100 lugu matkateelt

1947 – algas Kõrvemaa talude tühjendamine nõukogude sõjaväe õppepolügooni rajamiseks

Omadused

Teema

Sõjad ja okupatsioonid

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.387163

Pikkuskraad: 25.701082

L-EST 97

x: 6584469.7
y: 596661.1

Asukoht

Oandu-Aegviidu matkatee

Enne polügooni moodustamist oli Põhja-Kõrvemaal üle 30 talu. Seoses nõukogude armee 33 304 hektari suuruse õppepolügooni rajamisega kästi inimestel oma kodudest välja kolida. Talude mahajätmine algas juba 1947. aastal, massiline väljakolimine toimus 1. mail 1953.
Sõjaväepolügoonist ei räägitud, ametlikult oli tegu NSVL Kaitseministeeriumi Pavlovi- nimelise metsamajandi Pavlovi ja Primorski metskonnaga. Vene- ja lätikeelsed sildid teede ääres keelasid sisenemise. 1965. aastal ilmunud raamatus „Kas tunned maad“ antakse Põhja-Kõrvemaa napp iseloomustus ning lisatakse, et „kõnesoleva piirkonna külastamiseks on vajalik Aegviidus asuva metsamajandi luba“.
 
Matkatee rattaga läbitava haru äärde jääb Vahtriku taluase. 1887. aastal sündis Vahtriku talus metsniku pojana Ferdinand Petersen – Eesti insener ja poliitik. Peale iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist moodustati Eesti esimene Ajutine Valitsus ja Ferdinand Petersen määrati teedeministriks. Petersen oli ka Eesti teise Ajutise Valitsuse minister, 1919–1920 Põllutööministeeriumi tehnika peavalitsuse juhataja ning Asutava Kogu liige, aidates luua ja kindlustada iseseisvat Eesti riiki.
1920. aastatel rajas Ferdinand Petersen Anija valda Jägala jõe äärde Lillevee talu, jõele elektrijõujaama ning saeveski. Talus rakendati tolle aja kohta eesrindlikku agrotehnikat ja põllutöömasinaid ning peeti tõukarja. Raasiku valda Harju-Jaani kiriku kõrvale ostis Petersen vana mõisahoone ning asutas sinna Raasiku jahu- ja villavabriku.
1944. aastal, kui oli selge, et ees ootab uus nõukogude okupatsioon, põgenes Ferdinand Petersen (eestistatud nimega Peterson) läände, esialgu Saksamaale, hiljem USA-sse. Ferdinand Petersen suri 92-aastasena ja on maetud Toronto Mount Pleasanti kalmistule.

Katkend Ferdinand Peterseni raamatust „Mälestusi ja tähelepanekuid“: 

„Minu isa oli saadetud Käidrale metsnikuks ja elamiseks oli talle antud Pruuna mõisale kuuluv Vahtriku metsavahitalu. Hundid, karud ja põdrad müttasid metsas. Neid ei tülitanud keegi. Metsised ja tedred kiikusid puudel, saarmad ja pardid solistasid vetes; rästikud looklesid sooservadel. Jões oli palju kalu ja vähke.
Mets ja selle rikkused kuulusid mõisale. Metsnik oli kõige selle vara hoidja ja kasvataja. Mõisahärra ise tuli õige harva vaatama mõisa avaraid tagamaid. Isa oli tegelikult metsaasunik. Palga pidi ta ise enesele välja töötama. Põldu võis teha oma äranägemise järgi ja karjale heina niita metsalagendikelt ja sooservadelt vabalt. Sulane ja tüdruk olid abiks põllutöödel; kodused toimetused lasusid perenaisel, kes leidis puhuti aega ka rutata appi põllule ja heinamaale.
Isa rahmeldas Käidral nelikümmend aastat; algul üksi, siis kolmkümmend neli aastat koos minu emaga. Kaugel elavate sugulastega oli vähe kokkupuutumist. Välissündmustest saadi teateid harva ja need ei huvitanud kedagi. Mõis oli kaugel ega tülitanud taluperet. Elamine oli vaba ja peaaegu iseseisev. Võidi olla rahul. Rõõmustati kui sündisid lapsed; need kasvasid ja talupidamine edenes.“

Allikad:
Karofeld, E. 1997. Tuhkatriinu Põhja-Kõrvemaalt. Eesti Loodus. 5.
Petersen, F. 2001. Mälestusi ja tähelepanekuid.