Märg niit ei ole tühi maa: miks RMK taastab vähemalt 500 hektarit üleujutatavat pärandmaastikku

Eestis on kohti, mis kevadel kaovad vee alla ja suvel näivad lõputu rohelise vaibana. Sügisel võivad need olla soolase mere tuulte meelevallas või jõe toodud setetest rammusad. Need on märjad niidud – luhad, lamminiidud, rannaniidud ja madalsooniidud. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) alustab tänavu ulatuslikku märgade pärandniitude taastamise projekti, mille käigus parandatakse nende looduslikku seisundit kokku 500 hektaril.

Tekst: Kristi Kool

Fotod: RMK

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

RMK looduskaitsespetsialist Bert Holm ütleb, et märg niit on eelkõige dünaamiline kooslus. „Ühisosa on see, et mingi osa aastast on nad kas üle ujutatud või ajuti liigniisked. Nad on alati seotud veekoguga,“ selgitab ta. See ajutine üleujutus ei ole probleem, vaid määrav tunnus, mis hoiabki need alad avatuna.

Vee rütmis kujunenud maastikud

Mageveekogude ääres asuvad luhaniidud ehk lamminiidud, mere mõjualas rannaniidud ning veel on olemas pinnaveest ajuti liigniisked madalsooniidud. Kevaditi, kui lumi kiiresti sulab, ujutatakse jõeäärsed luhad ja järvenõod üle. See periood toob kaasa setteid ja toitaineid, mis ladestuvad erinevatele kaugustele jõest ning kujundavad niidu sisemise mustri: vee lähedal ühed liigid, keskel teised ja metsa poole kolmandad.

Rannaniidud on Holmi sõnul pigem primaartekkelised elupaigad. Pärast mandrijää taandumist ja mere taganemist kerkis maa, algas mullateke ning taimestik hakkas tasapisi peale kasvama. „Selle mulla peal kartulit kasvatada ei saa,“ märgib ta. Ka lammi- ja luhaniidud pole tingimustelt soodsad majandusmetsa ega põllukultuuride jaoks.

Ometi ei püsi märg niit ilma inimeseta. „Me oleme metsavööndis. Seal, kus midagi ei tehta, hakkab kasvama puittaim,“ ütleb Holm. Rannaniitudel võtavad võimust kadakad ja männid, luhal pajud, lepad ja haavad. Niit võsastub, roostub või kasvab tarnamättaid täis ja kaotab oma avatud ilme ja väärtuse elupaigana.

Inimese ja niidu sajanditepikkune side

Pärandniitude ajalugu Eestis ulatub sajandite taha. Niipea kui inimene hakkas karja kasvatama, vajas ta selleks sobivaid alasid. Märjad niidud sobisid karjatamiseks või heinateoks, sõltuvalt pinnasest ja niiskusest. Rannaniite pigem karjatatakse – need on kivisemad ja niita keerulisemad. Luhad-lammid võivad olla nii niidetavad kui ka karjatatavad: märjematel aladel karjatatakse, kõrgematel tehakse heina.

„Katkematult käigus olnud alasid on muidugi vähem, aga laike, kus hooldus kestnud viimased paarsada aastat, leidub kindlasti,“ ütleb Holm. Samas on väga palju neid paiku, kus pärandniidu hooldamine on soiku jäänud. See on läinud nii demograafilistel ja ka majanduslikel põhjustel. Nõukogude korra tagajärjel kadusid talud, rannajoon suleti ja paljud kunagised heina- ning karjamaad jäid kasutuseta.

Kõige sügavam madalseis jäi kolhoosiaja lõppu ja vabariigi taassünni algusesse, mil polnud enam riiklikku põllumajandust-loomakasvatust, kuid erasektor polnud veel jalgu alla saanud. Bert Holm kinnitab, et pärast seda, kui hakati maksma toetusi kaitsealuste pärandniitude hooldamise eest, on pärandniitude käekäik jälle paranemas.

Liigirikkus ei sünni tühjale kohale

Märjad niidud on liigirikkad, sest nad pakuvad elupaika liikidele, kes mujal hakkama ei saa. Rannaniitudel kasvavad mitmed orhideed, mis eelistavad avatud meremõjuga alasid. Näiteks Balti sõrmkäpp ning Virtsu lähistel kasvav haruldane Ruthe ehk Puhtu sõrmkäpp, mille teadaolev ainus kasvukoht Eestis ongi sealne rannaniit. Samuti kasvab seal erinevaid soolalembeseid taimi, kelle jaoks ongi see ainuvõimalik paik. Luhaniitudel on taimestik sageli kõrgem, ent ka seal leidub väärtuslikke kooslusi, mida kujundab üleujutuste muster.

Lindude jaoks on hooldatud märjad niidud asendamatud. Rannaniidud on rändlindudele olulised peatus- ja pesitsuspaigad. „Maaspesitsejad ei saa hakkama, kui ala on meetrikõrguses tarnastikus või mitmemeetrises pilliroos,“ rõhutab Holm. Kiivitajad, tildrid ja vigled kolivad minema, kui rannaniit roostub. Luhal on erandiks vaid rukkirääk, kes suudab kõrgemas rohus kohaneda.

