud pole piiri rajamisel üldse määravad. Kokkuleppeid saavutamata lõpetas see komisjon oma tegevuse.
Aasta lõpul Eesti ja Läti suhted teravnesid ning piiriküsimuses mingit edu ei saavutatud. Et pälvida üldine rahvusvaheline tunnustus, oli noorte riikide jaoks oluline endale stabiilse ning probleemivaba piirkonna maine loomine ja sellest tulenevalt ka piiriküsimuse lahendamine. Seetõttu jõuti kokkuleppele, et Valga linna kuuluvuse otsustajaks saab vahekohus, milles on võrdne arv liikmeid kummastki riigist ning mille eesistujaks saab neutraalse riigi esindajana Suurbritannia kodanik, inglasest kolonel Stephen George Tallents. Tallentsi abideks määrati kolonel Henry Rowen-Robinson ja lord Erik James Desmond Kaledon. Mõlemad pooled nõustusid konventsioonis tingimusega, et juhul kui omavahel kokkuleppele ei jõuta, aktsepteerivad mõlemad valitsused Tallentsi otsust lõplikuna.
Piiriprobleemi tundmaõppimiseks moodustas Tallents kolm alakomisjoni. Läänekomisjon tegutses lõigul Heinastest Oomulini, idakomisjon Kaagverest Petserini ja kolmas komisjon pidi otsustama Valga küsimuse. Plaanid Valga jagamiseks imbusid ajakirjandusse ja mõlema vaidleva poole esindajad esitasid terava protesti. Läti lehed Riias alarmeerisid avalikkust, et Tallents valmistub andma Valga linna eestlastele. Eesti ajalehed ründasid inglast personaalselt. Lehtedes ilmus andmeid, et Tallents olevat saanud Riias suuri hüvitisi kinnisvara näol ja et ta on Riias abiellunud lätlannaga, et Tallentsi ämm olla lätlane jne. Läti lehed ei jäänud alla.
Kuna Valga küsimuses pärast mitmeid nädalaid kuidagi kokkuleppele ei jõutud, andis kolonelleitnant Tallents lõpuks juulis 1920 välja oma protokolli, kus oli määratud, kuidas piirijoon Valgas ja mujal peab kulgema. Kumbki riik polnud lahendusega rahul ning protestitelegrammid Tallinnast ja Riiast läksid kuni Inglise valitsuseni välja. Läti välisminister ja seejärel kogu valitsus esitas isegi tagasiastumispalve, kuid Asutav Kogu ei rahuldanud seda.
Valga linna puhul oli Tallents pisut rohkem vastu tulnud Eesti soovidele, kompensatsiooniks sai Läti Vabariik mitmes segaasustusega piirkonnas maid juurde. Lätile eraldati Heinaste (Ainaži), Pedeli ja Härgmäe (Ergeme) vald, lisaks said lätlased veel suurema osa Ööbiku (Ipiki) ja Vana-Laitsna (Veclaicene) vallast, kus elab siiamaani palju etnilisi eestlasi.
Palju tegemist oli piiriäärsete talude ja kruntide ümbertõstmisega, sest kohalikud elanikud osutusid tihti kogu oma majapidamisega valel pool piiri olevaks. Mõlema poole tehnilised töötajad esitasid segakomisjonile õige mitmeid ettepanekuid piirijoone muutmiseks.
Eesti-Läti piirikonventsioon kinnitati Riias 19. oktoobril 1920. Esialgseid kokkuleppeid täiendati veel kahel korral, 1923. ja 1927. aastal. 31. märtsil 1927 kirjutati Riias alla lõplik riigipiiri kindlaksmääramise protokoll. Läti poolt andis allkirja välisminister F. Cielens ja Eesti poolt Eesti saadik Lätis J. Seljamaa. Piir hakkas kehtima ööl vastu 1. aprilli 1927 kell 00.00.

Allikad:
Raid, T. 2000. Eesti-Läti piiri taastamine. Magistritöö.
Raid, T. 2005. Sir S. G. Tallents ja Eesti lõunapiiri teke. Valga ja militaaria.