Praktiline seos ulatub aga põldudele. Kui rannaniidud on hooldamata ja pilliroogu kasvanud, ei leia lagled ja haned sealt madalat rohelist taimestikku. Siis suunduvad nad orasepõldudele. „Osaliselt on see põhjus, miks põllumehed lagledega võitlevad – neil pole võtta madalaks karjatatud rannaniitu värske taimestikuga,“ ütleb Holm.

Niitude väärtus ei seisne ainult nähtavas mitmekesisuses. Ökoloogia üks reegel ütleb, et mida suurem ja sidusam on elupaik, seda rohkem liike sinna mahub ja seda elujõulisemad on nende populatsioonid. Kui näiteks Emajõgi ääres on mitmesajahektarine hooldatud lamminiit, kuid allavoolu kümnete kilomeetrite ulatuses hooldatavaid niite pole, tekib liikide levikus lünk. „Võib tekkida geneetiline vaesumine,“ selgitab Holm. Elupaik võib näha välja korras, ent liigid ei pruugi olla pikas perspektiivis elujõulised, kui puudub sidusus teiste niitude ja populatsioonidega.

Taastamine on ajavõidujooks

Kui niidu hooldus katkeb, ei kao kooslus üleöö. Ent umbes 50 aasta järel hakkab mulda kogunenud seemnepank hääbuma. „Mida rutem hooldus taastub pärast katkemist, seda parem,“ ütleb Holm. Kui läheduses on hästi säilinud niite, on taastumine kiirem ja kindlam. Eesti maastik on õnneks mosaiikne ning paljudes piirkondades pole hooldus väga pikaks ajaks katkenud.

Kõikjal pole siiski mõtet niitu taastama hakata. Kui ala on olnud 80 ja rohkemgi aastaid mets, on mõistlikum taastamiseks valida roostunud või võsastunud endine niit. Taastamistööd sõltuvad niidutüübist. Luhal tähendab see sageli võsaraieid ja poolemeetriste tarnamätaste freesimist, et ala muutuks taas niidetavaks või karjatatavaks. Rannaniidul võib vaja minna pilliroo hekseldamist, kadakate ja mändide eemaldamist. Mõnel pool leidub nõukogude ajal põndakutele rajatud puistuid, mis tuleb enne niidukoosluse taastamist maha võtta.

RMK annab oma maadel asuvaid pärandniite 10 aastase lepinguga rendile ning huvi on üldiselt suur, eriti Lääne-Eestis ja saartel. Rentnikud leitakse enampakkumiste kaudu. Kui ala on viimastel aastatel olnud järjepidevas hoolduses, leidub tavaliselt uus huviline ka siis, kui eelmine loobub. Pärandniidu hooldus tähendab, et niitmisel viiakse hein minema – see ei tohi jääda maha. Seega teevad hooldajad sageli koostööd mõne loomakasvatajaga. Või peab rentnik ise karja ja tal on maade portfell selline, et osasid alasid karjatatakse, seal saavad loomad suvel kõhu täis ja teisi alasid niidetakse, sealt tulevad loomadele talvevarud.

Märjad niidud nõuavad paindlikkust. Sademerohkel suvel võib ala jääda pikaks ajaks vee alla ning sinna ei pääse masinad ega loomad. „Lehmal ei ole päästevesti,“ ütleb Holm muigega. Rannaniitudel võivad augustitormid karjaaedu lõhkuda ja sundida loomi varem ära tooma. Oluline on, et ala ei oleks sügiseks üle kasvanud ega kevadeks kulustunud – nii saavad linnud maapinnal pesitseda ja tärkavad taimed ei pea end läbi paksu kulukihi pressima.

Rohkem kui maastik – toidulaua tagala

Miks panna riigi ressursse märgade niitude taastamisse? Holmi vastus on praktiline. „Pärandniidud on meie toidulaua otsene tagala,“ ütleb ta. Need pakuvad elupaika tolmeldajatele ja paljudele teistele liikidele, kellest sõltub põllumajandus. Kui niite pole, väheneb tolmeldajate liigirikkus ning kannatab õunasaak, ploomid ja pirnid – kõik kultuurid, mis vajavad putuktolmlemist.

Lisaks on pärandniidud meie kõige liigirikkamaid kooslused. Kolmandaks on rannamaastikud ja suured luhad osa Eesti identiteedist. Kui need kaovad, kaob midagi enamat kui lihtsalt üks elupaigatüüp. Kaob sidusus maastikus, nõrgeneb looduse vastupanuvõime ja väheneb meie endi toidujulgeolek ning kaob harjumuspärane maastik.

RMK 500 hektari suurune taastamisprojekt ei ole seega pelgalt maastikukujundus. See on katse hoida elus kooslusi, mis on kujunenud vee ja inimese ühises rütmis. „Mets kasvagu seal, kus mets, ja niit olgu seal, kus ta ajalooliselt on olnud,“ võtab Holm mõtte kokku. Märg niit ei ole tühermaa, vaid toimiv süsteem – seni, kuni me seda mõistame ja hooldame.

Jaga:

Tagasi uudiste valikusse